hetkes elamisest

Olen siin aeg-ajalt mõelnud erinevatele teemadele, millest teised kirjutavad. Nagu te aru saate, siis mul on pidevalt midagi muud teha (elu elada) ja teps mitte ei jõua siia nii tihti kirjutama tulla. Esiteks mõtlesin ma süütundest. Aili kirjutas, et tunneb ennast lapse ees pidevalt süüdi. Et peab kodus tööd tegema, et viib last lasteaeda jne. Mul on tunne, et see on enamike emade teema. Tahaks ju olla kõige-kõige parem.

Kui ma seal kristalliteraapias käisin, siis seal see naine rääkis, et temal oli vanasti laste ees ka pidev süütunne, et ta ei tea, kas ta on nende jaoks alati piisavalt olemas. Siis hakkas ta tegema nii, et eraldas igale lapsele päevas tund-poolteist AINULT tema aega. Ei mingit vahepeal kokkamist, teleka poole kiikamist, ühe meili lugemist ja muud sellist. Ainult lapsega kahekesti. Ja ta ütles, et see aitas väga hästi. Tund-poolteist ei tundu just palju, aga tegelikult pidin ma ise tunnistama, et ei tea, millal ma päriselt kodustes oludes konkreetselt tund aega ainult Mari päralt olin. Ikka vahepeal meenub, et ah, sellele tuli ju vastata, peaks söögi valmis tegema ja muu selline olme. Seega soovitan, kes tunneb sellist süüd, siis võta kasvõi ainult TUND ja “anna” see lapsele. Selle tunniga saab nii palju ägedaid asju teha ja tõepoolest on pärast palju kergem anda endale see tund nüüd ainult tööd teha. Ka ilma süümekateta.

Kunagi, kui ma käisin lihtsalt teraapias, kui mul kass oli, siis see terapeut rääkis mulle, et inimesed peavad õppima hetkes elamist. Et noh, kui mängid lapsega, siis pole mõtet muretseda, et issand, nii palju tööd on vaja teha. Kui mängid, siis mängi. Ja kui teed tööd, siis pole mõtet muretseda, et ma peaks ju lapsega mängima hoopis. Ei, sest praegu on tööaeg. Saate aru, eks?

Sellega seoses meenus mulle see, et oleks ma seda “hetkes õnnelik olemist” paar aastat tagasi praktiseerinud, siis oleks ma saanud ka üks kord elus tunda, mis tunne on olla sale ja ilusa figuuriga. Eiei, ma ei hakka nüüd halama, et jessake, küll ma olen paks blabla. Olen, mis ma olen, saan hakkama sellega ja tunnen ennast täitsa hästi. Aga no kui ma nüüd hakkan ennast võrdlema nende “instafittidega” siis jään ikka kauuuuuuuuuugele maha.

Selle pärast ongi imelik mõelda, et paar aastat tagasi oleksin ma võinud ju peeglisse vaadata ja mõelda, et voh. Mallu, jäta see hetk nüüd meelde, sest paregu on su keha nii hea, et enam paremana sa seda enivei ei näe. Aga teate, mis ma  selle asemel tegin? Ei käinud kordagi rannas sest “omg, ma olen nii paks”. Tahaks lihtsalt minevikuminale bitchslapi anda ja öelda, et kallis sõbrake, sa pole paksu veel NÄINUDKI. Oota paar aastat ja siis ma näitan sulle, mis see paks on 😀

Mul on tunne, et inimloomuses on komme muudkui muretseda ja ennast teistega võrrelda ja ennast süüdistada, kui ei tee kõiki asju nii hästi kui teised. Aga teate mis, me oleme kõik inimesed. Igaühel on omad head ja vead, seega ei ole mõtet ennast pidevalt mutta tampida ja vigu otsida. Selle asemel võib keskenduda positiivsetele asjadele. Näiteks, jah, ma olen küll 7464 kilo raskem kui paar aastat tagasi, aga seda raskem on nüüd mind ära röövida! Jah, ma vajan enda kodu korras püsimiseks majapidaja abi, aga ta on nii tore inimene ja muidu ma isegi ei teaks teda! Jah, ma vahepeal pean tegema tööd, kui lapsed tahaksid mängida, aga see on ka päris hea, et ma saan neile süüa osta ja neid Lottemaale viiia, et noh, võib ju seda tööd ka aeg-ajalt teha. Jah, ma tunnen ennast  kehvasti, kui Mari vaatab minu kauavaaritatud kalasuppi või muud head toitu sellise näoga, et oksendab endale kohe suhu ja nõuab selle asemel hoopis jäätist. Ja muidugi ma tunnen ennast nadisti, kui ma siis talle midagi ei anna ja soovitan tal a) päris sööki süüa või b) paastuda. On päevi, kus läheb lõpuks päristoit loosi. On päevi, kus ta ootab näljasurma 😀 See on elu. What ever. Me teeme kõik nagunii asju nii hästi kui saame ja rohkem oleks patt nõudagi.