Keegi jättis mulle natukene aega tagasi blogisse kommentaari, et küll mul on hea elu, et tööl ma ju ei käi ja ainult istun ja kerjan asju kokku, millega teised inimesed peavad roppu vaeva nägema, et neid asju ausal teel osta. Kommentaar kommentaariks, sest kuna oli ilmselgelt mingi suvalise ärapanemiskatsega, siis ma ei näinud põhjust seda isegi üles lasta. Aga sellegipoolest mõtlesin ma teile rääkida, mismoodi sünnivad minu blogipostitused ja mis tööd ma siis õigupoolest teen. Ega see kerjamine siin naljaasi pole!

Te ei kujuta ette, mitu korda ma olen kuulnud seda, et peaks ka blogijaks hakkama, et muudkui aga kirjuta oma päevast ja muud ei peagi tegema. Firmad saadavad hordide viisi asju ja sina muudkui ela nagu kuninga kass, ise ei pea lillegi liigutama. Muidugi eks need asjad on poolnaljaga öeldud ja päris negatiivse suhtumisega mina kokku puutunud pole. Küll aga rääkis Kardo mulle, et kuidas ta käis kuskil üritusel, kus üks vana tuttav üritas talle selgeks teha, kui õudne on ikka, et tema naine see MALLUKAS on ja kuidas saab nii olla, et Kardo muudkui laseb mul kirjutada heast peast nende perest igasuguseid asju netti. Et keda see üldse huvitav ja miks Kardo laseb sellel sündida.

Kardo vastas selle peale, et no arvestades, et kogu meie pere saab kodus olla ja ära elanuks sellega, siis ta ei näe küll põhjust mind kuidagi keelama või käskima hakkama, et mida ma tegema peaks. Selle peale läksid härra silmad suureks, et oota misasja, ta saab RAHA selle eest või?! Siis tundus juba päris normaalne, et ma “sellise asjaga tegelen”.

Keegi siin hiljaagu küsis ka: “Ausalt ja otse- Kardo ja Malluka blogi-tugev mees küll, aga kas konsulteerid enne posti ja lased redigeerida tal või kuidas? Isegi viskaks aeg- ajalt miskit elukaaslase- nalja interneedusesse, aga eriti ei söanda.” Ma ütlen siinkohal kohe ära, et Kardo ei ole mitte kunagi elus mulle öelnud, et kuule, võta see või too maha. Ja ma ei ole kunagi ka tundnud, et ma peaksin mingisuguseid postitusi temaga konsulteerima…Võib-olla kui mul oleks plaanis kirjutada, et täitsa pekkis, Kardol on šlongi otsas mega imelik tüügas, ei teagi nüüd, kas on nakkav või peaks laskma sellel lihtsalt olla… Siis ma vast enne küsiks kah Kardolt, et kas ma või ta peenisest blogis juttu teha.  Või noh, ma arvan, et sellest ma ei kirjutaks kah, isegi kui see tüügas seal eksisteeriks (krt, nüüd kõik raudselt mõtlevad, et tal ongi nokutüükad, ei ole! :D).

Pigem on nii, et Kardo ise on oma naljade ja ütlustega nii rahul, et tal pole midagi selle vastu, et ma neid jagan. Nali on ju tore asi, mida jagada. Iseaasi on see, et huumor on erinev ja seetõttu ma väga räigeid nalju ikka üles ei pane. Las midagi jääb siin koduseinte vahele kah, eks!

Aga no tagasi selle juurde, et kuidas ma tööd teen. Mul on arvutis üks väike leht, kuhu ma panen suvalisi mõtteid kirja. Praegu on ta selline:

Suvalised lausejupid või lingid, millest ma olen juba juttu teinud, või inspiratsioonipuhangul hakkan tegema. Enne, kui ma selliseid asju kirja ei pannud, siis mul oli mitu korda nii, et tuli hea mõte, aga mõtlesin, et ah, täna ei viitsi, ega see nagunii meelest ei lähe, nii hea mõte ju. Jaaaaaa, never ei tulnud enam meelde! Ega alati nendest mõttevälgatustest ei saa posti ka, aga hea ikka, kui mingid mõtted kuskil ees on. Saite nüüd piiluda mu mõtetesse, kuidas ma olen aeg-ajalt emm ja tahan sülekoer olla :D

Ühesõnaga, minu töö on minu blogi. Ma mõtlen kogu aeg, et ma peaksin olema sellega proffesionaalsem ja huvituma rohkem statistikast ja klikkidest ja postitamise kellaaegadest ja muust säärasest, aga tegelikult ma armastangi oma blogitööd, sest ma EI PEA seda kõike tegema. Ma VÕIKS, aga ma ei pea. Ja nagu näha, siis mingi taevaisa halastuse või muu säärasega on see sellegipoolest tööle läinud, kui nii võiks öelda. Mul on rohkem FBi fänne kui ELU24 ja Kanal2’hel. See on tegelikult ju äge ja suur saavutus. Arvestades, et nad on kõik suuuuuured ettevõtted ja mul olen…mina. Facebooki fännide statistikat näeb Metrixi lehelt.

Eks on sellele edule aitanud see, et mul on vahepeal läbi aastate olnud mingisugused emotsioonilised pursked, kus ma ei kontrolli absoluutselt, mida ma suust välja ajan. Mõni ime, et mul on plaanis postitus sellest, kuidas ma vahepeal emm olen. Eks ma ju olen olnud ka. Mulle meeldib kirja panna asju emotsiooni pealt ja eks mõnikord on see hea, mõnikord kehva. Oleneb teemast. Näiteks seda Mangi teemat olen ma jaanuarist saadik vaaginud ja oodanud ja mitte teile midagi kirjutanud, sest see olukord on lihtsalt hirmus keeruline olnud. Ütleme nii, et eks varsti näeme, kas saan juba rääkida ka või mitte. Kuigi mitu korda on selline tunne, et ah suva, kirjutan, mis siis ikka saab, siis mingi ajuraas on mu säilinud ja olen suutnud ennast tagasi hoida.

Eks inimene elab ja õpib.

Muuseas, ma siin planeerin ka raamatut elust blogijana (kirjastus tahtis) – peakski mingi kondikava kokku panema, sest tegelikult on see teekond praegusesse hetke ikka omajagu põnev olnud ja on ka palju jäänud blogikaadritest välja. Ma muidugi ei tea, kui paljusid inimesi huvitaks säärane raamat ja kes seda üldse ostaks, aga proovida ju võib. Ma olen üldse suur proovija, nagu te tähele pannud olete. Ja kuigi mulle heidetakse pidevalt ette, et jätan üht ja teist pooleli, siis ma tahaks alati öelda, et tänan selle ilmselge vaatluspõhise arvamuse eest. Ma tean seda ise ka. Aga õnneks jällegi elu on selline, et proovin, teen kui tahan ja kui ei taha või ei saa, siis enam ei tee. Kellele ma sellega ikka liiga teen, kui ma ala autokooli pooleli jätan (igaks juhuks mainin, et pole jätnud :D) või näiteks selle Melu TV? Kõik ei saa ka siin ilmas välja kukkuda, oleks päris hämmastav, kui ma iga asja ära ka lõpetaks. Hämmastav, sest ma olen selline püsimatu hing ja ma tahan kõike kohe ja nüüd ja olen sellise “suva, proovime! vaatame, mis saab!” suhtumisega.

Ei teagi, kas see iseloomujoon kunagi veel muutub? Vanust on piisavalt, aga mina ikka samasugune :D Aga see ei tee mind kuvaks. Vabaks teeb kuidagi hoopis. Ei viitsi põdeda asju, mis välja ei tule, mõtlen uued asjad välja, või tulevad need ise mu teele. Elu on ju huvitav ja vaheldusrikas. Nii kaua kuni sellel teekonnal teistele liiga ei tee, ma loodan, et ma ei ole teinud.

Kuhu ma ise veel jõuda tahaks, on mingi süsteemsus blogitöö tegemisel. Et peakski tegema klientidega konkreetsemad lepingud ja värgid, sest kuigi mul on olnud üli palju rahulolevaid kliente, siis on ka neid olnud, kes ütlevad, et noh, ei tulnud eriti müüki su postituse pealt. Eks kahe otsaga asi – mõni teenus on selline, millega ei saagi ehk kohe täiega tulla. Et hea on ka see, kui see jääb netti üles ja igaüks, kes googeldab, sinna jõuda võib. Teisalt võib vabalt asi olla ka minus ja selles, et võib-olla just see post sai tehtud kuidagi ülejala ja kiiruga. Või äkki olen ma hiljem mõistnud, et issand, ma ei oska selle värgi kohta ju midagi öelda! Õnneks mingisuguseid suuremaid kemplusi koostöödega ei ole olnud ja kellegagi halbade sõnadega lahku pole läinud. Aga alati võiks ju parem olla.

Naljakas tegelikult üldse, et mul selline huvitav töö sai olema. Blogija. “Mis töö see ka selline on?” kuulen ma tihti. Ma vastaks kohe, et päris hea töö on. Need hetked, kus on kiire ja ei “jõua” on enda tekitatud. Kuhjuvad reklaamartiklid, vahepeale tahaks ju enda mõtteid ka kirja panna, olla mina ise mitte ainult “töömallu”, kes jälle midagi tutvustab ja reklaamib. Aga ma tean, et te saate aru ja olete minu jaoks siin ikka olemas. Isegi, kui ma vahepeal emm olen :D

Üldse blogijate (ja avaliku elu tegelaste) vigade üle on hea tänitada, sest me laotame need teile ette. Kuigi ma usun, et kui igaüks meist peaks sama avameelset blogi kui mina, siis leiaks kõigi meie eludest ja käitumistest kohti, mille kallal nokkida. Me oleme kõik inimesed. Aga kõige parem “kaitse” selle vastu on vigade tunnistamine, seega ma olen alati esimene, kes ütleb, et issand, ma olen mõnikord nii ebameeldiv inimene, et ma ise ka ei taha endaga suhelda ja mul on tõesti probleeme asjade lõpetamisega ja ma tõesti viitsin naeruväärselt vähe detailne olla ja ma ei ole hea reeglite kehtestaja ja ma solvun üsna kergesti ja mul on natukene pekisemad käevarred kui ma tahaks ja õigekiri ei ole mul ka maailma kõige parem. Aga, mis siis? Lõppkokkuvõttes olen ma ikka lihtsalt üks suvaline Mallukas, kes elab oma elu ja jagab seda teiega.

Head reedet, kallid lugejad. Patsutage ennast täna õlale ja öelge endale minu poolt midagi ilusat :D Ma ei tea, kuhu ma oma suva lobaga jõuda tahtsin, aga siin me oleme! Muuseas, teate, mis minul alati tuju heaks teeb? Kui te kaasa lobisete, et mulle ei jääks tunne, et ma siin omaette soiun :D

Jaga: