Eile saime Kardoga lapsed küla peale laiali jaotatud ja ise võtsime suuna The Grill House‘i poole, sest meid kutsuti sinna külla sööma. Varem oli seal Mehed Köögis, mis mulle väga meeldis ja kuna lubati, et mehed on köögis ikka alles ja teevad lihtsalt veel eriti südamelähedast toitu grillil, siis olime müüdud ja lubasime uut menüüd katsetama tulla.

Hetkel võetakse kliente vastu õueterrassil ja kuna eile oli ilm väga soe, ei olnud meil õues istumise vastu midagi. Igaks juhuks oli siia-sinna paigutatud ka soojakiirgureid, üks oli täpselt minu vastas, mistõttu oli mul väga soe terve õhtusöögi vältel. Muidugi võis soovi korral ka pleedi peale tõmmata, mida ma tegin ja no teed jõin ka, seega ma ei andnud jahedusele isegi võimalust naha vahele pugeda.

Kuna ma restot ennast seest näinud ei ole, siis sisekujundust ja “vaibi” ma kommenteerida ei saa, aga mulle meeldis väga, et õues oli tavaliste toolide-laudade asemel ka kohti diivanitega. Ma selline mugav inimene ja seal oli tõepoolest hea lesida, teed juua, juttu puhuda ja noh, süüa ka muidugi.

Kardo oli kohe menüüst haaratud, sest igasugune liha + grill on põhimõtteliselt ainus, mida ta sööks, kui valida antaks ja varnast võtta oleks. Samas olen ma teda tasapisi ka mereanni radadele harjutanud, sest just need on minu lemmikud. Seega meile kahele ideaalne koht, sest mõlema meelisroad on menüüs laialt esindatud.

Eelroana tahtsin ma kindlasti proovida austreid, sest ma olen suur austrifänn ja mu südameasi on igal pool erinevaid austreid mekkida, aga no justkui saatuse tahtel olid need otsa saanud. Pagan, tuleb vist uuesti minna…Igatahes kui ma oma pettumusest üle sain, valisin sinimerekarbid ja Kardo tempura krevetid.

Me eeldasime, et krevette on heal juhul kolm, aga oli sootuks rohkem, lisaks veel salat ja mega mõnus ja vähevürtsikas kaste. Seega 5.80€ eest enam kui kabe taldrikutäis mis maitses väga hästi. Kohe nii hästi, et ma neid enda toidu kõrvalt veel Kardo taldrikustki sisse kühveldama hakkasin.

Minu sinimerekarbid olid täitsa head. St ma oleks võib-olla eelistanud neid natukene vähem küpsetatuna, et nad mahlasemad oleks, aga ma olen varsti juba paras sinimerekarbikriitik valmis, sest ma olen neid nii-iii paljudes kohtades söönud ja teen neid ka kodus tihti. Maitse poolest aga väga head. Eriti see leem, mille tegi huvitavaks lisatud ingver. Vot selle peale ma pole ise kunagi tulnud ja enne ka niimoodi neid kuskil maitsta saanud. Küll aga väike soovitus restoranile – tooge karpidega lusikas ka! Saia küll oli, mida leeme sisse kasta, aga kui see otsas ja karbid ka nahka pandud, oleksin ma seda hõrku leent hea meelega lusikaga sisse söönud. Praegu ma muidugi mõtlen, et kui ma oleks KÜSINUD, oleks ma raudselt lusika saanud ka, nii et jälle üks kena näide korrast, kus tuleb lihtsalt suu lahti teha.

Pearoogadega oli nii, et Kardo küsis teenindajalt soovitust ja võttis kõige populaarsema roa – searibid. Mina olin aga kimbatuses, sest kõige rohkem ahvatles mind menüüst just vegantoitude valikust kartul kukeseente ja hapukoorega. No tundub ju hea? Aga kuidas ma lähen GRILL restorani ja ei proovi midagi grillitut? Seega tegime nii, et jätsime Kardoga lisandid võtmata ja jagasime hoopis kolmandat rooga kahe vahel. Parim. Otsus. Ever.

No minu lõhe oli imeline. Ei mingit küsimustki. Just ideaalselt küpsetatud, suussulav, ei mingit “mudamaitset” vaid ainult puhas ja mõnus kalamaitse, millele kirsiks tordil oli kergelt soolane ja krõbe lõhenahk. Kõrvale hammustasin seda värsket kurki ja no tõesti viis keele alla.

Rasedus on viinud minult aga lihaisu, pole midagi teha, aga no menüüs vaadates ei isutanud mind ükski liharoog. Kui aga Kardo mõmisedes enda ribi nosis, siis ma pidin lihtsalt ampsu võtma. Ja teise. Ja no lõpuks endale lihtsalt suurema tüki lõikama, et rahus süüa ja mitte kogu aeg “anna veel üks amps” lunida. Liha tuli kondi küljest imelihtsalt lahti, oli pealt krõbe ja seest suitsune ja mahlane. Soovitan!

Aga need kartulid. Need kartulid kukeseentega! Nagu te aru saate, siis ma nautisin meie pearoogasid 100% aga need “lihtlabased” praetud ahjukartulid koos krõbedate kukeseentega olid täpselt nii head, et ma sööks neid vist nädal aega hommiku-, lõuna- ja õhtusöögiks. Uskumatu, aga minu lemmiktoit maailmas praeguse seisuga :D Nii suvised, kõik on niii värske ja nii hea, et mul läheb juba praegu suu vett täis ja ma ei jõua ära oodata, millal ma sinna tagasi saan. Seega kõik veganid*, minge julgelt, sest teid ootab just The Grill House‘is maailma parim roog. Ma luban! Öeldakse ju, et lihtsuses peitub võlu. Nii see on ka. 6.70€ ja maailma parim kõhutäis garanteeritud.

*Hapukoor küll pole vegan, aga see pole roa peal ka, seega ei pea kasutama, kes ei soovi.

Ma pole suur magustoidu fänn ja pigem on tavalisem, et mu restoskäik näeb välja eelroog-pearoog-eelroog, aga sedapuhku otsustasime magustoite ka mekkida ja valikusse jäid tiramisu ja rabarber passioonikreemiga.

Kellele meeldivad kohvimaitselised asjad, siis see tiramisu on õige valik ja see jäätis seal kõrval viis ka keele alla. Aga ma pean tunnistama, et mulle meeldis Kardo magustoit siiski rohkem, mõnusalt hapu ja see krõmps rabarber koos selle tsitruselise sorbetiga oli ideaalne lõpp õhtule!

Ühesõnaga – mis ma oskan öelda. Mõnus koht, kus kesklinnas kõht täis saada, või miks mitte sõbrannadega kokteile libistada. Minul seda võimalust muidugi ei olnud, aga teed oli ka päris mõnna juua. Teenindaja oli väga sõbralik ja tore, ning kui isegi muu mind tagasi ei viiks, siis need kukeseened küll. Aga noh, muu ikka ka!

Kas on keegi veel juba jõudnud The Grill House’i külastada? Kui ei, siis piiluge nende Fbi lehte, mis asub SIIN ja vaadake üle ka nende menüü, mis asub SIIN. Jätke mulle kommentaar, et mis roog teid kõige enam tõmbab ja juba reedel loosin ma välja õnneliku, kes võidab endale 50€ kinkekaardi, mis The Grill House’is laiaks lüüa!

*Postitus sündis koostöös The Grill House restoraniga

Jaga: