Eile oligi siis “Me saime lapse” esimene osa ja kuigi me käisime enne perega Seitsmestes juttu puhumas, siis tormasime meie ka koju, et järelvaatamisest saadet vaadata. Meid oli esimeses osas kõige vähem, mis on ka arusaadav, sest teistega oli enne sünnitust mitu korda kokku saadud, minul tulidki nad sama päev filmima, kui sünnitama läksime.

Mõned vead seal olid. Näiteks mu vanus. Ja see, et mu nimi pole pehme l’iga MaLLukas. Ja see, et Kardo ei ole elu sees olnud kuskil auto varuosade müüja :D Ja kui see intekas minu kodus oli, siis seal oli “üks päev sünnituseni”, mis tegelikult oli “neli tundi sünnituseni”.

Eks mulle natukene jäi Facebookist ette saatele tagasisidet ka. Paljudele vist ikka meeldis, nagu ma aru sain, aga muidugi oli ka neid “issand, jälle see mullikas läks labastama sünni imet”. Jeesus, ma ei tea, mis häda on mind eraldi välja tuua viie paari seast, samal ajal, kui mina olin ainukene, kes haiglasse kaameraid kaasa ei võtnud :D Ikka mina labastan ja olen, ah fuck it :D Õnneks sünnitus oli ainult esimeses osas ja ülejäänud viis osa on ikka elust beebiga. Ma ei tea, kas ka seda on võimalik labastada? Kui jah, siis võite kindlad olla, et seda me raudselt teeme, sest ega me vist kõige täiskasvanulikumad inimesed ei ole. Näiteks alles eile proovisime me Kardoga, kas Lende kandelina mind ka kannaks.

Ma ise hakkasin mõtlema, et kui ma oleks praegu rase (või rasedust planeeriv naine), et kas ma peale seda saate vaatamist kardasin rohkem. Kardan, et vist küll. Oh jeerum, kuidas üks seal möirgas! Kui keegi veel vaatas ja hakkas kartma, siis mõelge sellele, et minu viimane klipike haiglast oli tehtud vist tund peale sünnitust ja ma olin jumala elus! Eile just ütlesin Kardole, et kui ma peaks veel rase olema kunagi, siis sünnitust ma enam ei kardaks. Esimene kord oli suvaline ja teadmatu rapsimine, teine kord teadlik lõdvestumine, vaikselt uhhuutamine (ja pidurdamatu ropsimine) ja tehtud see oligi. Valus – jah, aga mida rohkem sa seda valu kardad, seda valusam on. Kahjuks.

Ja ei, ma ei hakka siin mingit tšakra või ma ei tea, mis muu avanemise juttu ajama, aga ausalt – kes hakkas kartma, ärge kartke! Mina näiteks olin kindel, et kõik läheb hästi ja noh, läkski! Muidugi nii see ka ei käi, et muudkui arva, et läheb hästi ja siis lähebki (nagu saatest näha, mõnel läheb väga kaua ja lõppeb ikka keisriga). Ma soovitan uurida oma emalt, kaua tema sünnitas. Siis saad päris hea aimu sellest, mis sind ees ootab. Minu ema on mõlemad lapsed paari tunniga saanud ja loodetavasti saan selle “õnne” ka oma tütardele pärandada.

Ühesõnaga, mulle saade meeldis. Saab nii paljude erinevate inimeste eludesse piiluda ja beebisid on ju ikka tore vaadata. Seega kelle jaoks see “avalik sünnitamine” seal jube labane oli, siis edaspidi meist enam keegi ei sünnita ja vaadake ikka edasi. Mina igatahes vaatan küll :)

Ps! Mulle meeldib, et minu thumbnail saates on see, kus ma JÄLLE olen super retakas :D Mul on mingi thumbnaili needus.

Jaga: