Paar päeva tagasi rääkisin suhetest naiste ja meeste vahel (siin), täna tahtsin ma rääkida hoopis sõprussuhetest. Viit nippi heaks sõbraks olemiseks ma anda ei oska, aga mingeid tähelepanekuid olen oma elu jooksul ikka teinud. Üldse on sõprus nii huvitav asi ja lausa hämmastav on, kui palju erinevad tüüpilised naiste sõprused meeste sõprusest (enamasti).

Ma ükspäev mõtlesin siin, et kas ma olen raske inimene, kellega sõber olla. Avastasin, et kõige paremini saan ma läbi vähenõudlike inimestega. Ma ei ole tegelikult suurem asi netis tsättija, et hullult räägiks sõpradega iga päev, et mis täna tegid ja mis homme plaanis jne. Helistan ma veel vähem kellelegi. Kõnesid vastu ei võta :D Kõlan nagu üks imeline sõber, eks. Laisk olen ka ja enamasti kuskile minna ei viitsi.

Seega on minuga sõbraks olemise üks suur nõudmine, et peab olema valmis ise mul külas käima, sest mina siin ju kügelen ja ei kuskil mujal ei viibi. Kui see nõue konti ei murra, siis on edasi vist juba lebo. Mulle meeldib niisama tsillida, nalja teha, elu üle arutada,nagu ikka inimestele.

Küll olen ma märganud sellist asja, et väga suur osa mu sõpradest on nagu… mmm minu vastand? Selles suhtes, et enamik on pigem vaiksemapoolsed ja ei ole seltskonnas alati nii suured ekstraverdid nagu mina, sellistega klapin ma enamasti kohe hoobilt :D Muidugi mul on ka sõpru, kes on samasugused latatarad, aga eks ongi üldiselt nii, et eri inimestega leiadki erinevad punktid, mille alusel klapite.

Sõprusest tahan ma täna ka rääkida sellest küljest, et mõnikord võivad need otsa saada. Siin ei ole selles suhtes midagi imelikku, sest aeg teeb oma töö ja vabalt võib olla nii, et lihtsalt ei suhtle enam nii palju ja teed muid asju ja nii lihtsalt läheb. Alati ei pruugigi seal mingeid tagamaid olla, mõnikord ehk on ka. Kunagi ei tea, kas näiteks inimene, kes sinu pulmas su kõrval istus, järgmine hetk sind kogu hingest põlastama hakkab. Õnneks seda kogemust on mul küll vaid ühe korra olnud :D Ju siis ma sääraste tontidega pole elus kokku puutunud.

Miks ma täna üldse selle teemaga alustasin, ma tahtsingi teie käest uurida, et mis põhjustel teil sõprused katkenud on? Mul juhtus hiljaaegu selline lugu, et lambist hakkasime täiega suhtlema ühe teise paarikesega. Ma olin selle naisega üli hea sõbranna. Reaalselt me teadsime teineteisest kõike, meil oli alati koos mega tore ja lõbus, reaalselt nii palju armastasin teda, et füüsiliselt süda võiks pahaks minna.

Siis läks ta oma mehega lahku ja võttis uue mehe. Ta oli vist lausa armastusest pime, sest oli vaja igatepidi mehele muljet avaldada. Arusaadav samas, suhte alguses tahadki aina uue mehega koos olla ja see on täitsa normaalne, ega ma sellest numbrit teinud. Ma olin toona lõpurase ka, seega ega ma nagunii oluliselt midagi teha viitsinud peale lamamise ja hädaldamise.

Kui Lents oli nädalane, tuli sõbranna siis esimest korda uut meest mulle tutvustama. Kutt marssis sisse, ei vaadanud mulle otsagi, ei öelnud tere, potsatas elutoadiivanile, kus ta vaikides oma telefoni sukeldus. Kardo ja üks mu sõber tassisid just diivanit ja Kardo rõõmustas, et oh, sõbranna on lisaks abikäsi toonud, aga see vend vaid mühkas midagi vastuseks ja ei pakkunud abi. No okei, ega ei peagi ju otseselt abi pakkuma, kui ei taha. Palju imelikum oli see, mida mu sõbranna tegi. “Oi kallike, tahad juua? Süüa? Kommi? Teen massaaži?” ümmardas ta oma tibukest ette taha. Korraks vist silmanurgast vaatas Lendet kah, ei mäleta isegi.

Täiesti lambist poole lause pealt tõusis see uus kutt äkki püsti, ütles “MINEK!” ja nii nad ära läksid. Sekundipealt.

Mõne aja pärast muutis sõbranna oma telefoninumbri, tegi uue facebooki, kolis ära ja vahetas töökohta. Ju siis mehele ei meeldinud sõbranna “eelmine elu”. Viimane vestlus mul sõbranna oligi see, et ma ütlesin, et mulle tõepoolest ei meeldi ta uus peika. Poleks vist pidanud ütlema, sest ega ta enam minuga suhelda ei tahtnud ka. Pohhui meie sõprus, pohhui meie omavaheline minevik ja jutud, kõik pohhui. Ainult uus kutt on aa ja oo.

Selles suhtes, et mõnda aega tagasi süvenesin ma natukene rohkem sellesse mehesse. Ta peab ka blogi, nagu enamus modernseid inimesi ja ma hakkasin mõtlema, et no äkki ma olen kuidagi oma otsusega kiirustanud. Äkki on ta tegelikult väga tore inimene? Otsustasin, et helistan ja räägin siis sõbrannaga minuti juttu. Uut numbrit mul polnud, aga kuti enda oma on netis avalik. Helistasin, ütlesin oma nime, pandi toru ära :D

Tehke mulle selgeks, kuidas saab olla nii?! Et mees ütleb, et vot sellega sa ei suhtle ja nii ongi? Mu sõbranna polnud enne elusees selline, kes laseks endale pähe istuda mingil kutil. Aga nüüd nii on. Nagu… how?! Kui keegi minu sõbrannadest ütleks, et talle ei meeldi Kardo, siis ma kehitaks õlgu ja kohtuks sõbrannaga siis nii, et ta ei peaks Kardoga tsillima, loogiline ju?!

Olen lihtsalt hämmingus, tõesõna.

Niiet ma olen siin parasjagu sellise ee… leinaperioodi ja lahkumineku faasi üle elamas. Eks kui meil see kamm hakkas, olin ma just sünnitanud ja oli niigi palju, millega harjuda. Ja no ma arvasin, et ega nad nagunii kaua koos ei ole ja küllap siis ma sõbranna tagasi saan, aga no nüüd istun siin mõnikord õhtuti ja meenutan kauneid aegu, mis me koos veetsime, loen selle kuti blogi ja mõtlen, et millal OMETI ta ükskord mu “sõbranna” maha jätab :D

Jagage teie ka lugusid, kuidas teil mõni sõprus otsa saanud on! Mis ma siin üksi ikka hädaldan. 

Jaga: