Olles väga pikalt ise naistele suunatud ajakirja kirjutanud, on tagumine aeg, et ma ka neist mõnda arvustaksin. Seega, kui Buduaar kirjutas ja palus, et ma nende viimase numbri läbi loeksin ja oma arvamust ka blogis jagasin, olin rõõmuga nõus. Eks ikka selle pärast, et Buduaari veeb minust üle nädala nii haigeid ja lollakaid artikleid treib, hoolimata minu palvetest seda mitte teha. Nüüd pakuvad nad mulle lausa raha, et ma nende ajakirjast räägiks. Ehheee.

Ühesõnaga, ostsin siis selle numbri ära (peaaegu viis euri, jeesus!) ja ronisin sellega ükspäev vanni. Lappasin seda ja mõtlesin, et ma vist ei oskagi enam ajakirju kõrvaltvaataja silmade läbi lugeda. Iga rubriik tekitab mulle kohe mõtte, et kui palju või vähe vaeva keegi ajakirjanik sellega näinud on.

Näiteks on seal selline artikkel nagu ühe mintsa nipid, kus on siis võetud tõlkekaid + mõned kodumaiste staaride omad ka. Kohe mõtlesin, et huvitav, kas alguses pidid nad kõik olema kodumaised, aga ükski staarike ei viitsinud enam vastata, et kuidas tema ühe minutiga ennast värskeks saab :D Ühe hea nipi sain sealt tegelt küll – et kui on nirud juuksed nagu mul, siis teed kaks patsi teineteise alla ja siis paned veel kolmanda kummiga kinni. Siis oleks nagu vedi jämedam pats. Proovin isegi ehk kunagi. Teised nipid olid sellised ee… värvi huuled punaseks ja kammi hambaharjaga pead?!

Suur osa ajakirjast on puhas reklaam – loogiline, kuidagi on vaja raha saada. Aga kahjuks on osa reklaami ikka väga sitt. Kaheleheline artikkel püsimeigist, mida ma muidu taevani kiidan, sest teeb elu üli mugavaks. AGA, pildid artikli juures on sellised, et mina selle tegija juurde küll jalgagi ei tõstaks :D No vaadake neid pilte… ma ei saand aru, et mis osa on enne ja mis pärast?

All on veel kuulutus, et 12 päevaga võid ka sina, Malle tänavalt, selle püsimeigi tegemiseks vajaliku diplomi saada, nii et jah, ma eriti ei imesta, et see tulemus piltidel nii nadi on. Imelik on ainult see, et nad on ju ise selle reklaami ajakirja ostnud, valinud siis mõni vähe kobedam pilt. Või NEED ongi nende parimad tööd? Uuh :D Kahju…

Kaanelugu Beatrice’ist ei rääkinud mulle mitte midagi uut. Selles ei ole aga hullu midagi, sest harva saab kuskilt ajakirjast midagi UUT lugeda, Proovitakse küll mõelda erinevaid fookuseid, aga lõpuks on iga artikkel see vana hea sama jama, mis mujalgi kirjas.

Kokkuvõttes –  julgelt pool on konkreetselt reklaam. Pildid riietest, päikseprillidest, kingadest, meigist. Kuna ma nagunii ei ostaks kunagi ühtegi asja ajakirja pildi peale, siis mind jättis külmaks. Artiklite seast väga midagi lugeda ei olnud. Ok, sain teada, et on olemas selline asi nagu toidudisainer ja et jube hea oleks oma unistused seinale kleepida.

Ah, eks need ajakirjad ongi selline jama, mida tarbida igavas olukorras, kui netti parasjagu pole. Ainukene naisteajakiri, mis mulle meeldib, on endiselt Naisteleht ja Nipiraamat, aga selle suhtes ma ei saa vist erapooletu olla :D Lihtsalt mulle tundub, et meil oli vähemalt sisu. OLI, sest ma pole Naistelehte ka iidamast-aadamast ostnud. Mul ju on nett :D Millal ma veel neid ajakirju loeks?

Ma mõtlesin, et loen ära, mitu lehte 218st on reklaam, aga kui juba 75dal lehel oli see number 46, siis võite ise arvata, miks ma edasi lapata ei viitsinud.

Mul oleks kulutatud viiekast lausa kahju, kui Buduaar poleks mulle seda kinni maksnud. Mina igatahes ei näe küll põhjust, miks keegi peaks raha peale nii vihane olema, et see lambine ajakiri osta. Mõni ime, et öeldakse, et ajakirjad surevad välja.

Kas te loete ajakirju?

Jaga: