Warning. Tissijutud.

Just hiljaaegu küsiti mu käest, et kuidas ja millal ma Lende rinnapiimast võõrutasin. Ausalt öeldes ei ole ma seda üldse teinud, sest mul otsest vajadust selle järgi olnud ei ole. Kui Lende oli väiksem, siis ei saanudki eriti kuskil käia, kui ainult paari tunni kaupa, nüüd on ta juba ammu nii suur, et kui mind ja tissi ei ole, siis elab ta selle kenasti üle ja söögiks on tal ammu sada miljon muud asja, kui rinnapiim. Ometi loobuda ta sellest tahtnud pole, kuigi on olnud päevi, kus talle meenub tiss ainult korra päevas, samas on ka aegu, kus ta ainult rinna otsas elaski.

Ma sain ammu aru, et piimaga ei ole seal just parimad lood. Algusest peale olen ma nn tundnud, kui piim rinda tuleb. Et noh, laps alguses imeb, siis tuleb piim, siis ta neelatab ja joo täiega ja siis imeb jälle niisama suht edasi. Mida aeg edasi, seda kauem tuleb seda piima tulemist oodata (praeguseks juba mingi 15 mintsa kindlasti) ja seda joomise osa on mingi 30 sekundit maksimum. Aga ma olen mõistnud, et see rind on talle justkui nagu turvatunne ja lohutus ja ega ta seda piima oluliselt tahagi. Mõnikord näiteks kukub, siis komberdab minuni ja ütleb haledalt “tssss, tssss!” ja kisub mind pluusist.

Jah, kõik kommentaarid teemal “issand, kui laps juba KÜSIDA oskab, siis ei tohiks küll enam rinda anda” võite endale jätta. Isegi WHO soovitab kuni teise eluaastani anda. Ja no kui ainult rääkimise järgi arvestada, siis on see küll natukene ebaaus, sest mõni lihtsalt oskab varem öelda asju, mis talle tähtsad on (Lende) ja mõned hiljem (Mari).

Igatahes ei olnud mul plaani ega vajadust Lendet otseselt võõrutada. Vahepeal oli küll selline tunne, et apppi, mul on kopp juba nii ees, aga siis hakkasin öösiti talle ta tudulappi andma ja ei pidanud enam sundasendis, tiss kellegi suus, magama. Seega mõtlesin, et noh, eks näis, kaua ta ise seda tahab. Päris koolini poleks andnud, aga ega ma ei pidanud nii täpset plaani ka, et millal ma lõpetan.

Paar kuud tagasi mõtlesin küll, et ma enam ei suuda. See oli siis see kord, kui mul äkitselt VÄGA valus hakkas imetada. No tõesti nagu alguses. Küll inimesed arvasid, et mul on mingi seen (sooriga lähevad nibud valusaks), või on Lendel vale võte, aga lõpuks selgus, et see oli lihtsalt hormonaalne – mul hakkasid päevad ja valu kadus. Ühe korra peale seda päevade ajal oli ka natikene valus, aga mitte enam nii hullult.

Kuni nüüd siis selleni, mis juhtus eile. Kätu tuli lastega külla ja tahtis, et ma teeksin temast ja Henrist mõned imetamisepildid. Et noh, ei tea ju kaua seda aega ikka on ja miks mitte teha. Ma kohe tahtsin ka, et muidugi teeme minust ja Lendest ka. Teate, mis me saime:

Ehk siis jah, nagu näha ei tahtnud kumbki laps pildistamisest midagi kuulda. Ma ise mõtlesin, et okei, võib-olla need eredad valgused ja nii, aga kui külalised olid läinud ja Lende juba “tss-tsss” korrutas, siis IGA kord kui ma talle pakkusin, hakkas ta nutma. Nüüd meenus mulle, et ka üleeile oli ta ainult 1x piima tahtnud ja seda ka VÄGA korraks. Nojah, üleeile hakkasid mul päevad ka ja ma olen kuulnud küll, et lapsed ei taha siis mõnikord eriti rinda. Lende konkreetselt kiljus täiest kõrist ja ajas ennast vibusse, ise korrutab “tssss!”, aga kui pakun, lükkab mind eemale ja nutab. Proovisin, mis ma proovisin. Isegi läbi une läks mega närvi ja täna ka vaatab mind vihaselt, nagu pidalitõbist.

Ma ei teagi nüüd, kas saigi siis nii see imetamispull otsa, või ta ikkagi paari päeva jooksul leebub ja võtab mind tagasi. Eks näis. Ta muidugi juba suur tüdruk ka, ega ei peagi inimesele eluaeg rinda toppima, eriti, kui ta seda ei taha ka. Juba 1aasta ja 3 kuud vana inimene ikka. Aga kuidagi kahju ka, et ei saanudki siis pilti mälestuseks, kui see nüüd peakski see lõpp olema. Tahaks nagu kuidagi mäletada seda viimast korda. Õõõõõh, mu beebi saab suureks vist.

#pisar

Suslik ise on oma pulliga väga rahul, no vaaaadake seda nägu :D

Kaua teie oma lapsi imetasite? Ja kas on võimalik, et ta mind veel enam tahab, või võin ma nüüd heaga oma tissid kokku pakkida? 

Jaga: