täiskasvanuks olemise valu

Kuigi mulle tundub, et ma olen juba suur tüdruk ja täitsa täiskasvanud inimene, siis suurte inimeste reaalsus tabab mind alati ootamatult. Alati leidub midagi, mida ma enne teinud pole ja ma pean jälle avastama, et elu oli palju lihtsam, kui ma sellise jama peale mõtlema ei pidanud.

Te oleksite pidanud nägema mu šokki, kui ma kolisin kodust välja ja sain aru, et ma pean ise vetsu paberit ostma ja nõudepesuvahendit ja pesu pesema ja… öäkk. Ja kui ma esimest korda poolenesti vannitoakappi ronisin, et veenäite võtta, oh sa jutt, ma mõtlesin, et vaata elu. See olen mina! Täiskasvanud Mariann! Võtan veenäite and shit.

Noh, jumal õnneks halastas ja veenäite võtab nüüd Kardo, aga eks ma ikka siin teate kasvatan lapsi ja teen süüa ja teenin raha ja hoian majapidamist ja võiks nagu eeldada, et ma viimase 27 aastaga olen teinud kõike, mida suured inimesed tegema peavad, aga siis ta tuleb. PAUH. Asi, mida ma enne teinud ei ole. Täpsustus – rõve asi, mida ma enne teinud pole.

Ma niigi vihkan triikimist, aga täna võtsin ette kaheksa kardina triikimise. Ma tõesti ei ole kunagi vajalikuks pidanud neid triikida ja kui ma üdini aus olen, siis mu ema on vist üldse paar korda mu kardinad alla kiskunud, ära pesnud, ju siis ka triikinud ja mulle tagasi toonud. Nüüd aga ostsin ma uued kardinad ja need olid nii kortsus, et ma lihtsalt pidin selle jubeda taaga ette võtma.

Ma triikisin neid kuradi KOLM TUNDI. Ja mis oli tulemus? No ma lootsin midagi sellist:

Noh, et nad oleksid ilusti ühtlased siledad ja kortsuvabad ja kaunid, eksole. Aga kuidas? KUIDAS neid selliseks saadakse? Ah? See triikimilaud on ju selline väike näkats, et korraga sain ma triikida ainult väikse jupi kardinat ja iga kord kui ma nn edasi liikusin piki kardinat, siis valgus see triigitud osa maha ja läks uuesti kortsu. Ma reaalselt läksin lõpuks juba nii pahaseks, et mõlgutasin mõtteid nendest kardinatest hoopis köis keerata ja endale pael kaela panna. Muidugi see oleks päris hea.

“Ma kuulsin, et see Mallukas tõmbas ennast oksa!”

-“Issand, miks?”

“Ah, ta ei saanud kardinaid nii sirgeks, kui ta tahtis.”

Lõpuks andsin suht alla ja panin kardinad ebatäislikuna akende ette. Siis avastasin, et kõik kardinad on u 10-15 cm liiga pikad. Eiiiiiiiiiii… Aga noh, suva. Üritan endale zen-mode peale ajada ja mõelda, et maailmas elab inimesi, kellel polegi kardinaid ja ma peaks rahul olema, et mu akende ees need liiga pikad ja kortsus riidejupid ripuvad.

#blessed

Nii hea oli ikka laps olla. Mega pohui oli, kas kardinad olid triigitud või ei olnud triigitud. Või kas üldse kardinaid oli. Issand… Kas ma üldse lapsena ühtegi korda elus mõtlesin oma kodu kardinatest või üldse kodu väljanägemisest ja sisustusest? Ma kahtlen siiralt…

Selle teooria järgi on ka lastel suva, millises kodus me elame. Kardol on ka suva, ta enamasti ei saa arugi, mida ma muutnud või teinud olen. Ainukene, keda huvitab ja kes selle nimel tõmbleb, olen mina ise. Naljakas, sest kui ma üürikas elasin, siis oli mul küll suht suva, milline kodu laias laastus välja näeb. Peaasi, et mugav oli. Aga nüüd kogu aeg sätin ja paigutan ja jeblan. Kohe näha, et inimene palgatööl ei käi, aega selliste mõttetustega aega kulutada 😀

Huvitav, mida ma järgmiseks tegema pean, mida ma veel teinud pole? Isegi vetsuummistust olen ma kunagi palja käega (!) likvideerinud, aga peale tänast kardinatriikimist ütlen ma ausalt, et ma pigem õngitsen palja käega potist junni välja, kui elus ühtegi kardinat triigin.

Ps! Mul on mingi 20 fototausta, mis on vaja ära triikida, kas on kedagi, kellele ma võiks maksta selle eest, et nad need ära triigiks? Palun öelge, et kuskil on mingi salajane ametiühing nimega “triikimisprod” ja nad tulevad inimese koju igasuguseid asju triikima.