istun üksinda…

…teised tantsivad. Okei, lapsed kindlasti ei tantsi, Kardo ehk tantsib, kuigi ma kahtlen ka selles. Igatahes on täna olnud selline päev, et Lende ärkas oma lõunaunest täitsa sooja ja loiuna. Palavikku oli küll ainult 38 midagi, aga ikka on nadi, kui beebi haige on. Mari seevastu oli kätte saanud terve advendikalendri ja jooksis mööda elutuba ringe ja ainult naeris nagu poolearuline oma suhkrulaksu all.

Ega ma hommikul ei teadnud, et see õhtu selliseks kujuneb, seega olin ma Kardole heldelt pakkunud, et ta võib ka ju vahelduseks kuskile välja minna ja paar õlle võtta. Kuna tegelikult meil siin kodus midagi sellist ei toimunud, millega ma üksi poleks hakkama saanud, siis Kardo haaras siiski võimalusest kinni ja läkski. Enne minekut kupatasin ta tegema selle maja kõige lärmakamat tööd: Mari pead pesema.

Kui Mari märjalt, pisarad silmis trepist alla tuli, küsisin ma, et noh, kas issi pesi su pea ära? Selle peale vastas mugul kurvalt: “Ei ole hullu, las peseb, Mani nutab tasakesti.”. No vaene linnupoeg eks. Fbis inimesed soovitasid, et laps võib endale peapesu ajaks rätiku näole panna, et siis on kindel, et midagi ei lähe silma ja lapsel endal ka julgem. Eks järgmine kord proovime järele, ehk saab ilma selle seatapu kisata hakkama. Iga jumala kord olen ma kindel, et Kardo lapse pea pesemise asemel teda pussnugadega piinab või dušiotsikuga peksab.

Tegime Marist rannas kala. “Mulle maitseb kala saba,” kiitis ta. Märgiks siiski ära, et ta pole elusees kala suu sisse ka võtnud, ilma “öäääkkkkk” karjumata.

Ühesõnaga, Kardo läks, mina söötsin latsekeste kõhud täis ja panin nad magama. Läks üllatavalt ludinal, arvestades, et tavaliselt teeb seda Kardo, kes on selles palju vilunum. Laulsime mõmmi unelaulu, aga ma vahetasin mõned sõnad ära ja lõõritasin seal, et: “kui sa laulad oled pai, siis su issi toob sulle muna, mõmm-mõmm”. Mari suurim nõrkus on üllatusmunad. See shoks teda nii väga ei huvitagi, aga aru ma ei saa, mis võlu on nende kollaste plastikmunade avamine ja mingi suva pudi avastamine.

Mari kikitas kohe kõrvu ja sosistas voodist: “Issi toob muna?”

-“Jaa, toob küll, kui sa tuttu lähed”

“Lende ka muna?”

-“Ei, Lende ei söö ju muna, ta on nii väike”

“Mani sööb muna…”

-“Jah, ma tean. Pane siis silmad kinni ja head ööd!”

“Head ööd bibu. Homme saab jälle lolli teha,” sosistas ta vaikselt ja jäigi magama. Naljakal kombel veel nii, et kui ta lause lõpetas, siis ta hakkas norskamist teesklema ja selle saatel jäi päriselt norisema.

Mina lugesin veel voodis jälle ühe e-raamatu läbi ja kebisin siis allakorrusele tagasi, et avastada õues märatseva tormi. Tuul viliseb niiii räigelt, õues asjad lendavad ja ma kuulen selgelt, kuidas suured lained peksavad vastu kaljusid. Päris hirmus on. Mulle lihtsalt ei meeldi üksinda olla ja mulle ei mahu pähe, kuidas inimesed elavadki üksinda. Et istuvadki üksinda kodus ja teevad süüa üksinda ja vaatavad telekat üksinda ja lähevad magama üksinda ja…Mõtle, kui kummitus tuleb! Või mõrtsukas! Või mõrtsukakummitus! Ega iial ei tea. Kummitus ei hüüa tulles. V.a siis, kui ta “uu-uuu-uuuu” hüüab.

Igatahes on see uluv tuul jube, sest mul on kogu aeg parakas, et keegi nutab ülakorrusel. Kuigi mu beebimonitor töötab, siis no nii nutu moodi on see ulg, et hirmus hakkab. Huvitav, kas keegi on siin korteris kunagi ära surnud… EI, kurat! Ma ei tohi sellistest asjadest mõelda. Mõtlen parem sellest, et miks on armas taevaisa nii ebaõiglane, et maailmas on mitu-setu Grei anatoomia osa, mida ma siin alla tõmmata ei saa..

*vaatan IMDB’sse, et vähemalt osade tutvustusi lugeda, kui avastan, et tegelikult olen ma kõik osad ära näinud ja neil on kuni 18. jaanuarini paus*

Okei, sorri taevaisa enneaegse kisa eest. Oled siiski aus ja õiglane.

Millest ma veel rääkida võiksin…Hakkasin täna endale uusi taldrikuid otsima, aga kõik on kas a)koledad, b)imelikud, c)megakallid. Nagu…200€ taldrikuid on olemas! Mõisakeraamikast leidsin nunnud tikrikomplektid, aga kui ma kõike kaheksa tahaks, siis läheks ikka kirveks. No vaadake, on ju nunnud.

Reaalselt, essugi ei ole teha. Netis pole midagi teha! Mida ma vanasti üldse tegin netis? Need blogid, mida loen, on ammu loetud. Niisama siin scrollida ei viitsi. Telekast midagi ei tule. Tõmmata midagi ei saa. Paistab, et variante on kaks. Võtan ühe päris raamatu lahti ja loen seda, või ronin uuesti tittede juurde ja loen mõnda e-raamatut.

Peaks vist ikka laste juurde minema, sest noh, mõrtsukad ja kummitused. Tuled jätan muidugi põlema ja teleka ka mängima, sest muidu on hirmus. Kui ma kunagi põgusalt üksi elasin, siis mul põlesid tuled ja telekas mängis ka 24/7. Isegi veel kui emaga elasin, siis minu toas põles ALATI tuli, mille ta siis keset ööd ära kustutas. Tuled on mõnusad, siis näed mõrtsukad kohe ära.

Selline kena monoloog siia esmaspäeva öösse. Mis ise teete… 😀 Lõpetuseks pilt minust, kus ma üldse ei poseeri, vaid niisama lõbusas tujus, tardunud poosis üritan enda lotti varjata. Õnnestus! Ainult servakene piilub.