Ükspäev hakkas Mari rääkima, et tal on hammas ai-ai. Kuigi ta pidevalt ajab mingit suvalist käojaani, siis otsustasin siiski ta hambad kullipilguga üle vaadata ja nii ma nägingi, et ühe hamba peal on väike täpikene. Ma küll lootsin, et see on mingi toidujäänus, aga maha see ei paistnud tulevat ja nõnda saingi ma aru, et tuleb vist talle hambaarstile aeg kirja panna.

Ma isegi ei teadnud, kas lastele on eraldi hambaarstid olemas, aga ma küsisin enda hambaarsti, Gaili Kauba, käest, et keda tema soovitaks lapsele. Selgus, et kõik hambaarstid suht ongi ka laste hambaarstid. Nii oligi mure lahendatud ja panime Marile ka Gaili juurde aja. St. mure oli mul muidugi veel täitsa alles, sest ma olin üsna kindel, et Mari ei tee suud arstil isegi mitte natukenegi lahti. Seega panime paika plaani, et hambaarstile viib Mari hoopis mu ema, sest temaga on ta tihtipeale rohkem valmis uusi asju tegema.

Üleeile läkski Mari siis esimest korda Gaili juurde. Visiit kestis 10 minutit ja esimene kord ei teinud Gaili puurimisest juttugi. Ta tahtis esimese visiidiga jõuda vaid nii kaugele, et hammaste olukord üle vaadata ja seda tehti kõike väga lapsele lõbusalt. Ehk siis sõidutati teda hambaarstitooliga üles-alla, näidati, kuidas masinast õhku ja vett tuleb, pandi talle neid vatitampoone suhu ja kingituseks sai ka koju endale hambaarstimaski, mida ta terve õhtu kandis. Isegi kunstitundi pidades :D

Kontrollis selgus, et Maril oli lausa kolm pisikest auku, mis õnneks palju parandamist saada ei tahtnud. Täna oligi Maril teine aeg ja kae nalja, oligi lasknud endal kenasti kaks auku ära parandada! Ma olen nii üllatunud, et ta päriselt enda hambaid puurida lasi, aga no mul on hea meel, et tal ei teki seda hirmsat hambaarstikartust, sest haiget ta ei saanud. Eks ma teadsin ka, et Gaili on hea hambaarst, aga nüüd tean soovitada, et mitte vaid täiskasvanutele – ka mega suurte rabelejatest röövikutega saab ta kenasti hakkama.

Üks aeg on Maril teisipäeval veel ja siis peaks ta hambad korras nagu norras olema. Ja magusasöömist tuleb siin majas veelgi vähendada. Ma isegi ei teadnud, et nii väikestel lastel hambaaugud olla saavad…Igatahes hea, et nendega ühele poole kohe saame.

Küll aga hakkasin ma mõtlema seda, et millal mina esimest korda hambaarsti juures käisin? Absull ei mäleta. Kas äkki koolis? Ma tean, et meil oli seal mingi üli rõve kabinet, kus hammaste peale mingit magusat lakki pandi. Miks ja mis see oli, seda ma ei tea ega mäleta. Minu meelest seal kooli hambaarstikabinetis puuriti ka? Ma ei mäleta üldse? Igatahes ei olnud see mingi meeldiv mälestus ja seega ongi äge just see, et tänapäeval saavad lapsed kasvada selle hirmuta hambaarsti ees, mis minul näiteks on.

Kui vanalt teie oma lapse esimest korda hambaarstile viisite ja kuidas arstiga rahule jäite? 

Jaga: