Kunagi nägin ma ühte Grei anatoomia  osa, kus üks naine rääkis, et kallistused on selle pärast head, et kui sa avaldad teise inimese kehale raskust , siis hakkab teise keha tooma õnnehormoone. Siis sulle tekibki hea tunne sisse, aga tegelikult naudib sinu keha ainult seda meeldivat survet, mida kallistus pakub. See olla omakorda seotud sellega, et emaüsas on beebid üsna suure surve all ja seetõttu surve=turvatunne. Kas see ka tõsi on, ma ei tea, aga no kui juba Grei anatoomias räägiti, kas siis üldse tasuks kahelda?

Seega kui mulle pakuti proovida UneRuno raskustekke ja nende kodulehelt mulle põhimõtteliselt sama info vastu vaatas, siis mõtlesin kohe, et proovida ju võib. Magada mulle meeldib ja mis saaks olla parem, kui töökohustuste hulka kuulub magades millegi katsetamine. Võtsin katse vastu ja kui kuller mulle ükspäev helistas, et ta on mu tekkidega kohal, läksin mina rahumeeli pakke vastu võtma ja pidin südari saama – kastid olid nii rasked, et neid andis tuppa lohistada!

Vinnasin siis tekid üles magamistuppa ja jäin ööd ootama. Peale vaadates nagu täitsa tavaline tekk, eks?

Tekikoti sisse piiludes ka üsna tavaline.

Aga kui hoolikalt vaatad, siis teki sees on peidetud lukud ja sealtkaudu saad ligi raskustele. Ma ei tea, kas need raskused on tekiti erinevad, aga mu üks tekk kiliseb ja koliseb nagu kotitäis sente, teine ei kolise üldse. Otsustasin esimesel ööl katsetada seda vaiksemat tekki, sest mul kõik lapsed magavad parves ümber ja need kaks korraga magama saada on nagunii paras vägitükk, tarvis siis veel, et miski neid üles ajaks.

Õhtu tuli kätte ja mina alguses veel mõtlesin, et äkki on tekk lastele liiga raske. Olgem ausad, ise tekki kohendades oli küll selline tunne, et teeks jõutrenni, aga laste ribid raksuma ei hakanud, seega otsustasin katset jätkata. Lapsed voodisse, tekk peale, natukene aega minu soigumist teemal “pea padja peale, tuduaeg!” ja tõepoolest – väänikud magasid.

Võta nüüd näpust, et kas nad lihtsalt ei jõudnud ennast teki alt välja siblida, või aitas raskem tekk unel tõesti kiiremini tulla?

Järgmisel ööl julgesin ka “sendikoti” meile peale tõmmata. Ehk siis selle koliseva variandi. Viisin ka ennast enne kurssi, et raskuseks on tekil siiski kirsikivid, mitte rahapada.  Ütlen kohe ka ära selle, et see kolin kedagi üles ei ajanud ja ka minul endal oli sellest suht suva, aga kui keegi on VÄGA kerge unega, siis ma seda vist ei soovitaks. Samas ehk just tekk toob nii magusa une, et ei huvitagi? Ega vist tuleb järele proovida.

Ühesõnaga võin ma nüüd paar nädalat tekke kasutanuna öelda, et uni tõesti tuleb raske tekiga kiiremini. Ei tea, kas minu puhul mängib rolli see, et raske tekk võrdub mulle ka ilma lootemälestusteta turvaliselt ja armastust täis tundega? Mu papal oli komme minu magades mulle kõik maja tekid peale laotada. “Muidu võib tiisikus tulla,” pomises ta endamisi mulle tekke peale laotades. Kui tekid otsa said ja tema meelest ikka jahe oli, läksid käiku ka joped ja muud tekstiilid. Ma vist olen seda juttu enne siin blogis rääkinud ka, aga see oli nii armas ja mulle jääb see tõesti elulõpuni meelde, kuidas ma lapsena ärkasin, liikumisvõimetuna, tekikuhila alt. Aga vot tiiskust ka kunagi ei saanud, nii et selle suhtes tegi mu papa head ennetustööd!

Muuseas, kas teie teadsite, et raskustekke on meditsiinis kasutatud juba pikki aastaid. Ka UneRuno firma annetab oma tekke neid vajavatele puuetega lastele, mis on minu meelest väga armas! Ka tootmisel kasutab firma erivajadustega inimeste tööjõudu, nii et iga tekki soetades toetad ka seda!

Vot, sellised olid siis meie pere kogemused nende tekkidega. Kui tahaksite ka proovida, siis tehke seda julgesti. Esiteks tuuakse tekk teile koduukseni tasuta ja 14 päeva on teil aega tekke proovida. Kui ei sobi, saab teki ka tasuta tagastada!

*Postitus sündis koostöös UneRunoga

Jaga: