Uncategorized @et

a mis sa põed

17. Mai 2018

Mirjam kirjutas hirmudest ja mina jäin mõtlema, et kas säärased hirmud on inimese iseloomus kinni ja seega maast-madalast samasugused, või kujundab elu meid kõiki erinevalt ja võib olla ka nii, et täitsa hirmudeta inimene saab lõpuks nii palju “peksa”, et hakkab ka kartma?

Mina näiteks olen terve elu samasugne olnud. Pliuh-pläuh, tavai, proovime, teeme ja vaatame, mis saab. Mitte kunagi ei ole ma mõelnud, et ma jätaks midagi tegemata, sest ma ei oska või äkki keegi teeks paremini. Ma olen muidugi asju pooleli jätnud, sest poole peal selgub, et ma ikka ei oska või keegi teeb paremini või kaotan ma lihtsalt huvi, aga ma pole kunagi seda enda miinuseks pidanud ja seda häbenenud. Minu moto on alati olnud, et parem on ju proovida, sest sellisel juhul on kaks võimalust: kas tuleb välja või ei tule. Kui ma EI proovi, ükskõik mis põhjusel, siis ei tule see nagunii välja.

Ma ei suuda meenutada oma lapsepõlvest, et keegi oleks mulle kinnitanud, et minust võib saada ükskõik kes. Sellegipoolest kasvasin ma teadmisega, et minust võibki saada ükskõik kes ja ma saan teha täpselt seda, mida ma tahan. Miks ma oleks pidanud vastupidist arvama? Ehk oli “süüdi” selles mu vanaisa, kes mind alati maailma lõppu ja tagasi kiitis. Küll arvas ta, et ma olen suurepärane kirjutaja, siis ülistas ta mu kokkamisoskusi (kivikõvad pärmikoogid, millega oleks võinud kellegi surnuks visata) ja papa oli esimene, kes mulle kinnitas, et ma võib vabalt olla MAAILMA KÕIGE parem ujuja, kui me koos rannas käisime. Nõnda ma kasvasin – veendumusega, et ma olen absoluutselt kõiges väga hea.

Koolis mul küll kõik viied ei olnud, seega saaks mõistusega inimene nüüd aru, et äkki ma ikka ei ole maailmas kõige parem, aga mina leppisin hoopis selle seletusega, et ega ma ju väga ei pinguta ka. Ma ei tahagi olla milleski kõige parem, kui see tähendab mingit lisavaeva. Ma lepin sellega, et ma olen PIISAVALT hea.

Minu ema seevastu on mulle terve elu korrutanud, kuidas ma EI ole piisavalt hea. Eks see ole tüüpiline emade värk, et tahaks ju, et laps pingutaks alati ja annaks endale parima. Kui ma oleks iga korra eest euri saanud, kui ta ohates ütles: “Kui sa ainult pingutaksid…Sul on ju nii hea pea!” siis oleks mul vähemalt sada euri. Minu häda ongi selles, et… mind ei huvita! Ma ei tea, kas ma päriselt kasvasin mingi pohuismigeeniga või mis, aga ma ei saa aru, miks ma peaksin püüdlema KÕIGE parem olla ja miks peaks kõik VÄGA hästi tehtud olema? Mul on terve elu puudunud igasugused kompleksid ja see on ühes mõttes täitsa tore.

Niimoodi on sündinud see blogi, niimoodi kirjutasin ma oma esimese raamatu, niimoodi julgesin ma telekasse ronida (öäk kui rõve ma telekas alati olen ja millse tondi häälega ma naeran :D), niimoodi hakkasin ma pildistama ja niimoodi on sündinud kõik mu elus õnnestunud ja mitteõnnestunud asjad. Mitte kunagi elus ei ole ma öelnud, et vot seda ma teha ei julge, et äkki ma ei õnnestu. Kui ei õnnestu, mis siis? So what? Keda huvitab? Maailmas on miljardeid inimesi, ma olen vaid üks väike täpp maailmas – keda huvitab, kas ma sain hakkama ala oma kokaraamatu avaldamisega, või ei saanud?

Aga siin on lõks – kuigi enamikke tõesti ei huvita, siis ometi on sellised inimesed, kes ei karda, hallile massile suureks meelehärmiks. Mis mõttes ta ei karda? Miks ta ei karda põruda? Miks tal ükskõik on? Mis ta julgeb?! Ja siis lendavad nad kõik sulle abivalmilt appi ja teevad sind maha. Ma puutun sellega absoluutselt kogu aeg kokku ja iga kord imestan, et kus alles viitsitakse.

Kui ma alustasin pildistamist, öeldi mulle, et ma solgin turgu. Kui ma alustasin blogimist, öeldi mulle, et ma olen lollakas rase lehm (otsene tsitaat :D). Aga mis siis? Mis seadus keelab turgu solkides “turule” tulla? Kes keelab ka lollil ja rasedal lehmal blogi pidada? Mitte kui keegi!

Mõtleme nüüd korraks nii, et kui ma kuulaks igaühe “abistavat” nõu. Mul poleks konkreetselt mitte midagi. Mul ei oleks Kardot, sest oi kui palju ma olen kuulnud, et ta on ju nii mõttetu mees, isegi lube pole, mida sellisega muud teha, kui maha jätta? Lapsi mul ka poleks, sest ma ju nii kehv ema, et arvatavasti oleksin ma pidanud kohe abordile jooksma, või nad vähemalt hiljem lastekodu ukse taha sokutama. Blogi mul poleks, sest kirjutada ma nagunii ei oska ja KUI ma isegi oleksin alguses jätkanud, siis nüüd öeldakse hoopis, et olen liiga kaua kirjutanud ja see on ennast ammendanud, seega mida muud, kui pillid kotti!

Ma ei hakka siin edasi arutamagi, et blogita poleks mul töööd ja sissetulekut. Kardota ei oleks meil maja Nõmmel ja no iga väike asi viib kuskile.

Seega ma ütlen teile vaid üht – ÄRGE KARTKE! Iga väike julgussamm võib olla millegi suure suunas. Ja mitte ükski suur asi ei sünni tänu sellele, et keegi nurgas istus ja mõtles, et tahaks seda teha, aga ei tea, kas maksab. Nii kaua, kuni teie plaan pole “tsakrate avamiseks” inimesi näppida, siis minu poolest andke tuld ja katsetage. Need, kes ütlevad, et pole mõtet, need on ise suure tõenäosusega endas pettunud, et nemad katsetada julenud ei ole. Kõik inimesed äparduvad aeg-ajalt, lihtsalt mõni teeb seda vaiksemalt, teine häälekamalt. Seega ei ole ükski äparduja ainule. Ja peale äpardumise on ka teine võimalus – õnnestumine!

Minu praegused käimasolevad katsetused: saadet teeme (see läheb eetrisse 4. juuni, nii et selles pole väga ebaõnnestumise võimalust, peale selle, et ma seal paks, vastik ja tülgastav tundun, kes tondi häälega naerab :D). Lube teen – sõidan hoolega, teooriat teen vähem hoolega, aga selle tuubin ma enne eksamit lihtsalt pähe ja proovin ikka õnne. Ehk saan load (või nagu netis räägiti, siis ARK tahab raudselt koostööd ja annab load :D). Raamatut proovin ka kirjutada, aga ma pole oluliselt sellega tegelenud, ainult saatsin oma esmased ideed kirjeldusele ja nüüd vaatan, mis nad vastavad, et millele nad täpselt keskenduda tahavad. Rase olen ka, aga see just eriline katsetus pole, sest noh, been there, done that. Muu on selline argielu ja tava “töö” nagu pere ja blogi ja pildistamine.

Tõepoolest sõbrad, olge siis teie ka meheks ja kui keegi midagi teeb, siis julgustage teda takka. Maailm on neid täis, kes oma päeva ainukese rahuldustunde oma igavas elus saavad teiste mahatampimises ja eriti nõme oleks ju see, et keegi võtab julguse kokku, proovib ja loobub kohe, sest keegi ütleb talle, et see pole piisavalt hea. Ole siis sina meheks ja kui näed, et keegi midagi ägedat teeb, siis tunnusta. Pole ju raske öelda, et kle sa teed ägedat asja, sest see annab jõudu juurde.

Vahet pole, kas selleks on pidev viitsimine trenni teha, suur motivatsioon lapsega pidevalt mängida ja tegeleda, eriti punktuaalne iseloom, mistõttu ta suudab graafikutest ja kellaaegadest hästi kinni pidada, kõik on kiitust väärt. Aga kui keegi LOOB midagi, vot see on minu meelest tunnustust väärt, sest midagi luua on võimas ja seda peaks julgustama.

Seega – jäta kommentaariumisse kellegi nimi (ja miks mitte ka tema tegemiste link), kes sinu meelest ise väga ägedat asja ajab ja loob. Muidugi absoluutselt võite iseennast ka tutvustada, sest julge hundi rind on rasvane. Mina tahaksin teile tutvustada ühte eriti ägedat blogi, mis asub aadressil www.mallukas.com ja mille autor on maailma seksikaim ja hurmavaim naisterahvas, kuigi tal on kalduvus liialdada…

Aga nali naljaks, mina näiteks tunnustan Kätut, kes teeb ka pilte (muuseas minu stuudios) ja kuigi ta viimasel ajal on ka enda jaoks beebid avastanud, siis minu meelest teeb ta ägedad perekaid :) Tema info leiad SIIT.  Fotoraati ma teile tutvustama vist ei pea, sest noh, ma olen neid teile nii palju tutvustanud, et nende juurde aega saada on umbes sama tõenäoline, kui juudi käest laenu. :D Ahjaa, kui ma juba siin fotograafialainel olen, siis Dreaming Carita on koht, kust saab maailma kõige pehmemaid riideid pildistamisteks ja no miks mitte niisama oma beebile. Puhas käsitöö!

Lastele teeb riideid ka Liis, kes noh, oskab peale selle teha ka mega maitsvaid torte ja muid maiustusi. Aga no õmblustööd on tal küll SUPER! Tema tegi ka minu Bumbleride’ile üliilusa uue katte :)

Võeh, mul ei tule rohkem pähe, aga ma tutvun hea meelega teie annete või andekate sõpradega. Ja seda rääkige ka, et kas teie olete pigem sellised põdejad või “suva, teeme!” tüüpi inimesed?

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

43 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply Õnnelemb 19. Mai 2018 at 15:40

    Oi jummel, ma praegu siin olen oma elukesega lahkteel ja tegin lõpu stagneerunud suhtele ja kavatsen teha hääääästi isekaid otsuseid nüüdsest, kuna kolme päeva pärast saan 27 ja see tähendab EKRE hinnangul, et olen lastetu ja ühiskonnale kahjulik element :) Olen seni teinud võimsalt karjääri ja sealjuures suutnud hoida vaimse poole enam-vähem korras, aga viimati tundsin, kuidas mu kõrval olev kaasa pidurdab mind kohati selles osas ja mina, tahtes saada oma erialal väga väga heaks, pidin vastu võtma otsused. Oli kummalisi kommentaare teemal ”Issver sa valid pere loomise asemel karjääri väääää?”, aga minu enda hinnangul see pole üldse veider, kuna elu on valikute küsimus. Kes soovib saada oma tegemistest toimetamistest rahuldust läbi enesehaletsuse, noo andke minna, aga ma olen seda nendele etteheitjatele-mahategijatele-lihtsameelsete ordule ka ennem öelnud, et armastage palun ennem ennast ja alles siis tuleb kõik muu järgi :) Sina oled, muide, mulle suureks eeskujuks olnud. See, kes arvab, et sa solgid turgu või tegeled lastega liiga vähe, nad peaksid korraks vaatama üle enda väärtused- minu meelest annad sa oma lastele edasi just neid väärtusi, mida meil siin Eestimaa peal nõukogude võim üritas maha suruda. Iseseisvus ja enda nullist üles ehitamine on miski, millega ei saa kiidelda paljud. Aga need, kes seda on teinud, on igati ühiskonnale olulised! Samuti on imetlusväärne, et oled tõesti osav sõnasepp ja suutnud selle enda kasuks pöörata ning sellest elatusallika teha nii enda, oma mehe, laste kui ka koduloomade jaoks. Ja jääb ülegi veel heategevuseks! Õige naine ongi selline, kes suudab ülal pidada kõike seda :) Need, kes seda pole suutnud, kommenteerivad peale oma 9-17 tööpäevakest siin ja seal, et oi elu nii halb siin ja maksumaksja raha läheb ainult tuulde, aga kas nad on midagi ette võtnud selleks, et seda muuta… vä? Ei ole. Aga sina oled. Ja mina ka. Muu polegi oluline. Sa oled saavutanud palju rohkem, kui mõni naine oma eluea jooksul isegi unistada suudab! Seega pole kellegil minu arvates midagi kobiseda ka. Ja mina ka ei kobise. Ei oma elu üle, ei enda valikute üle. Ole aga sama muska edasi ja töötagem oma unistuste nimel, kuna noorena on meil veel tervist ja tahtmist kõige sellega tegeleda. Kui tervis lännu, peame hakkama koormama sotsiaalsüsteemi, aga seniks…. Taome rauda, seni kuni see on kuum :)

  • Reply Ruta 18. Mai 2018 at 22:20

    Ära, kurat, blogimist küll järgi jäta, palun! :) Mina loen ja terve hulk teisi ka pidevalt ja mõnuga. Ei ole ammendanud ennast, ei ole sugugi.
    Praegu nii kõnetas see kiht, kus kirjutasid, et ei ole tundnud vajadust OMA PARIM välja panna. Minul ka ei olnud. Ja see jutt, et “aga sa ju suudaks rohkem, sul on lahtine pea”, see on ka nii tuttav. Aga tõepoolest, ei olnudki erilist tahtmist ennast pooleks pingutada. Milleks?
    Ja siis.. sattusin suht vana inimesena õppima minema. Õendust. Ja sattus selline hullult edasi püüdlik ja puhtalt A peale õppiv üksteist toetav grupp olema. Ja alla Cum Laude lõpetada tundus kurb. Niisiis pingutasin. Ja vaidlesin ja vajadusel võitlesin. Ja saavutasin :)!
    Aga ennast tutvustades: teen esmaabi koolitusi. See on minu elutöö, see ON looming ja iga kord hull performance, mis sinna sisse läheb. Ise usun, et see on maailma parim esmaabi koolitus! Aga eks ma ole väheke liialdada tüüpi ka… Mallukas, kui Sa osaleda tahad, siis kutsun.

  • Reply L 18. Mai 2018 at 18:09

    Väga ajakohane teema muide! Mida edasi..mulle tundub et hull põdeja. Ei teagi,mis vahepeal juhtunud on,aga asi süveneb :) mina nt teen kaarte..sünnipäevaks, pulmadeks, katsikuteks -no mida parajasti vaja on.Mulle on terve elu käsitöö ja kunst huvi pakkunud. Enne tegin niisama IGALE mulle kallile inimesele ,kui sünnipäevale läksin vm. Aeg läks ja lõpuks soetasin Sizzix aparaadi ja nüüd teen kaarte suure tuhinaga, ikka päris südamega asja juures.Nüüd tegin FB lehe eraldi,kus on töid näha,aga kuna ma olen siuke nõme põdeja ,siis siin ei avalda :D Mõne olen müünud..ei midagi erilist. Ma ei tea tegelikult, mis keegi arvab. Sõbrannad ja osa lähedasi ahhetavad, et oh kui ilusad. Aga ühel õhtul ,kui rääkisin telefonitsi isaga ,küsis tema aga et kas olen hulluks läinud oma kaartidega.. et kas muud teha pole. Ma jäin lausa tummaks .. ja no lihtsalt võttis siuke kommentaar motivatsiooni maha. Toetage ja tunnustage oma lapsi, kui nad millestki väga huvitatud on ;)

  • Reply Riina 18. Mai 2018 at 13:00

    Väga terve ellusuhtumine!! Sama vapralt edasi.

    Minu viimase aja leid on armastusest.podbean.com

    Hea kuulata kui inimesed päriselt räägivad. Eriti viimane saade Eia Uusiga.

    <3

  • Reply Minna 18. Mai 2018 at 12:29

    Mina kiidaks tublisi Tuunika ettevõtte naisi, kes restaureerivad vana mööblit ning lisaks teevad töötubasi kuhu saab oma mööbliga ise nokitsema minna. Armastan oma uusi köögitoole!! :) https://www.facebook.com/tuunika.ee/

  • Reply Terje 18. Mai 2018 at 12:24

    Ma kuulun ka sinna põdejate leeri. Ma kirjutan juba mõnda aega blogi ( http://www.niimesiinelame.ee ), aga ikka ülipikalt võttis aega enne, kui julgesin “kapist välja” tulla sellega. Fb lehekülje
    ( https://www.facebook.com/niimesiinelame/ ) tegemist mõtlesin pool aastat, enne kui selleni päriselt jõudsin :D praegu tundub veider, sest ise ka aru ei saa, mida nii väga karta oli.
    Nüüd olen enda jaoks avastanud kokkamise, eks aeg näitab, kuhu ja mida selle hobiga lõpuks jõuan :D

  • Reply Anneli 18. Mai 2018 at 11:29

    Mulle tohutult meeldib see sinu pohhuism.
    Tänapäeva ühiskond surub justkui seda arvamust peale, et sa pead olema kõiges ja kõigist parem.
    Naabrist parem, ilusam aed, tublim laps, ilusamad riided, ilusam meik, ilusamad küüned ja ripsmed jne, mis iganes, peaasi, et parem ja seda suruvad juba paljud vanemad oma lastele peale, et sa pead olema parem kui tema, jooksma kiiremini, õppima paremini, puhtamini riides, ilusam soeng ja pikemad juuksed…
    Miks?
    Ambitsioonid on head, need võivad viia kaugele, aga kas selleks on vaja pidevalt kuulata teiste arvamust.
    MIks peab pidevalt mõtlema, mida teised arvavad, jummala suva ju. Sinu arvamus endast peaks olema kõige olulisem, muidugi, tee mis tahad, alati läheb kellegi arvamus korda, olgu selleks siis vend, vanaisa, või ema, nad on sulle lähedased ja oleks ehk natuke naljakas kui nende arvamus oleks pohhui. Aga need võõrad, keda sa ei tunne ja kes peaksid ise enne peeglisse vaatama, enne kui üldse midagi öelda julgevad, nende arvamus las jäädagi neile endile, nende arvamust peaks olema kergem välja sülitada kui südamesse võtta.
    Vahel loen ma neid kommentaare ja mõtlen, et mõnel on selline suuvärk, et imestan, et üldse süüa julgeb, et tal üldse sinna suhu midagi mahub kõige selle muu S**a kõrvale.
    Sina ole ikka tugev ja julge ja tee oma asja, tee seda mis sulle meeldib. Keda need üksikud kompleksides vaevlevad inimesed ikka huvitab, enamusele sa siiski meeldid ja loevad ka need kes pidevalt mürki pristivad, ka nemad on tulu allikad :)

    Päikest!!!

  • Reply Kadri 18. Mai 2018 at 10:37

    Elu ongi üks suur katsetus. Ma alustasin kaartide tegemist pulmakutsetega, sealt sain pisiku külge. Siis avastasin karbikesed ja nüüd lausa fotoalbumid. Mul isa kunagi tegi ka kaarte aga teistsuguseid. Ta tegi mu kaarte maha, et need pole nii ilusad kui tema tehtud. Enam ta kaarte ei tee, kuid ma pole selle pärast pooleli jätnud, et tema omad tema enda meelest ilusamad olid. Mul facebookis enda lehte veel ei ole aga nädalavahetusel kindlasti teen valmis. Sinnani saab mu tehtud töid näha minu enda facebooki lehel, albumis meisterdused.
    Kadri Pipper

  • Reply kristina varikmaa 18. Mai 2018 at 09:15

    Mina maalin https://www.kristinavarikmaa.com ja mùùn mu maalidest tehtud printe, patju, kotte jne. Mulle meeldib su blogi, sest sa kirjutad endast, mina ei julge vàga isiklikke asju avaldad, vist kuidagi nii on kasvatatud. Igatahes edu sulle :)

  • Reply KätaR 18. Mai 2018 at 08:29

    Mina olen selline, et mõtlen põhjalikult, mida ja milleks ma teen, aga üldjuhul ikka teen, mitte ei löö araks. Nt paljud ei saanud aru, miks ma peaks 29 aastaselt veel ühte kõrgharidust tahtma ja räägiti, et issand jumal, sul lapsed kodus, töö tahab tegemist, kus sa veel õpinguteks aega leiad. Leidsin ja tänu uuele haridusele muutus nii palju elus, uus töökoht jne.
    Samas ma vihkan seda tunnet, kui midagi pooleli jääb, isegi lõpuni kudumata sokk ajab närvi, seega väga kergekäeliselt ma ka asju vastu ei võta. Vb selletõttu jäävadki mõned asjad proovimata.
    Aga see koht, kus sa kirjutasid,et alati keegi kaagutab, et sul seda ja teist vaja pole ja appi, kui mõttetu.. siis mina loen siit ainult üht asja välja. Inimesed on kadedad teiste edukuse üle. Ise endale ka aru ei anna, et tegelikult on ettevõtlikus ju enda teha ja kui keegi midagi teeb (vahet pole kas hästi või mitte), siis on see raudselt mõttetu. No milleks? Miks sa ei saa niisama käed rüpes istuda ja lakke vahtida? Ja nii kui nii, kui midagi õnnestusb, siis sul lihtsalt VEDAS! Sellist tagasisidet on tegelikult vaja, nad motiveerivad tegema veel rohkem :D Seega tnx parastajad, nii kaua kui teie püüate kedagi maha teha, muutub see inimene veel tugevamaks ja võtab vastu veel rohkem uusi väljakutseid ;).

    • Reply Mallukas 18. Mai 2018 at 09:03

      Tead, mõnel juhul võib inspireerida küll :D Näiteks mul oli selle autokooliga nii, et tuupisin seda teooriat ja no ei jää pähe ja siis ühistasin juba ühe sõidu ka ära, sst SUVA, järelikult ma ei oskagi! Olen nii kaua hakkkama saanud ilma, saan ka edaspidi. Aga siis lugesin, kuidas osad parastasid, et no ta ei saa RAUDSELT neid lube ja KINDLALT ei tee ta eksamit ära ja sõita ka ei oska ja – ma panin selle peale 5 sõidutundi jutti :D

      • Reply Kadri 18. Mai 2018 at 10:43

        Mallukas, mul ema ja isa ütlesid ka, et ma raudselt ei saa hakkama, kui teatasin, et lähen kutsekasse. Iga kuu oli kuulda lauset, et ma niikuinii ei lõpeta ja parem oleks sellest loobuda. Eriti hakkas see pihta viimasel aastal, kui tööd oli palju ja lapsed pidevalt haiged ning kooli ei jõudnud ( max 2 kuud õppeaastas jõudsin. Mul oli 2 kriitilist perioodi, aga tegin asjad ära ja eksamid. Eksamite hinded olid 4, 5, 4. Kui keegi hakkab nii rääkima, siis tuleb eriti suur tahtmine näidata, et saan küll hakkama. Ja nüüd nad ei kahtle minus nii

  • Reply Madleen 18. Mai 2018 at 08:17

    Haha, “suva, vaatab!” on mu parasiitsõna siin elus, alati olen kuskile niimoodi välja jõudnud, isegi kui see pole see koht, mis plaanitud. Või noh, enamasti pole :D
    https://wandersell.org/ – huh, mul on nii palju ideid, aga see on see koht, mis tulevikus muutub üheks reisiajakirjaks, millest pensionärid hommikuti maja ees esimesena juttu teevad, tudengid lõputöödes tsiteerivad ja New York Times kirjutab, et “absoluutselt vapustavaim reisiblogi maailmas”, haha! :D Plaan on hakata siduma postitused väikeste heategude ja lõbusate väljakutsetega ka, sest meis kõigis on nii palju energiat, et lisaks endale ka teisi aidata!

    Tegelikult tundsin juba kaua aega puudust kohast, kust lugeda ausat sissevaadet reisimisest (sh reisiraportid teiste reisijate kohta, see on minu arust jube inspireeriv ja lõbus), mis näitaks, et piirid on vaid meie endi peas. Maailmas on NII palju uskumatuid lugusid, et tahaks kohe kõigiga jagada.

    Ja tagasilöökide puhul mõtlen alati, et ma pole ju šokolaad, et kõigile meeldima peaks. Pigem nagu hallitusjuust, haha :D

    PS. Mariann, sa inspireerid.

  • Reply Helle 18. Mai 2018 at 08:08

    Ma mitu aastat võtsin hoogu minna ühte trenni, aga kuna mu klassiõed kunagi käisid seal, siis nad pidevalt hirmutasid mind, et ma sinna ikka ei läheks, seal on nii õudne. Aga eelmine sügis ma võtsin ennast kätte ja regasin ära ning ma ütlen ausalt, see oli parim otsus mu elus! Ma never ever ei kuula enam teiste arvamusi asjade osas vaid lähen kogen ise, sest see mis teistele ei kõlba võib saada minul suureks armastuseks ning nüüd on mul selle alaga plaanis ka tulevikus tööalaselt tegeleda :)

  • Reply Kristi 18. Mai 2018 at 07:48

    Mina olen hirmus põdeja. Tihti jään lausa ise mõtlema, et miks ma nii väga põen aga see tuleb ilmselt lapsepõlvest. Vanemad mõlemad on suutnud kuidagi jätta mulle sisse, et kui väga hea ei ole, siis parem ära hakka. Olen proovinud sellele vastu hakata ja ikka asju algatada aga väga raske on edasi minna, sest kui kohe tulemust ei ole näha, kõlab kuklas, et ju ma siis ei ole piisavalt hea ja miks ma üldse üritan :( Nii on väga paljud asjad pooleli jäänud. Praegu proovin jälle. Nokitsen ehteid teha: https://www.facebook.com/photo.php?fbid=546496452054721&set=a.347241161980252.67148.100000831143455&type=3 ja olen leidnud tõelise lemmiku fotograafia. Eelkõige meeldib mulle pildistada pulmi ja portreesid, samuti tootefotosid ja nendele olen ka rohkem rõhunud. Kõrvale ka veidi lapsi, peresid ja üritusi sest noh, sööma ju peab. Hiljuti tegin ka oma oü ära ja koduleht tegemisel. Pildinäidiseid on praegu veidi näha siin: https://www.facebook.com/pg/kristitohvrifoto/photos/

  • Reply Mariliis 18. Mai 2018 at 07:33

    Kiidan oma ema, kes teeb nii ilusaid asju: https://leinakask.blogspot.com.ee/ . Talle täiega meeldib teistele rõõmu valmistada!

  • Reply Rebecca 18. Mai 2018 at 07:24

    Mina nokitsen ise vaikselt käsitööga. Algselt kudusin ja heegeldasin ainult perele ja tuttavatele, kuid nüüd teen juba kõigile kes soovi avaldavad :D Minu tegemisi saab näha http://www.ethnic.ee

  • Reply Annika 18. Mai 2018 at 06:59

    Annika Mölder

    http://www.öös.ee

  • Reply Mari 18. Mai 2018 at 00:48

    Mul on väga-väga palju andekaid, ilusaid, tarku, osavaid inimesi enda ümber ja saan pidevalt inspireeritud. Ise teen bändi ja muusika on see, mis mind sütitab: https://www.facebook.com/oopusmusic/
    Ja tegelt kokkamine on ka üks mu kirgedest! Ja loodus ja taimed ja alternatiivmeditsiin ja näpud mulda! Ning tegelt graafiline disain ja photoshopis leiutamine köidavad mind ka! Ja DIY igast asjade tegemine, nt seebid, näoõlid, kostüümid, kunstiinstallatsioonid. Kuradi raske on ikka, kui nii paljud asjad meeldivad ja enamiku ajast nende tegemine ka õnnestub. Oeh

  • Reply Liina 17. Mai 2018 at 23:25

    Minul on üks sõbranna, keda Sa mulle meenutad. Ta teeb igati ägedat käsitööd ja no kasse!! Ja kuna kassid on parimad (kuniks lapsed sünnivad) ja ta oma tegemistega ka Vähiravifondi toetab, siis igati tähelepanu väärt ?

    Leht on Facebookis – Lillelapsiku loomaaed https://www.facebook.com/sakutasabast/

  • Reply Krissu 17. Mai 2018 at 22:27

    Ma kiidan ennast, sest see postitus andis jõudu juurde ja tahaksin selle lihtsalt välja öelda. Ma korraldan pisikeses külakohas Beebiklubi. Eelmisel korral oli meid veidi alla kahekûmne!! Nii äge! Ma ei uskunud eluski, et meie üritust võiksid toetada sponsorid, aga juba kolmas kord on see ka õnnestunud! Või et inimesed sõidavad 40-km klubisse! Või üldse, et meid juba nii palju koos on! Seega, kõik klubitama! Infot üritusest saab Laekvere Päevakeskuse facebookist.
    Olen just see, kes jätab “tänu” teiste arvamusele tihti asjad poolikuks/tegemata. Lapse saamine ja üksi kasvatamine on muutnud mu aga tugevamaks ja vaikselt hakkab juurduma suhtumine: “kes ütleb mulle, et ma ei või seda teha?!” Võin ju! Kõike mida sûda ihkab ja mida soovid võib teha ja tahta! Loodetavasti hakkan tulevikus sissetulekut teenima tantsuõpetajana ja käsitööd tehes- ise enda päevi ja aega planeerides! :) Aitäh-aitäh sulle, et oled just selline ja julgustad oma postitustega nii paljusid!! :)

  • Reply Kaire 17. Mai 2018 at 22:01

    Mina kiidan oma ema, kes on kuldsete kätega, talle väga meeldib ja sobib käsitöö (heegeldamine ja ōmblemine pōhiliselt), kōik asjad teeb ära mida soovin ? ja ka teistele kes soovi avaldavad ? Ta on mu pojale palju vajalikke asju valmistanud (mütsid, ilasallid jne) Samuti tegelusraamatu ja -kuubiku. Olen väga uhke ta üle ?
    Tal ka FB leht https://m.facebook.com/MKkasitoo?__nodl&_rdr (seal ainult mōned näited ja need ka pigem mis ta varem teinud on)

  • Reply Kätlin 17. Mai 2018 at 21:37

    Mina olen “põdeja” tüüpi. Ma olen suurepärane julgustaja, abistaja, toetaja, aga just seda kõike oleks ka minul vaja. Mulle tundub, et kui ma ükskord peaksin tööturule maanduma, siis peaks sulle ühe kõne tegema, sest tundub, et sa suudaksid sellega kaasneva pinge maha võtta. Mõtlen tihti, et mis teised arvavad? Äkki nad mõtlevad minust nüüd nii? Ma saan mõistusega aru, et pabistada pole vaja ja kui eksitakse, siis õpid sellest. Pigem puudutab see pabistamine tööelu. Igapäevaelus see mind ei mõjuta.

  • Reply Liisa 17. Mai 2018 at 21:32

    Mina räägiks natuke endast :)
    Ma mäletan, et kui olin mitu head aastat noorem, siis kunagi kirjutasid sa postituse kiusamise teemal ja mina sattusin seda postitust ka lugema, olles väike ja pohhuist ( :D ) mõtlesingi, et oh, kirjutan enda kogemusest ka. Ja tegingi seda. Ja sina vastasid siin, veel paljudki teised kirjutasid mulle vastu, et ära pane tähele jne. Ja kuidagi ma sattusin sinuga meiliteel kirjavahetusse :) See küll ei kestnud kaua, aga mõned kirjad me vahetasime küll. Mäletan, et oli mingi saade kunagi eetris kus võis võita kodutarbe esemeid, kui küsimustele vms õigesti vastata ja sa võitsid sealt fööni (midagi oli vist veel, aga vot täpselt ei mäleta) ja siis ma lihtsalt kirjutasingi sulle, et palju õnne võidu puhul :D (Siinkohal ma tahaks praegu väga vabandada, et ma kunagi niimodi kirjutasin, sest noh, praegu ma küll nii ei julgeks, igal oma probleemid, kellel oleks vaja 14 aastase probleeme lisaks!). Aga vot, siin ongi see koht. Praegu ma nii ei julgeks, ükstapuha kas kirjutada sulle või ma ei tea, Ansipile kasvõi :D Aga viimasel ajal olen ma muutunud üpriski palju, ma olen hakanud ka pildistama ise, küll mitte midagi erilist, aga ma võtsin kunstikooli kursuse ja tegin selle ära! Paar aastat tagasi mul oleks kusi juba siis püksi tulnud, kui oleksin mõelnud, et selline kursuse võimalus on üldse olemas… Aga see aasta võtsin ennast kätte ja tegin ära! Ja oi kui palju kasu selles oli, õppisin oma kaamerat kasutama, mis oli niisama seisnud hea 4-5 aastat. Ja nüüd plaanin järgmine aasta sisse astuda EKA fotograafia suunda! Lisaks olen ennast võtnud kätte ja leidnud endast selle tahte, et ma hakkaksin ennast armastama. Aga selleni on pikk tee minna, kuid kui esimesed sammud on tehtud, siis tagasi pöörata pole enam mõtet! Ja ma tahaks veel paljusi asju teha, kuid need on julguse taga kinni. Selle kallal ma veel töötan ;). Tavaliselt ma ennast nii ei kiida, aga sinu postitus tegi mul südame kuidagi uhkusest soojaks, et kui kaugele ma olen tegelikult jõudnud. ja kõige suurem samm oli, et ma tegin endale oma blogi, mida küll loeb ainult mul peika, aga noh 1 lugeja on parem kui 0 :D Seal kirjutan enda jaoks ja arvan, et kui keegi sellele kunagi peale satub ja silmadega üle laseb, siis see oli saatuse vingerpuss neile, et nad saaksid häid mõtteid minu kirjutistest, just sel hetkel, kui neil seda kõige rohkem vaja on! Ja ole sina julge ja hakkamist täis edasi!

  • Reply Johanna 17. Mai 2018 at 20:59

    Wow! Inimesed on ikka nii asjalikud! Mina olen ka tavaliselt suure hurraaga kõigega alustaja, aga kahjuks kaob huvi üsna kiirelt ja nii jäävad paljud asjad pooleli. “Häid” ideid varnast võtta nagu on, aga vähesed saavad realiseeritud :D
    Üks hea idee oli 7 kuud tagasi kassi ja mehe kohvrisse pakkimine ning Madridi kolimine. Sellest ajast peale olen ka vaikselt igapäevaelu, Madridi ja üldse reisimise kohta kirjutanud. Kui keegi siia plaanib tulla, siis andke julgelt teada, saan linna näidata! https://kadrijohanna.wordpress.com

  • Reply Eveli 17. Mai 2018 at 20:40

    Imetlen Mirjami elu ja ettevõtmisi.3 last,oma maja,nüüd oma ettevõte,ise alles 26 a.Lihtsalt nagu uskumatu.Teine blogija,kes tekitab imetlust,on Merilin Taimre.Annab head eeskuju noortele ja õpetab tervislikku eluviisi järgima.
    Lisaks imetlen erinevate naiste käsitööd fb “käsitöö”grupis ja samuti “aiaelu”rühmas.(aedade kujundus/disain).

  • Reply Eva 17. Mai 2018 at 20:06

    Alustasin selle aasta veebruaris millegi täiesti ainulaadsega Eestis. Hakkasin pakkuma iluteenuseid, mis kõik sobivad veganitele, olles ise omnivoor, tekitas see lisaks ‘tavapärastele’ alustajate hirmudele ka teistpidi kahetisi tundeid. Võtsin siiski julguse kokku, sest kaotada polnud midagi. Nüüd tunnen end üha enam õigel reel olevat. Julmusevabade iluteenustega saab lähemalt tutvuda http://www.murueitjatütred.ee

  • Reply Kati 17. Mai 2018 at 20:06

    Mina kiidan enda ema, kes võttis paar aastat tagasi julguse kokku ja alustas enda äriga. Tegeleb ta individuaalõmbluse ja masintikkimisega. Ja teeb seda uskumatult hästi! Tema populaarsemateks töödeks on imeliste tikanditega vööd ja kikilipsud. Facebookis ja instagrammis leiab ta “Nöörikiri” nime alt. Firma on veel väike nii et oleks nii hea meel, kui siit kaudu temani uusi kliente jõuaks :)

    • Reply K 17. Mai 2018 at 23:35

      Kati, su ema teeb ulmeilusaid asju! Ma soovitaks toodetele hinnad juurde panna või siis panna üks pilt/fail hinnainfoga üles. Kasvõi ainult umbkaudsed hinnad toote või tikandi suuruse järgi. Olen pidevalt mõelnud, et tahaks endale üht sellist ilusat rahvusmustriga vööd aga eestlaslik tagasihoidlikkus ei luba iga pildi all hinda küsima hakata :D Edu!

  • Reply M. 17. Mai 2018 at 19:58

    Mina kiidaks kôiki isetegijaid, kes julgevad oma toodanguid kuskil pakkuda ja teevad oma asja kirega :)

    Mulle tundub, et ma olen just üks neist, kes nagu midagi ei oskagi ? ..natuke kuskilt midagi oskan, aga mitte midagi sellist, milles ma väga hea oskaksin olla.. Nii, et isetegijad, olge tublid ja julged edasi :)

  • Reply Eveli 17. Mai 2018 at 19:54

    Tegelen pildistamisega pilte näeb https://www.facebook.com/Eveli-Johanson-Photography-534226983382173/ ja blogis -https://fkfotod.blogspot.com.es/
    Vaatan Sinu pilte ja no nii ilusad!! Sa oled ikka igatepidi andekas- kohe kadedaks ajab ( Heas mõttes :) )
    Sõbranna teeb käsitööd- https://www.facebook.com/V2ikeHundu/?hc_ref=ART9RThgn_-6jpCzpsVrqYrc4dOCu-WnRQPzQxcZx-EaxTEkrUaBLU8YKX9yVg4Tik0&fref=nf
    Tegelikult on ümberringi nii palju andekaid ja tublisid tegijaid, et ei jõuagi üles lugeda.

  • Reply Evelin 17. Mai 2018 at 19:54

    Mina kiidaks oma ema, kes õmbleb mega lahedaid ja humoorikaid mänguasju. Kahjuks tal pole netis oma lehte ega midagi, FB-s ta ka ei ole. Vahepeal ta käis päris palju laatadel oma asju müümas ja tänu sellele avastas ta paar aastat tagasi üks Tallinna vanalinna käsitöö mänguasjade pood (nüüd seda poodi seal enam pole). Ma iga kord imestan, et küll tal on ikka fantaasiat.

    Mina olen täpselt samasuguse mõtlemisega nagu sina, absoluutselt ei karda ebaõnnestuda ega katsetada. Eks see on pannud ka kadedaid inimesi mind maha tegema, aga nagu ma ikka ütlen: Ega pole hullu, et ma mõnele ei meeldi, sest ainult lits peab kõigile meeldima.
    Mul hetkel oma väike fännide hulk, kes ootavad pikisilmi mu igapäevaseid FB postitusi, set ma olen hea kirjutaja, mulle meeldib oma elust ja ümbritsevast väikseid naljakaid postitusi teha. No ja ma olen ikka mega humoorikas ja vaimukas tegelikult:D Kui ma viitsiks natuke rohkem pingutada, siis võiksin vast ka blogida, aga hetkel ei viitsi, nii et olen jäänud lühikeste FB postituste juurde. Mine tea, äkki tulevikus viitsin ka midagi rohkemat selles suunas teha.

    • Reply Mallukas 17. Mai 2018 at 20:01

      Isegi litsid ei meeldi kõigile! igaühele on isegi see oma maitse järgi :D

      • Reply Evelin 17. Mai 2018 at 20:34

        Seda enam on mul suva, et ma mõnele ei meeldi:D

  • Reply Mari 17. Mai 2018 at 19:52

    Kiidan ühte noort tütarlast (12 aastane) kes teeb tosiselt ilusaid kaekette. Lastele ja nende emadele, noortele ja vanematele. Tunnustan ukeuldse laste loomis võimet – minu meelest võikski lapsed seda teha , müüa oma toodangut – õppida sellest ja teenida raha unistuste täitmiseks.
    Kel huvi :

    https://www.facebook.com/permalink.php?story_fbid=305547116644323&id=267304987135203

    PS! Like – iga Like on alati justkui tunnustus, sa ei pea ju alati ostma, aga Like on juba osa sellest, et sa teed head asja, ilusat ja vaarikat asja.

    On veel keegi kes teab lapsi, kes hobby korras teevad, aga samas ka raha teenivad? :)

  • Reply Merly 17. Mai 2018 at 19:47

    Minu sõber Matu teeb ka imelisi puuvigureid käsitööna ?https://m.facebook.com/MATUMUMMU?fref=nf

  • Reply Merly 17. Mai 2018 at 19:45

    Mini sõber Matu teeb ka imelisi puuvigureid käsitööna? https://m.facebook.com/MATUMUMMU?fref=nf

  • Reply väga väga naine 17. Mai 2018 at 19:15

    Ma ei ole midagi tegemata jätnud, sest ei oska.
    Küll aga olen väga armetu tasu küsima, sest mis nüüd mina. Phmt olen nii palju ja päris suuri asju teinud mõttega “kui keegi sellest kasu saab, on ju super!”, et täitsa veider mõelda, KUI vähesega ma ise samas läbi ajasin ja leidsin pealegi, et ma polegi ju mingit tasu ära teeninud, kui mulle meeldis see, mida tegin. Vat need, kes teevad endale vastumeelset tööd, nemad küll, aga mina ..?
    Pfff.

  • Reply Saskia 17. Mai 2018 at 19:10

    Väga julgustav lugemine, aitäh, Mariann!
    Mina hakkasin mõni aeg peale lapse sündi nokitsema beebitekkide ja muu sellise kallal, sest lugedes sinu blogi Lende sünni ajast, siis tekikesi pole IIAL liiga palju. Nii ka hakkasin mina vajaduspõhiselt pehmeid tekikesi tegema. :)
    Leiab mind instagramis ja facebookis @susubeebidele

  • Reply Geity 17. Mai 2018 at 19:05

    https://www.facebook.com/JonneTegemised/ ja veel Jonne fotograafia… Mina kiidaks teda ? üks suure südamega sõbranna.. Kahe pisipiiga kõrvalt jõuab ka kõike muud veel teha ❤️

  • Reply Laura 17. Mai 2018 at 19:03

    Ise olen pigem tagasihoidlik, aga soetasin endale hiljuti ka peegelkaamera ja paar korda olen käinud mere ääres pildistamas. Iga kord tunnen, kuidas see nagu rahustab ja lõõgastab. Lihtsalt iseenda jaoks. Lugesin just ka su pildistamise postitust ja annab aga indu juurde, et ennast arendada.

    Lisaks on veel paar suurt unistust, mõne jaoks saan kindlasti ise palju tööd ära teha, mõne teise jaoks ehk veidi. Unistama peab ju suurelt :)

  • Reply Merli 17. Mai 2018 at 18:57

    Ma täiega põdeja, mõtlen, kas saan hakkama ja oskan. Õnneks tean, et olen tark ja suudan alati õppida. Usun, et kui omandan kunagi ameti, siis selles olen küll parim :D.

  • Reply MP 17. Mai 2018 at 18:20

    Supper mõnus ja mahe oli lugeda seda. Olen sinuga nii nõus! Ise ma ei tea kumb ma olen, vahest mõlemast tüübist natukene? Kord üht, kord teist. :)