Mul on viimasel ajal blogimisega natukene nii, et need asjad, mille üle ma päriselt arutada tahaks, siis arutlen need hoopis oma sõpradega läbi. Suurim miinus tuntud blogi pidamisel on see, et kogu-freaking-aeg tuleb kõike muudkui täpsustada ja ette-taha vabandada ja rõhutada, et kindlasti on erinevaid arvamusi ja raudselt on erandeid ja et kindlalt ma nüüd ei üldista ja. Ütleme ausalt, fuck that. Ma olen ka kõigest inimene ja ma ei jõua kogu aeg ühe argumendi esitamiseks vabandavat ja täpsustavat eepost kirjutada. Ja kui ma ei kirjuta, siis ma ei viitsi ka kellegagi pidevalt vaielda ja võidelda. Ausalt, mul tulevad sellest juba judinad peale.

Kuigi “vaielda” saaks ka ise sõnagi ütlemata. Näiteks ükspäev küsisin Malluka lehelt, et kas kellelgi on müüa nukumaja, mille peale kirjutas keegi “pane endale pael kaela, kopp ees, et sa nii palju postitad”. Nagu… ok. Või just hakkas mu FBi lehel mingi kemplus selle üle, et kas imetav ema ikka tohib tätoveeringuid teha või mitte. Palun tähele panna, et ma ise sellest sõnagi ei rääkinud, aga ometi läks päris suureks sõjaks seal.

Ma olen jõudnud punkti, kus ma ei viitsi tülitseda. Ma ei viitsi kuskil oma õigust nõuda, oma “õigemat teadmist” ilmas levitada. Ma ei viitsi taielda, ma ei viitsi õigustada, ma ei viitsi-viitsi-viitsi midagi teha. Ma isegi ühel hetkel mõtlesin, et tänapäeval on blogisid nii palju, et kui ma ühte anonüümselt alustama peaksin, siis ei saaks keegi suure tõenäosusega aru, et see mina olen ja saaksin lõpuks ennast vabalt tunda ja lihtsalt KIRJUTADA, nagu mulle meeldib.

Päris elus seda probleemi pole. Nii palju sõpru on, kellega koos ägedaid asju teha. Nii palju lapsi on, kellega koos ägedaid asju teha ja lahedates kohtades käia. Lapsi on küll laias laastus jube väsitav kaasa tassida, aga kuidagi ei raatsi enam neid maha jätta kui üldse kuhugi lähen.

Eks blogimisega on kogu aeg olnud tõusud ja mõõnad ja mina ka olen vahepeal see “pohhuisti-Mallu” ja “i-can-do-anything-Mallu”, aga praegu olen ma lihtsalt “Vanamutt-Mallu” ja ei jõua enam selle jamaga tegeleda. Ei taha kellelegi kanna peale astuda, ei taha kedagi pahandada, ei taha kembelda. Tahaks lihtsalt leida kellegi, kes meie vundamendi ära soojustaks (palun soovitage kedagi!!) ja lastega koos lõunaund teha ja nendega kell 10 magama minna. Lihtsalt pidev rammestus on kogu aeg peal.

Vot, tuli see nüüd alles sissejuhatus, tegelikult tahtsin ka telefonist kümmet pilti näidata. Üles laadides läks järjekord natsa sassi, aga suva. Enamik neist on nagunii Instas olemas.

Käisin Sarita juures. Juures olid mega välja kasvanud, aga Sarita sai minust jälle inimese (L)

Keegi hammustas Kurge ja käisime arsti juures vaatamas, et kas ehk on vaja õmmelda. Ei olnud ja nüüd on silm juba palju parem. Krt, kes hammustab minu Kurge näost, ah?

Käisime Riki ja Mariga Lohesaba mängumaal

Tankimispaus

Lende tavaline nägu. Enamasti ma laen üles pilte, kus ta naeratab, aga tegelikult on ta üsna tõsine. Sama nägu on tal ka ees, kui keegi üritab teda naerma ajada. Enamasti ta korraks viisakusest muigab ja siis on tõsine edasi.

Näed, korraks naeratas ka. Kardo venna pulmas. Lents pildil oma vanavanaisa Rauliga

Läksime sõpradele külla, nad saatsid enne selle pildi, et näidata, mis meid ees ootab. Imesime sisse need küll.

Mari pulmas. Või noh, pulmas veel ei olnud, ootasime pulmarongi kinni pidamist.

Jälle saatsid sõbrad pildi, et mis nende juures pakutakse. Mmmm… Vähe ei tahaks nüüd suitsuliha.

Jaga: