AVALDAN ARVAMUST

hetkes elamisest

26. juuli 2017

Olen siin aeg-ajalt mõelnud erinevatele teemadele, millest teised kirjutavad. Nagu te aru saate, siis mul on pidevalt midagi muud teha (elu elada) ja teps mitte ei jõua siia nii tihti kirjutama tulla. Esiteks mõtlesin ma süütundest. Aili kirjutas, et tunneb ennast lapse ees pidevalt süüdi. Et peab kodus tööd tegema, et viib last lasteaeda jne. Mul on tunne, et see on enamike emade teema. Tahaks ju olla kõige-kõige parem.

Kui ma seal kristalliteraapias käisin, siis seal see naine rääkis, et temal oli vanasti laste ees ka pidev süütunne, et ta ei tea, kas ta on nende jaoks alati piisavalt olemas. Siis hakkas ta tegema nii, et eraldas igale lapsele päevas tund-poolteist AINULT tema aega. Ei mingit vahepeal kokkamist, teleka poole kiikamist, ühe meili lugemist ja muud sellist. Ainult lapsega kahekesti. Ja ta ütles, et see aitas väga hästi. Tund-poolteist ei tundu just palju, aga tegelikult pidin ma ise tunnistama, et ei tea, millal ma päriselt kodustes oludes konkreetselt tund aega ainult Mari päralt olin. Ikka vahepeal meenub, et ah, sellele tuli ju vastata, peaks söögi valmis tegema ja muu selline olme. Seega soovitan, kes tunneb sellist süüd, siis võta kasvõi ainult TUND ja “anna” see lapsele. Selle tunniga saab nii palju ägedaid asju teha ja tõepoolest on pärast palju kergem anda endale see tund nüüd ainult tööd teha. Ka ilma süümekateta.

Kunagi, kui ma käisin lihtsalt teraapias, kui mul kass oli, siis see terapeut rääkis mulle, et inimesed peavad õppima hetkes elamist. Et noh, kui mängid lapsega, siis pole mõtet muretseda, et issand, nii palju tööd on vaja teha. Kui mängid, siis mängi. Ja kui teed tööd, siis pole mõtet muretseda, et ma peaks ju lapsega mängima hoopis. Ei, sest praegu on tööaeg. Saate aru, eks?

Sellega seoses meenus mulle see, et oleks ma seda “hetkes õnnelik olemist” paar aastat tagasi praktiseerinud, siis oleks ma saanud ka üks kord elus tunda, mis tunne on olla sale ja ilusa figuuriga. Eiei, ma ei hakka nüüd halama, et jessake, küll ma olen paks blabla. Olen, mis ma olen, saan hakkama sellega ja tunnen ennast täitsa hästi. Aga no kui ma nüüd hakkan ennast võrdlema nende “instafittidega” siis jään ikka kauuuuuuuuuugele maha.

Selle pärast ongi imelik mõelda, et paar aastat tagasi oleksin ma võinud ju peeglisse vaadata ja mõelda, et voh. Mallu, jäta see hetk nüüd meelde, sest paregu on su keha nii hea, et enam paremana sa seda enivei ei näe. Aga teate, mis ma  selle asemel tegin? Ei käinud kordagi rannas sest “omg, ma olen nii paks”. Tahaks lihtsalt minevikuminale bitchslapi anda ja öelda, et kallis sõbrake, sa pole paksu veel NÄINUDKI. Oota paar aastat ja siis ma näitan sulle, mis see paks on :D

Mul on tunne, et inimloomuses on komme muudkui muretseda ja ennast teistega võrrelda ja ennast süüdistada, kui ei tee kõiki asju nii hästi kui teised. Aga teate mis, me oleme kõik inimesed. Igaühel on omad head ja vead, seega ei ole mõtet ennast pidevalt mutta tampida ja vigu otsida. Selle asemel võib keskenduda positiivsetele asjadele. Näiteks, jah, ma olen küll 7464 kilo raskem kui paar aastat tagasi, aga seda raskem on nüüd mind ära röövida! Jah, ma vajan enda kodu korras püsimiseks majapidaja abi, aga ta on nii tore inimene ja muidu ma isegi ei teaks teda! Jah, ma vahepeal pean tegema tööd, kui lapsed tahaksid mängida, aga see on ka päris hea, et ma saan neile süüa osta ja neid Lottemaale viiia, et noh, võib ju seda tööd ka aeg-ajalt teha. Jah, ma tunnen ennast  kehvasti, kui Mari vaatab minu kauavaaritatud kalasuppi või muud head toitu sellise näoga, et oksendab endale kohe suhu ja nõuab selle asemel hoopis jäätist. Ja muidugi ma tunnen ennast nadisti, kui ma siis talle midagi ei anna ja soovitan tal a) päris sööki süüa või b) paastuda. On päevi, kus läheb lõpuks päristoit loosi. On päevi, kus ta ootab näljasurma :D See on elu. What ever. Me teeme kõik nagunii asju nii hästi kui saame ja rohkem oleks patt nõudagi.

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

13 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply Jaanika 27. juuli 2017 at 19:53

    Halleluuja!!! ?

  • Reply Kaija 27. juuli 2017 at 19:46

    Mina olen kusjuures täpselt sama moodi mõelnud, et miks ma ometi ei osanud oma keha hinnata enne lapse saamist. Oleksin võinud ju siis kanda neid liibuvaid kleite ja paljastavaid riideid, mida ma nüüd enam selga ei julge panna. Aga siis lähen mõtteis veel viis aastat edasi, et mis siis kui see keha mida ma praegu häbenen on täiega püss võrreldes tuleviku minuga?

  • Reply MP 26. juuli 2017 at 19:58

    Minu ettepanek ei sobi selle teema alla, AGA kuna sa niikuinii ei loe -elu kummitustega- kommentaare enam, siis mõtlesin siia kirja panna. :D Mallukas, sa võiksid kirjutada nt teemal: selgeltnägijad vms, et kas usud ennustajatesse, selgeltnägemisse ja kas on kokkupuuteid olnud ning kas oled lasknud endale kaarte panna jne… oleks huvitav teada, et mida sa arvad ja kas usud. :)

    See küsimus tuli mõtteisse siis seoses sinu ammuse postitusega -elu kummitustega-

  • Reply Annika 26. juuli 2017 at 12:40

    Ma pole kunagi piitspeenike olnud, ikka siuke kurvikam, kuid päris paksukeseks end ka pole kunagi pidanud. Sünnitasin väikse vahega(2a) oma 2 last ja ilmselgelt on see mu keha muutnud mõne kilo võrra raskemaks. Aga võin ausalt öelda, et see ei häiri mind karvavõrdki. Olen hoopis uhke 2 lapse ema ning pole aega mõeldagi ou mai gaad, olen paks? Ootasin oma 2 pisitibu nii väga, patt oleks nüüd vinguda mõne lisakilo pärast.

  • Reply Tups 26. juuli 2017 at 12:04

    Ma olen olnud terve elu megasuur muretseja. Nüüd lõpuks 30-aastasena õppisin elama ilma muretsemiseta. Nii mõnus on. Nüüd olen ise see, kes teistele ütleb:”Ah, ära muretse!” Minu jaoks on 2 varianti: 1) kui midagi häirib, siis tuleb seda muuta, 2) kui ei saa muuta, nagu nt ilm, siis ei olegi ju mõtet üldse muretseda.
    Olen olnud alati sale ja saanud süüa, mida tahan. Viimase aastaga on paar kilokest juurde tulnud (teised võib-olla ei märkagi, kuid minu jaoks ikkagi märgatav muutus, sest mu keha pole varem selline olnud), aga ma ei tunne, et peaksin alla võtma. Vahel vaatan, et tere, pekk, kas sa sooviksid lahkuda? Ei soovi? Olgu, jää siis siia, aga ulata mulle jätsi. Nii kuradi mõnus on kõiki häid asju süüa ja kuna ainevahetus on nüüd natuke vanusega aeglasemaks jäänud, siis las olla. Saangi olla vahelduseks natuke kurvikam. Kurvikas naine on ju ilus naine!
    Elu muutub, tuleb lasta endal lihtsalt kaasa voolata, mis ikka vastu puigelda :)

  • Reply Gerly 26. juuli 2017 at 11:48

    Tegelikult on vähe neid inimesi(sh ka mina ise), kes oskavad alati tunda rõõmu praeguses hetkes elamisest. Enamasti kipub ikka nii olema, et adume kõike seda positiivset tagantjärgi.
    Tänapäeval on ühiskond liikumas vist sinna suunas, et raske on leida see aeg lapse, sõprade ja ka iseenda jaoks. Interneti ühiskond pressib nii tugevalt peale ?

  • Reply väga väga naine 26. juuli 2017 at 11:04

    Nojah noh!

    Aga hämmastav on ka see, et elul on varuks häid asju, mida üldse ei plaani. Kui ma ennast tapsin, oli üks suur motivaator see, et olen juba nii hea, kui saan, nii ilus, nii sportlik, proovisin suhet mehega, keda maailmas kõige enam tahtsin, töötan kohal, kus KÕIK on nii hästi, mul on ilusad targad lapsed — ja ma olen nii õnnetu, tunnen end nii halvasti, et siit ei ole enam mingit väljapääsu ka näha. Ei ole midagi paremaks teha, mida loodaksin, olen nii hea kui jaksan ja täielik kräšššššššš.

    Ja nüüd – oi, mul on hästi?! Nagu NIIIIIIIIIIIIIIIII hästi?
    ROmaanivõistluse teine koht ja kirjastused üritavad üksteist pikali joosta mu tekstide avaldamise nimel ja suuremad lapsed on veel lahedamad kui pisemad olidki?!?!?!
    Kurat. Tasus ellu jääda.

    • Reply Mallukas 26. juuli 2017 at 11:06

      Jah, nüüd vaata, et sa jälle tundma ei hakkaks, et vaevalt, et enam paremaks läheb :D Romaanivõistluse esimene koht ootab ju :D!

    • Reply Lily 26. juuli 2017 at 18:47

      (Väga väga naisele:) Ma olen juba mitu korda tahtnud küsida, aga olen alati end peatanud ja kuigi sa ei pruugi siia tagasi tulla seda lugema, aga no ma ei suuda enam: MIKS sa tunned vajadust pidevalt rõhutada, viidata, vihjata (selles samas kommis ka 2x), kuidas sa kunagi enesetappu üritasid teha? See on ainus aspekt, mis ma sinust üldse tean, üritasin kunagi ka su blogi lugeda, sest sul on huvitavaid mõtteid, aga selsamal põhjusel hakkas vastu, et kogu su jutt keerleb kunagise enesetapukatse ümber. Tore, et sa sellega lõpuni ei läinud, ja hea, kui sa sellest oled õppinud, aga no jumaljumal, lase sellest lahti ükskord ja liigu edasi, kaua sa ripud selle kinnisidee küljes?!

      • Reply väga väga naine 26. juuli 2017 at 20:16

        See muutis kogu mu elu ja eksistentsi.
        Ma ei saa ega tahagi seda kõrvale jätta nagu nähtud filmi või käidud kontserti – nagu olen sünnitanud kaks last, ei saa mu tähelepanu neile otsa sellega, et sünnitus läbi. Ma olen ema kogu aeg, ükskõik mida teen.
        Samamoodi olen kogu aeg enesetapja ega häbene seda absoluutselt.

  • Reply Katri 26. juuli 2017 at 11:04

    Väga hästi kirjutatud…?

    • Reply Maria 26. juuli 2017 at 11:38

      Ma olen ka igati nõus!

    • Reply Karin 26. juuli 2017 at 12:30

      Hea postitus!