KURB ON OLLA SUHETEST

ei ole enam sinu sõber!!

18. Juuni 2017

Paar päeva tagasi rääkisin suhetest naiste ja meeste vahel (siin), täna tahtsin ma rääkida hoopis sõprussuhetest. Viit nippi heaks sõbraks olemiseks ma anda ei oska, aga mingeid tähelepanekuid olen oma elu jooksul ikka teinud. Üldse on sõprus nii huvitav asi ja lausa hämmastav on, kui palju erinevad tüüpilised naiste sõprused meeste sõprusest (enamasti).

Ma ükspäev mõtlesin siin, et kas ma olen raske inimene, kellega sõber olla. Avastasin, et kõige paremini saan ma läbi vähenõudlike inimestega. Ma ei ole tegelikult suurem asi netis tsättija, et hullult räägiks sõpradega iga päev, et mis täna tegid ja mis homme plaanis jne. Helistan ma veel vähem kellelegi. Kõnesid vastu ei võta :D Kõlan nagu üks imeline sõber, eks. Laisk olen ka ja enamasti kuskile minna ei viitsi.

Seega on minuga sõbraks olemise üks suur nõudmine, et peab olema valmis ise mul külas käima, sest mina siin ju kügelen ja ei kuskil mujal ei viibi. Kui see nõue konti ei murra, siis on edasi vist juba lebo. Mulle meeldib niisama tsillida, nalja teha, elu üle arutada,nagu ikka inimestele.

Küll olen ma märganud sellist asja, et väga suur osa mu sõpradest on nagu… mmm minu vastand? Selles suhtes, et enamik on pigem vaiksemapoolsed ja ei ole seltskonnas alati nii suured ekstraverdid nagu mina, sellistega klapin ma enamasti kohe hoobilt :D Muidugi mul on ka sõpru, kes on samasugused latatarad, aga eks ongi üldiselt nii, et eri inimestega leiadki erinevad punktid, mille alusel klapite.

Sõprusest tahan ma täna ka rääkida sellest küljest, et mõnikord võivad need otsa saada. Siin ei ole selles suhtes midagi imelikku, sest aeg teeb oma töö ja vabalt võib olla nii, et lihtsalt ei suhtle enam nii palju ja teed muid asju ja nii lihtsalt läheb. Alati ei pruugigi seal mingeid tagamaid olla, mõnikord ehk on ka. Kunagi ei tea, kas näiteks inimene, kes sinu pulmas su kõrval istus, järgmine hetk sind kogu hingest põlastama hakkab. Õnneks seda kogemust on mul küll vaid ühe korra olnud :D Ju siis ma sääraste tontidega pole elus kokku puutunud.

Miks ma täna üldse selle teemaga alustasin, ma tahtsingi teie käest uurida, et mis põhjustel teil sõprused katkenud on? Mul juhtus hiljaaegu selline lugu, et lambist hakkasime täiega suhtlema ühe teise paarikesega. Ma olin selle naisega üli hea sõbranna. Reaalselt me teadsime teineteisest kõike, meil oli alati koos mega tore ja lõbus, reaalselt nii palju armastasin teda, et füüsiliselt süda võiks pahaks minna.

Siis läks ta oma mehega lahku ja võttis uue mehe. Ta oli vist lausa armastusest pime, sest oli vaja igatepidi mehele muljet avaldada. Arusaadav samas, suhte alguses tahadki aina uue mehega koos olla ja see on täitsa normaalne, ega ma sellest numbrit teinud. Ma olin toona lõpurase ka, seega ega ma nagunii oluliselt midagi teha viitsinud peale lamamise ja hädaldamise.

Kui Lents oli nädalane, tuli sõbranna siis esimest korda uut meest mulle tutvustama. Kutt marssis sisse, ei vaadanud mulle otsagi, ei öelnud tere, potsatas elutoadiivanile, kus ta vaikides oma telefoni sukeldus. Kardo ja üks mu sõber tassisid just diivanit ja Kardo rõõmustas, et oh, sõbranna on lisaks abikäsi toonud, aga see vend vaid mühkas midagi vastuseks ja ei pakkunud abi. No okei, ega ei peagi ju otseselt abi pakkuma, kui ei taha. Palju imelikum oli see, mida mu sõbranna tegi. “Oi kallike, tahad juua? Süüa? Kommi? Teen massaaži?” ümmardas ta oma tibukest ette taha. Korraks vist silmanurgast vaatas Lendet kah, ei mäleta isegi.

Täiesti lambist poole lause pealt tõusis see uus kutt äkki püsti, ütles “MINEK!” ja nii nad ära läksid. Sekundipealt.

Mõne aja pärast muutis sõbranna oma telefoninumbri, tegi uue facebooki, kolis ära ja vahetas töökohta. Ju siis mehele ei meeldinud sõbranna “eelmine elu”. Viimane vestlus mul sõbranna oligi see, et ma ütlesin, et mulle tõepoolest ei meeldi ta uus peika. Poleks vist pidanud ütlema, sest ega ta enam minuga suhelda ei tahtnud ka. Pohhui meie sõprus, pohhui meie omavaheline minevik ja jutud, kõik pohhui. Ainult uus kutt on aa ja oo.

Selles suhtes, et mõnda aega tagasi süvenesin ma natukene rohkem sellesse mehesse. Ta peab ka blogi, nagu enamus modernseid inimesi ja ma hakkasin mõtlema, et no äkki ma olen kuidagi oma otsusega kiirustanud. Äkki on ta tegelikult väga tore inimene? Otsustasin, et helistan ja räägin siis sõbrannaga minuti juttu. Uut numbrit mul polnud, aga kuti enda oma on netis avalik. Helistasin, ütlesin oma nime, pandi toru ära :D

Tehke mulle selgeks, kuidas saab olla nii?! Et mees ütleb, et vot sellega sa ei suhtle ja nii ongi? Mu sõbranna polnud enne elusees selline, kes laseks endale pähe istuda mingil kutil. Aga nüüd nii on. Nagu… how?! Kui keegi minu sõbrannadest ütleks, et talle ei meeldi Kardo, siis ma kehitaks õlgu ja kohtuks sõbrannaga siis nii, et ta ei peaks Kardoga tsillima, loogiline ju?!

Olen lihtsalt hämmingus, tõesõna.

Niiet ma olen siin parasjagu sellise ee… leinaperioodi ja lahkumineku faasi üle elamas. Eks kui meil see kamm hakkas, olin ma just sünnitanud ja oli niigi palju, millega harjuda. Ja no ma arvasin, et ega nad nagunii kaua koos ei ole ja küllap siis ma sõbranna tagasi saan, aga no nüüd istun siin mõnikord õhtuti ja meenutan kauneid aegu, mis me koos veetsime, loen selle kuti blogi ja mõtlen, et millal OMETI ta ükskord mu “sõbranna” maha jätab :D

Jagage teie ka lugusid, kuidas teil mõni sõprus otsa saanud on! Mis ma siin üksi ikka hädaldan. 

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

108 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply Juhtub ikka 1. Juuli 2017 at 18:22

    On ka minul selliseid asju ette tulnud
    p6hikoolis li üks tydruk s6branna ja nädala pärast ässitas terve klassi minu vastu üles… seda korduvalt

    siis olin välismaal ja üks eesti tüdruk oli seal erasmusega. Saime mega hästi läbi. Tal tekkis seal suhe ja jäi sinna koguni aastaks. Siis läks tagasi eestisse ja mina jäin edasi sinna linna. paar korda kohtusime eestis, korra välismaal, aga siis ta läks tollest kutist lahku mingi hetk ja mingi hetk ei vastanud FB s+numitele. Pärast 2-3 monoloogi l+petasin suhtlemise ära. Olen märganud, et sellised on eriti ebastabiilsed. Tagaplaanil keep smiling ja hiljem kodus neelab tablette…. Kahjuks. Tundub, et tendents on selles et ebastabiilsed inimesed, kes ei saa endagagi hakkama, pigem l+petavad järsku suhted. vb oli tal liiga valus minuga suhelda, sest olin sellest peika ajast tema s+ber? Samas teise välismaalasega tollest ajaperioodis l+petas samamoodi suhtluse. Igastahes mingi hetk tema megapositiivsed fbi postid käisid ajudele ja ma eemaldasin ta s+bralistist.

    Teine oli klassi+de kes mingi hetk soome tööle läks. Kuna elan ka välismaal, tundus normaalne et suhtlust jääb väheks aga j6ulude/ suve ajal tahaks ikka koku saada. Siis ta l6petas päevapealt suhtluse. K+igiga kooliajast. Kustutas FB blogi jne. Sellised inimesed arvavad, et k+ige kustutamine ja vanade s+prade hülgamine garanteerib neile mega uue elu. Ei garanteeri. Eks nad petavad iseend.

    Siis on mul kaks s+brannat kes hakkasid omavahel rohkem suhtlema kui ma eestist lahkusin. Mingi hetk yks ei huvitanud sellest kui eestis olin, ok, enam ei kutsund teda ka igale poole. Siis teisega suhtlesin edasi. Aga kuna nad olid m+lemad veits chillerid ja mina pigem selline edasipürgijam, siis vastused küsimusele “kuidas läheb” muutusid väääga erinevaks ja minu tegemistest kuuldes nad tundsid end ilmselt ebamugavalt. Siis läks see teinegi s+branna välismaale ja enam ta ei kirjuta, millal ta eestis. Siis ma kirjutasin, saime kokku, oli tore rääkida. Teine kord ma ekstra ei kirjutanud et näha mis ta teeb. Ta sai tuttavatelt teada, et olen kodus (elame paari meetri kaugusel), ja siis kirjutas et v+iks kokku saada. Ma: davai. Siis ta oli haige, Ei saanud. Hiljem kuulsin et teistega ikka midagi korraldas ja minuga kokku saada ei j+udnudki…

    M6tlesin okei

    P6desin pooli neist s+pruse katkemistest, elu on toonud uusi s+pru. Aga ikka m+tled vanadest. Siis kuulasin Peep Vainu loengut youtubist et see on ime, kui sul 26aastaselt samad s+brad on nagu 16aastaselt… Et se eon pigem nagu ime. Kuna isa nutab ka taga koolis+pru, siis ma ei taha siuke olla ja otsustasin eluga edasi minna. Ma olen väga muutunud ja eks siis sobingi teiste inimestega.

    Lohutav on kuulda, et teistel samad probleemid…

    Samas m+tlesin,e t kas on vastupidi ka olnud. Jah, on +ll. Ma ei suuda kohtuda ühe ungari s+brannaga, kellega esimesel aastal koos teistega palju ettev+tsime. Nüüd elame jälle samas linnas, aga nii kui kokku saame, siis ta ainult hädaldab. Ok, saan aru, et on erinevad faasid elus, aga kuna asi kestab 3-4 aastat juba, siis sain aru et ta ongi selline ja see röövib minutl energiat. Ükskord ütlesin, et katsu olla positiivsem v+i näha ka häid asju. Siis ta oli ehmatunud, Inimene ei saanud aru, et ta oli ni mustas augus. Süümekaid oli mul ka palju sellega seoses, aga no ma ka ei suuda nii kaua vastu pidada…..

  • Reply Tyy 24. Juuni 2017 at 11:19

    No neh, kõik siin ilmas kordub ja kordub.
    Ma toon vahelduseks näiteks ühe hale naljaka põhjuse. Mu sõbranna pidas vaenu ühe meie ühise sõbranna vastu 10 aastat sellepärast, et talle pakuti viimasena sünnale jõudes istumiseks taburetti !!!! Minu väga mitte millestki arusaamatu pilgupeale täiendas ta. Mu pee pekikiht ju niipaks et jalad jäid rippuma. Küsisin kas see olgi kogu põhjus? Jube piinlik oli ja aga ta oleks pidanud sellega arvestama. Tookord viisin nad taas kokku. Siis aastaid hiljem kadus ta äkki minu elust ja kui kooli kokkutulekul kohtusime ja küsisin kus sa oled kadunud sain vastuseks aga sinu kord oli helistada. Mis sa loed kordasid või-Jeerum ära tee nalja! Elasime eri linnades ja polnud veel neti ja nuti ajastu, nii et väga tihti ju ei lobisenudki. Nüüd kui kõigil FB ikka ei suhtle ta minuga , jummel teab mille kohutavaga ma olen hakkama saanud ? :) Üksikutel isekatel inimestel on liig tihti võimatu taibata , kuhu kaob pereinimeste aeg. (Kõik muidugi ei ole nii isekad ) ja see juhtum näitab kui tühisel põhjusel võib sõbranne end ise ära tõrjuda. Omas mõttes nimetan seda vanatüdruku sündroomiks.
    Noorena ei osanud karta, mõista sõpradevahelist armukadedust, samuti kadumist-leina, oli selline šokitaoline südamevalu, kõrvaletõrjutuse tunne. Nüüd ammu tean, et see on eluosa ja nagu puberteet,
    mis tuleb läbikäia.
    Loodan et sinu sõbranna leiab su juurde kiiremini tagasitee. Hea sõprus ongi see, kui te saate ükskõik millise distantsi või suure ajalise vahe järel suhtlust jätkata nagu see oleks olnud viimati eile. Mul on selliseid sõpru ja ei mingit pinget. Hoopis rõõm on mitmekordne.
    Kui lapsed hakkavad koolis ja trennis jne käima muutub paratamatult su sõbrannatamise aeg aina ahtamaks. Hiljem kui lapsed oma koolid lõpetanud on taas aega sõbrannatamiseks rohkem. Nii lahe on taasleida üksteist.

  • Reply esp 23. Juuni 2017 at 11:39

    Mallu, oma sõbranna saad sa “tagasi” varem vôi hiljem. Mida hiljem, seda katkisemana. Niisugsed suhted, kus üks pool on kontrollifriik ja despoot veel takkaotsa, ja teine pool lihtsalt allub, ei kesta kunagi lõpmatuseni. Sinu sôbranna huvides loodan, et ta taipab minema joosta enne, kui asi liiga hulluks läheb, vaimselt ja/või füüsiliselt. Kästa naisel muuta oma fb, tel nr, töökoht jne, nimi ka veel takkatippu ilmselt… mul on natuke hirm selle naisterahva pärast, kuigi ma teda isegi ei tunne.

  • Reply MLPM 21. Juuni 2017 at 19:17

    Ma olen olnud tihti peale isegi liiga hea inimestega , olen läinud välja või külla lasknud inimesi siis kui aind neile sobib , kõikide sõbrannadega samamoodi kui ma olen kutsunud pole kellegil aega jne .Aga minul pidi alati aega olema ,kui polnud siis sain siukse viha laviini alati või lihtsalt visati seltskonnast välja .Ja lisaks miskipärast on palju neid fbe sõpru olnud et fbes suured juttud ja lisaks kui ei ole fbes pole ka olemas sind ja helistada keegi ei mõista sulle . Olen andnud ka uut võimalust ühele sõbrannale aastaid ja aastaid .Aga kui üks hetk sai mul mõõt täis ja otsustasin ka mölakas olla , kustutasin fbe et keegi kirjutada sinna ei saaks ja näha kas keegi oskab ka mulle helistada siis juhtuski see mis ma arvasin , keegi ei helistanud ja pole enam olemas kellegi jaoks . Mõnes mõttes on rahulikum elu ,ei närvitse enam kui sind jälle üle lastud fbe kaudu . Et aa saan tulla kohtuma ja enam ei saa ka , alaa stiilis . Ja ei kirjutata enam siis kui kellegil järsku midagi vaja on ja meelde tuled . Aga samas kurb ,et nii tehakse ja sellise käitumisega inimesi koguaeg tõmban ligi . Aga noo õnneks on mul super perekond :) Ja lohutan ,et küll ka ma mätsiva sõbrantsi leian kunagi :) .

  • Reply K 20. Juuni 2017 at 14:14

    Ma olen üpriski kinnine inimene ning ei usalda kergelt..seetõttu on ka raske endale selliseid südamesõbrannasid leida. Enamus on kadunud just vahemaa tõttu, sest peale gümnaasiumit kolisin ära. Praegu on mul ütleme.. 1 super bff, kuid..ma arvan, et meie teed lähevad peagi lahku. See, et olen temast 15 km kaugusel polegi nii oluline. Mul on mees ja laps ning sellest pole siiani ka midagi selles mõttes olnud. Kuna temal pole aga kumbagi siis olen märganud, kuidas ta on teisi sõbrannasid eemale lükanud nii, et ise käitub üpriski vastikult ja ülbelt. Ta polnud varem selline, kuid ma märkan, et ta tõesti on aina enam ja enam kibestunud ning käitub väga isekalt kohati. Ma juba olen märganud samu tundemärke ka minuga suhtlemisel, kuidas ta teistest on vabanenud niiet kurbusega ootan, kuna tuleb minu kord… Ta valab kogu viha välja teistele ja lihtsalt sõimab neid asjatult. Ma ei oska teda ka kuidagi aidata. Kunagi ta ütles veel, et tal polegi kedagi vaja kui ainult mina ja mu pere..ma ei näe temas iialgi ohtu oma mehele, see on täiesti välistatud, kuid ta tihtipeale ei saa aru, et ma tahan ka oma lapsega tegeleda ning ma ei saa iga tema nipsu peale joosta ning ainult tema päralt olla terve päev läbi..siis saab ta tigedaks ning nähvab…kurb kui nii elu läheb.

  • Reply K. 20. Juuni 2017 at 07:51

    Mul ise lugu rääkida . Olen ise samasugune lurjus olnud, kes oma sõbrannad unarusse jätnud, hüljanud . Nimelt kohtusin ma eelmine aasta oma praeguse elukaaslasega. Mu parim sõbranna ütles et ta on täielik jorss, et miks sa temaga koos oled. Mina solvusin muidugi räigelt ja hakkasin teda ignoma, lasin kõik kohtumised üle, et oma kallimaga olla. Samuti polnud mul aega, kellegi teise jaoks. Lihtsalt nii armunud olin. Arvan, et mu elukaaslane ei meeldinud mu sõbrannale sellepärast, et ta on väga otsese ütlemisega. Kui reaalselt talle midagi ei meeldi, siis ta kohe ütleb ka , aga mina jäin selle taga varju ja ma ei takistanud teda kui ta mu sõbrannaga laskus teravasse vestlusse. Ma pole elusees nii omadega armunud olnud. Vahel on endal ka sitt olla, et tahaks südame seest välja oksendada. Aga läks aega mööda ja mulle jõudis kohale, et oma vana elu ma ei saa üle lasta. Inimesi, kes minust reaalselt hoolivad . Võtsin temaga ühendust ütlesin, et lähme tuulutame veits kuskil. Ütlesin talle ära, et sa ei peagi minu elukaaslasega suhtlema. Et mina elan koos ja põhiline, et mulle meeldib. Ta sai aru ja me saame nüüd palju tihedamalt kokku kui ala aasta tagasi. Aga sellesmõttes ei saa ma üle süümekatest kui tont üks ulme armund eit saab olla, arvasin et see tunne läheb üle, aga ei …
    Samuti võin näite tuua sellest kui mu parim sõbranna mu üle lasi, olime 10 aastat parimad sõbrannad old ja kui ta endale kuti sai, siis ma millegipärast ei meeldinud ta mehele. Ja siis astusin mina kõrvale, hakkasin eemale hoidma ja mu sõbrannal pold ka sooja ega külma . Ja 7 aastat tagasi lõppes see sõprus, siis ma lubasin endale, et elusees nii ei tee. Aga iial ära ütle iial
    ….

    • Reply * 20. Juuni 2017 at 13:58

      Sa said vähemalt ta uut elukaaslast näha. ?
      Mul on üsna sarnane kogemus, kuid sood on vastupidised. Ma ei tea kui tõsiselt seda siis võetakse aga nii oli, mul oli parim sõber, kuuendast klassist saati ja täpselt nii samuti nagu sinul lõpetati suhtlus.
      Helistasin ja pandi kõne ära, arvasin veel rumala peaga, et kogemata lõppes kõne. Helistasin uuesti ning kui kuulis kes ma olen pani kõne ära. Ma ei mõistnud kohe üldse midagi, inimene kes on üks osa minu elust olnud pikemat aega lõpetab kõne nii, et ei põhjenda ega miskit. Helistasin uuesti ja siis oli telefon naise käes: “Jäta ta rahule, ta ei taha sinuga suhelda. Hoia eemale temast!” ning kõne katkes. (Nagu ma oleks koguaeg inimest pomminud ja stalkinud vms, jube sitt tunne oli, ma polnud pikemat aega temaga suhelnud no nii mõned kuud, mis oli meie puhul normaalne.) Möödas neli aastat, olen abielus, sain imelise beebi. Mõtlesin et tahaks rõõmu jagada enda sõbraga, lisasin ta FB-s sõbralisti (sealt olin ju ammugi ära kustutatud, paljude teiste neidudega), et naine võiks ju mõista nüüd, et ei soovi ta kallimat endale ega midagi.. aga seis on siiani null. Nutuseks teeb olukorra see, et tema sõbralisti ei kuulu enam ükski naissoost klassikaaslanegi, isegi ta ema kurtis ja rääkis kuidas elukaaslane ajupesu teinud poisile ja keelab suhtlemist. (Mingi aeg oli naine lausa ema pealegi armukade ja piiras ema poja suhtlust.) Lahenduseks pidi olema vaid aeg ja keegi imeline sõber, kes tooks ta sealt lihtsalt ära ja selgitaks mis jamas ta on. :/

  • Reply Kurb, aga tõsi 19. Juuni 2017 at 23:11

    Mina olen elus kolm head sõbrannat kaotanud ning nad kõik on ise minust eemaldunud, mis teeb muidugi kurvaks.
    Üks oli põhikooli hea sõbrants, kes lõpetas minuga suhtlemise peale minu kolimist ning teise kooli asumist. Nii 1-2 a peale kolimist me ei kirjutanud enam ning aeg-ajalt ikka soovin õnne või midagi, aga neile ei reageerita (ei FB-s ega sõnumi teel). Seega tõesti enam ei viitsi pingutada ka.
    Teisega läksid teed laiali siis kui keskkool läbi sai ning meie teed läksid lahku üks Tartu ja teine Tallinna. Ometiks käisin tihti kodukohas ning alati olin nõus kohtuma, kuid selleks soovi avaldati (kuid kahjuks neid sooviavaldusi ei tulnudki ainult mainis kogu aeg, et anna teada, mil kodukandis oled saame kokku, vastasin, et viibin pea iga nv-s kodukandis ning sul oleks lihtsam ühendust võtta, kuna käid harvem siin). Aga jah, ei kirjuta ja ei helista. FB-s vahel õnne soovib, aga see on ka kõik.
    Kolmandaga läksid teed laiali põhimõtteliselt tema uue kuti pärast, kuid tõesti sõbranna mainis mulle alati, et oled ta parim sõbranna jne, kuid mina pidasin üldiselt oma sõpru lihtsalt headeks sõpradeks, ei klassifitseerinud neid, sa oled hea, sa parem ja sa parim :D Olukord oli selline, et me üürisime tube samas kohas ning mu sõbranna lihtsalt kolis salaja välja mulle ütlemata oma kuti juurde, ei ühtki sõna ega miskit, et kuule ma nüüd tahan oma noormehe juurde kolida. Ega ma poleks ju vastu olnud. Aga oleks piisanud sellest, et ta oleks mulle seda öelnud. Peale seda ma tundsin, et veidi petetuna, et hea sõbranna nii teeb ning räägib suure suuga üht ja teeb hoopis teist. Hiljem üritas ta minuga suhelda FB-s jne, kuid ütlesin, et selliseid asju ei lahendata netis vaid näost näkku ning rohkem ta soovi pole avaldanud kohtuda või miskit. Mingi aeg mainis küll, et loodab, et peatselt suhtleme taas, aga ma ei jaksa kõiki sõprusuhteid üleval hoida ning pinguta kui teist see ei huvita. Nüüd suhtlen vaid nendega, kes tõesti tunnevad huvi minuga suhtlemise vastu ning leiavad aega oma pere ja mehe kõrvalt. Mida ma isegi teen. Olen alati leidnud mehe kõrvalt aega ka sõbrannade jaoks niisama tšillimiseks, nõuandmiseks, lohutamiseks jne. Nüüd aastaid hiljem mõistan, et tuleb väärtustada neid sõpru, kes on mu ümbe praegu ning mitte taga nutta neid, kes kunagi olid, kuid enam ei ole.

  • Reply Mia 19. Juuni 2017 at 16:43

    Me ühe sõbrannaga jäime kaugeks ja see on tegelikult minu süü. Ma selline sõbranna et minu poolest võime suhelda kord kahe kuu jooksul ja see jumala okei :D Mul paar parimat sõbrannad samasugused, ühel on juba pereelu ja lapsed ning tal siis muidugi ei ole aega koguaeg lobiseda ja kaks sõbrannat elavad teises Eesti otsas. Siis ma olengi harjunud et feissis nt kirjutame või helistame, aga see on ka nii et kui on aega. Tihti nt mitu nädalat või lausa paar kuud ei suhtle ja siis räägime edasi nagu polekski seda aega vahepeal olnud.
    Aga see sõbranna oli natuke teistsugune, tema tahtis igapäevaselt suhelda. Mäletan et ma just alustasin uuel töökohal ja koguaeg oli jube kiire (kuigi feissis rääkisime ikka igapäevaselt pmst) ning kui kokku saime, siis minu arust oli kõik ok, aga joogise peaga ta ütles mulle et nojah nii kaugeks oleme jäänud. Et nii VÄHE räägime, mul oli nagu wtf. Igatahes jah, lõpuks see suhtlus vajus täitsa soiku, sest ma tundsin et mul pole lihtsalt jaksu koguaeg suhelda ning kui ma suhtlesin vähem, siis tundsin kohe süümekaid.

  • Reply *** 19. Juuni 2017 at 13:35

    Ma kaotasin alles hiljuti sõbranna… Sõbranna elu oli väga virr varr alati kui kokku saime rääkis oma mehest igast lugusid, ma alati kuulasin ära üritasin võimalikult palju abiks olla aga sõbrasuhe hakkas siis käärima kui ta lõpuks mehest lahku läks ja ma ei saanud talle kolimise jms abiks olla kuna mul oli kodus pisike beebi, kuna kolis kaugemale siis suhtlesime vähem kui fb kaudu nägin et ta jälle lähemal on ja uurisin kuidas läheb ja kas võiks kokku saada ja lobiseda ( pole mina ka eriline fb kirjutaja või telefoniga lobiseja) siis sain kurja kirja kuidas ma pole piisavalt hea sõbranna ja et mind tegelt ei huvita kuidas tal läbeb ja tahan ainult oma elu huvitavaks teha ja et elagu ma oma ideaalses maailmas edsi… kohe kurb oli lugeda kuidas inimene kellega olen nii palju koos olnud ja rääkinud nii kehvasti äkki arvab.

    • Reply Laura 20. Juuni 2017 at 22:02

      Mitte midagi halvaga aga see vist kõige pikem lause, mida ma elus lugenud olen ?

  • Reply . 19. Juuni 2017 at 13:08

    ..piinlik.
    kui endine sõbranna leiab, et elukaaslasega on õigem elada ja ta on tähtsam.
    ning tehakse pool avalik postitus laimaks ta meest ja eluolu, et julges teise tee valida ja mitte sõbranna olla. no siis mai tea.
    inimesed muutuvad ja sellega tuleb leppida.
    ning kui teistel on teine arvamus ja neid pidada alaarenenuks no mai tea. pole ime, et siis kiusatakse vastu mineviku vaadates, olles ise samasugune. ei mingit muutust.

  • Reply Karin 19. Juuni 2017 at 12:22

    Kui ma siia peaksin kirjutama sõpruse lõpetamisest siis kindlasti tuleks sellest üks väga väga pikk jutt . Tegu ikkagi 19 aastat kestnud sõprusest peaaegu terve mu elu kestnud sõprusest . Olin tol ajal 3 aastane kui see sõprus alguse sai . Aga räägin sellest tõelisest hetkest mis viis meie kaua aega kestnud sõpruse lõpule . Olen nüüdseks 2 lapse ema ja lapsed on minu jaoks õnn , rõõm ja elu kõige parem kingitus laste armastust ei saa sõnadega lausa mitte kirjeldada nii palju häid sõnu pole veel välja leiutatud . Teiste laste kannatus läheb mulle südamesse nagu nuga mis tahaks mind pooleks lõigata iga tüki ime pisikeseks . Lugu on siis minu jaoks väga õõvastav läbi elamine . Nimelt see sõbranna leidis peale oma lapse sündi omale mehe (vale väljed ta ei ole mees vaid koletis ) . Lapse päris isa suri ära . Nad olid olnud koos juba 4 aastat selle koletisega . See koletis kasvatas sõbranna last koos sõbrannaga kuni ükskord tahtsid ühise lapse saada mõned aastad see ei õnnestunud . Aga ootamatult said siis nad selle rõõmu uudise , et on tulemas teine laps . Sõbranna oli väga õnnelik minagi rõõmustasin , et tuleb veel üks tädi lemmik laps juurde . Hakkasin juba laste riideid vaatama mis enda lastest alles olid jäänud panin kõrvale , et kui laps sünnib , et siis saan talle viia (Sõbranna elab teiselpool eestit) . Suhtlesime telefoni teel aastaid kohtusime vahel kui käisin seal kandis kus ta elab või kui tema käis oma emal külas . Keset talve tuli õhtul hilja mulle sõbranna poolt kole kõne . Ta värises ja nuttis . Rääkis siis , et see koletis kellega ta koos elas oli talle kallale läinud (löönud) . Sõbranna oli kodust ära jooksnud ja nõustunud öö tänaval veetms . Lähedasi inimesi tal ei olnud seal kelle juurde raskel olukorras pöörduda . Õnneks läks kõik hästi ja võõras inimene tuli talle sel külmal ööl appi ja pakkus öömaja . Kõige raskem olukorras oli see , et olemasolev laps jäi selle koletisega kahekesi koju (õnneks lapsele ta liiga ei tee ) . Või siis ikkagi eksisin ma selle olukorra hindamisel küll ta ei teinud miskit elavale lapsele midagi vaid sellele lapsele kes polnud veel mitte isegi sündinud . Sõbranna kaotas sündimata lapse . Viskas mehe välja lubasin tal olla moraalne tugi aidata teda . Sõbranna rääkis alati , et ei andesta kunagi mehele . Ta vihkab teda terve oma elu tema süül kaotas ta ikkagi oma lapse keda oli nii väga oodanud . Ta ei andest talle mitte kunagi ja teeb kõike , et ta kannataks oma teo pärast veel kõvasti . Seda juttu kuulsin ma mõned kuud mil otsustasin ühendust võtta meie ühise sõbraga . Siiani olen ma lausa väga õnnelik , et ma seda tegin kuigi selle sõbraga polnud ma juba pool aastat suhelnud . Tänu sellele ühele kõnele sain ma teada , et see nn sõbranna kes kirus ja vandus oma sündimata lapse tapnud meest elavad koos õnneliku elu samal ajal kui ta mulle ajas , et vihkab ja põlastab teda . Ma olin väga pettunud esiteks selles , et kui mina olin temale toeks mitte küll füüsiliselt vaid eemalt siis tema valetas mulle päris mitu ilusat kuud ja sellega ka meie sõprus lõppes . Mul on küll sellest kahju kuna esiteks nii mitmete aastate tagune sõprus lõppes selle koletise pärast . Teiseks tema esimene laps oli mulle väga kallis selle lapse jaoks olin ma tädi sel ajal kui oma õiget tädi ehk siis sõbranna õde ta kartis . See sõbranna pani eriti suure paugu meie sõprusele sellega , et kui ma temaga enam ültse ei suhelnud ja ta kõnedele ei vastanud siis helistas ta meie ühisele sõbrale ja ähvardas talle oma tuttavad kallale saata . Ta ei tunnista oma viga vaid süüdistab teisi selles . Nüüdseks pole me juba pool aastat suhelnud ja kui aus olla siis ega ma ei tahaks ka . Valetamine pole mulle kunagi meeldinud ja ei hakka meeldima ka .

  • Reply väga väga naine 19. Juuni 2017 at 10:38

    Ma vist … kirjutasin sellest postituse.

  • Reply anonüümne 19. Juuni 2017 at 10:25

    Hmh. Sõbranna mees üritas mind oma naisega seksimisel kolmandaks meelitada, kui see ei õnnestunud, hakkas lihtsalt õelaid seksistlikke nalju pilduma ja lõpuks ütles oma naisele, et see peab valima, kas mina või tema. Sõbranna valis oma mehe ja sinna see asi jäi.

    • Reply G. 19. Juuni 2017 at 20:06

      Kuidagi väga tuttav teema.

  • Reply K 19. Juuni 2017 at 10:13

    Alles hiljuti lõppes sõprus ühe kõige lähedasema inimesega, kellega sai suheldud umbes 14 aastat,
    Meil oli koos väga palju toredaid hetki, just täpselt nagu sinagi kirjeldad. Rääkisime omavahel kõigest, usaldasin teda ja olin vähemalt enda arust alati ta jaoks olemas nii nõu kui jõuga. Samuti ka tema, kuid
    tal oli üks suur viga – ta ei arvestanud minuga ja ei täitnud oma antud lubadusi.
    Viimaseks piisaks sai minu jaoks see, et meil oli planeeritud reis nädalavahetuseks (kokku 3 päeva). Ma kinkisin talle lennupiletid ja maksin ka elamise enne ära, leppisime kokku, et annab mulle raha siis kui minek on, ehk tema eest oli kõik kinni makstud ja see ei olnud üldse väike summa. 3 päeva enne reisi sain sõnumi: Võta keegi teine reisile kaasa, ma ei saa tulla kindlasti PUNKT. Mitte mingit selgitust ega vabandust. Hiljem selgitas, et ei saa tulla seetõttu, et pole shoppamiseks raha + sain sõimu osaliseks.
    Arvan, et see inimene pole mind tegelikult mitte kunagi sõbrannaks pidanud või ta lihtsalt ei tea mida tähendab sõprus.

    • Reply Kairit 26. Juuni 2017 at 19:48

      Nii kurb :(
      Olen ka andnud sõbrannadele kasvõi oma viimse raha, kui neil häda käes aga noup.. kusagil on alati keegi parem, kelle nimel mulle selg pöörata.

  • Reply Maris 19. Juuni 2017 at 06:15

    Mul oli ka kunagi kooli ajal hullult hea sõbranna( võib öelda et isegi parim sõbranna). Käisime koguaeg väljas pläkutamas ja jalutamas.
    Supper lahe oli.
    4 aastat tagasi läksin Lõuna-Eestisse kooli (ise olen Pärnust pärit).
    Lubasime ühendust hoida (Skype’is rääkida ja mida kõike veel).
    Kui Pärnu lähen siis saab kohe kokku (me olime nagu mingi paar tollel ajal kui nüüd mõtlema hakata :D )
    Aga sinna need kokku saamises jäid, ütles koguaeg et pole aega jne. Okey saan sellest aru aga Skype’is ja Facebookis ta ka enam ei suhelnud. Vaatas sõnumi ära ja ei vastanud.
    Väga kurb oli sellist sõbrannat kaotada.
    Aga siiski loodus ei salli tühja kohta ja ilmus kuskilt uus parim sõbranna keda ma saan usaldada( no mitte nii palju nagu eelmist, aga ma ei tea ka teda nii palju).

  • Reply Age 19. Juuni 2017 at 00:50

    Nagu loeks enda kohta, haha. Samamoodi vága arutada asju ei viitsi, kellegi tegemiste ja olemiste ùle pead ei murra. Telefoni peamiselt keeran ka tagurpidi..? A mina kaotasin enda “hea” sòbranna enda exile. Ise veel andis tookord mòista, et tema kellegi vahel valima ei hakka. Kes tahab jààda see jààgu. Siis tekkis selline periood kuidas tema ei suutnud àra otsustada kas temal siis on tunded selle kuti vastu voi mitte. Ùtlesin ise selge sònaga, et kui ei ole siis àra piina, mis sa lased tal niisama ringi joosta. Vastas seepeale et hea kúll jah, jàtan asja katki. Suhtlesime normaalselt edasi. Peale seda sain sellelt kutilt teada, snapchati kaudu ehk? Et miskit ikkagi toimub. Mòtlesin omaette et maru vahva kúll, mulle ráàgib sòbranna ùht ja ise teeb teist. See oli ilmselt see moment kui tema ise ikkagi otsustas kumb see “tàhtsam” on vòi siis “parem”. Ma olin juba mòttega harjunud et sealt midagi sellist tuleb, aga et inimene kes nimetab end su sòbrannaks, lòòb noa ikkagi selga. Ma niigi olen halb sòbrannade leidmises ja siis ma kaotasin ka selle “ainukese”. ? Vahest ikka mòtlen, et ei tea kas kirjutaks nùùd. Omajagu juba sellest mòòdas. Nii palju trehvab et soovime facebookis ònne ja sellega asi piirdubki.

  • Reply Helina 18. Juuni 2017 at 23:12

    Mul on mitmed sõprussuhted laiali läinud. Paar tükki sellepärast, et ma kogu aeg pingutasin nende sõpruste nimel, sõitsin spetsiaalselt selle pärast nende kodulinna, et nendega koos aega veeta, aga nemad kunagi vastuteenet ei osundanud. Nüüd ei suhtle kummagagi neist.

    Ja ühest sõprussuhtest on kohe väga kahju, et see läbi sai. Omal ajal sai väga palju nalja, sai koos pildistamas käidud ja end eelnevalt üles löödud, väga väga vahva oli. Mingi solvumise tulemusena hakkas see asi allapoole veerema ja eks inimesed ka ajas muutuvad, leiavad oma tee. Lihtsalt ma loodan, et kunagi tulevikus ehk me teed ristuvad taas ja on võimalik ka edasi suhelda :)

    Vähemalt parim sõbranna on jäänud, küll üle kivide ja kändude, aga küll hakkama saab.

  • Reply merca 18. Juuni 2017 at 22:59

    Mul on kuidagi nii läinud, et kõik parimad sõbrannad alles. Osad kooliaegsed, osad hilisemast elust tekkinud. Muidugi on mõnega suhtlemine soiku jäänud, kuid need pole ka kunagi parima sõbranna kategoorias olnud.
    Aga see Sinu sõbranna mees on küll psühhopaat vms, küllap saad oma sõbranna varem v hiljem tagasi. Võimalik et siis juba rikutud psüühikaga.

  • Reply nimi 18. Juuni 2017 at 22:10

    Mul on vist kogu elu sõbrannadega vedanud. Pubekaeas sai ikka kakeldud ka parimate sõbrantsidega, ent mõne tunni, kõige rohkem mõne päeva pärast ka ära lepitud. Tülid tavalised tühiste asjade pärast nagunii. Meeste suhtes on mul ka sõbrannadega alati täiesti erinev maitse olnud, Mitte et ka vastasel juhul see probleemiks kunagi osutuks, sest minu jaoks kehtib girl code ja ma usaldan 100%, et ka mu sõbrannade jaoks. Sellegipoolest olen kaotanud aja jooksul sõpru, aga seda loomulikul teel. Kolisin teise Eesti otsa teismeeas ja peale seda järk-järgult pika aja jooksul lihtsalt suhtlemine vähenes. Ei mingeid suuri riide, lihtsalt inimesed liikusid oma eluga edasi. Või näiteks kui koolid said lõpetatud ja inimesed liikusid mööda Eestit laiali erinevatesse koolidesse. Kõige lähedamate sõbrannadega suhtlen siiani, kuid paljudega mitte. Teisi võibolla aastas korra trehvan, siis ikka räägime. Ja kuskjuures räägime nii, nagu vahepeal polekski aastaid meie suhtluse vahel olnud, nagu me oleks eile viimati näinud, mis on nii naljakas. Minu kõige parem sõbranna on elanud viimased paar aastat Austraalias (kusjuures viimane kord, kui teda nägin, oli koos Malluka ja Triinu-Liisiga koos, see oli tema viimane õhtu Eestis :D ). Me oleme rääkinud pea iga päev tema lahkumisest saati ja varsti ma näen teda jälle! :D Seega jah, sõbrannad on mul alati olnud ülietoredad inimesed, kellele ma soovin alati kõige paremat, ka neile, kellega ma enam ei suhtle. Sellegipoolest lõpetasin suhtlemise u 6 aastat tagasi ühe meessõbraga, kes oli ülimalt manipuleeriv ja üritas pidevalt mu arvamust kujundada. Muidugi osaliselt oli asi selles, et ta oli minusse armunud ja ma teadsin, et mul kunagi selliseid tundeid tema vastu olema ei saa. Ma ütlesin talle pidevalt, et ma ei ole huvitatud, aga tema käitus ikka nagu armukade poiss-sõber. Lõpuks sain aru, et selline sõber ei anna mu ellu mitte midagi juurde ja lihtsalt ei suhelnud enam. Peale seda pole kordagi näinud teda.

  • Reply LAURA 18. Juuni 2017 at 21:56

    Minu üks hea sõbranma otsustas minuga päevapealt kõik suhtlemise lõpetada. Ei vastanud kirjadele, sõnumitele, ei miskit… puudus veel see, et ma talle ukse taha oleks läinud (hmm… miks ma seda ei teinud?!). Aga seda tean, et selles polnud süüdi mitte ükski mees. “Mul on vaja lihtsalt omaette olla ja mõelda”. Noo kergelt 5a on sellest möödas. Jube kahju on siiamaani ☹️

  • Reply Birgita 18. Juuni 2017 at 21:29

    Ka minul on suu ammuli lahti, millised inimesed meie ümber on?! See, et paljud naised on ussid, olen ma juba ammu aru saanud, kuid mind hämmastab meeste poolt selline suhtumine. Valimatult magatatakse enda naist, tema sõbrannasid ja veel sugulasigi otsa… kus on mõistus? ?
    Enda sõbrantsidega on vedanud, need paar õiget on jäänud ning peab vist paika, et sõprus naiste vahel toimib siis, kui on meeste suhtes erinev maitse ?
    Meeste ja sõbrannade vahel pole pidanud valinud valima ning keegi nuga selga pole löönud. Samas on ka endal paar valusamat heade sõbrannade kaotamist selja taga. Vahetasin kooli ja mingi hetk lihtsalt jäi suhtlemine ära, ilma mingite tülideta. Vahel on igatsus suur ja tahaks kohe kontakti otsida, samas on imelik ja millegi pärast nagu ei julge.

    Kahju on muidugi nendest, kes polegi leidnud või on mingil põhjusel hea sõbranna kaotanud. Kes on laisk sõber nagu mina ja otsib kedagi kellega chattida, siis võib mind FBst üles otsida! ?

  • Reply Ursula 18. Juuni 2017 at 19:49

    Ma loen neid kommentaare ja tõsimeeli imestan. See, et uue suhte algul sõbrannad kuidagi tahaplaanile jäävad, on üsna levinud, aga see kuidas “sõbrannad” tagaselja meest üle löövad, on minu jaoks ikka väga üllatav, Kuidas selliseid “sõbrannasid” nii palju on? Ma olen hämmingus sellisest noa selga löömisest. Ei suhtleks sellise inimesega enam kunagi, sest minu jaoks oleks see küll väga tõsine reetmine,

    Minu esimene suurem sõprade kaotusvalu toimus tiinekaaastatel. Mina võisin siis olla kuskil 14. Pealtnäha sai kõik alguse mingist mõttetust tülist, kus hakati aga pooli valima ja lõpuks teisi minu vastu üles ässitati, Veel hiljemgi tundsin nende poolt taga kiusamist ja kui kodukohas väljas jalutamas käisin ja nende kambaga kokku sattusin, siis tundsin alati kuidas mind nende poolt alandati. Kõige rohkem on kahju sellest, et kaotasin oma esimese parima sõbranna, kellega koos “liivakastis mängisime” ja kellega mul nii hea klapp oli. Kuni selle mõttetu riiuni. Vahel mõtlen siiani, et kuidas tal läheb ja ehk kirjutaks talle, aga samas ei tea ma kuidas ta sellesse suhtuks, sest nüüdseks on meie tülist möödas juba pea 8(?) aastat,

    Teise parima sõbrannaga viis meid lahku see, et ta kolis teise kohta. Ta oli minust küll mõned aastad noorem, kuid vahel ma tundsin, et ta mõistab asju paremini kui minuvanused, ta oli nagu väike “suur inimene”. Tema kolimisega jäid meie kohtumised harvemaks kuni me enam ei näinudki teineteist, Sellest hoolimata ma väga austan teda ja mul on rõõm sotsiaalmeedias vahel näha kui tubli ja armas noor neiu temast on sirgunud.

    Kolmas sõbranna oli inimene, kellega ma ise suhtlemise lõpetasin, sest ma tundsin, et ilma temata on lihtsam ja kergem. Temaga koos olles ei saanud pea kunagi oma muredest ja rõõmudest rääkida. Ainus kes rääkis oli tema. Kui suu lahti tegin, siis ta lihtsalt koguaeg katkestas u jutu. Tunne oli, et teda peavad kõik kuulama, aga tema ei kuula kedagi. Teine ja ehk isegi suurem probleem oli see, et tal “polnud kunagi raha”, mis tähendab, et kui oli plaan koos välja minna või aega veeta, siis teised hoolitsesid selle eest, et ka tema oleks söödetud-joodetud. Ometi teadsime me, et tal peaks mingi sissetulekuallikas olema ja sellest peaks tal kindlasti jätkuma, et end ära elatada. Tema plaan oli vist meie kulul ise säästa ja meie peal liugu lasta. Millegi pärast oli ikkagi nii, et koguaeg tasusime meie (mina ja teine sõbranna) kulud nii enda kui tihti ka tema eest nt. taksokulud, enne pidu söök-jook, peole saamise pilet, peol jook jne. Lõpuks lihtsalt tüdinesin sellest keerutamisest ja vassimisest. Tagatipuks oli ta teise sõbrannaga reisil käinud kahekesi ja see oli möödunud nii ebameeldivalt, et ma olin hämmingus tema käitumise pärast.

  • Reply Mari 18. Juuni 2017 at 18:52

    Ma olen nii õnnetu hing et kõik sõbrannad-nii uued kui vanad lähevad mehele ja ei leia mitte mingit aega.:D

  • Reply Maria 18. Juuni 2017 at 16:45

    Mul oli kunagi hea sobranna, isegi elasin ta juures, ta sai noorena lapse ja aitasin teda ta lapsega, ostsin toitu riideid talle ja lapsele, sobranna oli tootu.
    Siis sain hea too ja parema palga, kolisid natuke kaugele, sain lubada endale ilusamad asju, sobrannale endiselt ostsin asju edasi.
    Ukspaev ta utles mulle, et miks ma ostan endale paremaid ja kallimaid asju kui talle, mul ja suu lahti, ei osanud midagi oelda, et minu meelest oleks ta pidanud tanulik olema, et ma uldse talle asju ostsin ja aitasin.
    Siis ta hakkas mind ignoreerima ja minust teistega taga panema.
    Siis sain aru, et ta ammu oli minu peale kade, vastikud inimesed on sellised. ?

  • Reply S 18. Juuni 2017 at 16:20

    Mõned aastas tagasi, kui uude kooli läksin leidsin omale väga hea sõbranna. Meil oli nii hea klapp, et vahel me lausa elasime teineteise juures. Loomulikult oli meil koos alati mida teha ja nüüd hea mida meenutada. Rääkisime kõigest, andsime üksteisele nõu ja ma tundsin tõrsti, et olen leidnud omale tõeliselt hea ja suurepärase sõbranna. Ta ei unistanud mind ka siis, kui poolels aastaks tolleaegse armastuse juurde välismaale kolisin. Ikka suhtlesime ja igatsesime teinetest niii väga, kuid siis minu suhe purunes ja kolisin tagasi Eestisse. Kõik oli suurepärane. Ta aitas mul kerge vaevaga eksist üle saada ja jagas aga soovitusi kuidas elu nautida. No ja siis ma nautisingi. Erinevad deidid uued kogemused, uued sõbrad.
    Ühel ōhtul läksime tema sõbraga välja ning mina armusin ära. Sõbrannal oli ka hea meel selle üle, ning ta elas siiralt sellele suhte arengule kaasa.
    Vahepeal juhtus mu elus nii, et ma võitsi 1500€ reisiraha ja ma otsistasin oma hea sõbrannaga reisile minna. Nädal enne reisi arutasin seda oma kutiga ja mõistsin, et ta on sellele vastu. Arvasin, et ta niisama armukade, kuid siis hakkas järsku uurima, et mis ma enne teda tegin, noh vallalisena. Mõtlesin, et imelik miks ta nii küsib, kuid siis selgus tõde, et ta teab mu kohta kõike! Saate aru mu parim sōbranna “arutas” minu elu, minu seljataha minu uue poisi ja oma sõbrannadega. Ma lihtsalt oleksin tahtnud ta maha lüüa. Olgu, ma ei pidanud enam oma posile kõike seleta, kuid misasja nagu??? Mis õigusega sa nii tegid? Otsistasin selle sõbrannaga paar päeva mitte suhelda,kuna ma olin nii tige ja kuri, kuid siis meenus reis. Ma ei tahtnud selle inimega koos enam reisile minna. Läksin muutsin reisikaalsase ära ja otsustasin selle ussiga asjad selgeks rääkida.
    Kohtusime pubis, jōime kohvi ja ma ausõna üritasin olla selline, nagu ma ennem ta seltsis olin. Aga ma ei suutnud. Käed värisesid meeletult ja ma otsistasin, et nüüd on minu kord kaardid lauale laduda. Sel hetkel ta just vaatas mulle silma ja naeratas. Ja mina nõoatusin ettepoole sõnadega “minu ees on sul sinised siirad silmas ja lai naeratus-samas minu seljataga saab sinu laiast naeratuaest vastik muie ja siiratest silmadesy saavad vist silmad, mis on täis kadedust ja viha, kas sa tahasid mulle midagi rääkida”? Ta vaatas mulle otsa, naeratas uuesti ja ütles “eeemmm.. millest? Ei!”. Siis mul sai kõrini. Fakk sa teed mulle nii ja sa isegi ei taha üles tunnistada? Tõusin püsti ja ütlesin, et reisi tema jaoks ei toimu! Ta tormas püsti jooksis järele ja palus, et ma jääks ja nüüd siis kuulaks teda. Siis mulle meenus, kuidas ta rääkis mu poisile, et nii hea on ikka minu kulul käia igalpool, et lii tal raha pole kuidas ma talle välja teen jne. Ja nii tegelikult oligi! Kuidas ma siis ei tee? Ta oli ju mu hingepõhjas, sùgaval südames mu kõige parem ja armsam sõbranna. Nii ma siis seisin ja ootasin pubi ees bussipeatuaes bussi. Pisarad jooksmaa ja tema seletamas, kuidas ikka kõik ei pidanud nii minema ja temal on nii kahju. Hüplasin esimese suvalise bussi peale ja töinasin edasi. Kaotasin mitu kg, söögiisu polnud jne. Tema ikka kirjitas mulle facebookis, kuid lõpuks ma blokeerisin ta ära. Ma ei tahtnud enam temast midagi teada!
    Ma pole siiani leidnud omale teist sellist inimesest, kellega oleks mul nii hea klapp ja keda ma nii usaldaksin, kuid õnneks on mu kõrval seesama armastav poiss, kellest ongi saanud minu parim sõber ja kaaslane.
    Aga see on jube tunne Mallukas, tean mida sa tunned, kuid aastad teevad oma töö ja ju siis pidi nii minema!
    Palju edu sulle ja loodan, et ühel päeval sa leiad omale uue soulmate, just täpselt sellise, kes sulle kõige paremini kõige paremaks sobib!
    S

    • Reply K 20. Juuni 2017 at 21:00

      Nii kurb lugu S :(

  • Reply Sp 18. Juuni 2017 at 15:43

    Minul oli ka 7 aastat parimsõber kellega alati ülihästi läbi saime, elasime küll üksteistest kaugel aga suhtlesime ja rääkisime vahest telefonis tunde, eks kui mingi neiu tal silmapiirile tekkis jäi suhtlemine vaiksemaks sest eks vaadati, et kes ma siuke olen ja tema mehega niipalju suhtlen, aga see selleks, sain aru ja ega tema minust lahti ka ei öelnud. Meie sõprus lõppes aga hoopis siis kui ma oma eelmisest kutis lahku läksin ja talle helistasin, et rääkida mis juhtus jne (mina jätsin kuti maha). Tema oli mõistlik nagu alati, aga kuna oli ka mu exiga läbi saama hakanud rääkis mulle, et tema valima ei hakka ja mina ütlesin et ok, ega ei peagi eelistama, saab ka mõlemaga ju suhelda. Paar nädalat hiljem sain teada et ta oli mu exiga pidu käinud panemas ja koos exiga siis jutte minukohta levitanud (ex oli selline kiuslik ja käis kirus ja valetas minu kohta, et ma teda uimastasin ja siis ise käisin ringi laskmas samalajal?). Viimaseks piisaks sai see, et mu ex kutsuti sünnipäaevale ja mind mitte. Kah mul sõber kes 7 aastat olnud parima sõbranna rentslisse laseb mingi paari aastase tutvuse pärast ☺

  • Reply Kaisa 18. Juuni 2017 at 15:22

    3 aastat tagasi läksin tööle. Müüjaks. Ja poes oli klient, minust ~5 aastat vanem tüdruk. Hüperaktiivne ja lobamokk. Alati tuli, siis tegi jälle tuju rõõmsaks ja kord otsisin ta Facebookist üles ja hakkasime rohkem suhtlema. 2 korda olen Mina lõpetanud suhtlemise. Esimesel korral tehti draama kui ma ei leidnud tema jaoks aega. Tema ju oli kodune, viis hommikul lapsi lasteaeda ja kooli. Mina käisin pikki päevi tööl. Lubasin küll mõni vaba päev, et saame kokku, aga kui päev hakkas kätte jõudma, siis sain aru, et ma tegelikult ei jõua ja ei tahagi välja end ajada. Teine kord ja lõplik oli nüüd aprilli lõpus. Käisin nagu uni peale, et kokku saada ja igakord leidis vabanduse. Või kui vabandust ei leidnud ja linnas aega parajaks tegin, et kokku saada, siis lihtsalt ei ilmunud kohale. Vaatasin, et neeh, mul ei ole lisamuresid vaja. Isegi lõpurase ja ega peale lapse sündi niikuinii enam nii palju aega enam pole, et kokku saada. :)

  • Reply Inks 18. Juuni 2017 at 14:52

    Selgituseks, et see sama, kui elada ühe inimesega koos ja siis “saabub” keegi õigem ja siis on kõik ilusam ja toredam ja mõistatamist, et mis eelmise suhte point üldse oli.

    • Reply Maria 18. Juuni 2017 at 15:52

      Inks, mis so probleem on? Kas sa tahad sellest raakida?
      Niimoodi oma vihas keeda on nagu murki juua.

      • Reply Inks 18. Juuni 2017 at 17:13

        “Murkit” mu elus õnneks pole ja lapsele öelnud ka et kõik annan andeks, aga pruut olu eestlane-murka vm või samast soost, siis …:) Lihtsalt täiendasin kui eelmine komm arusaamatu max keskaharidusega lugejale. Aga näe siin veel mõistmatumaid.

        • Reply Maria 18. Juuni 2017 at 20:06

          Palun registreeri ennast lahimasse vaimuhaiglasse ja mine ravile. Vaimuhaigus pole endateha, aga siin mottetult lahmida pole ka motet.
          Kahju lapsevanemast kes lapsest lahti utleb kui on gei voi abiellub teisest rahvusest inimesega.
          Sinu lapsel olekski parem ilma sinuta, sest Paris lapsevanemad armastavad lapsi tingimusteta.

          • Inks 18. Juuni 2017 at 20:56

            Laste puhul on tähtis kvaliteet mitte kvantiteet:) No kui sul ok geiga näiteks jõule pidada lase aga käia, ma eelistan …normaalsust ja lapselapsi jm ilusat ja hullaris veetku aega…kel kõik niii tore:)

  • Reply Pettunud sõbranna 18. Juuni 2017 at 14:46

    Saime sobrannaga tuttavaks mõned aastad tagasi. Ma vaikselt vihkasin ta iseloomu, aga kuna me elasime ja tootasime koos valismaal siis saime megaheadeks sopradeks. Pidasin teda oma parimaks sobrannaks! mingil hetkel laksid meie teed lahku, sest kolisime eraldi riikidesse. Nutsime molemad kui nagime uksteist viimast korda. Aga teadsime et varsti jàlle eestis näeme, no aasta pärast voi nii. Kirjutasime, klatsisime, noustasime fb messengeris iga paev. Nagu ikka parima sobrannaga! Ta korduvalt ütles mulle et ma olen tal elus esimene sobranna, kellega saab nagu meesteasjadest raakida jne. Ta oli vaga halb suhetes! Raakisime koigest. Ta alati ütles et peamine põhjus miks ma talle nii väga meeldin on mu otsekohesus. Teised ta ‘sobrannad’ on nagu kinos ja teatris kaimiseks rohkem mitte isiklike murede jaoks. Saatsime uksteisele postkaarte ja sunnipaeva kingitusi valismaale, ta kirjutas kuidas ukspaev vanamutid oleme teetassi taga ja aegu meenutame jne. Ma olin nii onnelik parima sobranna üle mis siis et polnd sada aastat nainud. Lopuks üle kahe aasta saime kokku hiljuti, kumbki ei joudnud ara oodata. Tegime palju plaane. koos oli tore, kuni mingi mees ta teele ilmus. Kohtusin temaga korra, tundus veits veider aga see vaid esmamulje. Polnd lihtsalt minu tüüp. Sobrannale ta meeldis. Otsekohene nagu ma olen mainisin ka, mis veidrused mulle ei meeldinud tema puhul aga uldjoones kiitsin meest. Mingi aeg sain teada et sobranna oli mulle valetanud, varjanud et oli poisiga kokku saanud, valetas et oli kusagil mujal hoopis. Ma ei saand aru miks? Saagu kokku kui tahavad aga milleks valetada ja varjata? Olles samas seltskonnas sobrannaga ta aina enam raakis oma teistest parimatest sobrannadest. Olin kade, misasjast NEMAD parimad sobrannad on. MEIE olime ju. laksin tagasi välismaale. Sobranna muutus, mehest mulle uhtegi sona enam ei lausunud, kunagi teda jutu sees ei maininud. Varem ta ainult oma meestest jutustaski ( neid keda pubis kohtas vms). Pohimotteliselt see uus mees rikkus meie sopruse. Ei kujuta ette kas ta palus sobrannal minuga suhtlemise lopetada voi miks sobranna niimoodi muutus ja varjama hakkas. Olen vaga pettunud. Vahel väga harva ikka suhtleme (ta kirjutab mulle, nagu midagi poleks juhtunud) aga mehest ei maini ta ikka midagi, niiet kindlasti ma end mingisuguse sobrannana enam ei tunne! See sama iseloom mida temaga tutvudes vihkasin, tuli tagasi!

  • Reply Inks 18. Juuni 2017 at 14:45

    VBL see mees avas just avas “sõbranna” silmad? Ei mõelnud sellele…no sul ju kõiges ja kõigist bohhui mis arvavad, mõtlevad, milleks küsida.

    • Reply Mallukas 18. Juuni 2017 at 17:25

      Kas sa oled alaarenenud?

      • Reply addd 18. Juuni 2017 at 19:18

        kui inimene avastab, et mingid iseloomujooned talle siiski ei meeldi, siis on alaarenenud? okk…

        • Reply Inks 18. Juuni 2017 at 21:11

          Ju siis:) Ja see et keegi kõrvalt VÕIB ka märgata ja öelda, et inimene valel teel või vale inimesega suhtleb on “puue” või mingi hetk avaldub inimese mingi pool, mis pole ok ja ikka peab edasi suhtlema -ju see on Malluka tarkus:) oh las olla:) PS mul on sõbrannasid erinevatest aegadest ja miskit pettumust pole:) Sellest hoolimata mõistan, kel sellel teemal muresi-inimese sisse ei näe.

    • Reply Anna 18. Juuni 2017 at 18:36

      Inks sul on mingid tõsisemad probleemid, halvustas siin valimatult inimeste kommentaare.

      • Reply Inks 18. Juuni 2017 at 20:59

        No vaata lähemalt või pan prillid ette, kelle komme halvustanud.

  • Reply Annika 18. Juuni 2017 at 14:04

    Ma olen nö kahest sõbrannast lahti saanud. Ühega olime alates 8 klassist koos. Sel ajal olime me sarnased. Meile meeldis pidu panna. Sõbranna vahetas vana kuti uue vastu iga suvi. Minul läks see pidutsemine üle ja rahunesin nagu maha. Tema mitte, kutte vahetas ikka ja võttis vanugi tagasi. Me kasvasime lahku, tema oli ikka seal kus oli ja mina olin edasi liikunud. Me ei suhtle üldse, fbs on ta küll mu sõbralistis aga varsti enam mitte.
    Teisega meil oli nii lahe koos. Sama huumor ja lihtsalt tore olemine. Mõlemad kolisime välismaale. Ja ta hakkas iga kuu, vahe ka 2 korda kuus raha laenama. Alguses pold probleemi ja no alati maksis tagasi. Aga ikka kuidagi halb maitse oli suus. Ja nii 2 aastat, kuni enam ta ei küsinud isegi kuidas läheb, vaid kas raha on laenata. Ta polnud enam mingi sõbranna mulle ja otsustasin sellele lõplikult punkti panna.
    Ma olen natuke Malluka moodi küll. Õnneks on mul hetkel hästi vähenõudlikud sõbrad.

  • Reply ma 18. Juuni 2017 at 13:37

    eks see “sõbranna” oli sul rohkem selline, kellele sina olid tol hetkel kasulik ja vajalik. Eriti just kasulik, sest sai nii seda kui teist sinu käest ja temale oli see mugav. Miskipärast arvan, et see sama sõbranna on sinu kohta sellele uuele mehele rääkinud nii palju sitta, et juba sellepärast see mees on keelanud igasuguse suhtlemise sinuga. Mingi imelik oli, minu mäletamist ta kasutas sind ära, ja oli sinu meele järgi sest see sulle meeldis. Sina aga vatrasid kõigist ja kõigest talle ja tema aga noogutas kaasa ja kiitis takka, sest see oli talle tol hetkel kasulik.

  • Reply M 18. Juuni 2017 at 13:34

    Mingi tiineka perioodil oli mul megasuur crush ühte aasta vanemasse kutti samas koolis, hakkasin temaga suhtlema. Aga ta tundus huvitatud mu parimast sõbrannast järsku ja no elu masendus langes peale kui neist ühel hetkel mu kõrval saigi paar. Siiski. kutt suhtles minuga edasi ja oli kohati päris intiimne, rääkis maad ja ilmad mulle kokku. Samal ajal kusjuures ka oma eksile ja muidugi ka mu sõbrannale, kellega “ametlikult” koos oli. Sõbrannaga suhtlesime ka edasi ja tegime nö head nägu. Ma olin ikka niiiiiiiiii naiivne, sest ma tõsimeeli uskusin, et mul tõesti ongi õnnelik tulevik selle kutiga ja ta jätab kõik teised ja ma ikka see ta lemmik nr 1 jne.
    Ühel hetkel saabus aga kuidagi reaalsuse taju ning hakkasin mõtlema, mis siin õieti toimub, mõistsin, et oh fuck ma ju olen armuke! Ja kas ma ikka tõesti reaalselt usun, et see tulevik nii hele temaga on, sest ta on ju totaalne m*nn! :D
    Teadsin, et see ei saa kerge olema, aga rääkisin oma sõbrannale kõik ära, mis oli olnud. Ilmselgelt šokk ja meie sõprus ei olnud endine. Kutist läks ka lahku, aga varsti olid uuesti koos jälle. Elasin kohutavates süümekates mingi aasta poolteist, sel ajal sõbrannaga ikka suheldes ja nö ravides me suhet, aga ühel hetkel läksid nad ikka lahku ja meie sõprus sai uuesti päriselt taastuma hakata.
    Nüüdseks, kui sellest on möödas seitse(?) aastat, siis pigem naerame selle peale, et kui naiivsed ja dramaatilised me ikka olime ja kui jube tõsine see kõik oli ja kui räigelt oli ikka vaja dramaatiline olla ja kuidas me mõlemad olime maailma kõige kogenumad suhteteemadel. :D Reaalselt see oli nii ajuvaba mis toimus, et sellest võiks raamatu kirjutada!
    Endiselt suhtleme ikka mingi aja tagant, oleme siiralt rõõmsad üksteist nähes ja oma elu suursündmusi jagades. Tolleaegne draama ongi lihtsalt.. huvitav stoori, mis meile mõlemile nii palju õpetas. Tunnen, et me mõlemad õppisime nii varakult nii palju sellest, sest kui ise kuulen praegu dramaatilistest suhetest, siis mõtlen küll et oh gosh, been there, done that :D
    Agajah, me mõlemad muutusime selle protsessi käigus tohutult! Ja kuigi ma tükk aega häbenesin seda ja tundsin et olen kohustatud sellest oma praegusele kaasale rääkima ja et eitea kuidas ta suhtub sellesse, et ma siuke bitch tegelikkuses olen.. siis ta reaktsioon oli lihtsalt totaalne naerupahvak. Mulle oligi see tohutu kergendus, peale mida ma ise ka nüüd naeran selle loo üle. Et me olimegi ju reaalselt tiinekad oma tiineka mõttemaailmaga ja ikka väga lamp on seda süümekat kaasas kanda, kui me teame, et me pole absoluutselt need samad inimesed enam. Võin vist küll pea anda, et me sõbrannaga kumbki enam sõbrannade mehi ei vaata ning dramaatiliste meestega ei tegele :D

  • Reply Miisuke 18. Juuni 2017 at 13:04

    Minu eksmees magatas mitut mu head sõbrannat, ka minu sugulast :D see mees oligi tropp. Aga imestan kuidas sõbrannad ja lähedane sugulane nii madalale küll langeda võivad. Ma ei teeks elusees oma sõbrannale nii. Hiljem vabandada ette ja taha on hea aga tegu olematuks ei tee. Nüüd ongi mul ainult 1 parim sõbranna keda saan usaldada 100%.

  • Reply K 18. Juuni 2017 at 12:55

    Minul lõppes üks sõbrannasuhe seetõttu, et sõbranna hakkas kritiseerima ja halvustama minu toiduvalikuid. Olin ka kaua väga kurb. Saime enne väga hästi läbi.

  • Reply K 18. Juuni 2017 at 12:53

    Mul polegi millegipärast eriti palju sõbrannasid olnud, oli küll põhikooliajal aga nüüd mitte eriti. Suhtlen rohkem kuttidega, kes on ka mu mehe sõbrad :D Juhtus lihtsalt nii, et leidsin mehe samast seltskonnast kellega suhtlesin ,nüüd õnnelikult koos, mees pole kunagi piiranud mul kellegiga suhtlemist. Enne praegust suhet kadusid loomulikult mõningad “sõbrannad” ära aga see oli pigem selle pärast, et nad olid pigem mu eksi poolel ja mina olin seal seltskonnas nagu võõrkeha.

  • Reply Liza 18. Juuni 2017 at 12:50

    Olen elu jooksul õppinud, et tõelisi sõpru/sõbrannasid pole olemas või siis lihtsalt mul ei ole vedanud. Nagu meeste puhulgi, siis esimeses suhtes pingutasin kuid teistel lasen niisama minna, niisamuti teen ka sõbrannadega ning ei võta neid enam eriti tõsiselt ning lasen kergelt minna :) jah, pean tunnistama et voibolla pole ma ka ise just kõige parem sõbranna, sest olen küllaltki tujukas kuid see on kindel, et sõbranna mehed on minu jaoks kesksoost ning mul ei tule isegi pähe neid kunagi teise pilguga vaadata. Ning siiani pole mul endal ka sellega probleeme olnud, et keegi minu meest nilliks ja kui keegi seda teeks no siis sõbrannaks ma teda ei peaks . Osad naised ongi “mehed ja nende maailm” ehk siis kõik mis ütleb/teeb mees on püha ning igat käsku tuleb täita. Lihtsalt rohkem inimesi sinna tillukesse maailma ei mahu.

  • Reply meow 18. Juuni 2017 at 12:43

    Mina jäin samamoodi oma parimat ilma, kui too läks kutist lahku ja tekkis uus tegelane. Ma pole teda isegi näinud, aga kuna meil oli palju ühiseid tuttavaid, siis olen tema kohta suht palju jama kuulnud ning tüübi halvast kuulsusest teadis ka mu sõbranna ja nii ta muudkui hakkas meie seltskonnast eemalduma, sest ei julgenud toda tüüpi meile vist näha tuua. Nüüd oleme sõbrannaga väga võõraks jäänud ja mul on nii kurb selle pärast. Me pole tülis ega midagi, aga kasvasime ühe ebameeldiva tüübi pärast lahku.

  • Reply E. 18. Juuni 2017 at 12:19

    Mul pole kunagi selliseid päris-päris sõbrannasid olnud, kellega kõigest ja kõigist arutada ja kehvemal ajal nutta saaks. 2 lapsepõlvesõbrannat on, kellest ühega ikka suhtleme, peame tähtpäevadel meeles ja korra või paar aasata jooksul saame kokku ka.

    Kooli alguses (algklassides) oli üks sübranna, kellega olime nagu sukk ja saabas. See suhtlus sai lõpu meie pere kolimisega maalt linna. Alguses ikka suhtlesime, aga ajaga jäi see soiku. Gümnaasiumis oli ka üks sõbranna (pinginaaber), kellega klappisime väga hästi. Rääkisime pea kõigest ja kõigist ja käisime koos pidudel jne. See sõprus on ka kuidagi järsku otsa saanud. Mina leidsin kaaslase enne kooli lõppu, sõbranna sai minu mehe sõbra omale (jube salajane värk oli neil, kui meile ükskord vahele jäid, siis ka eitasid pikalt, et neil midagi oleks). Kolisid ära ja rohkem ei tea neist eriti midagi. Ei mina oma sõbrannast ega mees oma kunagisest parimast sõbrast. Vahepeal väga harva kirjutavad meile, aga siis ka elleks, et külajutte kuulda/kellegi teisek ohta uurida.. :D

  • Reply Häly 18. Juuni 2017 at 12:08

    Mina jäin just hiljuti ühest oma parimast sõbrast(meessoost sõber siis) ilma, kuna too leidis omale naise. Kusjuures nad ei ole isegi mitte koos veel vaid alles deitimise staadiumis, aga nii pea, kui too naine silmapiirile ilmus, siis põhimõtteliselt öeldi mulle head aega. Ja ma pidasingi teda siiani üheks oma parimaks sõbraks, sest me võisime iga õhtu tunde lobiseda ja teemadest ei tulnud nagu kunagi puudust. Vahepeal tegime veel plaanid, millal võtsin omale rohkem vabu päevi, et ta külla tulla saaks. Selle tõttu töötasin kuu alguses veel nagu segane 12 päeva jutti, et mul oleks kuu lõpus need päevad vabad ja peale seda, kui graafikud töö juures paigas olid, siis ta teatas mulle, et ta ei tule, kuna tal mingi naine tekkinud ja see ilmselt arvaks ma ei tea mida. Eks ma sain selle peale natuke pahaseks ka, kuna ta polnud naisega isegi mitte rääkinud, sellest, et ta sõbrannale Tallinnasse külla läheks ja nüüd me pole juba päris pikalt enam suhelnud.

  • Reply Kalli 18. Juuni 2017 at 12:02

    Oojaa, kaotasin 10 aastat tagasi oma parima sõbranna.Olime sõbrannad 1st klassist peale. Leinaperiood kestis väga kaua?Mängus samuti kutt.ja me olime nagu sukk ja saabas ?

  • Reply Lily 18. Juuni 2017 at 12:01

    See on ikka hämmastav, kui paljude siinsete kommijate sõprused on katkenud seepärast, et sõbranna hakkab kellegi meest ära sebima. Ma ei saa aru lihtsalt, mis sõbrannad need on sellised? Või no jah, tegelikult arvan, et ega olegi.

    No mul oli sama lugu kunagi, suhtlesin ühe veits depressiivse ja natuke liiga alkolembese, aga samas üsna sarmika ja intelligentse tsikiga. Mitu kuud olime suht nagu sukk ja saabas, sest mõlemad vallalised, mõlemal “õnnetud armastused” jne, tegime koos mingit kultuurivärki ka ja käisime suht palju väljas. No samas tagantjärgi oli veits väsitav see suhe minu jaoks juba siis, sest ta oli minu maitsele pisut klammerduv ja vajas palju kaastunnet, sest tal oli halb enesehinnang, kuigi oli väga ilus. Enesehinnagu tõttu ilmselt oli tal alati väga palju meeste tähelepanu vaja. Mäletan ka seda, et kujunes välja selline suht etteaimatav muster, et näiteks kui ma mainisin, et oh, see tüüp meeldib mulle, siis võisin kindel olla, et näen sõbrannat mõne aja möödudes täpselt sama kutiga flirtimas. Eks püüdsin teda tema jamades aidata, tema aitas mind muude omadustega jne, nagu ikka käib vahel, kui justkui tõmmatakse suhtesse nii, et ise arugi ei saa.

    Siis kohtusin ühe noormehega, olime esimesest peost saadik koos nagu sukk ja saabas, mõlemad armunud. Sõbranna näitas algusest peale kadedust üles ja rääkis, kuidas ta meie kõrval nii mõttetu näib. Siis olid mõned arengud veel, ma olin linnast väljas, aga long story short, need kaks olid omavahel amelenud ja maganud. Kusjuures “sõbranna” minevikku mäletades ei tekkinud mul kahtlustki, kes algataja oli. Lõpuks siis tuligi välja, et oli mu kutile mingit täielikku soga ajanud ühe mu meessoost sõbra (kes oli tõepoolest ainult sõber) ja minu kohta, tüübi endast välja ajanud ja siis lasknud endal muidugi lohutaja olla :D Hommikul jooksis kutt õudusega minema ja “sõbranna” üritas vaheldumisi nii tema kui minuga suhted klappida, aga muidugi see kummagagi ei õnnestunud ja mul oli kohe täielik sein ees. Sest vähe sellest, et “mõnikord juhtub” (*iroonia*), oli see “sõbrannal” ju täielikult ettekavatsetud käitumine ja manipuleerimine, punus ilmselt juba nädalaid oma intriigivõrku.

    Oeh, ühesõnaga… minu jaoks on see üks sõpruse kirjutamata reegel küll nii kindel, et selle vastu eksimist ma ei talu. Ise ei suuda elus sõbrannade mehi kui potentsiaalseid kaaslasi vaadata ja eeldan seda ka neilt.

    • Reply Lily 18. Juuni 2017 at 12:03

      Näib, et “sukk ja saabas” on mu suur lemmarväljend :)

  • Reply Aile 18. Juuni 2017 at 11:49

    Mallu, sa räägiks nagu minust ?

  • Reply lol 18. Juuni 2017 at 11:35

    Mulle ei meeldi üldse, kui keegi proovib kellegi sõprust mõjutada ja seda katkestada.
    Nt ühe tüdrukuga pmst lõppes selle pärast suhtlus, et ta vanemad piiderdasid ja ei luband suhelda. Nagu, what the hell. Sa lased oma vanematel endale pähe istuda, et sa ei või minuga suhelda. Üleüldse vanemates nii sõltuv ja täielik suss. Me saime muidu ülihästi läbi.

  • Reply J. 18. Juuni 2017 at 11:18

    Minul oli üks sõbranna, kellega ma lõpetasin ise päevapealt suhtlemise. Mina ei taha endale selliseid sõpru, kellel endal kodus lapsed, (pisem oli tol ajal äkki 1- 1,5 aastane )kui pidu peo otsa käis ja lisaks sellele tõmmati narkotsi..kui veel seda nooremat last polnud, siis jäeti nelja aastane laps rahumeeli üksi koju ja mindi peole…” ah ta nagunii ei ärka”…siiani käib pidu peo otsa ja siis mõnikord harva peo piltide vahele pannakse internetti ka mõni lapse pilt…Ma ausalt ei saa sellistest inimestest aru. Vot sellise kohta ütleks küll, et rongaema ja paras tropp

    • Reply Kadi 18. Juuni 2017 at 11:55

      Aga miks sa kohaliku sots töötajat ei teavita sellisest eluolust ? ?

      • Reply S. 18. Juuni 2017 at 12:16

        Sama küsimus! :(

  • Reply K 18. Juuni 2017 at 11:14

    Mu üks parimatest sõbrannadest tahtis kunagi mu kutti endale. Mina läksin reisile ja siis sõbranna sebis mu kutti. Oli veel emaga ka arutanud minu ja mu kuti suhet. :D :D :D Sain teada sellest ja läksime tülli temaga. Vahepeal hakkasime jälle suhtlema, siis võttis tema endale kuti, peale seda läks ta nii ülbeks ja arvas endast maru hästi jne..Siis me jälle ei suhelnud, kuid kui ta läks tolle kutiga lahku, siis muutus tagais normaalseks :D Nüüd vist on veitsaks ajaks rahu ja saab normaalselt suhelda temaga :D

  • Reply Laura 18. Juuni 2017 at 11:12

    Tean mida sa tunned.Mul lugu selline.Sõbranna sai ka uue mehe õigemini temast nii 10a noorema.Ja ma ise veel viisin nad kokku.Kolisid kohe kokku ka kas isegi vist teisel kohtunusel.Noh kui nad seda soovisid miks ka mitte.Aga see uus lapskutt ei taha et mina ja sõbranna suhtleme.otseselt ta keelanud ei ole aga seda on arusaadav.Varem me ikka suhtlesine väga tihti.Aga nüüd juba väga harva.Me ei tohi kokku saada. Ja kui saamegi siis passib eemalt peale.Hellata ei tohi siis istub kõrval ja kuulab pealt. Olen öelnud sõbrannale et varsti me ei suhtle enam seda tema mees ei soovi seda.Ja sõbranna kuulab teda ka.Aga see kutt ise küll suhtleb teistega ja istub fbs ja sõbranna ei tohi.Minu jaoks on see juba haiglane suhe.

  • Reply Provintsist 18. Juuni 2017 at 11:10

    Keskealised naised. 8a teineteisele olemas olnud, rõõme ja muresid jaganud, kuigi elame eri linnades. Viiimased 2a on veidrad olnud. Sõbranna on kohtumisi vältinud kui mul on olnud pealinnas aega, et talle külla või kohvikussegi minna. On mu väga isiklikke jutte kolmandale osapoolele edasi rääkinud. Viimane piisk – ta vassis ja lausa valetas ühe ürituse kohta, mis me ühise tuttava juures aset leidis. Kui sai teada, et ka mina olen kutsutud, hakkas naerma ja tobedaid õigustusi otsima. Kui ma temaga ise nädal otsa kontakteerunud ei olnud, kirjutas, et teda solvab, et mina nii pisikese asja peale temast eemaldun. Aga kuidas sellist inimest edasi usaldada?
    Jube kahju on, aga ma ei suuda sedasi.

  • Reply Ma 18. Juuni 2017 at 11:09

    Ma olen täpselt samas olukorras olnud. Ainus vahe, et sõbrannal polnud enne meest ja kui see mees tekkis, läks meie sõprus pekki. Nüüd saab sellest juba 4 aastat ja vahepeal on kohutavalt valus sellele mõelda.

  • Reply AiriR 18. Juuni 2017 at 10:56

    Mina kolisin 5aastat tagasi saksamaale, aastaks õppima. Enne seda olid mul 3 sõbrannat, kellegavõisin minna läbi tule ja vee. Kui saksast tagasi tulin, siis ladusid kaks neist mulle pool aastat hiljem jõuludel ette, et “Sa oled ikka ilge värdjas, jätsid meid niimoodi üksi (!) siia maha…” olgugi, et mina läksin üksi ja nemad jäid kolmekesi eestisse… Kolmandaga suhtlen endiselt, käime vahest külas ja nii… Tänaseks on mul laps, kaks tükki on vallalised ja neist kuulen harva, kolmandal on elukaaslane ja temaga klapimegi ilmselt juba selle pärast, et elame “pere elu”… Aga ju siis pidi nii minema, olen siis värdjas :D ja elan oma elu edasi, vähemalt tean ma tänaseks kindlalt, kellele võin loota ja kellele mitte… :)

  • Reply Liina 18. Juuni 2017 at 10:54

    Olen minagi mõnest väga heast sõbrannast ilma jäänud: Saime tuttavateks kooli ajal. Käisime koos ja olime nö parimad sõbrannad. Vähemalt nii oli minu arvamus. Kui ta jäi rasedaks ja rääkis oma halvast mehest, kes oli vägivaldne jne siis sai sõbrannale aru pähe pandud, et ta ära tuleks. Hiljem ta oli tänulik, et nö päästsin ta lapse elu. Tal oli veel paar suhet vahepeal ja lõpuks kolis ta lapsega oma vanemate juurde. Mina aga Soome. Suhtlus jäi harvemaks aga kui mina käisin Eestis, saime kokku ja tema käis mõned korrad ka Soomes. Mingi aeg avastasin facest et ta on abiellunud. Kutti ma ei teadnud ja tuli mulle üldse kõik väga suure üllatusena. Käisin neil Tallinnas külas, kuigi sees veidi kripeldas. Suhtlemine jäi vähemaks. Mingi aeg tahtis sõbranna Soome kolida. Siis otsis ta mu üles. Aitasin ta siia. Sai töö, elas meie juures. Kusjuures ta võttis kaasa ka oma mehe ja selleks ajaks hangitud koera. Elu oli päris kirev. Raha neil polnud, käisime koos tööl ja neil oli kõik vajalik olemas. Lubas hakata palkadest tagasi maksma. Samas nii igapäev ninapidi koos olles sai ikka kõigest räägitud, vaatamata minevikule usaldasin teda ja pidasin väga heaks sõbrannaks. Meil hakkas mehega kuidagi pingeliseks asi minema, sõbranna aitas veel muidugi kaasa. Eks tal olid omad kasud mängus kui me oleks lahku läinud ( sõbranna kelle kulul elada suures korteris, tasuta tööl käimine minu autoga jne). Õnneks läksime mehega jubedalt riidu ja hakkasime üksteisele kõike välja karjuma. Siis selgus tõsiasi kuidas mu hea sõbranna oli üritanud neid sõna otseses mõttes lahku ajada. Ühele rääkis ühte ja teisele teist, täpselt nii nagu talle kasulik oli. Pool sellest mis ta minu juttu mu mehele rääkis oli tõsi ka aga sealt olid ära jäetud sellised asjad, mis jutu hoopis teiseks muutsid. Lõppkokkuvõttes viskasime sõbranna koos oma pesakonnaga välja. Temast jäid maha vaid maksmata võlad ja õnneks, meie uue võimaluse saanud suhe ? pärast ta küll hullult vabandas ja väitis arusaavat milline sitapea ta oli olnud. Mulle aga sellest piisas ja ma ei ole temaga tegemist teinud, isegi see võlg on tühine võrreldes sellega, millest kõigest oleksin võinud ilma jääda. Armastan oma meest ja lapsi ning ega nii naljalt enam “sõbrannasid” ligi ei lase…

  • Reply Mammuke 18. Juuni 2017 at 10:52

    Mul juhtus põhimõtteliselt sama asi mis sul. Sõbrannal polnud enam minu jaoks aega ja leidisi ainult vabandusi, miks mitte kohtuda. Tõendeid pole aga suure tõenäosusega mees keelas teda. Olime parimad sõbrannad ca 17 a. :(

  • Reply Inksu 18. Juuni 2017 at 10:48

    oh Mallukas kui ma vaid teaks mis teema nende sõbrannadega on. Mul oli pinginaaber nu olime parimad sõbrannad vähemalt minu arust. naljad mida meie naersime ja teised aru ei saand jne. Mõtlesin et oh temaga jään ikka suhtlema. Ja aastad hiljem ei suhtle ja kui linnas näeb mind siis teeb nägu et ei tunne mind. krt ikka vahel mõtlen et kuidas tal läheb ja mis teeb jne. aga noh kui ei taha suhelda käigu persse.

    Ja nu minu parim sõbranna keda tean juba siis kui ta oli 3 aastane. Sain siis tuttavaks oma esimesed mehega kellega elasin koos 6 aastat ja sain 2 last. Kui ma olin selle mehega koos siiis nad ei saanud läbi üksteisega. mees isegi ei vaevunud temaga lähemalt tuttavaks saama. See sõbranna on mulle väikese õe eest. sõbranna ei seedinud samuti teda nu ei olnud tema inimene. Ja kui me mehega lahku läksime siis paar aastat hiljem hakkasid nad omavahel suhtlema ja said nii hästi läbi et mu eksmehel oli mu sõbranna korterivõti!!!!!!!! MIDA KURADIT KUIDAS ON SEE VÕIMALIK?????? mu eksmees isegi ööbis tema juures magasid ühes voodis, mu eksmees ostis ta lastele riideid isegi. ma olin sellest teada saades mega vihane ma sõimasin eksmeest ja oi kurat kuidas tahtsin sõbranna maha lüüa. Ja siis õnneks sai nende nn sõprus läbi ja eks nüüd abielus teise naisega. Ja mina üritan selle sõbrannaga nüüd suhteid parandada kuna ta on mu fucking väike õde ju me oleme pool elust ühes ja samas majas kasvanud. . Mul pole mitte kellegagi sellist sõprust ja mõistmist ja tean et ei leia ka sellist inimest kellega nii klapiksin. Aga usaldust taastada on raske aga kuna ma olen selline et hoian inimesi kes on mulle tähtsad siis vähemalt üritan :)

    Tead Mallu meestega on suhelda palju lihtsam :D pole seda hirmu et su mehe ära võrgutavad või mingit draamat ka pole nagu naistega :P Aga jah mul nüüd enamuses ongi meestuttavad kellega suhtlen aga siis jälle häda kui mees armukadetseb :D Aga noh pole hullu ütlen talle et kui ei meeldi mine ära :)

    • Reply Beeta 20. Juuni 2017 at 18:01

      Ma tahaks selle viimase lõigu peale midagi öelda, aga ma vist lihtsalt ei viitsi. Ühe sõbranna põhjal üldistusi teha kõikidele naistele on küll nõme. Arghh kui oksele ajav suhtumine. Ma olen see tšill naine ja suhtlen meestega, teised naised on ussid ja nõmmarid. Kui naistega raske suhelda siis järelikult sul endal ka mingi puudujääk juba suhtumises. Aa ma ikka viitsisin midagi öelda :D

      • Reply Sandra 20. Juuni 2017 at 21:37

        +1 Beeta kommentaarile. It takes two to tango.

  • Reply Terje S 18. Juuni 2017 at 10:42

    Minu sõprus läks ka laiali poisi pärast, aga põhjus oli selles, et ma pidin valima, kas sõbranna või oma suhte. Valisin suhte. Suhtlesime kuni gümnaasiumi lõpuni ja siis läksid meie teed lahku. Poisiga olen siiani koos juba 5 aastat.

    • Reply Lily 18. Juuni 2017 at 11:28

      Ja kes sul valida käskis?

      • Reply Terje S 18. Juuni 2017 at 13:14

        See sõbranna ise.

  • Reply Eve 18. Juuni 2017 at 10:41

    Minul oli kunagi igavesti tore sõbranna. Päris mitu aastat tegime kõike koos, käisime igal pool koos, rääkisime kõigest ja olime muidu lahedad. Minul tekkis boyfriend kellega oli mul pubeka kohta pikk ja õnnelik suhe ( 1,5a ) aga sõbrannal samal ajal olid sellised kokku-lahku-kaklemise suhted. Ühel hetkel märkasin, et hakkas pidevalt korrutama kui kade ta on, et minul nii tore kutt jne. Ja ühel heal päeval sai minu suhe selle noormehega otsa kuna ta puhtsüdamilult tunnistas üles oma korduvad kõrvalehüpped minu parima sõbrannaga ja algatajaks oli just minu sõbranna. Proovisime, mis proovisime aga suhe oli rikutud ja laiali minek. Sõbrannale otsustasin andestada ja elu läks edasi rõõmsalt kuni minul tekkis uus silmarõõm. Ka ilus ja tore suveromanss samal ajal kui sõbrannal polnud kedagi. Hakkas jälle see kadeduse jutt ja kuulsid siit sealt jutte, et sõbrants kekutab mu kuti ees. Ühel koosviibimisel aga sattusin ise peale kui ta end mu noormehele kaela riputas. Mingi hetk ta nagu vihaga purskas mulle, et ta ei kannata kui minul on keegi, kellega ma naeran ja olen samamoodi vaba ja õnnelik kui temaga aega veetes. Kurb! See kadedus sai meie toredale sõprusele saatuslikuks!
    Teine sõbranna, keda ka kunagi pikka aega usaldasin lõi teistmoodi noa selga. Olime noored ja ilusad ja kool sai läbi ja mul tekkis võimalus tööle minna, tema aga teeve suve kodune. Leidis omale veel ühe hea sõbranna, kes oli pikanäpumehe kuulsusega. Eks nad siis koos arutasid ja haudusid oma plaane ja ühel hetkel avastain, et hakkasid asjad kaduma. Minu pass ja ehted ja telefon ja rahakott jne. Ja vargaks sai olla ainult minu sõbranna kuna tema oli ainus, kes minu kodus käis nagu oma kodus ja teadis kus miski asub. Kurb!

  • Reply E.M 18. Juuni 2017 at 10:36

    Mina kaotasin kõik oma sõbrannad ühe korraga. Kolisin Tallinnast ära 30km kaugusele, kuna tervis oli kehv. Pool aastat pärast kolimist pandi diagnoos – vähk. Olin siis 25 aastane ja olin täielikus šokis. Unes ka ei osanud arvata, et midagi nii tõsist on. Sinnamaani olin suhelnud oma sõbrannadega telefoni vahendusel ja olin neil tallinnas külas käinud. Aga pärast diagnoosi enam ei helistatud ega kutsutud külla. Kui helistasin siis oli kiire, ei saadud rääkida. Kui opil olin ja haiglas tallinnas ei tulnud keegi vaatama. Solvusin ja otsustasin et ei helista enam ise ka. Mingi 2 aastat hiljem sattusin ühega viru keskuses kokku ja küsisin otse et mis juhtus. Ta ütles et neil oli nii raske taluda minu haigust ja nad ei osanud midagi öelda nii et mõtlesid et hoiavad eemale ja lasevad mul tegutseda ja paraneda. Mõtlesin endamisi, et okei vaesed kannatajad neil oli raske. Ja siis küsis ta et kas olen terveks saanud. Ütlesin et noh keemiaravi on läbi ja nüüd taastun. Sellepeale ütles naeratades et oi nüüd saab jälle suhelda. Saatsin ta pikalt ja kõndisin minema. Uskumatu kuidas keerulised hetked võivad paljastada inimeste päris olemuse. Ja sain olulise õppetunni – kedagi ei tunne kunagi lõpuni. Alati jääb osa inimesest sinu jaoks tundmatuks, kas teadlikult varjatakse või ise oma siira sooviga omada sõpra piirad oma “vaatevälja”.

    • Reply M. 18. Juuni 2017 at 10:55

      Täpselt sama kogemus! Eelmisel aastal diagnoositi vähk ja nii palju häid sõpru (ja isegi sugulasi) kadus üleöö! Ma arvan, et see on mõnesmõttes hea – näed, kes on tõeline ja kes mitte!

  • Reply Liisu 18. Juuni 2017 at 10:34

    Minul oli kord üks hea kauaaegne söber, kes omakorda hakkas sebima minu hea sõbrannaga. Neil klappis ja nüüdseks nad ikka mitu head aastat koos. Mina ei suhtle nendega enam pea viis aastat. Nimelt oli lugu selline, et käisin neil tihti külas ja käisime koos väljas ikka jne. Ühel korral polnud sõbrannat kodus ja sõber hakkas mulle täiega ligi ajama, et cmn meid ei oskaks keegi kahtlustada jne. Rääkis, et mul nii ilusad tissid ja ta üldse tihti mõtleb mu peale. ???Mul oli ikka väga ebamugav ja arvamus sõbrast muutus jäädavalt. Peale seda selle sõbraga ei ole suhelnud ning sõbranna ässiti ka minu vastu üles, ilmselt mees kartis, et rââgin välja kui edasi suhtleme.

  • Reply Nele 18. Juuni 2017 at 10:31

    Kogemus täitsa olemas.
    Oli meil minu kodukohas ûks pidu, kus mina ei jaksanud enam olla ja läksin koju. Jätsin oma peika oma tuttavate hoolde (k.a. õde jne) ja läksin koju. Mees tuli ca kell 8 ja käitus kummalisrlt. Väidetavalt oli kõik ok, aga sellest hetkest alates hakkas kahtlane, kui ûtles, et enne koju tulekut viis mu ühe sõbranna koju. Teades toda oma sõbrannat, siis olin kindel, et midagi juhtus, aga tõestada ei saanud. Tol hetlel oli jäänd 1,5 kuud meie pulmadeni.
    Pulmad olid ära, asjalood aga endiselt kahtlased. Mees hakkas mind süüdistama truudusetuses, kuigi elasime 25km linnast väljas ja oli väikse lapsega kodune.
    Aasta hiljem sai mul villand ja andsin sisse lahutuse. Ja 2 kuud peale seda ise ütles mulle, et enne tol pidupäeval enne kojutulekut asjatasid mu “sõbrannaga” autos omi asju. Küsisin ka “sôbrannalt”, tema ajas vastu, aga hiljem tunnistas ise ka üles, nuttis mul õlapeal.
    Sõbrad me pole, aga kui näeme, siis vahetame “tere” ja kõik.

  • Reply Nimi 18. Juuni 2017 at 10:21

    Ma olen olnud ‘ see sõbranna oma nõmeda kutiga ‘.
    Ütlen ausalt, et ma täiega tahtsin oma tavapärast elu uue kuti kõrval jätkata, aga keelati kõik ära ja oli hirm, oli vaimne vägivald ja kahjuks ükski mu endine sõbranna/sugulased/tuttavad seda ei mõistnud, minuga kasvõi sunniviisiliselt ei suhelnud, ennast hoolimata kõigest peale ei surunud ja mul ei olnudki võimalust kellelegi öelda, et ole mulle toeks ja aita mul sellest kutist üle ja eemale saada. Ma vajasin tol hetkel seda väga, aga kuna kõik kontaktid olid lõigatud ja mulle paistis, et kõigil ongi minust pohhui(sest kodus ju korrutati seda söögi alla ja peale, kui nõmedad kõik minu sõbrad ja tuttavad on ja kuidas neil on minust pohhui), siis see edasine andis ainult tõestust.
    Ei saa ju lubada, et see on samasugune olukord, aga Mallu, mõtle korraks, äkki on! Äkki sõbranna on tõesti hädas ja vajabki abi, isegi kui tundub, et ta ise kontakte läbi lõikab. See lihtsalt on olukord, kus saad hommikust õhtuni räigelt vaimset vägivalda ja oled täiesti kõhuli maas, kuigi näiliselt võib kõik super tore nina püsti käitumine olla. Lihtsalt mõtle sellele ;)

    • Reply Lily 18. Juuni 2017 at 11:23

      Ma kahjuks kahtlustan ka, et boyfriend on kontrolliv psühhopaat. No teine variant paraku on ka: mõne jaoks oled sa ju “see Mallukas”! :)

    • Reply J. 18. Juuni 2017 at 13:34

      Meie päästsime niimoodi oma sõbranna kontrollfriigi käes. Peitsime teda ja teab mis veel. Ja nüüd on ikka maa alla vajunud. Suhtleb harva viisakuse tasemel. Tunnistab, et suhtleb selle mehega edasi, aga suhtes pole. Ometi on väga kaugeks jäänud siiski. Kahju, aga teist korda ei viitsi enam võimelda

  • Reply 4 poja emme 18. Juuni 2017 at 10:17

    Meil saab sõprus läbi sellest et ma olen vb liiga nõudlik , kui lubad siis täida oma lubadust .Ma ei salli valetamist ja nö sõbranna mängimist minu ees oioioi ja teistega parast klatsitakse nii et vähe pole .Mulle ei meeldi inimesed kes on oma kasu peal väljas. Kui nii võta siis mul ei olegi seda sb kellega saaks raakida kõigest :) on ainult tuttavad .Ma ei ole leidnud seda õiget sõbrantsi .

    • Reply Birgit 18. Juuni 2017 at 12:35

      Teeme klubi

  • Reply T 18. Juuni 2017 at 10:08

    Mul juhtus enamvàhem sama lugu. Suhtlesime iga páev sõbrannaga (olgugi, et elame eri riikides) ja ühel päeval lambist enam ei vasta! Kõik!! Uurisin et kas midagi halvasti tal? Sain vastuse kolm nädalat hiljem: kiire on! Selge siis! 3 a on möödunud ja sõprusel on lõpp! Miks, pole aimugi!?Algul tekitas segadust, siis viha, tànaseks on lihtsalt kurb ☹️

  • Reply Liis 18. Juuni 2017 at 10:08

    Tundub , et mingi suur võim meestel on kuna olen mitu head sõbrannat nii kaotanud.Lapsepõlve sõbranna leidis omale mehe, minu silmis väga nõmeda ,kuna oli ülbe ja vastik.Asi lõppeski sellega , et mingi hetk mees helistas mu sõbrannale ,kes viibis minu juures see hetk. Mees tuli sinna järgi ,võttis käest kinni ja nii nad lahkusid . Tollel ajal oli orkut ja sinna tuli kiri , et mina enam suhelda ei või oma sõbrannaga ja ma hoiaks eemale või muidu läheb asi karmiks (annab tappa ) Kahjuks mu sõbranna ise ka ei suhelnud enam minuga hiljem sai veel lapse selle ahviga aga nüüdseks lahus. Tänaseks päevaks oleme uuesti suhtlema hakanud ja aru saanud , et see tossuke lihtsalt tahtis oma naist täiesti endale hoida ja keelas suhltemise ,kuna kartis mind ja minu ütlemisi tema kohta ,samuti seda ,et ma olin vaba ja mul olid sõbrad ?
    Teise hea sõbranna kaotasin ka tänu ta mehele. Oli keeruline olukord ja tuli tüli ning sõnelus , kuigi sõbranna teadis ,et minul õigus aga seisis kõrval vaikides…ilmaelgelt see sõprus lõppes ja enam ei suheldud. Kindlasti mees keelas ära , kuidas me olekski suhelda saanud kui koguaeg oldi mehega ninapidi koos aga mina tema mehega tülis.Samuti aastad möödusid ja järsku nagu ikka lahus ja kiri fecarisse ..tere tere oleme sõbrad .
    Kindlasti on veel mõni sõbranna , kes mehe tõttu läinud aga need kaks olid hetkel meeles.
    Ja kui mõelda nüüd siis ainult mingitele nõmedatele meestele ma oma toredad sõbrannad kaotanud olengi.

  • Reply Vot 18. Juuni 2017 at 10:06

    Loen siin kommentaare ja vaatan et enamus sõprussuhted lähevad katki meeste/naiste pärast.
    Mul oli parim sõbranna alates sellest ajast saati kui liivakastis sai mängitud. Kuuendas klassis tuli meie klassi uus tüdruk ja mu parim sõbranna hakkas temaga parimateks sõbrannadeks, olid nagu sukk ja saabas ja mind jäeti kõrvale. Kaheksandas klassis leidsin ühe teise klassõe näol omale parima sõbranna aga peale põhikooli lõppu läksime erinevatesse koolidesse, nüüd tal laps minu sugulasega. Suhtleme ja saame küll väga hästi läbi kuid oleme lihtsalt sõbrannad/sugulased. Veel oli vahe peal ka üks tüdruk kellega olime koguaeg koos, rääkisime kõigest, tegime salaja esimese suitsu koos jne. Kuid siis hakkas mulle üks noormees meeldima, ning talle ka see sama kutt. Nii sealt meie sõprus laiali läkski kuna ta hakkas sellele kutile sitta tootma minu kohta. Mina sain küll selle kuti endale, olime mitu aastat koos kuid neid kuulujutte mida too sõbranna kuulutas, neid ei suuda andestada. Nüüd on mul paar head sõpra ja that’s it. Meestega sõber olla on poole lihtsam :D

  • Reply MarianneL 18. Juuni 2017 at 09:57

    Mul on lapsepõlve/keskasõbrannad õnneks ikka veel alles, kuigi elame juba varsti 10a erinevates linnades ja viimasel ajal näeme üliharva. Sellest on muidugi kahju, aga õnneks on igapäevane grupivestlus, niiet üksteise tegemistega oleme kursis. Küll aga oli mul mõned aastad tagasi üks sõbranna, kellega hästi lähedaseks saime, isegi koos elasime. Siis hakkas ta “salaja” deitima mu ammuse eksiga. Minul oli sellest savi, aga ta vist ise arvas, et ma olen mega solvunud ja hoian eemale vms. Mina arvasin, et tema on minu peale hoopis pahane mingil põhjusel. Nii jäigi sõprus soiku, vahel sattusime kokku, aga kuidagi imelik oli olla. Viimasel ajal mõtlen päris tihti ühiste seikluste peale ja tahaks uuesti suhtlema hakata, aga elame erinevates linnades, mul väike laps jne, aga küll kunagi (ma loodan)! Vahel on küll selline tunne, et olen liiga vana uute sõprade otsimiseks. Eriti nüüd, kui uude kohta kolisin. Seega peab ikka olemasolevaid hoidma!

  • Reply Kaisa 18. Juuni 2017 at 09:53

    Kõige suurem sõpruse purunemine toimus 2001 aastal, kui perega uude kohta kolisime. Toimus ka koolivahetus ning seetõttu jäid maha klassikaaslased ja ka ümberkaudsed lapsed. Alustasime uues kohas täiesti nullist sõprade koha pealt. Mingi aeg hiljem suutis üks “tore” ajakirjanik mingil viisil laimusünnitise ajalehte panna ning mu eelmine parim sõbranna helistas selle peale ning küsis, et kuidas on siis litsi elu- aka et ma olen täielik hoor ja töötan bordellis. Suhteliselt “out of words” olukord ning sinnapaika ka see sõprus jäi. Ise muutus täielikuks usuhulluks ja siis sõimab mind litsiks, ei no fain :D

  • Reply M 18. Juuni 2017 at 09:49

    Mul sai mees hoopis nö sõbrannast lahti. Mees on mul hästi hoolitsev ja heatahtlik ning oli alati valmis aitama ja kuulama. Kui ta minuga sebima hakkas, siis ta enam ei viitsinud iga nädalavahetusel selle sõbrannaga jooma minna või last hoida, eks too näitsik nägi ohtu minus, et tema polegi enam A ja O ning ühel uusaasta peol meie ühises seltskonnas üritas ta minu silme all talle sülle ronida kaksiratsi, mu mees kohkus ja lükkas ta maha ning mina muidugi ütkesin viisakalt, et ta võiks minema hakata. Peale seda pole “sõbrannat” enam eetris olnud.

  • Reply Leila 18. Juuni 2017 at 09:48

    Mul oli kooliajal üks väga tore sôbranna, keda nimetasin ka oma parimaks sôbrannaks. Seda seni kuni nad mu tolleaegse peikaga minu selja taga suhtlema ja koos väljas käima hakkasid. Alguses üritasin kôike eirata, aga siis hakkas igasugust häirivat infot nende kahe kohta imbuma ja kui peiksi väikevend mind “sôbranna” nimega kutsus, sain aru, et kõik!
    Olin siis mingi 15-16 ja vôib tunduda, et tegu tiineka murega, aga juba siis olid mulle olulised “sôbrannade vahelised kirjutamata reeglid”.
    Praegu olen 29 ja olen aeg-ajalt môlemaga kogemata kokku juhtunud, kuid viisakast tervitusest pole asi kaugemale läinud.

  • Reply Ss 18. Juuni 2017 at 09:48

    Minul oli 6 aastat umbes sõbranna, kellega käisime läbi tulest ja veest. Meie sõprus sai läbi sellest hetkest kui ma kirjutasin, et ettevõte, kus ta ta töötab, et nende juuksevitamiinid ei toimi ja on mõttetud. Ta ütles, et ma ei tea midagi vitamiinidest. Ja teine väga pikk sõprus sai läbi, sest mu manipuleerijast eksmees stalkis mu sõbrannat ja uuris ta kohta kõik välja ja kui rääkisin sõbrannale, et mu jobu mees uuris välja, et väidetavalt oled lõdva püksikummiga jne, siis sõbranna arvas, et mina panin “kuulujuttudele” põhja alla hoopis. Ja muidugi käis see mees mu sõbrannade uste taga musta valgeks rääkimas :D

  • Reply Neiu28 18. Juuni 2017 at 09:46

    Esimeses klassis saime tuttavaks ja olime 10 a. nagu sukk ja saabas. Vahetasin kooli aga jäime ikka sama headeks sõpradeks. Minul oli suhe juba 5 aastat ja tema semmis mu vennaga kuskil 3 aastat. Ühel hetkel otsustas mu mehele külje alla pugema hakata. Sellist käitumist ei suutnud alla neelata ja nii meie suhe mõraneski, siiani on kohati … Ebameeldiv maik.

  • Reply K2 18. Juuni 2017 at 09:46

    Minul on just raske sõprussuhteid luua. Elu on usalduse (kuritarvitamise) osas korralikult koolitanud ja väga lahkesti ma inimestele võimalusi enesega suhtlemiseks ei jaga. Olen loomu poolest üpriski otsekohene ja esmapilgul vingats (või nagu elukaaslane ütleb, siis pähkel), aga samas inimesed, kes on viitsinud minu ellu pidama jääda, nendivad, et paremat kuulajat/jagajat/tuge oleks raske leida. Lihtsalt tuleb leppida, et ma ei viitsi pehmotseda ja läbi lillede olla – paljudele see jällegi ei sobi ja nad tahavad, et nendega samas rütmiks kaagutaksin. Selle sama asja tõttu on ka omajagu suhteid lörri läinud.. aga mis parata, kui ma pole vabalt vormitav sulavaha.

  • Reply P 18. Juuni 2017 at 09:45

    Enamik sõpruseid on katkenud, sest sõber on kaugele kolinud. Ma ei ole ise ka eriline netis suhtleja. Jah oma elukaaslasega räägime terve päeva chatis, aga sõbrannaga poleks nagu millestki rääkida päevad läbi. Paljudest sõbrannadest olen ilma jäänud meeste tõttu, kas on nemad kellelgi leidnud, või hoopiski mina. Siis kaob see suhtlus ära, sest see kallim on A ja O ja sõbrannaga nii palju enam ei suhtle. Aga kui kaob see kallim ära, siis pole ka enam sõbrannat. Sellepärast ma vist nii sõbrannatu ka olen, et olen peikad oma elus tõstnud esikohale, kuigi poleks pidanud, mehed kaovad, aga sõbrannad jäävad. Või noh, jääksid kui edasi oleks suhelnud. Mul on nii kahju, et mul pole nn südame sõbrannat ja sellises vanuses vaevalt enam leiab ka, ma olen tegelikult sellepärast päris kurb. Samas on lebo, ei pea kellegagi arvestama vms, ma olen ka laisk sõber, hetkel lisaks lapsega kodune ka, seega millest olekski mul rääkida? Minu elu koosneb hetkel vaid lapsest, mehest ja seebikatest :D seega ei ole ma just kõige huvitavam sõber praeguses olukorras.. Ootan, et mu hea sõbranna lapse saaks, siis oleks meil rohkem omasid teemasid millest rääkida. Selles suhtes thank god for beebigrupid, sellest on välja kujunenud pisike grupp, kus on kõik omad ja käime igakuiselt koos kohtumistel ja suhtleme ja iga päev, vähemalt suhtlemisest ei pea puudust tundma :D

  • Reply Pätu 18. Juuni 2017 at 09:44

    Mina kohtasin oma parimat sõbrannat esimeses klassis ja kohe oli klapp- 9sa aastat olime kui sukk ja saabas ja pinginaabrid ka, kuid siis läksime erinevatesse koolidesse ja tulid uued tutvused. Paar aastat hiljem leidsime teineteist FB vahendusel ja igapäevane suhtlus jätkus täistuuridel ka siis kui kolisin Soome…me jagasime kõike mida ühed parimad sõbrannad saabad jagada…eluhea oli kellegile end tühjaks nutta, koos naerda ja lohutada/aidata ûksteist.
    Ja siis see juhtus…sõbranna tuli külla ja vaimustus minu elukaaslasest (nad polnud kohanud) nii meeletult…terve õhtu flirtis ja nillis… vedasin ta kluppi et ehk näkkab tal seal :D (oma mees jäi lapsega koju), kuid ta hiilis klubist mu mehe voodi juurde ja hakkas rââkima et ma klubis kallistan ja flirdin ja mida kõike ma ei teinud siis tema jutu järgi ja kui ma koju jõudsin oli paanika majas…mees tahtis maha jätta, sõbranna oli uttu tõmmanud ja mina ei saand midagi aru. Õnneks oli klubis kaasas mehe sõber kes seletas mu mehele kuidas asjad tegelt olid aga oma sõbrannaga ma pole siiamaani suhelnud enam- sellest on juba üle 2aasta…aeg ajalt ma kirjutan talle meilile, kuid ma ei teagi kas ta loeb neid või ei…väga kurb on…sest ta oli tõesti mulle kui hingesugulane ja rohkem ma ei ole leidnud sellist südamesõbrannat kellega kõike koos jagada- on tuttavad kellega koos aega veeta, kuid naiste mured ja rõõmud saab omale mu mees ?

    • Reply Mallukas 18. Juuni 2017 at 09:51

      Aga miks sa talle kirjutad? Selles suhtes, et ta oli ju täielik emmm, kas sa tahaksid temaga uuesti sõber olla? Ma mõtlen enda endise sõbra kohta sama asja, et kui ta nüüd kirjutaks vms, kas ma oleksin uuesti ta sõber? Isegi vist oleks :D

      • Reply Pätu 18. Juuni 2017 at 10:05

        Mai teagi miks ma kirjutan…aastas tuleb kord kaks selline tohutu igatsus ta järele…ja siis tuleb selline nõrkusehetk kus kirjutan talle kuidas mul läinud on ja mida olen teinud…võibolla selleks hetkeks on minusse niiipalju kogunenud mida ei ole saanud kellegagi jagada- mees küll kuulab ja on olemas aga ikkagi mehed ei saa asjadest aru nagu naised…ju ta siis on mul selline kujutletav parim sõbranna kes meenub aeg ajalt ?

  • Reply Marian 18. Juuni 2017 at 09:41

    Nagu sellesmõttes, et keegi kellegi mehe on ära pätsanud, pole sõpru kaotanud. Küll aga on probleeme olnud sellega, et sõprantsil on tropp mees, mis on mõjutanud sõbrannade käitumist ja ka meie sõprust halvas mõttes. Olen lõpetanud kaks sõprust selletõttu. Ei tunne puudust. Ja ei olnud nii, et lihtsalt külmalt astusin ära, vaid ikka enne oli pikk vindumine ja probleemide rägastik, mis mõjutas ka juba minu elu. Kui annad nõu näit. et jäta mees maha jne…, siis süüdi lõpuks ikka mina ja see oli nii energiat kulutav nüri töö.

  • Reply MT 18. Juuni 2017 at 09:39

    Kooliajal hakkas mulle üks tüüp meeldima ja mu sõbranna sahkerdas mu seljataga ja nö seebitas kuti oma kõikide võludega endale- korraks. Ega minagi alla andnud tegin kõik mis minust sõltus ja lõpuks läks nii nagu ma soovisin. Miskipärast suhtlesin selle sõbrannaga veel edasi rohkelt keskkooli aeg. Peale lõpetamist arvas see sõbranna ikkagi et ma olen halb inimene ja ei suhelnud minuga enam päevapealt. Tagantjärgi mõtlen et see oli ta elus kõigetargem otsus. ? Ise olen siiiani selle sama kutiga koos. Aastaid on möödunud päris mitmeid :)

  • Reply mari 18. Juuni 2017 at 09:35

    Ma ütlen et järelikult ikka polnud see õige sõbranna;) Ma saan aru et kõigil omad elu aga see õige sõbranna jäãb kõigest hoolimata su sõbrannaks. Mul on üks lapsepõlve sõbranna, kohtume 2 korda aastas umbes, aga ma tean et ta ei ütle mulle kunagi EI ja ka mina olen talle alati olemas. Pluss siis kooli asjast 5 tsiki:D Kõigil on omad elud, oma mehed ja on palju eriarvamusi, ja on ka seda ütlemist, et oi ma ei mõista miks temaga koos oled jne ja me ei ole enam niipalju koos.Aga nooh vaatamata suhetele,lastele jne ma tean et v6in helistada neile kell 3 88sel ja ma saan lohutust ja nemad saavad ka mult seda. Ja meie elus on kõigil perioode kus hoitakse omaette ja aetakse omi asju, just nii nagu sa kirjutasid, et ootasid Lentsi jne.

    • Reply Mallukas 18. Juuni 2017 at 09:37

      No mul ka sõbrannad ütlesid, et ju siis polnudki päriselt kunagi sõber vms, aga ma ei saa seda uskuda, me olime nii lähedased :(

      • Reply liisimari 18. Juuni 2017 at 10:59

        Võid julgelt uskuda. Minu “ülihea” sõbranna, kes nuttis mu õlal kui tal oli raske jnejne, kadus siis kui mingi suvaline võõras rääkis talle minust kuulujuttu. 20 aastat sõprust usaldati nüüd uue ja parema kätte :D

  • Reply Keitty 18. Juuni 2017 at 09:30

    Näiteks mõned pikad aastad tagasi sattusin baari tööle, juhataja oli ülitore ja saime väga hästi läbi. Sealt hakkasid ühised veiniõhtud, koos käimised, tegemised ja rääkimised. Sai ta ka mu tolleaegse elukaaslase ja praeguse lapse isaga väga hästi läbi, kõik nagu klappis. Klappis nii hàsti, et lõpuks läks mu lapse isa mu sõbranna juurde ning sõbranna võttis ta avalisüli vastu. Ja nii see sõprus otsa saigi :D

    • Reply Mallukas 18. Juuni 2017 at 09:37

      Issand jumal, su sõbranna ja mees hakkasid liini ajama :D???

      • Reply Keitty 18. Juuni 2017 at 10:28

        Just, lapse isa kolis välja mu juurest hetkel kui mina rasedusega olin kolm päeva haiglas. Läksin koju, ja vops.. Mehe asju enam ei olnud, meest ka mitte.. :D aga õigust oli veel kõikidel üle ka, mina olin halb ja selline ning selline :D 3 aastat oldi koos ja lõpuks mindi lahku. Nüúd kõigil omad elud, uued elukaaslased ning kohtudes viisakalt teretame, ei muud. Igaüks sai õppetunni :D

    • Reply Bb 18. Juuni 2017 at 10:05

      Apppiii! ??