Mul on viimasel ajal täiega selline tunne, et ma muudkui sunnin ennast zen olema. Nii raske on pidevalt ennast kellegi teise kingadesse panna, aga samas arvan ma, et see on üks heaks inimeseks olemise alustalasid, kas pole mitte nii? Mitte, et ma nüüd ennast mingiks imeliselt heaks inimeseks peaks, aga proovida võib ju alati. Ma isiklikult mõtlen sellele sellest ajast saadik, kui kuskil fbis oli mingi küsitlus, et kas teie peate ennast heaks inimeseks. Enamik seal kommentaariumis vastasid, et ei pea.
Miks? Huvitav miks? Kas selle pärast, et enda kohta pole sobiv öelda, et sa oled hea inimene? Või mõtlevadki inimesed päriselt, et nad pole head inimesed? Või on hea inimene olla kuidagi häbiasi? Ma tõesti ei kujuta ette. Ma isiklikult arvan küll, et ma olen täitsa hea inimene. Loomulikult on mul vigu, ma täna olen seda eriti kibedalt endale tunnistama pidanud, sest ma kutsusin ühte facebooki grupi administraatorit hitleriks ja suutsin kuidagi vestluse käigus solvata teist inimest, keda ma isegi ei tahtnud solvata. Üldse olen kuidagi vähe pinges olnud ja natukene lühikese süütenööriga ja kogu selline tunne paneb mind kogu aeg mu enda hinges ja iseloomus ja käitumises kaevama.
Selline enesetunne on korraga hea ja halb. Võeh, mu peas on see kõik nii loogiline, aga ma ei tea, kas ma suudan seda sõnadesse panna. Näiteks ütleme, et ma scrollin facebookis ja korraga kargab mulle ette kellegi sõnavõtt, mis mulle üldse ei meeldi ja mind ärritab. Ütleme, et see inimene kirjutab, et “avalik imetamine on nõme ja kõik avalikult imetavad emad on hinges vastikud liputajad”. Ma loen seda ja lähen närvi. Kurdi loll! Kes on tema, et kritiseerida midagi nii loomulikku ja tavalist, onju. Ja isegi kui ta nii arvab, siis miks ta peab seda suure suuga kuskil kuulutama, eks. Keda tema loll arvamus huvitab?!
See, et ma lähen kuskile midagi vastu kirjutama….Pffft, seda ei tee ma juba ammu. Nagu öeldakse, et pole minu tsirkus ja pole minu ahvid ja muu säärane. Aga selle asemel, et seda ärritust alla suruda ja rahus edasi kerida, mõtlen ma hoopis, et MIKS see mind ärritab. Miks? Ja see kuradi MIKS iga asjaga paneb täiega niiöelda enda hinges kaevama.
Miks?
Öeldakse ju, et teiste juures häirib sind see, mis enda juures häirib. Niiet äkki häirib mind selle sõnavõtu juures see, et see on nii agressiivne, nii “ainult minu viis ja ei midagi muud!” ja nii vähe teistega arvestav, kes võivad teisiti mõelda. Ja siis avastan ma ennast mõttelt, et oh shit, järelikult olen ma ise ka selliseid asju teinud ja näed, ise ka alateadvuses mõistnud, et nii pole õige käituda. Vahet pole, et minu teema või põhimõte ei ole samad olnud, siis laias laastus olen ma seda ju teinud. Huh, mõeldud, läbi analüüsitud ja elan edasi. Ehk paremini.
Kuni järgmise ärritumiseni. Näiteks tulen mina koju ja elutuba on nagu pagana sealaut, kuigi ma enne lahkumist tegin selle täiesti korda. Kuradi Kardo! Mina teen korda ja siis läbustatakse see lihtsalt ära. Hakkaks juba mölisema, kui astun kööki. Kurat, see ka segamini. Ja siis meenub, et Kardo koristas köögi eile nii põhjalikult ära, et paha hakkab. Sest mina ei viitsinud. Ja elutuba koristades tassisin ma ise hunniku jama köögi tasapinnale. Ja kui ma nüüd täitsa aus olen, siis iga jumala kord, kui Kardo köögi ära koristab, siis lagastan ma selle söögi tegemisega ära ja ei pane asju enda järgi kappi. Ja kas Kardo möliseb? Ei! Ma poleks isegi tähele pannud, et ma seda teen, kui ma poleks talt meie reisil juhuslikult küsinud, et mis teda minu juures kõige rohkem häirib. Siis ta mainiski mokaotsast, et mõnikord ta näeb koristamisega nii palju vaeva ja siis mina jätan kõik enda järgi laiali vedelema ja ei pane toitu külmkappi tagasi.
Või näiteks Kardo pahandab Mari peale, selle asemel, et talle rahulikult seletada midagi. Mis siis, et juba sada korda on seletatud, aga ikkkkkkkagi! Mitte, et ma isegi seda teinud ei oleks, eksole. Ja see ajabki siis närvi, et mitte see, et Kardo ärritus, vaid enda peale olen tegelikult pahane, et miks ma ei suuda 100% alati jääda täiesti rahulikuks.
Vot. Hakkad ärrituma. Juurdled. Annad endast parima mitte ärrituda. Surnud ring. Aga natukene hea ka, sest kui suudad ära mõistatada, et miks sa ärrituma hakkad ja endale aru annad, et põhimõtteliselt kõik teiste inimeste “vastikused” on mu enda vastikused, siis lõpuks võibki paremaks inimeseks saada. Proovida ju võib. Asju panen küll nüüd hoolsamini kappi ja mõnikord kui Mari juba viietuhandet korda mulle emme-emmme-emme ütleb ja midagi saada tahab, siis ma hingan sügavalt sisse ja ütlen: “Jaaaaa tibuke, kuidas ma saaan sind ometi aidata?”Abiks ikka. Mis ei tähenda muidugi, et see IGA kord nii on, aga no enamasti 🙂
Aga jube vastik on endale kogu aeg niimoodi “sisse vahtida” ja enda vigadele näkku vaadata. Jube ebamugav on enda vigu ja puudujääke endale tunnistada. Ja see ärritab omakorda 😀 See kõik paneb mind omakorda mõtlema nendele, kes juba esimese sammu juures niiöelda alla vannuvad ja selle asemel, et mitte midagi kaasa kobiseda kuskil netis, ikka tunnevad vajadust möliseda, sõimelda, alandada. Tüüpilised netikommentaatorid.
Äkki on igaühe aju selline, et suudab ärrituse hetkel nanosekundiks sulle mõista anda, et joujou kuule, asi pole selles, mida see teine inimene teeb! Vaata enda sisse! Ja siis selle nanosekundi jooksul sa mõistad, miks see sulle närvidele käib, aga sa ei taha seda tunnistada. Ei taha sellest mõelda. Ei taha oma vigasid meenutada. Meil kõigil on selliseid vigu, ma usun? Ei? Ei tea. Ja see, et sa selle nanosekundi jooksul korraks TEAD, see ajab omakorda veel rohkem närvi. Ja niimoodi, kallid sõbrad, sünnivad netikommentaatorid. Kurjad, õelad ja vihased netikommentaatorid. Sest nad ongi vihased, küll tegelikult enda, mitte teiste peale.
Vähemalt nii arvan mina,
Täna jõudsin ma sellisele järeldusele, et miks mind üldse härib see, mida minust kommentaarides räägitakse. Et ju siis sealt ikka MIDAGI kõnetab. Mingid hirmud, mingid mõtted, mingid… osadki. Ala näiteks siiani peale iga saadet teeb Delfi või mingi muu kollane meedia mingist minu lausest kuskile online uudise. Miks, seda ma küll ei tea, sest minu sõnakasutus ja vaba kõnepruuk ei ole just mingi eriline uudis ja mina seda kirjutada palunud ei ole, aga ometi tulevad sinna alla kommentaarid, et “mulle pole see Mallukas Mollukas never meeldinud! Ta on ainult kõigi vastu nii jube halb ja nii labane!” Halvimal juhul olen ma veel paks kah 😀
Ja siis mina mõtlen, et no KUIDAS ta saab öelda, et ma ei meeldi talle, kui ta ei teagi mind? Kuidas ta saab minust omada (õiget) arvamust? Ja teisalt mõistan kohe, et nagu mul endal poleks nende inimeste kohta arvamust, keda ma ei tea. Ikka oled näiteks võtnud mingi hoiaku mingi kuulujutu või artikli või suvalise arvamusavalduse tõttu ja arvamus ongi loodud. Nii kuidas mina teistele, nii teised mulle. Ei ole mina midagi erilist siin ilmas, et minuga need asjad nii ei käiks.
Hea on ja halb on, nagu ma ütlesin. Hea on see osa, et ma päriselt tunnen, et kogu see läbimõtlemine aitab olla parem inimene. Nii et kui keegi mu lugejate seast kahtleb, kas ta on hea inimene, siis proovige sama asja tegema hakata, töötab päris korralikult. Või siis kõik inimesed teevad seda kogu aeg ja pole mulle lihtsalt seda 27-aasta jooksul kordagi maininud ja lasknud mul totaalse munnina ringi käia 😀
Seda enam on minu jaoks nii imelik, kui inimesed mulle mingi järjekordse rahakogumise kampaania peale kirjutavad, et oo Mallu, sa oled nii hea inimene. Nagu… Jah, nagu öeldud, ma olen jumala arvestatavalt hea inimene küll, aga SEE mind küll heaks ei tee, kui ma ma kellelegi natukene raha annan või saan teisi inimesi kellelegi natukene raha andma. See, sõbrakesed, on minu arust tavaline inimlikkus. Kui on, siis annan. Minu meelest töötavad enamik head inimesed nii. Ja minu meelest enamik inimesi ongi head.
Sest kui sa enamike neid inimesi analüüsid, kes (sinu vastu) halvad on, siis laias laastus on see ise endale kaela tõmmatud. Keegi teeb sulle haiget – ju siis oled sina neile haiget teinud (eieieiei, sellest ma ei räägi, kui keegi füüsiliselt haiget teeb muidugi). Kui keegi räägib sinust taga, paneb sind halvasti tundma jne – kõige selle taga on alati haavumine. Ja jälle, kae perra, pead oma hinge sisse vaatama, et mida perset sa jälle teinud oled. Mida sa öelnud oled. Kuidas ennast väljendanud oled. Täitsa vabalt võidki sa selle viha endale kaasa toonud olla millegagi, mis on selle inimese enda sisemusse korra vaatama pannud ja neile see lihtsalt ei meeldinud.
Ega alati neid vigu ei saagi parandada, aga nagu öeldakse, vead ongi ju õppimiseks.
Kogu värk on selles, et kõik inimesed ja nende elukogemused ja maailmavaated on nii erinevad, et need ei saagi alati klappida. Me ei saagi maailma ühesugusena näha ja tegelikult see just ju ongi hea.
Vot, sellised diibid mõtisklused siis täna minu poolt, et te kõik ikka ainult paremad inimesed oleksite, aga ma hoiatan, et see võib teine kord niiiiii sitt olla 😀 Proovida ikka võib. Mina igatahes proovin, eks näis, kuidas välja kukub. Mõne inimesega ei ole veel täpselt otsi kokku pannud, et no MIS osa mitte meeldivus minus endas peegeldab. Aga nagu öeldud, elad ja õpid ja mõtled ja arened. Lihtsalt hoia nendega kokku, kes sind armastavad ja keda sina armastad, siis on see heaks inimeseks olemine palju kergem.
31 kommentaari
Minu kommentaar tuleb otse teema pealkirjast ajendatuna e siis heaks inimeseks olemiseks.
Jäin pikalt mõtlema ja… ma ei oskaks küll nagu ühtegi inimest iseloomustada, et “ta on hea inimene”. See on kuidagi nii umbamäärane mõiste minu jaoks. Samuti ei ütleks ma, et sina oled seepärast hea inimene, et sa sinu jaoks võõraid inimesi aitad ja läbi oma blogi kutsud ka teisi aitama. Ma ütleks, et sa oled hästi suure empaatiavõimega iniemene. Ning see on ju armas! Mina nendele üleskutsetele ei reageeri ning minu rahakotirauad jäävad suletuks. Kas ma olen seepärast halb inimene? Ei, ma ei arva seda.. Mul on endal piiavalt tuttavaid, kes vajavad samasugust abi ning võimalusel aitan ma pigem neid, kui minu jaoks võõraid inimesi. See küll kõlab väga kalgilt, aga….. alati kui on mingi selline teema, siis kõik kargavad appi, et omggg kui kahju, Eestis on nii palju inimesi. Aga aidake siis neid! Märka neid ka siis, kui nendele avalikult tähelepanu ei juhita!
PS! Loomulikult on alati erandeid, käesolev kommentaar põhineb minu isiklikule arvamusele ning elukogemusele.
Kui keegi või miski meid ärritab, siis tõesti, see tunne on meie seest meie enda tekitatud. Tunnet alla surudes võib see hakata füüsilisi haigusi põhjustama. Tehakse uuringuid ja arstid laiutavad käsi, ütlevad, et midagi pole. Haigus ise muutub aga krooniliseks. Kirjutatakse välja nn leevendavad rohud, mis häda tegelikult süvendavad. Tunnete allasurumine on ohtlik!
Miks meid ärritavad teatud asjad, enamasti on tegemist mingite lapsepõlvetraumadega (võivad olla täiesti süütud ja mõttetud juhtumid, aga mis lapsele võisid tugevalt mõjuda – tihti ju lastele ei seletada mingeid asju lahti ja lapse fantaasia on nii suur). See tüüpiline ärritus räägib tihti seda, et meil tekib tunne: Mind ei väärtustata! Minust ei hoolita! Ma ei ole tähtis! Ma olen rumal! Need on need tunded, mida oleme ilmselt lapsepõlves tundnud kui näiteks viljeleti seda autoritaarset nõukaaegset kasvatusmeetodit. Ma üldse ei imesta, et foorumid on kibestunud inimesi täis.
Tegelikult tihti loetaksegi artiklit või kellegi teise kommentaari läbi enda filtri. Mõni kommentaar paneb kohe süttima, sest seda võetakse isiklikuna, sest me oleme tundlikud mingi teatud aspekti suhtes. Jällegi, tunne, et mind ei väärtustata, peetakse lolliks vm. Näiteks need grammatika parandajad peavad kogu aeg tõestama, et nad on tegelikult haritud inimesed. Keegi ei taha kedagi maha teha, vaid üritatakse ennast upitada. See jällegi solvab järgmist inimest ja tema hakkab kohe end kaitsma jne. Sest meie ühiskond on katkisi tundlikke inimesi täis. Sõjad ei olnud ka nii ammu. Kõik need, mida tundsid meie esivanemad, annavad nad edasi oma lastele ja nemad omakorda oma lastele.
Tegelikult aitab teraapia sellest sotti saada. Igal inimesel võiks tegelt oma psühholoog olla, oleks elu tunduvalt ilusam ? Osade teemadega võibki üksi pusima jääda.
See postitus oleks nagu peatükk mingist eneseõpetuse/-mõistmise raamatust. Ma ei ole väga püsiv raamatulugeja, aga kui sinult selleteemaline raamat ilmuks, siis ma loeksin seda kindlasti. Juba ainuüksi see postitus pani mõtlema, ei teagi, mis see raamat veel teha suudaks 😀 Olgu mainitud, et ma vihkan mõtlemist ka
Kohati olen nõus ja kohati mitte. Näiteks üks asi, mida mina ei mõista, on teiste inimeste tagarääkimine. Ma pean ennast heaks inimeseks ja seetõttu üldse ei mõista, miks mõned inimesed mind (või üldse teisi) taga räägivad. Kunagi pubeka eas sai jah klatsitud ise ka, aga ise ei tee seda juba ammu. Miks siis teised teevad? Näiteks tööalaselt kui mul on kolleegiga täiesti erineva sisuline töö ja ametikoht ja haridus ja ma kuulen kuidas kolleeg klatsib, et ma ei tegevat tööl midagi, ainult tema peab rabama…kuidas ma ise saan olla selle põhjustanud?
Võib-olla ta on lihtsalt millegi pärast sinu peale kade, tunneb ennast sinu kõrval just vastupidi sitema töötajana ja selle pärast kehvema inimesena. See, et “sina ise põhjustad” kõik, ei tähenda selles suhtes halvaga, et sa oled ise midagi PAHA teinud, vaid lihtsalt sinust ja su käitumisest tulenevalt. Ega sa ei saa ju sinna midagi teha, kui sa oledki nt parem 😀
Või siis sa ei teegi tööl midagi 😀 Siis on jah põhjust kade olla, kui ise peab rabama 😀
eks see on jah nii, et liinitöölisele tundub, et kontoris kõrgemal töötavad inimesed joovad aind kohvi ja loevad postimeest 😀 😀 😀
vaatasin just me saime lapse kordust,
ütlesid: “Kardo ei ütle kunagi, et ma ei ole paks. See on ta töö!”
tahtsid vähe teistpidi öelda vist? 😀 😀 😀
Kõik mõtted ei ole Sina! Ehk siis, need tunded, mis sinus tekivad( positiivsed ja ka negatiivsed) tulevad väljaspoolt! Tihti avastan, et lapsed nn ajavad närvi põhjus on teine. Näiteks nägin või lugesin midagi, mis tekitab paratamatult mõtteid. Ja ongi endast eemaldumine.
Mõtted on seotud ego kasvamisega. Ego on aga sõõrik, mis vajab täitmist( aga kunagi ei täitu). Näiteks shopping, liigsöömine nn nauding, mille ajal tunned end hästi aga aja möödudes ikkagi tühjana.
Lühidalt!
Küsi” Kes ma olen?” korrates ja sa saad vastuse!
Ja mõttega sa kahjuks vastust ei saa??
Sa oled äge ja armas inimene! Ja Kardo on hea näide, kuidas ego ei kipu domineerima.
Viimane oli minu hinnang, mis tuli egost!?
Ma kasutan ammu seda tehnikat siis, kui hakkan närvi minema/ ägestuma. Mitte, et ma mingi psühhopaat oleks, aga vahest tahaks küll oma vihaseid emotsioone tagasi hoida ning kohe kui tunnen, et tahaks nt telo vastu seina visata, siis hakkan ruttu mõtlema.. miks ..miks sa endaga nii rahulolematu oled? Viha on vaid enda vastu jne.. töötab!
Ma pole kunagi aru saanud oma telefoni loopimisest, mis selle point üldse on 😀
“KUIDAS ta saab öelda, et ma ei meeldi talle, kui ta ei teagi mind? Kuidas ta saab minust omada (õiget) arvamust?” Sina avaldad ka kogu aeg arvamust, kuigi ei tea pooltki.
eee… sellest ma just kirjutasingi:D või sa tervest postitusest selle lause ainult läbi lugesidki?
Tere Mallu! Lugesin täna ajalehest sellist artiklit: http://kodustiil.postimees.ee/4254509/kaks-korda-runnanud-majavamm-ajas-eesti-pere-pankrotti?_ga=2.232907416.728947514.1506255192-1586128178.1499957482 . Tahaks nii neid aidata. Ehk saad ka mingi postituse teha?
Natukene teemaväline küsimus, aga siiski ajendatud sellest postitusest. Hiljuti sattusin Hedon SPAd guugeldades selle postituse peale: https://mallukas.com/2014/10/30/hotelliveeb-ja-hedon-spa/ ja jäin mõtlema Sinu ja Su endise sõbranna peale. Kuidas saab nii olla, et saite nii hästi läbi ja nüüd olete vihavaenlased? Tähendab ma tahan küsida, kas sa ehk ei ole ka tema suhtes olnud natukene ülekohtune siis? Kui võtta seda teooriat, et teise puhul ärritab see, mis enda juures? Kui maailmavaated ja kogemused on erinevad? Võib olla ta siiski ei solvanud ja rünnanud Sind? Jäin lihtsalt mõtlema, sest midagi üldse ei klapi selles loos.
Vabandust kui lampi teema, kuid olen mõlema jälgija ja tänu nendele kahele postitusele oma peas lihtsalt mõtisklesin ja tundus, et pean küsima.
Ma arvan, et selle pärast saabki olla nii suur … hmm… viha sees, et enne saime nii hästi läbi ja mõlemad tegime teineteisele haiget. Ehk mitte täpselt nii, nagu alguses mõlemale tundus, aga ikkagi tuleb vist sama asi mängu, et üks reageeris üle, teine reageeris üle ja suure solvumisega oli ka see mõtlematu pahameel ja viha kergemad tulema.
Õnneks olen sellest lausa peaaegu üle saanud, eks ikka on paha mõelda, et sõprus läbi sai ja nii koledasti lõppes, aga eks see ka sama palju minu süü oli, mitte vaid tema.
Kui keegi räägib sinust taga, paneb sind halvasti tundma jne – kõige selle taga on alati haavumine– kõnetas mind absoluutselt kohe.
Kui ootasin oma esimest last, siis helistas mulle mu eks( sulaselgelt ebakaine) ja sõimas mind hooraks- nagu wtf? Me olime koos vist 4 kuud ja see oli ka selline nädalavahetustel kohtumine nii et õigest ja korralikust suhtest on asi kaugel. Lisaks jättis tema MIND maha ja sedagi SMS- i teel. Mingi aeg hiljem olin HEA inimene ja leidsin temale ja ta vennale töökohad ja lubasin kõrvaltoas ööbida, kuna neil ju endal elamist polnud. Ja kõige selle eest sain hoora-sildi 😀 Wonderful! 🙂 Ei teagi, et kas ta käitus nii, sest sain lapse, olles elukaaslasega ainult 1 kuu tuttav või, et ma sain lapse elukaaslasega ja mitte eksiga? Igatahes tore insight kellegi siseellu on näha neid purjus olekus, kui barjäärid on maas 🙂
Sa hakkad suureks saama või siis juba oledki?
Hoopis esimest pildist…kahtlaselt tundub, nagu oleks poisipea 😀
ei ole 🙂
Ooo, Mallukas, kerge spirituaalsus on vist Sinuni jõudnud. Sa küll ei kasutanud neid väljendeid, aga põhimõtteliselt rääkisid Sa karmast (et ise oled mõningad teod ja suhtumised teiste poolt endale ju kaela kutsunud) ning ego kõrvalejätmisest ning oma kõrgema minana käitumist – see esmane vihahoog ja ärrituvus on Sinu ego reaktsioon. See arusaan, milleni sa läbi analüüsi jõuad, on sinu tegeliku hinge ehk kõrgema mina puhas ja armastav suhtumine.
Ehk siis Sa oled väga tubli, et Sa juba praeguses eas suudad selloseid asju intuitiivselt mõista. Enamasti tuleb see inimestel vähe hiljem elus. Selline heatahtlik ego teadlik kõrvalelükkamine toob Sulle aga väga palju head karmat edasiseks eluks ning seetõttu saabki Su elu olema tõenäolisrlt hea, ilus ja õnnelik 🙂
Tubli tüdruk 😉
Jätkuvalt iga kord rõõmustan siiralt sinu päradt, kui selliseid võrratuid muutusi Sinus näen 🙂
Kunagine ammune heiter,
Rix
Kõige targem, mõistlikum positus sinu poolt! Kindlasti panid nii mõnegi inimese mõtlema/arutlema enda üle. Väga selgesti mõistetav jutt. Tänud, jätka samas vaimus!
Mulle ka meeldis, mõtlesin kohe, et pagan, ma veel nii ei oska. Kuigi minu mured on hoopis teised, siis mõtlesin, et kuule, tüdruk, pinguta ka nüüd
See, et vihastatakse asjade peale, mis endas häirivad, on aint teooria, tead =) Ja mulle ei klapi. Ma ei usu seda.
Mina nt vihastan mitte asjade, vaid inimeste peale ning selgelt selliste peale, kes on minuga piisavalt sarnased (no ma ei suuda vihastada mingi masai peale Aafrikas, kel on hooooooooooooooooopis teistsugune elu- ja kultuurikogemus), aga siis mingis suures eredas asjas erinevad. “KUIDAS ta sedasi mõelda saab, me oleme ju muidu täitsa sarnased, ta ikka üldse ei mõtesta asju?!”
Aga et enda juures häirivad asjad vihastaksid … mind ei häirigi enda juures miski =)
Aga vihastada mulle meeldib. Kuidagi hea puhas ja selge tunne, “sina eksid ja minul on õigus!”
Mul väga palju vist pole seda sees, aga täiesti kiidan heaks, kui teuleb, ja võtan rahuga vastu. Olen vihane? Siis olen.
Mitte et “paha mina, ikka ei tohiks vihastada!” Tohib küll.
No kui ma vihastan kellegi peale, et ta on vägivaldne vms, siis see jah ei peegelda minu enda käitumist, aga muul juhul minu puhul peab nagu paika.
Väga teemaväline, kuid kui kaua see MeluTV veel suvepuhkusel on? 🙂
Mina pean ennast heaks inimeseks. Miks? Nagu tavaliselt öeldakse – armastan lapsi, loomi, nõrgemaid, väetimaid, eakaid, aga nii ongi. Just need nõrgemad tekitavad minus kaastunnet ja kui ma saan midagigi nende heaks ära teha, siis igal juhul proovin aidata, Ma ei mõista inimesi enamasti hukka. Ei esimesel, teisel ega ka kolmandal korral. Aga kui näen, et inimene ei muutu või ta ongi mulle vastuvõetamatu, siis ma lihtsalt ei suhtle enam. Mitte, et ma tere ei ütleks vms, aga lihtsalt vaikselt eemaldun. Viisakuse piiresse jääb lihtsalt edasine läbimine. Ma ei taha kedagi solvata või talle pahasti öelda. Püüan alati mõelda tema seisukohalt. Äkki oli tal paha päev. Võib olla ärritas teda miski. Võib olla oli asi minus. Samas see ei tähenda, et sa võiksid kedagi solvata eks? Võiksime püüda ikka viisakaks jääda ja oma tunnetega hakkama saada nii, et kellegile teisele haiget ei teeks.
Mind vihale ajamiseks kulub päris palju aega. Kannatan üsna palju (mis on mõnes mõttes ka halb), aga kui mu mõõt ükskord täis saab, siis hoidke alt. Ei, ma ei hakka laamendama, räuskama, solvama, aga ütlen üsna otse välja, mis ma asjast arvan. Ja see ei meeldi teistele. Nad ei mõista, mis minul vaoshoitul inimesel hakkas. Alati olen ju rahulik ja tasakaalukas olnud ja nüüd siis niimoodi.
Selle närvi minemise ja enda kontrollimise kohta võin öelda, et need esimesed mõtted on automaatmõtted. Ja seda ei saagi kontrollida, vaid saab kontrollida seda, kuidas pärast mõtete tulemist edasi käitud. Sinu puhul võin öelda, et see ratsionaalne analüüs pärast automaatmõtteid on täpselt õige ja hea tegutsemine. Käin ise psühholoogi juures ning see teema on jutuks tulnud.
Mul viimasel ajal täpselt samad mõtted. Ulme sise ja mõtteelu käib mul pidevalt. Analüüsin, olen täielikus masenduses, muretsen nii teiste murede pärast, lähevad asjad hinge..siis olen jälle mõni hetk õnnelik, siis jälle nii ärevil täiesti lambist. Yhesõnaga puudub igasugune stabiilsus. Teine hetk tabab mind vastik kadeduse hoog, mida ma ise ei taha tunda. Igasugu emotsioonid pressivad korraga peale. Oeh olen täitsa diagnoosiga vist juba. Tahaks loota, et olen tegelikult hea inimene.
Emotsioonid ei tähenda, et sa diagnoosiga oled 😀
Emotsioonid on inimlikud tõesti. Aga kui need on nii hüplevad ja muutuvad, siis ennast väsitab jubedalt. Tahaks olla vähem tundlikum ja emotsionaalsem. Aga loodame, et siiski diagnoosiga siiski pole 😀