Ma ükskord ohkisin, et kuidas on võimalik kogu aeg filmida. Ma eile suutsin endale 41 korda meelde tuletada, et võiks telefoni kätte võtta, aga lõpuks ikka ei saanud sellist videot kokku, mis päriselt oleks meie päeva kajastanud. Mitte, et see mingi väga eriline päev oleks olnud, aga kui ma seda üle vaatasin, tundus mulle näiteks, et me ühtegi korda ei söönud :D

Mul on natsa õudne ka, et äkki keegi hakkabki tegema mingisuguseid järeldusi mu elust ühe videost nähtu kohta, et mida ta nägi või ei näinud. Ala see, et Mari hommikusöögilauast minema jooksis, et kas nii meie majas ongi. Vastus on – jah. Ei hakka isegi valetama. See, mis sellele järgneb tegi mulle edasise filmimise raskeks, aga ütleme nii, et seda last sööma sundida on sama suur taak kui tibupojast lukkseppa kasvatada ja kaamerat oli keeruline käes hoida samal ajal.

Ühesõnaga, päris terve päev videosse ei saanud, aga mingeid killukesi küll. Kes siin kurtis, et ei saa üldse blogi lugeda, sest nii palju on parooliga postitusi, siis näete, vaadake 30 minutit seda, kuidas ma pühin ja kuidas Kardo mulle niites õue südame tegi :D

Jaga: