Ma ei hakka absoluutselt siinkohal arvamust avaldama, kes on ahistatud ja kes on sellega “üle pingutanud” ja muud säärast, sest mina ei ole kuskil kõrval olnud, oma silmaga näinud ja üldse oleks mul raske ennast teise inimese olukorda panna, sest igaüks meist reageerib erinevatele olukordadele omamoodi – vastavalt siis oma iseloomule ja varasemale elukogemusele ja muule sellisele.
Küll aga pani mind mõtlema see värk, mis facebookis tehti, et kõik naised, keda kunagi ahistatud oli mingil moel, panid enda FBi wallile #metoo. Ma ei hakka rääkimagi, et ma esimestel päevadel mõtlesin, et mis kuradi metroost kõik räägivad, aga see selleks. Ühesõnaga sai ma aru, et VÄGA paljusid on ahistatud/nad on tundnud ennast ahistatuna ja mõnda isegi mitu korda!
Ma ei räägi siin eriti hulludest asjadest, nagu vägistamine, aga no paljudel on rääkida lugu, kuidas keegi nendega nilbitsenud on või kuskilt luba küsimata krabanud on. Ei tea mina, mis mul häda, aga mind ei ole mitte keegi vist kunagi ahistada soovinud. Tõesõna, ma olen vist nendele pervaritele tühi koht, sest no ei suuda mina teps mitte meenutada, et keegi elusees oleks mulle midagi öelnud, mis paneks mind ahistatuna tundma, või mind kuskilt kahmanud. Ma isegi ei välista, et seda olnud ei oleks, aga kuna ilmselgelt ma sellistest olukordadest olen suht vähe häiritud olnud, siis ma äkki pole tähele pannud?
Või siis ma olengi lihtsalt ainukene naine maailmas, keda mitte üks perv ka kunagi ahistada soovinud polnud. Vaatavad mulle peale, võdistavad õlgu ja lähevad masturbeerivad parem kellegi teise ees bussis.
pervod mind potensiaalse ohvrina üle tsekkimas
Saate aru, isegi ööklubid, mis on teiste naiste sõnul ainult urkad, kus neid nagu lihalaadal vaadatakse ja käperdatakse. Ma ei tea, minust pole keegi seal kunagi välja teinud, nii vähe, kui ma nendes ka elu jooksul käinud olen.
Mitte, et ma nüüd jube kurb oleks, aga no kuulge kammoon, ma olen ka inimene ju! Mis mul viga on, et isegi vastikud perverdid ei taha tegemist mulle läheneda, ega minuga tegemist teha :D?
44 kommentaari
Väga paljudel naistel, keda on ahistatud mitte niivõrd ööklubis või hääletamissituatsioonis vaid täiesti ootamatult argistes kohtades nagu buss, trepikoda, jne – on oma välimuse ja käitumise kohta kommentaar, et nad olid pigem keskpärase välimusega ja arglikud.
Siit võib ehk järeldada, et seksikas ja enesekindel naine on miski, millest perverdid igaks juhuks eemale hoiavad, otsivad pigem saaki, kes ehk ei pane eriti vastu.
Ja – sugugi mitte kõik ahistatud naised ei pannud seda #metoo tagi endale FB seinale.
#metoo taga on paljuski hullemad lood kui ebameeldiv kannist krabamine. Väga kurb on lugeda lugusid mis lapsepõlve aega jõuavad. Loodan et selle kampaaniaga avanevad rohkemate inimeste silmad ja et naistel oleks rohkem julgust teemast rääkida.
word
On küll jubedamaid, aga äärmiselt nõme on, et seda hashtagi postitavad ka naised, kelle max kogemus ahistamisega on see, et keegi vilistab tänaval järele või astub klubis ligi ja jääb liiga kauaks jaurama, tegemata samas ühtki otsest lähemiskatset. Sellised “mina ka!”-naised pisendavad minu arust tohutult tõelist probleemi ja tõsiseid kogemusi.
Minumeelest kogu selle kampaania mõte pole selles, et kui solvunud või haavunud või emotsionaalselt kahjustunud keegi sellest ahistamisest on, vaid pigem see, et miks sellist asja üldse normaalseks või igapäevaseks peetakse. Kuidas tuleb ühel mehel (või naisel) lihtsalt mõte, et võiks kellegi võõra tagumikku vms kohta katsuda (kasvõi nalja pärast)? Kui selliseid asju aktsepteeritakse, siis lubataksegi endale iga korraga järjest rohkem.. Selline ükskõikne suhtumine ongi põhjus, mis võimul olevad vanemad mehed (või naised) saavad endast madalamal positsioonil (vastassoost) inimesi ära kasutada.
täpselt, mina näen ka seda kampaaniat nii
+1
Kõik ahistamine pannakse kuidagi ühte potti. On ikka suur vahe, kas kuskil bussis mingi perv krabab tagumikust või ööklubis tantsides tantsupartner üritab käperdada. Esimene on ilmselge ahistamine ja ttuleks hukka mõista, teisel olukorral on paraku kaks tahku, kui minna ööklubisse, riietuda 10 cm seelikusse, lasta tüübil endale jooke osta ja tantsida temaga, siis kas see, et paneb käe kanni peale on ahistamine? Minu arvamus on, et ei ole, inimene on ise andnud piisavalt signaalne, et on flirdist huvitatud ja kui tema jaoks tuleb seal piir, siis peaks ta seda väljendama, juhul kui kutt aru ei saa, siis võib asja tõesti ahistamise alla lugeda, kuid nii kaua, kui neiu pole ise näidanud, et talle miskit ebameeldiv on, pole minu arvates tegu ahistamisega.
Preach it! Nii nõus.
Ma häguselt tean, et ikka on mingeid nilbusi öeldud ja kamp ümber tulnud ning kuskil basseinis näpitud, aga mul ei tule need asjad kohe isegi meelde. Praegugi mõtlesin 15 mintsa, et midagi nagu on olnud, aga mis täpsemalt? Võibolla on need kogemused valvsamaks teinud, kuid traumat pole jätnud ja jumal tänatud selle eest.
On see ikka õige teema ,mille kallal lõõpida ? Olen ise selline inimene kes aksepteerib erinevaid arvamusi ja meeldib see kui inimesed omavad võimet diskuteerida erinevatel teemadel kuid ei kujutaks ette end selline teema üle nalja tegemast . Et siis kui toimub kuskil ööklubis massi tulistamine ,tuleb järgmine teema ” mis mul viga on et mind ükski kuul ei tahanud ,mõrvarid ei tahagi minusuguseid tulistada väää??” . Väärikalt saab ka seda metoo teemat arutada ja iseenesest on ju see tõsi et isased on lihtsalt loomuselt juba sellised kes on “naistest” üle ,isegi koduseinte vahel on see ju alaima nii. Minu mees on rootslane ja kergelt “suss” nagu sinu Kardogi ,kuid ei tuleks mul pähe lõõpida koduvägivalda kannatavate naiste teemal ,lihtsalt kuna ma seda ise kogenud pole . Ma arvan et see metoo kampaania võib küll närvidele käia ja olla ülepaistatud kuid kindlasti on see asja ette . Juba see et nii mõnigi mees väriseb mõne oma teo eest ehk natukene ekstra on minu arust positiivne .Lisaks on palju neid mehi kes näiteks endiselt arvavad et verbaalselt ahistamine on täiesti ok tegevus . ehk ka nemad mõtlevad enne kui firma jõulupeol jube suured poisid on ja järgmine päev maa alla tahaksid vajuda .
Mina ei ütle, et see teema on ülepaisutatud. Ahistamine ON real thing. Lihtsalt kopp ees nii dramaatilistest teemadest, vahepeal võib ju natukene pulli ka teha, või mis.
Ma jällegi mõtlen, et mis põhjusel Sa seda blogi üldse loed, kui Sul kunagi midagi head öelda pole ja ainult kritiseerid ning vingud? 😀
Maailmas pole absoluutselt ühtegi valdkonda ega teemat, mille suhtes kellelgi mõnda traumaatilist/ häirivat/ solvavat mälestust või kogemust ei oleks. Seega teoreetiliselt ei tohiks üldse nalja teha. Mitte kunagi. Mitte millegi üle.
Mina ei naeruväärista ega alahinda seda teemat ega kampaaniat, eks selle mõte on mitte niivõrd süvitsi jagada isiklikke rõvedaid lugusid, vaid pigem sellele teemale laiemat tähelepanu tõmmata. Hiljuti sattusin täiesti juhuslikult lugema mingit blogi, kus naisterahvas #metoo all rääkis väga detailselt nii suure hunniku nii dramaatilisi ahistamislugusid, mis temaga alates 12- ndast elauaastast on juhtunud, et ma lihtsalt ühel hetkel jätsin lugemise pooleli. Mitte selle pärast, et mul oleks hakanud talumatult kurb ja kahju, vaid mul just nimelt viskas see dramaatika kopa ette. See oli minu jaoks #toomuch ega täitnud enam kampaania eesmärki.
Mind ennast on ka ahistatud, aga nalja viskan selle teema üle vahel ikka
Esiteks, kui keegi oleks mind ahistanud, ma ei hastagiks sellist värki kuskil seinal, sellega tuleks otsejoones minna ikka vastava asutuse poole 😀
Teiseks, kui töötasin müüjana, siis üks mitte täiemõistuse juures inimene tüütas mind pidevalt, seda ma ahistamiseks ei nimetanud, sest ta ei saanud ise ka aru. Ütlesin päris mitmeid kordi, et jätaks mu hinge rahule aga ei, nädal möödas ja sama jant. Asi seisnes siis selles kui olin tööl, siis lisas igakord mind sõbralisti Facebookis erinevate nimede alt. Sain aru et see tema, sest tal on naine temaga samasugune ja sada erinevat kasutajat ja üksteisel sõbralistis. Küll ta kirjutas mulle, et ta armastab ainult mind ja ma olen tema naine jne. Loomulikult ma ei võtnud vastu sõbrakutseid ja ei vastanud ta kirjadele. Aga lõpuks viskas endal ka buldooseri ette ja ütlesin, et jätku mu hing juba rahule poes olles. Tuli vabandas, kuna polnud ainuke inimene enda kollektiivis, siis sai ta ka teiste poolt läbi sõimatud. Aga ei, asi jätkus, jätkub vahelduva eduga siiamaani, kui näeb mind linna peal. Sinna pole kahjuks midagi teha, sest ta on teadatuntud ullike siin internetiavarustes.
Tegelikult on nii, et see pole nalja asi, muidugi on vahe sees kui on rohkem naljaga krabamine voi on tosine hirmutav olukord.
Minul oli vaga hirmus kui koolist koju tulles olin viimane bussis, maa koht, koikjal paks lumi ja tais pimedus, bussijuht jarsku jattis bussi seisma ja tuli mind krabama, suutsin teda eemale peletada, aga bussi uksed olid lukus, lopuks minu suure nutu ja kisa ja kahmluse peale lasi mind valja, aga ma maletan siiani seda hirmutunnet kui oudne see koik oli.
Rove vana punnis silmadega mees, mina olin 17.
See on küll jube, aga mina ütleks selle kohta vägistamiskatse. Üldisemalt arutades – sõna “ahistamine” – mida see ikkagi tähendab? Sel sõnal polegi ju konkreetset tähendust, väga udune ja laialivalgub ja rohkem kasutatakse sildistamiseks. Asjadest peaks rääkima ikka õigete nimedega – vägistamine, käperdamine, kinnihoidmine, vägisi suudlemine jne. Öelda kellegi kohta, et see ja too on ahistaja, ei ütle tegelikult midagi.
🙂 🙂 Sa ei ole üksi 🙂
Olen kogenud kõike oma elus. Ka seksi vastu tahtmist. Otseselt vägivalda polnud, aga väga ebameeldiva tunde jättis. Tegemist oli tuttavaga. Ülejäänud üllitistele ma lihtsalt reageerinud pole. Ühte endist menti ma küll korra ähvardasin, et kirjutan avalduse tema vastu, aga see ka tegi asjale kiire lõpu. Korra olen ka korgijooki saanud, aga tookord päästis mind vend.
Mendist lugedes meenus nooruse seik,mil lahkusin keset ööd seltskonnast,kuid ei leidnud taksot…Kuskilt ilmus politseimundris nooruk,kelle märguande peale peatus ka takso.Tuli teine siis ka ise autosse, et saadab ikka lõpuni koju. Ja trügis trepikojast sisse,kukkus seal krabama(?!?) Mu käekott pudenes asjadest tühjaks,kuid võti oli taskus ja oma uksest ma sisse sain! Hiljem oli kogu mu koti sisu sätitud uksekünnisele ritta,kadunud polnud midagi…Siiamaani mäletan poisi nime,kui see õige oli: Madis.
Siis on vedanud, sest need ahistamised pole sellised asjad, mida nüüd igatseda. See tähendab, et sa oled lihtsalt mingile pervole ette jäänud ja kui pole juhtunud,siis on lihtsalt olukordadega vedanud. Noh nt kui olin 14, siis täiskasvanud mees (tundus tollal ikka väga vana) laksas tagumikule, igasugu rõvedusi on öeldud jne. Ja need kõik on NII VASTIKUD ja jäänud ikkagi teadvusesse aastaid hiljem. Ei ole mingi äärmusliku välimusega kuidagi, pigem tavaline neutraalne inimene, ei ole mingi kilkaja avalikes kohtades ega midagi. Ja ma nüüd jah ei pannud seda “metoo”, aga see ei tähenda, et need asjad mul hinges jälkust ei tekitaks, kuna täiesti vihkan mingit sellist avalikku tähelepanu ja võõraste puudutamist. Ja näiteks lapsest saati kartsin mingitest kampadest mõõda kõndida, sest kartsin, et keegi ütleb midagi rõvedat.
Aga jah, need kellel sellised kogemused puuduvad, palun ärge hädaldage, see pole nüüd küll koht, mis kogemust endale tahta -et sa oled ohustatud, keegi on jälginud-vaadanud sind sinu teadmata ja piisavalt tugevalt, et sind nagu mingit madalat kaltsu-lihakänakat kohelda, kuigi oled võõras ja mitte kuidagi provotseerinud.
Jeesus, arusaadav, et see pole asi, mida igatseda, tänud mainimast, ma muidu poleks ise mõistnud ja oleks iga öö palvetanud, et ehk saan homme reipi.
Kunagi kooli kehalise riietusruumis pääsesin napilt vägistamisest. See jättis ikka väga sügava jälje ja hiljem oli seksuaalelu alustamise ja partneri füüsilise usaldamisega pikalt probleeme. Teine kord oli mõned aastad tagasi täiskasvanuna, kui õhtul pimedas koju tulles taheti prügikastide taha lohistada. Ootamatu rünnak minu poolt ja kiired jalad päästsid.
Ma arvan, et see olenebki õnnest või juhusest või ma ei teagi kuidas seda nimetada. Mind ennast on üritatud kaks korda vägistada, mõlemal korral õnneks pääsesin. Ühel korral neist viidi lausa metsa ja siiamaani mäletan kuidas see tüüp irvitas ja ütles, et “Karju palju tahad, siin ei kuule keegi”. Siiamaani jäi see lause meelde. Õnneks ei tunne, et sellest oleks mingi suur trauma tulnud, lihtsalt olen valvsam võib-olla kui satun kahekesi jääma poolvõõra mehega.
Aga siis ma mõtlengi, et see näitab kui nihu on midagi meie ühiskonnas kui ma saan öelda, et oi mind on üritatud vägistada AINULT kaks korda, küll mul ikka joppas! Ja eriti õõvastav on kui see teema on tulnud sõbrannadega, siis peaaegu kõigil on midagi sellist rääkida. No ei ole okei.
Appi, kuidas sa siis pääsesid?? Aga jah, mul endal ka väga paljudel sõbrannadel olnud sellised kogemusi kahjuks 🙁
Mul vedas, et mõlemal korral tüübid olid purjus, siis õnnestus lahti rabeleda ja ära joosta. Esimesel korral jooksin WCsse ja panin ennast sinna luku taha (eesuks oli lukus ja võtmed tema käes). Siis ta tagus tükk aega ukse peale ja lubas selle maha lüüa ja mind läbi tõmmata ja kõike muud ’ilusat’. Mingi hetk ta enam vist ei viitsinud ja lõpuks vajus ära diivanile, siis sain minema sealt.
Seal metsas jooksin ka tüübi eest ära, aga see sai mu kätte ja viskas mu maha. Siis tagusin teda lihtsalt elu eest mis kehaosaga sain ja karjusin täiest kõrist, mingi hetk panin talle laksu munadesse, siis ta vist vaatas et asi pole seda väärt ja jättis mu rahule. Siis panin kohe sealt minema. Mu kehalise kasvatuse õpetaja oleks täiega uhke olnud kui ta oleks näinud kui kiiresti ma jooksin, krt siuke tunne et kõik kiirusrekordid purustasin tookord 😀
Hahaa ma olen sellisel juhul sinuga ühes paadis. Ps! Ma olen ilus naine, ei ole mingi koll 😀 no ikka parajalt atraktiivne, aga no kurat ei saa öelda et mind ahistatud oled, ei ole keegi tulnud ja kannist krabanud, no damn mul on tegelt ka ilus kann. Tullakse küll nagu juurde rääkima ja nii, aga no ei ole sedasi vastikult näpitud. Ei ole keegi tulnud tissi ka näppima, sellel ka midagi viga pole. Vot mina ka mõtlen et mis jama on, naisi muudkui ahistatakse ja minule ei tule ühtegi seika meelde mida ma tõlgendaks kui ahistamisema : | Hmmm… 😀
vb pole pervode maitse – aga see hea ju 😀
On ahistatud, kuigi ma nende hetkede pärast pole pidanud hiljem oma hinge ravima. Mõtlesin, et on värdjas ja elasin edasi 😀 Meenuvad järgnevad seigad: bussis seisin püsti ja tuleb mees selja taha seisma. Ja siis muudkui kukkus oma kubemega mulle selga ja hõõruma. Teine kord parkis valge buss minu selja taha, kui ootasin peatuses bussi. Hetke pärast sõitis kõrvale ja vaadates kõrvale avanes vaade pihku peksvast tüübist. brrr. Koolis staadionil veeres pall põõsastesse ja järgi minnes liputaja avas hõlmad. Perverte jagub.
issand, mulle praegu meenub, et ükskord Triinuga rentisime kesklinnas korteri ja kui peolt koju jalutasime, siis kõigepealt mingid vennad autost hüüdsid, et palju imemine maksab ja korterinaaber pani uksel onni 😀
Aa meelde tuli selle kommentaari peale 😀 Tenerifel kusjuures sattusime ka sõbrannaga pihkupeksija peale, mingi selline vaiksem koht kusagil mäekünkal ja jäime autoga seisma et vaadet imetleda ja silmanurgast nägime küll et mingi mees seal seisab ja vist ka vaadet imetleb nagu meie ja siis sõbranna tuleb ja ütleb, et kuule ma pole päris kindel mida see mees teeb seal ja siis ma nagu ka vaatasin ja peksiski pihku ja oli väljas püksist riist. Teadupärast sellised liputajad ja niisama pihkupeksijad ei tohiks olla ohtlikud ja midagi nad tegema üldiselt ei kipu. No siis läksime minema ka, tagasi vaadates lehvitas ka meile veel 😀 Oot aga seda siis ka nagu nimetatakse ahistamiseks või ? No jah issand jeee siis mind on ju ahistatud. haha! Tundub tõesti et see ahistamise tõlgendamine kisub juba suht kahtlaseks ära, absurdseks noh. Kui keegi tulebki kannist krabama ja tissist näppima ja kui see mulle ikka ei meeldi siis kurat annan lataka kirja ja ehk veel ütlen paar krõbedamat sõna, aga see et minna kusagile pärast halama, et mul eluaegne trauma kuna tuli mind näppima ja mina veel midagi ei teinud ka vaid kannatasid vaikides. No kuulge andke andeks. Mu arvates on see ka kujunemas mingiks massihüsteerijaks nagu Linnar Priimägi ütles.
Enesekindel olek?
Ma küll panen oma (mis mõttes “isegi mitu korda”?! Ma lugenud ei ole, aga üle 50 ikka vast) kogemused kasti “ma nägin nii abitu välja, et ei kardetud vastulööki”.
Ma ei tea, omast arust ma olen jumala tavalise inimese olekuga, aga no seda küll, et ma mingi suva tondil ennast näppima tulla küll ei laseks, ma annaks vist munadesse 😀
😀 no mul on klubis üks purupurjus meeskodanik käed kaelaümber pannud ja suu torru ajanud – sai põlvega munadesse
aga iseenesest mina seda ahistamiseks ei pea ja no tal oli valusam kui mul, vaevalt ta nüüd tõsine pervo ja ahistaja oli eks alkohol oli oma töö teinud ja pidas ennast vastupandamatuks. Mina mingit hingelist traumat ei saanud pigm pani muigama.
Mis moodi sind siis ahistatud on üle 50 korra??
Tagumiku masseerimine bussis – see oli mingil ajal nii tavaline, et ma tõesti kordi ei lugenud. Minu silme all riista väljavõtmine ja sellega mängimine – vast 7-8? Rindu on vähem katsutud, vast 5-6. Aga no seda kõva häälega kommenteerimist … ma tõesti ei ole lugenud.
Noh, ja siis on need RÕVEDAD lood ka veel. 8 või palju neid ongi.
Mind vist kunagi on ka pepsist kabatud aga ei ûtle et see nii haava mu hinge jätnud on, küll aga kunagi ööklubis on mul pandud joogi sisse korgijooki, õnneks see mingi ahistamiseni ei jôudnud sest sõbranna viis mu koju, mul oli väga halb olla aga ega ma ise ei mäleta sellest midagi. See on mulle küll jäänud et ei joo ma ûhtki jooki mis pole mu enda käes ja valvsa pilgu all olnud.
Sa kunagi kirjutasid et mingi tsurka ahistas ja stalkis sin muidu
Aaaa jajajjaa, no pigem ta üritas ligi ajada, aga ta ei näppinud mind ega loopinud nilbusi, niiet ma ei võta seda päris nii
😀 jutu lõpp on päris hea, kui see nüüd huumori võtmes ka mõeldud oli :D.
Aga pean tunnistama, et mind on kahmatud nii teismeeas kui ka täiskasvanueas, kuid pole kunagi lasknud sellel iseend defineerima jääda. Muidugi erinevus on kindlasti ka selles, et ma olen saanud koheselt olukorrast eemalduda ning minu jaoks sai iga juhtum kiire punkti. Nendel hetkedel on muidugi rõve ja ‘kuidas sa julged?!’ tunne, kuid on õnnestunud see enda elust nö välja raputada. Küll aga tõesti ei kujutaks ette kui satuks olukorda, kust enam välja ei pääse või kontrolli endal pole, kas pärast seda ka nii kergelt end tunneks…kui keegi kuskil ikka nuka taha tõmbaks või kinni hoiaks..vot siis julgeks öelda, et selline olukord jätab ellu ja hinge tugevama märgi… Aga üsnagi võin rahumeelselt öelda, et isegi pärast kõike seda juttu, suudan ikka su tekstiga samastuda 😀
Ei no muidugi ma olen tegelikult väga õnnega koos, et mul pole kunagi midagi sellist olnud ja ma ei taha teadagi, mis tunne mul oleks, kui olekski olnud nuka taha tõmmatud. Vot, tead, meenus tegelt üks asi, ei olnud küll seksuaalne ahistamine, aga mingi vend kunagi haaras mul kõrist kinni, kui ma tiinekas olin. Ja konkreetselt nii, et ma ei saanud hingata. Mingi muusik, nimega Sullivan. Konkreetselt tekkis selline paanika ja hirm ja peale seda totaalne viha. Ma pole seda nii ammu meenutanud, aga praegu tuleb see viha nii räigelt tagasi, et tahaks kohe postituse teha temast nimelise, et tsekkige kõva meest, tuli tiinekale tüdrukule kallale 😀 Tont, kurat!
Ohoh,eesti kolemees Sulliwan!? Talle ei meeldi,et Sullivan,ikka Sulliwan!
mis iganes, söögu sitta minu poolest 😀 kas w’ga või v’ga 😀
Õigesti öeldud, et ei ole lasknud neil olukordadel ennast defineerima jääda. Ma hakkasin ka selle kampaania valguses mõtlema, et tegelikult on mul elus ikka üsna palju vähem ja rohkem hulle või nilbeid olukordi olnud, aga praegu meenutades nad mulle kuidagi traumeerivalt ei mõju. Ei teagi siis, kas asi on isiksusetüübis (iseloomus, nagu Mallu ütles) või milleski muus. Täiskasvanueas olen võtnud endale aega, et endaga teadlikult sõbraks saada ja mingid traumaatiliselt ja õnnelukku elu elamist ning nautimist takistavad asjad enda jaoks läbi töötada ning selja taha panna. Tahan uskuda, et seetõttu ma nende asjadega enam emotsionaalselt seotud ei olegi.
Ahistamist ma aga mingil moel ei õigusta, ei saa ka aru neist pervodest ja nilbikutest, kes ennast ise või keda teised õigustavad. Seda kogevad paljud tüdrukud ja naised ja see pole normaalne. Kui see kedagi traumeerib või muul moel haavab, siis selle inimese jaoks see ongi päriselt nii ja kõrvalseisjal pole siin midagi targutada.
Ise olen õppinud ilaseid ahistjaid (sest mina satun nende küüsi pidevalt) konkreetselt eemale tõrjuma ja olukorrast väljuma. Ka astun teiste naiste kaitseks välja, kui vaja.