Eile oli siis TV3 sügishooaja avamine, mistõttu oli mul lihtsalt nii kiire päev. Esiteks pidin ma midagi oma juustega ette võtma, sest need tuhmid punased otsad ja väljakasv ei olnud just kõige kaunim juus, millega pittu minna. Läksin siis, saba jalge vahel, Sarita juurde, et ta mu juuksed jälle ilusaks teeks. Mõtlesime seal, mis me mõtlesime, aga vot välja ei suutnud mõelda, et mis me siis teeme. Blondiks? Tumedaks? Punasest blondiks saada on väga keeruline, aga kuna Sarita oli just saanud mingid uued Pera 357 tooted, mida hiljaaegu maale tooma hakati, siis otsustasime selle ära proovida. See oli mingi ammoniaagivaba värvieemaldaja, mis lõhnas üli hästi. Kuid läks nii, et päris maha punast ei saanud. Võib-olla lõpuks oleks juba saanud ka, aga kuna mul oli aeg väga limiteeritud, siis tegi Sarita nii kiiresti kui võimalik. Ja kui me nägime, et päris maha punast ei saa, siis tegi Sarita mind lihtsalt punase-roosa ombreks. Ja juuksed on niii pehmed!

Ei saanud ei blondiks, ega pruuniks, hetkel jäi siis lihtsalt niimoodi.

Juuksurist tulles

Peale juuksurit sõitsin kiiresti koju, et kiiruga süüa, Lendet sööta ja kleit selga valida. Kleidibutiik tõi mulle proovimiseks mitu kleiti ja no kõige selle tegemiseks oli mul konkreetselt 15 mintsa, et uuesti takso tellida ja tagasi linna põrutada, sedapuhku siis meiki saama. Kasutasin sama jumestaja, Kaie Kati Võrno, teenuseid. Ma jätsin talle vabad käed ja tulemus oli tõesti väga ilus.

Meik sai valmis!

Ega siis enam pikka pidu olnud, tormasin sõprade juurde, kus toimus plaadimuusika saatel TV3 peo jaoks tervituspokaalide kokkulöömine. Natukene aega hängisime seal, tutvusime nendega, kellega veel tutvunud ei olnud ja siis seadsimegi sammud peole. Kuigi me olime viisakalt üle tunni hilinenud, siis oli saabujaid palju. Enne sisse ei lastud, kui klõpsutati pilte kah.

Pildilt on puudu sangaripoisid, ma ei tea, kuhu me nad tee peal kaotasime


Nonii, ja siis hakkas pidu pihta! Aeg läks nii kiiresti ja mul oli lihtsalt nii tore. Muidugi need paar kokteili panid jutu veel eriti ladnalt voolama ja nõnda ma ringi käisin ja suvalistesse seltskondadesse imbusin ja juttu tegin. Näiteks käisin ma ringi ja ütlesin “teeme mega tuima näoga selfi”.

telefonist leitud tuimade nägudega piltide galerii

Ma nägin Danieli, kellega ma sain lõpuks sotid selgeks räägitud, et kuhu ta ometi seal liftist tookord jooksis (siin kirjutasin, kes ei mäleta). Ühesõnaga selgus, et nad sõbraga vajasid lihtsalt kedagi, kes administraatori tähelepanu mujale juhiks, et nad saaksid hotelli basseini hiilida. No vot, nüüd on tõde teada. Oleks, et nad meidki kutsunud oleks, aga eiiiii, ega titega kaks naist ei ole ju mingi basseiniseltskond :D

Mis veel…NÕIAGA rääkisin!! See oli nii naljakas, et ma läksin ta juurde ja küsisin, et oooo, kas te olete nõid? Näete, see parempoolne. Ta vaatas mind sellise näoga, et kle vaata mjuuke ma välja näen, no shit, et ma olen nõid :D

Ta on vist selle uue Eesti nõiasaate osaleja (mõlemad vist, aga ma rääkisin aint parempoolsega), aga ta rääkis mulle nii palju huvitavaid asju. Näiteks seda, et ma elan vähemalt 50da eluaastani! Jeeee!! Ma olen kogu aeg muidu arvanud, et ma noorena suren, aga ta ütles, et see on mul vana hirm, sest ma eelmistes eludes olen surnud noorena. Ja et varasemas elus olen ma konkreetselt olnud aadlipreili, kellel oli karmi käega mees. Issand, mis ta veel rääkis. Aa seda, et mul ei ole sel elus karmavõlga, et sellepärast mul nii hästi lähebki, sest eelmistes eludes olen ma kannatanud ja selles elus lõpuks ometi ei pea enam, jehhuu. Ja mis kõige ägedam, ta ütles, et mu keha on nii valla laste saamisele, et kui ma soovin, siis saan ma veel kolm poega. Seda rääkis ka, et mu lapsed on kõik hästi erinevad inimesed, et õpetada mulle erinevaid emotsioone kontrollima ja erinevaid inimesi mõistma.

Mingi hetk ütles ta, et mu elu tegi tema silmis nagu NAKS ühel hetkel muutuse väga palju paremuse poole. Et tavaliselt inimestel need “paremad ajad” on selline pikk ja aeglane tõus, aga mul oli plaks ja kõik hakkas ülesmäge minema ja et tema sõnul on selle taga nn kaitseingliga, minu vereliini pidi sugulasega. Nii see tõesti on, et kui papa ära suri, siis minust hakkaski saama… Mallukas, I guess? Äkki ta ütles ta, et see hing on minu vasemal käel, osutab minu pokaalile ja viibutab manitsevalt sõrme, et pane-pane pokaal heaga käest ära. See kõlas küll nagu papake :D

Ühesõnaga, tore, sain papaga ka räägitud, no mina ei tea, kas see pidu oleks saanud veel paremaks minna. Ma nägin seda hüpnoosi naist ka, kes lubas mulle kirjutada ja hüpnoosi teha, eriti great! Üldse trippisin seal ringi, rääkisin juttu, tegin pulli ja issand, kuidas ma juba unustasin. Mul sõbranna rääkis, et kle see Lensin on tegelikult nii armas inimene, päriselt, tule vaata ise, lähme räägime temaga.

No ja me läksime ja ma rääkisin talle oma blogipostitusest ja meenutasin talle meie esimest kohtumist ja ta vabandas ja seletas, et ta oli saatesse kutsutud ühest asjast rääkima, aga lõpuks oli teema ikka teises asjast ja see ajas teda veits kettasse. Ta tõesti päriselus rüseles ja vehkis ka rääkides kätega, nii et ju siis ta ongi selline, mis seal ikka. Mulle ei meeldi inimesi mitte sallida, seega tore, et saime sellega nüüd ühele poole ja saame tagasi minna… mitte teineteisega suhtlemisega :D Ta ei näinud päriselus üldse nii kokku tõmmatud ka välja, nii et jah. Jälle söön sõnu. Või mis, ei söö sõnu. Lihtsalt arvamus muutus peale inimesega päris elus kohtumist. Eks vist sellised asjad juhtuvad.

Täitsa ootamatult avastasin, et kell on südaööks tiksunud ja mina, nagu vana tuhkatriinu, pean koju kebima. Kuigi mul lapsed ammu magasid ja ma oleks võinud kauemgi olla, aga ma olin seal juba päris mitu pokaali hinge taha valanud ja kuna ma ei ole pikka aega veinitamist endale lubada saanud ja ma ei jõudnud ka eile eriti midagi süüa, siis olin ma juba maakeeli öeldes täitsa pehmeke ja valmis koju tuttu venima, enne kui ma veel kuskilt endale mõne pokaali krahman.

Nõnda ma siis koju sadasin. “KARDO! ME SAAME VEEL KOLM POEGA!” hüüdsin ma rõõmsalt juba ukselt. “MA ELAN VEEL VÄHEMALT 22 aastat!” juubeldasin ma mega õnnelikult. Siis tuiasin ma mööda alumist korrust ringi ja kurtsin, et jube švipsis on olla, anusin, et Kardo mulle süüa teeks ja näitasin talle igasuguseid pilte, mis ma peol tegin, nii fotoboksis, kui ka oma telefoniga. Kaanisin poolteist liitrit värskat sisse, heitsin magama ja ärkasin täna värskena nagu lilleõis!

Nii ma siis nüüd siin istun, kõik teised ikka magavad (kell 11.49!!) ja tuju on hea. Vot, mis üks pidu teha võib. Lisaks ei olnud ma nii kaua Lendest üldse eemal olnudki ja natukene pelgasin, et kas ta ikka hakkama saab ilma tissita ja muu sääraseta, aga vitsutas siin inimtoitu, kulistas vett peale ja ei teinud teist nägugi. Olin juba öösel ka valmis talle tassiga vett pakkuma vms, kui ta ärkama oleks kippunud, aga polnud vaja, andsin talle tekinurga kätte ja magas seda imedes edasi. Suureks hakkab see laps saama. Vabamaks muutub ka minu elu, aga väga tihti väljas käia ei oleks vist nii eriline ja lahe. Sest eilne õhtu oli ikka küll super. Aitüma TV3le, et nad nii hea peo tegid ja jou kõigile, kellega eile juttu puhusime ja pulli tegime! Lõpetuseks õhtu kõige väljakukkunuimad fotod

Jaga: