On minugi elus olnud palju magamata öid. Peod, klubilaksud, korteriläbud, sõbrannadega öö läbi veinitamised, muud ägedad täiskasvanute põhjused üleval olemiseks. Aga vot isegi peale 4 aastat emastaaži, ei mäleta ühtegi sellist ööd, kus ma reaalselt lapse pärast magada ei saaks. Eks nad korraks ärkavad ikka, tahavad süüa ja nii, aga see on selline 10 sekundiline virgumine ja siis põõnan rahus edasi. Täna oli aga… no midagi hullu.

Ühesõnaga, ma siin ükspäev juubeldasin, et Lentsul tuli esimene hammas. Natukene oli viril ja natukene oli kõhumure sellega seonduvalt, aga muud nagu midagi. Eile hakkasin Lende ühte hammast uurima ja vaatasin, et selle kõrval on ige tulipunane ja katsudes kuum. Ilmselgelt tahab see teine alumine-keskmine hammas ka välja tulla. Beebidel on vist tihti esimesed hambad need alumised keskmised? Noh, panin mina Calgeli peale ja ei arvanud sellest midagi suuremat, kui et ehk tuleb siis lähipäeval hammas välja.

Oh mind naiivset. Olime vist mingi tund aega maganud, kui ma ärkasin selle peale, et Lende nutab kogu südamest ja on tulikuum.  Kuna ta on natukene tatine ka, siis ma ei arvanud üldse, et see mingi viirus nüüd on, vaid eeldasin, et ju siis see sellest hambast on. Ajasin kargu alla, panin talle veel seda geeli igemele ja proovisin uuesti last magama saada. Ei tahtnud ühte tissi, ei teist. Nii ma tiirutasin seal ühele ja teisele küljele mingi miljon korda, kuni mingi tund hiljem uuesti magama saime.

Ei kujuta ette, kaua me magasime, aga seda värki, et Lende ärkab, tihub ja mina talle elu eest süüa, kaissu, süles olemist pakun, tuli veel mingi sada tuhat korda ette. Lõpuks sain Lentsu rahulikuks õõtsutatud kuidagi poollääpas süles hoides teda ja jäin magama, et…. et ärgata kuseloigus :D Mari oli lihtsalt minu kõrvale tulnud, sinna pissinud ja siis ise teisele poole voodit, Kardo kaissu kolinud.

Mul pole õrna aimugi, mis see kell siis oli, aga ma reaalselt tundsin, et ma olen niigi mingi ühe sekundi maganud, mu selg valutas täiega, Lende jälle jorises nutta ja et haavale veel soola raputada, magas Kardo eriti õndsat und ja ei paistnud ennast sellest jamast üldse häirivat lasta. Mitte, et mul oleks talle mingit tegevust üle anda, sest tisse tal enivei pole, aga no päris suur pettumus oli teda rahulikult magavama vaadata, ise kusisena nutvat beebit lohutades.

Ehk siis, mis siin ikka teha. Maas vedeles hommikumantel, viskasin selle loigu peale ja mõtlesin, et ehk ma suudan seda ala voodis vältida, aga oh ei. Ainukene asend, kuidas Lende oli nõus magama ja mitte nutma, oli see, kus ma üleni loigus vedelen. Siis ma lõin käega, tänasin jumalat, et see vähemalt vedel sitt ei ole, ja kannatasin hommikuni ära.

Hetkel valutan ma selga, lohutan ägisevat Lentsu ja hammast ei kuskil. Teist sellist ööd ma üle ei ela, kaua see saadanas välja tuleb?!

Jaga: