Juba üle aasta on meil kodus olnud tubane turnikas (link). Alguses oli see elutoas, aga kuna see oli nii “valedes värvides”, lasin ma selle Kardol lastetuppa viia. Kuigi seda ma pean tunnistama, et kasutuses oli see allkorrusel rohkem. Lihtsalt selle pärast, et lapsed on enamasti seal, kus meie oleme ja naljalt niisama omaette teisel korrusel lastetoas pikalt ei passi. Kui aga teisi lapsi ka külas on, siis turnitakse seal täiega.

Mingi hetk märkasin ma montessori grupis, et kõik ostsid endale mingisugust kiike. Ega ma kehvem olla saanud ja ostsin kah. Ilus, puidust ja värviline. Paraku oli lastel selle vastu huvi üsna kesine. Ega pole ka ime, kuna kiik oli enamasti ülakorrusel suure turnika kõrval (tähelepanelikum märkab seda ülemisel pildil) ja mitu korda väiksem “kaar” jääb suurele turnikale igatahes alla. Paar korda tassis keegi seda alla ka ja korraks nagu mängiti, aga enamasti vedeles see siin niisama kasutult.

Lastel on teadupärast huvi tundmiseks vaja, et keegi teine enne huvi tunneks, nii kaua on asjast suva. Ehk siis võis kiik kuu aega puutumata olla, aga kui Triinu Krisiga külla tuli ja Kris turnida tahtis, hakkas Lende ka kohe usinalt mänguasja kasutama. Võta nüüd näpust, eks.

Kui me tänavatoidufestaril käisime, oli seal ka beebitelk, mille ees taoline kiik. Küll natukene uhkema disainiga kui meie “tavaline” kiik. Kus mari hakkas alles vinguma, et tema tahab endale seda PAREMAT kiiku saada. Kuigi lapsed olid viimasel ajal isegi natukene sellega tõesti ka mängima hakanud (ja selle käigus kakelnud, kes peal istuda võib ja muu säärase üle), siis leidsin ma ikkagi, et üks on piisav ja enne võiks hakata nad sellest rohkem huvi tundma, kui ma maja kiikesid täis tassin. Te olete ju niigi aru saanud, et ma lastele nagunii haruharva EI ütlen, seega tol hetkel tundsin ma ennast nagu suur ja tubli lapsevanem. Tseki mind out, ei ostagi lastele kõike, mida nad tahavad! On see vast saavutus!

Nagu öeldakse, inimene teeb plaane ja jumal naerab. Ainult paar päeva hiljem kirjutasid mulle Kiigesellid, et tahaksid meile ühe kiigu kinkida. Ei no tere tali, nii palju siis lapse igale soovile mitte vastu tulemisest… Samas ega ma ei saanud vastu vaielda, et uus on ägedama disainiga (okei, see on maitseasi ja vaataja silmades) ja lisaks sain ma ise valida, mis värvi kiik olla võiks. Seega võtsin pakkumise vastu ja nüüd ongi meil kodus kaks sarnast kiike. Täitsa üllataval kombel on Mari nüüd sellest palju rohkem huvitatud, sest see on ju SEE, mida TEMA tahtis ja sellest tulenevalt on suurenenud ka Lende huvi. Muidugi oleks palju loota, et nad nüüd igaüks omaga mängiks – kõigil on vaja just “linnukiiku”. Vahepeal tekib selle kraaklemise kuulamisest küll tunne, et torkaks ennast kurdiks, aga vahepeal (palju harvemini) mängivad nad isegi koos.

Lapsed on praegu täpselt sellises vanuses, et kuigi Mari on veits maha jäänud ja Lende mulle puhta geenius tundub, siis koos mängimised on kõik enamasti füüsilised – jooksevad, hüppavad, kõdistavad ja müravad. Mari alles avastas enda jaoks rollimängud ja nende juures Lende pigem segab, sest tema tahab kõike kiskuda ja loopida, see ajab Mari pigem pahaseks. Samas ülaloleval pildil võttis Lende ka kaks mänguasja Mari tekitatud “poest” ja pani loomad musitama, aga see on pigem erand, sest üldiselt on tema jaoks lõbusam asjade viskamine (õnneks ka pärast kokku korjamine), kui mõtestatum tegevus.

Lende geeniuseks olemisest, see on muidugi vaid mu enda isiklik arvamus, sest perearst väitis mulle, et Lende on täitsa normaalse arenguga laps, aga mina olen iga päev šokeeritud, kui ta uusi sõnu ütleb. Eile lugesime kokku, et ta oskab üle VIIEKÜMNE sõna ja on ka paar lauset kokku pannud: “anna see”, “ei taha vanni”, “anna juua”. Ma saan aru, et 1a ja peaaegu 9k kohta on see ilmselt tavaline taks, aga kes pikemalt lugenud, teab, et Mari oli tol ajal vait nagu sukk ja ei täitnud ühtegi palvet. Lende aga tassib asju prügikasti (ka neid, mida vaja ei oleks), ulatab palutud esemeid, paneb tuld põlema, paneb ust kinni, pusib endale riideid selga, sööb ise ja no see kõik tundub mulle ÜLE MÕISTUSE GENIAALNE. Nagu kuidas ta seda oskab? Ta on ju vastsündinud!

Lebos

Mari ehitas mingi “mänguväljaku”, kus peale liugu saad otse “puhkama” minna.

Mari kõne areneb praeguseks ka tublisti, mistõttu ongi tema mängustiil muutunud. Ta tahab imiteerida asju, mida meie teeme ja räägime. Näiteks võtab ta kaks kaisukat ja vestleb nendega, umbes nagu mina temaga. Ma üks nädal kuulsin siin pealt, kuidas tal ühes käes oli mängukoer ja teises känguru, ise rääkis:

“Nüüd pead tuttu minema!”

-“Ei taha tuttu.”

“Kuidas ei taha? Hambaid vaja pesta ja magama minna!”

-“Mulle ei meeldi magada.”

“Mida? Ruttu magama, muidu ma saan väga kuljaks!”

-“Okei-okei…”

Lisaks jäljendab ta ka olukordi ja kohti. Ülaloleval pildil mängib ta poodi. Kui ma annan raha, siis saan vastu osta ühe mänguasja, aga see tuleb kohe tagasi anda, sest muidu jääb lett ju tühjaks. Mari ja ta sendihullus – ma ei imesta, kui ta varsti tänavale sente kerjama läheks, sest tal on üks “käekott” juba puupüsti sente täis, aga ta sai kaks mündikotti juurde, ega needki saa tühjaks jääda.

Täna hommikul tuli Mari aga ideele korraldada kontsert. Playmobile’i tüdruk mängis klaverit, Mari laulis päriselt pikad lood maha (enda mõeldud laule) ja publik kuulas pealt. Ma olin tõesti üllatunud, et ta säärase mängu peale tuli, aga näete, tuli! Nii et ei ole see Lende ainukene, kes mind oma oskustega üllatab – mõlemad toovad nii palju rõõmu. Eriti kui nädala eemal olnud olen – lapsed tunduvad sada korda suuremad ja tublimad!

Ühesõnaga, ma soovitan säärast kiike küll, sest nagu näha, annab see palju mänguvõimalusi – turnimisest rollimängudeni välja. Seega võib see olla kiikumisvahend, poelett või vajadusel ka vanker, mille saab loomi täis laduda ja siis ringi lohistada. Mahub erinevalt tubasest turnikast ka väiksemasse korterisse, kus ruumiga priisata pole ja kui lapsele selle võimalusi tutvustada, võib sellest saada korralik hitt.

Nagu ma ütlesin, siis eks päris mitu firmat müüb ja teeb neid, aga minu jaoks on Kiigesellide lugu ka armas. 33-aastane koduperenaine Anna-Liisa mõtles endale säärase kiigu valmis meisterdada, aga tahtis midagi huvitavamat, kui need tavalised, mis müügil on. Seega sündisidki erinevad kavandid, mida abikaasa ellu tuua aitas. Kiigesellid olidki sündinud :)

Ühe kiige tahaksin ka teile kinkida. Täpselt sellise, nagu alloleval pildil näha – värviline papagoikiik. Kui tahad loosis osa võtta, siis räägi aga kaasa. Kui palju mänguasju teil kodus on? Mis on laste lemmikuks? Juba reedel loosin kiige välja, ning uuel nädalal toimetatakse kiik juba võitjani :)

Foto: Evelin Talvar

*Postitus sündis koostöös Kiigesellidega

Jaga: