kõige ägedam koht maailmas – Parole

Mul oli eile nii tore päev, algusest lõpuni. Mitte, et eilse päeva koristamises ja kraamimises midagi jube harukordset ja glamuurset oleks, aga tore ikka, kui aeg-ajalt saab ennast kätte võetud ja jälle natukene koristatud. Ma siin pakin usinalt kaste, et teisipäeval need MTÜ garderoobile üle anda. Tegelikult paar päeva tagasi andsin neile suure autotäie kraami, aga kuna ma pole veel koristamisega ülemise korruse juurde jõudnud, võin üsna kindlalt väita, et mul on vähemalt sama palju veel anda. See selleks.

Ühel hetkel sattusin oma meili lugema ja avastasin mingi paaritunnise aastalõpusooduka, kus müüdi ühte beebifotograafia online koolitust 299€ asemel vaid 70€ eest! Saate aru, ma nii napilt oleks selle paar päeva tagasi ostnud, aga ma mõtlesin, et ah, uuel aastal ostan, sest see mingi mega kiidetud ja olla täiega hea. No vot, hea et ei ostnud, sest nüüd sain selle nii palju odavamalt ja vaatasin kohe ühe esimese video sealt ära (koosneb 29st videost). Eks ma kunagi teen teile väikse kokkuvõtte ka, keda selline värk huvitab, et mida ma uut juurde õppisin.

Aga nüüd lähme päeva naela juurde. Nimelt passisin ma niisama arvutis, kui ühel hetkel juhtusin kogemata klõpsima ühel iseenda postitusel – sõprade arvustus Parole restoranist. Kell oli veel vähe, minul õhtusöök söömata… Tuligi mõte, et nonii, sinna mina täna lähen. Kuna eelmine õhtu oli Kardo peol käinud, siis tundus ainult aus, et mina võtan nüüd sõbranna kaasa ja lähen ka linna peale. Ma olin sõbrannale ükskord lubanud, et tänutäheks ühe teene eest, viin ma ta välja siis, kui ta seda kõige vähem oodata oskab. Nüüd oli see hetk käes – andsin talle aadressi ja ütlesin, et olgu ta kahe tunni pärast seal.

Mina kasutasin siis ka kohe juhust, et endale nägu pähe teha ja läksin rõõmsalt linna poole. Polnud ju kuid Tallinna kesklinnas üldse käinud ja no tavaliselt kui ka käin, siis ühes kolmest kohast: restoran Argentiina, Seafood Bar või Mehed Köögis. Peale eilselt pean ma kahjuks ütlema, et nendes kolmes kohas mind enam naljalt ei näe, sest ma ei kavatse enam mitte kuskil mujal käima hakata, kui Paroles. Sellest ägedamat kohta lihtsalt ei ole!!

Raske on seda sõnadesse panna, sest selle jaoks peab ikka ise kohal käinud olema, aga no põhimõtteliselt on nii, et söök on ideaalne. Ma pole näiteks üldse suur kaheksajalasõber, aga seal oli see lihtsalt imeline. Päris palju on menüüs mereande, mis on minu jaoks alati pluss, aga loomulikult on ka palju muud valikut, suht igale maitsele. Isegi burksi sain sealt Kardole koju toodud.

Mulle meeldis täiega, et alguses laulab lihtsalt üks tüüp, siis mõne aja pärast on nad kahekesti ja lõpuks mängib ja laulab terve bänd nii kaasahaaravat muusikat, et kisub reaalselt tantsule. Ma ei ole tegelikult üldse suurem asi tantsulõvi, aga no kogu aeg võttis jala tatsuma ja puusa nõksuma seal istudes, kuni ühel hetkel hakkas esinejatel meist ja kahmasid meid Maarjaga tantsima. Eriti feil, et ma olin just kahe suupoolega juustu ampsanud, seega üritasin ma seal leebelt naeratada ja tantsida (see oli suht selline aeglane armastuslaul ka veel) endal kilo juustu põses.

Lõpuks oli laval terve hunnik rahvast ja isegi omanik krahmas endale kitarri kätte ja tuli sinna muusikat kaasa tegema. See oligi üldse nii äge, et kogu see õhkkond ja vibe seal kohas oli ühtaegu hästi viisakas (avame uksed, aitame mantli selga jne), aga samal ajal tehti nalja, tantsiti, isegi ettekandjad vahepeal keerutasid seal jalga ja omanik käis mikriga ringi ja utsitas neid laulma. Nii lahe oli näha, kuidas kõik tundsid ennast vabalt, aga samas ei kadunud kordagi see teeninduse profesionaalsus.

Meil oli sama teenindaja, kes Kerlil ja teistel ka eelmine kord oli ja ma ei imesta, et nad teda spetsiaalselt taevani kiitsid. Tõesti mega äge ja positiivne naisterahvas, kellega sai õhtu lõpuks juba nalja visatud. Ma ausalt ei jõua ära kiita.

Kui keegi juhtub sealt kunagi mööda jalutama (see on kohe Butterfly kõrval), siis ärge heituge sellest, et sinna tundub sisse piiludes, et see on mingi mega fancy pancy koht, kuhu “lihtsal inimesel” asja pole. Hinnad on seal seinast seina ja kindlasti saab igaüks endale seal väikse roakese või klaasikese lubada, kui juba välja tuldud on. Tõesõna ütlen, et sellist meeleolu ja tralli ei ole mina mitte kuskil enne näinud.

Samas kui tantsimine nii väga ei huvita (nagu meie ka arvasime, et ei huvita, aga näed, seal me olime ja vihtusime:D), siis saab minna kõrvalruumidesse, kus on natukene vaiksem. Meile meeldis aga just seal elu sees olla, no nii äge. Rahvast muidugi eile väga palju polnud (öeldi ka, et nad on avatud olnud kaks ja pool kuud, aga nii vähe rahvast pole nad enne näinud), aga asi oli ehk selles, et täna ju vanaasta lõpp ja inimesed ehk linnast ära läinud või miskit. Meil polnud vahet, sest lõpuks oli nii, et inimesed hakkasid juba täiega omavahel suhtlema. Meie näiteks oma kõrvalllauaga.

See oli nii naljakas, et mu selja taga istuv mees kuidagi rabeles nii hooga, et lükkas oma käe mulle kaelusest sisse (selja tagant). Ta muidugi vabandas ette ja taha, ütles, et ta ei tea nüüd, kuhu ta käsi libises, ma ütlesin, et no pole hullu, peaasi, et mitte väga sügavale 😀

No ja siis me kõik käisime koos tantsimas seal ja plaksutasime teineteisele ja puhusime juttu ja arutasin ühe mehega kõrvallauast, et siin on küll selline koht, et peaks vist oma sünna siin ikkagi pidama, et no POLE ju sellest lahedamat kohta maailmas olemas. Siis see mees ütles, et ta oli just sama asja mõelnud ja peab enda oma ka. Veel rääkisime selle seltskonnaga, et Parole on just selline koht, et kui juba korra tuled, siis jäädki käima. Ei imesta, sellist värki mujal ei ole.

Isegi külmad eestlased paneb tantsima ja lõbutsema! Ma tegin eile natukene videoklippe (ja laivi) ka, panin nad kõik kokku ja lisan siia ka, siis näete natukene videost ka, kuidas see kõik seal oli. Ega ma seal palju filminud, aga no raske on seda sõnadesse muidu panna ja isegi videos ei ole võimalik seda emotsiooni nii hästi edasi anda, et keda huvitab ja kes tahaks mõnikord mehega või sõpradega välja minna ja tõesti väga ägedat õhtut kogema, siis minge Parolesse, ilma naljata. Selline elamus, et ma kavatsen vist surmani iga ürituse ajal sinna ronida ja käsi südamel, mitte ükski koht ei ole mulle enne nii head muljet avaldanud. Seda on väääää-ääääga raske üle trumbata!

Ps! Kui ma laivi tegin, siis mingi mees kutsus mind keset seda kuskile välja istuma. Mind poldud mai tea…90 aastat keegi välja kutsunud, ma olin nii põnevil selle üle, et punastasin vist isegi natuke 😀

Isegi jumal halastas mulle ja kuigi ma jõin päris mitu rummkoolat, ei olnud mul hommikul üldse nadi olla, vaid ma olen elurõõmu ja positiivset energiat ääreni täis.

*Ma ei teagi, kas ma peaksin ütlema, et tegemist on või ei ole reklaampostitusega, sest noh, mind teoorias sinna ju kutsuti, aga mind polnud Eestis, seega saatsin sõbrad. Eilne külaskäik oli minu enda algatusel ja ei mitte kellegi kutsel ja ühegi siin oleva positiivse sõna eest ei ole mulle ka sentigi makstud.

**Ma ei tea, mitu korda ma kasutasin lauset “mujal ei näe, mujalt ei ole, pole enne kohanud”, aga no tõesti. Käige seal ühe korra, öelge, et ei meeldinud ja ma vannun teile, et ma söön karulaane jenkat lauldes ära paari traksipükse.