Ma pole kunagi arvanud, et mul unega probleeme oleks. Selles suhtes, et ma pole kunagi lebanud voodis, lage passinud ja und oodanud. Seda ma muidugi ei mõelnud, et kui ma iga öö kella kolmeni arvutis passin või telekat vaatan ja siis kell 9 lastega koos ärgates väsinud olen, et see juba päris otseselt näitab, et mul nagu MINGI probleem ikka selle va unega on.

Ega see mind oluliselt ei häirinud, sest kuigi jah, ma olin hommikuti väsinud, siis mitte nii hullult, et ma nüüd täitsa teovõimetu oleksin olnud. Ma olen terve elu suutnud väga vähese unega hakkama saada ja kui juba voodist püsti end aetud sain, siis edasi oli juba käkitegu. Tass kohvi ja päev võis alata. Vahet pole, et öösel tuli unetunde kokku mõnikord näiteks neli.

Sellega seoses tekkis selline režiim, et kuskil kell seitse õhtul tuli mulle peale surmauni, mis paari tunni jooksul ära kadus ja muutus jälle selleks: “ah, mul pole üldse und!”. Arvatavasti üleväsimus, mis see muud ikka olla sai. Aga niimoodi ma elasin ja ennast halvasti ei tundnud. Jah, mõni päev oli natsa väsinum olla, aga nagu öeldud, oluliselt ei häirinud ja elu läks edasi.

Mingi hetk soovitas Kaie mulle magneesiumi. Ütles, et ta samamoodi passis öösiti üleval, sest lapsed ju siis magavad ja siis ongi ainus nn OMA aeg ja no ei raatsi voodisse ronida, kui saaks rahus ja vaikuses telekat vaadata või lihtsalt lesida, netis tsillida ja mitte midagi teha. Tal oli aga see jama, et tema keha ei pidanud sellele nii hästi vastu ja tekkis uus probleem – ta jäi lastega keset päeva magama, mistõttu õhtul und ei olnud ja sai jälle rahus kolme-neljani üleval passida. Ega kumbki variant hea pole, aga tal oli vast isegi parem, sest vähemalt undetunde oli päevas normaalselt, mitte mingi… neli nagu mul.

Igatahes hakkas ta magneesiumi sööma ja ma mõtlesin et tavai-tavai, hakkan ka. Ostsin apteegist apteekeri soovitusel mingid head (nii ta väitis) ja läksin koju ära. Alguses vaatasin küll, et issand püha jeesuse pele, kui suured kapslid. No vaadake:

Aga näete, ära harjusin ja paari päevaga tundus jumala tavaline neid alla neelata. Inimene pidi vist jah kõigega harjuma, nagu öeldakse. No see suurus – suuruseks (hehe, that’s what she didn’t say!), põhiline on, et kuidas mõjus onju. Apteegist öeldi, et tulemused võivad tulla umbes nädalaga. Ma ei tea, mul tuli KOHE! Esimene õhtu võtsin kapsli sisse ja magasin enne kahtteist öösel nagu väike laps. Ma tean, et enamik magavad iga päev kella kaheteistkümneks ja see pole vist enamikele ja suur saavutus, aga no mulle oli! Ma isegi ei mäleta, millal ma nii vara viimati magama läinud oleks.

Igatahes ma tõepoolest soovitan soojalt. Mina võtan tavaliselt kapsli kell 8 sisse ja juba 10 paiku võiks ma vist vabalt magama minna, aga no ma ka ju ei raatsi. Kaks tundi passin lapsevabaaega ja siis voodisse ära. Ja kui ma enne arvasin, et ma ei olnud hommikuti eriti väsinud, siis nüüd tunnen ma ennast hommikuti lausa nagu inimene. ÜLDSE pole väsinud, vaid hea ja mõnus on puhanuna oma päeva alustada.

On keegi teist magneesiumi proovinud, või olen ma ainukene, kes öösiti magama minna ei taipa :D? 

Jaga: