Soovime sõbrannaga teineteisele head ööd, kui ta äkki ütleb: “Puhka sa ka, varsti ei saa sa seda pikemat aega teha!”.
Mulle tundub, et sellest hetkest saadik, kui sa annad teistele teada, et su sees kasvab teine inimene, on see ümbritsevatele inimestele justkui alarmkell, et on aeg vaest rasedat ähvardama hakata. Uskuge mind, see on juba kolmas kord, kus ma kõnnin ilmas ringi, justkui oleks mulle otsa ette kleebitud silt “hirmuta mind täie rauaga!”.
“Sul on juba süda paha? Ei? Oi jumal, paar nädala pärast on sul süda NII paha, et sa ei suuda grammigi süüa!”
“Ma mäletan, kuidas mul kõht 5 kuud kinni oli ja ma endale suurest potil punnitamisest poole kintsu pikkused hemmoroidid punnitasin. Sul pole? Hehe…VEEL! Oota vaid!”
“Rasedus ja alles poole peal, see pole midagi! Lõpus hakkad sa niimoodi juurde võtma, et su lihane ema ei tunne ka sind enam ära su pekiste põskede tagant!”
Reaalselt, mul on suva, sest nagu öeldud, ma olen see sari-rase, ehk siis ma olen juba üsna kursis, mida rasedus endaga kaasa toob ja mida ta ei too. Kuigi jah, rasedused võivad olla väga erinevad, aga sellegipoolest eelistaksin ma seda aega mööda saata nii, kuidas taevaisa annab, mitte igal hommikul hirmunult teki alla piiludes, et kas seal on juba pool kilo hemmoroide või mitte. Sorri, ma tegelt ei tea täpselt, mis need on ja kas neid annab kilodes mõõta, aga noh, saate aru küll. Ma ei viitsi ette põdeda! Ja see vist häirib inimesi, sest tundub, et ühiskonna ühtne missioon on pidevalt MURETSEDA. Ega muidu ju õige eestlane ei ole.
See tänane “ega sa varsti enam puhata saa” ka seda olen ma täpselt kolm korda kuulnud. Esimesed kaks korda oleks võinud ka kuulmata jätta, sest mul pole vist ühegi beebiga magamata ööd olnud. Esimene kord ma päriselt uskusingi teisi, et no MUIDUGI beebi=null und, kuidas muidu? Nii see oligi, et kui Mari sündis ja teised kahjurõõmsalt küsisid, et noh, oled magamata jah? Ja mina vastasin, et tänan küsimast, ärkasin täna 3h enne beebit, sest uni läks ära aga see otsustas edasi põõnata, siis ei andnud ähvardajate süda rahu.
“Eks sa oota paar nädalat, siis tulevad koolikud ja gaasid, küll ta siis alles nutab!” Möödus paar nädalat ja kõik oli samamoodi nagu enne.
“Eks sa oota paar kuud, siis tulevad ta esimesed hambad ja oiii kuidas ta siis nutab!” lubasid nad.
Mari esimene hammas tuli vist millalgi peale aastat, nii et see oli üks pikk ootamine…
Enne Lende sündi hakkas sama jutt. “Ega KAKS korda ka ei vea magava lapsega. Oi, nüüd istud mõelma korra eest üleval!”.
Nagu öeldud, ei ole ma veel ühtegi ööd üleval istunud ka Lendega. Okei, muidugi on olnud ühe käe sõrmedel üles loetletevaid öid, kus uni oli kehvem ja nii, aga no ei midagi märkimisväärset. Ei mingeid gaase, ei mingeid koolikuid, ei mingeid röökimisi. Magab nagu beebi on minu meelest täitsa õige väljend, sest minu beebid… magavad ja söövad. 😀
“No KOLM korda sa ikka magavat beebit ei saa. Ole valmis, istud siin aasta aega üleval,” pakuvad nad. Saad aru, üks inimene reaalselt ütles mulle, et noh, nüüd saan raudselt rahutu beebi, sest mul oleks ka aeg teada saada, mis tunne ema PÄRISELT olla on.
Nagu… vabandage mind? Mida te arvate, et ma siin viimased viis aastat teinud olen, kui mitte emaks olnud? Või emaks saab vaid siis olla, kui sa oled vähemalt X arv öid magamata? Vot sellega ma kursis ei olnudki…
Igatahes, mingu kuidas läheb. Kui nutab, siis nutab. Kui ei nuta, siis ei nuta. Aga no mis kuradi häda on käia ja ähvardada neid rasedaid, kuidas nad varsti enam ei maga? Mis see aitama peaks? Magan kolm kuud ette ära või? Või mis selle imelise hoiatuse eesmärk olema peaks? Kiirelt peaks ennast oksa tõmbama, et jumala eest mitte röökiva lapsega tegeleda? 😀 Mulle lihtsalt päriselt ei mahu pähe, sest minu meelest on rasedus nii tore ja mõnus aeg. Eriti kui me räägime veel ESIMESEST rasedusest, mis on täis sellist põnevust ja ootusärevust ja erinevaid tundeid ja hirme ka, nagunii. Ja siis leiab mingi kontingent inimesi, et hea idee oleks minna ja rasedale naisele käojaani ajama minna.
See on minu jaoks reaalselt sama kohatu, et lähed kellegi pulma, lööd pokaale kokku ja siis seletad kõva häälega toosti ajal kaunile õhetavale pruudile, et no oota vaid, varsti korjad härra sitatriibuga trussikuid ja nutad oma noorust taga, samal ajal kui mees diivanil peeru laseb ja kotte sügab.
65 kommentaari
Nii tore, et sa sellisel teemal kirjutad! Ma olen esmarase ja sinuga samal maal ehk sünnitan novembri hakul. Igaljuhul.. minu käest uuritakse pidevalt, et kuidas ikka läheb ja kui ma vastan, et hästi ja ükski häda mind ei vaeva.. jäädakse vait. Olen endamisi mõelnud, et kas ma olen siis imelik esmarase, kui mind ükski asi ei vaeva…
Mu sõbranna sai mu rasedusest teada väga vara. Ja siis ta ootas pikkisilmi, et millal ma nüüd hommikuti küll oksendama hakkan. No halloo!! Sain talle tõestada, et inimesed on väga erinevad ja kui temal oli raseduse ajal halb ja ei saanud tööl käia, siis inimesed on väga erinevad 🙂
Igaljuhul. Sellistele hirmujuttudele peabki vastama üdini positiivselt 😉 Äkki jääb see hirmutamine siis ühel päeval järele?
Nii hea tekst! Istun 9 päevase pojaga haiglas ja sain ikka hea kõhutäie naerda?Tänks!
Oh ma sain täna seoses rasedusega veel ühe “imelise” kogemuse osaliseks.
Käisin täna sõbrannal külas, kes sai paar nädalat tagasi pisipoja emaks. Mina ootan aga tüdrukut . Terve külas käigu aja ma kuulasin seda, kuidas tulevikus minu tütrel on peigmees olemas. Kuna elame ühes piirkonnas (paar tänavat vahet ainult), siis kindlasti lapsed lähevad koos lasteaed ning peame kindlasti nad ühte rühma panema ja siis kooli lähevad ka ühte klassi. Maast madalast juba parimad sõbrad ning siis kallimad ja lõpuks abielluvad ning saavad mitu ninnu-nännu toredat last…
Kuulasin seda jutt ning pulmade planeerimist ja sadat muud imet ning üritasin viisakalt naeratada. Ise samal ajal mõtlesin, et mida krt ma selle peale vastama peaks. Minu viisakad vihjed sellele, et minu laps valib ise tulevikus endale kaaslase jäid kõik kuhugi teise maailma tema jaoks…
Ausalt öeldes selline BS oli hullem, kui see ähvardamine kui raske lapsega on.
Täiesti lõpp kuidas ma naersin praegu 😀 😀 Minepekki kui täppi sa panid selle jutuga praegu – ma just viimasel ajal olen mõelnud, et miks on popp see, kui saad teist üle trumbata sellega, kui raske töö/kodune elu vms sul on ja kuidas ikka sina oled magamata ja väsinud ja stressis jms. Ja et keegi teine pole õiget elu näinud ja tunda saanud, kui pole sama läbi teinud mis sina. Aga äkki ma ei taha ja mõelda vaid – äkki ma EI PEAGI kannatama ja piinlema nagu sina seda tegid/teed?!? Mõeldamatu eksole.. Ohjah, vähemalt ei ole ma ainukene, kellele käib pinda see ette ennustamine ja kaagutamine mis sind kõik ees võib oodata. Nagu oleks tänapäeval seda stressi niigi vähe eksole igasuguste arvete ja laenude najal? Elage oma elu ja laske teistel sama teha, ausalt noh! 😀
Kaks sõna: kadedus ja rumalus!
Tglt vb kolm 🙂 kibestumine ka, sest endal ei lähe nii hästi kui sul ja see ei anna neile rahu. Kahju neist.
Sulle ja su perele aga mõnnat suve jätku 😉
Ma ootasin samuti sünnitust põnevusega ja ei tulnud kordagi selle peale, et võiks olla mingi jube kogemus. Ja ei olnud ka, hoopis kõige vägevam ja võimsam-ürgsem kogemus mu elus, millele siiamaani mõtlen tagasi hea tundega 🙂 Küll aga neid sünnitusjutte oli igasuguseid ümberringi. Ja beebi kuude kaupa nutmise jutte. Ilmselt ma olin nii konkreetne inimene, konkreetse pilgu ja olekuga, millest võiks kohe välja lugeda “minu rasedus on minu ja mu mehe asi, jäta rahule”, et tegelikult keegi väga hirmujutte ei rääkinudki.
Tore on ka see, kui sa rasedana oled otsustanud sünnitusele mitte hirmuga mõelda, vaid oled positiivne ja siis peetakse vajalikuks ikka toonitada KUI valus see on.
Esimese rasedusega mul ämm raseduse teises pooles muud ei teind kui hirmutas, kui kohutav ja õunde asi on sünnitus. Rääkis enda kogemustest. Minu kommentaar, et see on kõigi jaoks erisugune ja seal kus on variant, et läheb halvasti, on ka variant, et läheb hoopis hästi. Ei kuulanud, vaid ikka jahus edasi, kuidas talle lõpuks arst käe emakasse toppis, et platsentat kätte saada jms detailid, mida ilmselt kellelgi vaja teada pole. No ja kui mul laps ära sündis ja ma oma sünnituse kui maailma kõige imelisemaks kogemuseks hindasin, ei olnud ta asjadega üldse rahul ja kadedust õhkus igast keharakust. Teisest rasedusest ämm-äi ei kuulnudki 😀 Ülla-ülla, miks. No aga juba tuttavast hirmujutust ei pääsenud ma siiski, vaid sain kõigest uuesti kuulda siis, kui katsikul käidi. Muust ei ole inimestel rääkida või oma elu elada. Hiljem vaevas veel minu eest pead, mismoodi ma küll kahe lapsega õues käin, suuremat lasteaeda viin jne. Et ise üritad küll positiivne ja optimist ja hakkaja olla, aga keegi teine ikka mõtleb sinu eest ning hakkab oma negatiivsust külvama.
? ära pöe see on kadedus. Mul on 4 last viimane on 2kuune. Ja minul pole old 8 aastat magamata öid. Ega ka mingeid koolikuid ja gaase. Eks seeole emast kinni kah. Mida vabama mötlemisega ema seda vähem on endal stressi mida lapsele edasi anda ❤ Sa oled just vaba tegema mismoodi ette arvad. Oled parim ema just sinu lastele. Teised möelgu mis tahvad.
Tundub, et teema resoneerub meist nii mõnegagi 🙂 mul ka üks konkreetne sõbraanna, kes ikka seda negatiivset ennustanud on. Et küll sul ikka läheb raskeks jne. Pirni pani ta mees siis kui abiellusin oma mehega. Et noo oota 5 aastat ja küll siis hakkate maja jagama ja mida kõike veel. Eks see ole vist oma eluraskus, mis tuleb ka teistele nakkushaigusena kindlasti edasi anda. Kurb iseenesest. Selle sõbranna puhul sellist minu õnne üle rõõmustamist nagu ei mäletagi. Pigem resoneerub temaga see murede maailm.
Ja siis on veel üks tädi, kes muudkui ennustab vaesust ja raskust ja muredekoormat. Terve elu olen talle püüdnud selgeks teha, et mul on elus kõik hästi. Mul on piisavalt raha ja õnne ja kõike muud aga selleks nagu puuduvad kõrvad. Kahju nendest inimestest. Aga eks see koormav ole vahel muudkui selgitada et minul on kõik hästi 🙂
Ma arvan selle puhul nii et rasedad naised on end juba sisemas valmis pannud beebieaga kaasnevasse ja kui peakski tulema see horrible baby ,kellega kõik need eelpool mainitud raskused kaasnevad siis beebi ema on nende jaoks valmis ja need magamata ööd pole midagi hullu. Kuid kui hiljem on elu chill siis vaatavad tagasi ja see tundus hullem kui oli. Näiteks ei suudaks mina praegu mõelda et ma peaks kõike seda uuesti tegema (kuigi olid rahulikud beebid) .sellest on kaua möödas ja olen harjunud et ei ole beebit majas.Samas tean et kui peaks soov tulema siis olen jälle nagu justkui ootamas seda beebiiga ja sellega kaasnevat.Ühesõnaga mina usun et rasedus ongi selline maagiline asi iseenesest,mis emad (ja isad) ette valmistab selleks “hulluks” ajaks ,mitte sõbrannad !
Oh jah, minul olid ka sellised ähvardajad ümber 😀 Nende kurvastuseks iiveldas ainult alguses (polnud midagi märkimisväärset), turseid jms polnud, kaalu tuli ainult 4kg juurde (olin enne juba ülekaalus, mistõttu alguses läks kaal alla), matkasin/tegin trenni edasi. Enne lapse sündi ütlesin ise kogemata ühele tuttavale (tal oli hiljuti beebi sündinud), et sa oled nii väsinud ilmega, kas keegi sind lapsega aidata saab (mees töötas Soomes). Vastuseks sain, et oota laps ära ja näed, et magada ei saa-laps käes, esimesed kuud ärkas öösel söögi ajaks ja edasi ärkab vaid korra.
Miiiiiks keegi mind kunagi ei “ähvardanud”??? Ega hoiatanud???
Kas ma oleksin uskunud ? Mõistnud mida see minuga teeb ? Mõttetu hala.
Kolm aastat järjest magamata see oli ikka katsumus. See panebki oigama, mis rasedale kostub ähvarusena. Inimene räägib enda kogemusest ja teeb sellest järeldused, kuni saab teisteuguse kogemuse ja teeb jälle uued järeldused. 🙂
MA tean küll seda kõiketeadjat tooni ja ilmet, mis sind pahandab. Ütle siis sellisele et sa jätad praegu oma tooniga mulje nagu sooviksi seda mulle. Kena oleks soovida ja loota midagi paremat.
Minu beeps ka ei nutnud öösel,3 korda tahtis tissi,eks see ikka väsitas,sest ma polnud enam 20 vaid 37,a ei miskid hullu
Ahhhahahhaa 😀 Lõpp oli eriti hea. Aga tean ka seda ähvardamist vägagi hästi. Esimesega ei osatud ähvardada muud, kui et magamata ööd ja rist ja viletsus kõik. Teist jäin ootama, siis hakaks tulema, et pangu ma tähele, et ega see teine laps nii rahulik ei tule kui esimene jms. Teine on juba aastane ja on siiani vägagi rahulik olnud. Aga mõni käib ikka ähvadamas, et oodaku, kui ta jalad alla saab, siis jooksen lapse järgi nii, et halb hakkab ja saan ka SELLE kogemuse kätte, mida mul veel olnud pole, aga teistel ju vist siis on. Aga tõesti, süda ei anna ju rahu, et kuidas teisel nii pole. See on lihtsalt puhas õelus ja kadedus. Muud mitte midagi.
Võin omast kogemusest öelda, et mul on olnud lausa neli beebit, kes viksilt ja viisakalt ainult sõid ja magasid ning magamata öödest ei tea mina kui ema, midagi 🙂
Pakun, et kui kaks esimest Sul juba rahulikud lapsed olid, siis kolmas tuleb samasugune.
04.08.2018 bride to be. Tänks – mõtlesingi, et milliseid tooste oodata on ?? nüüd olen küll KÕIGEKS valmis ??
Ma ei tea kas see on sellest, et mul on esimene rasedus või et ma niivõrd noor olen või mõlemat, aga pidevalt ma kuulen teistelt, et ma ikka ei tohiks nii palju seda süüa ja et ma peaks rohkem seda sööma ja et ma ikka ei tohiks üldse karastusjooke juua ja seda ühte burksi süüa ja toidukotti ka jumala eest ära tassi!!! Ja pidevalt öeldakse, et “oi sa oled nii ilus suur” no tänks ma ise ei märkanudki. Ja no kõige tipp on see kuidas mõni ütleb, et kas sa liiga noor ei ole, et laps saada ja kus te elama hakkate ja kuidas hakkama saate ja miks miks miks. See kõik nii naljakas, aga samas jubeeee häiriv
Oiii mäletan ka seda hirmsat “heatahtlikku” hoiatamist beebiea puhul .Olid täiesti rahulikud mõlemad ,ärkasin alati enne last sest neile meeldib põõnata .Kuid ma ei saa aru miks keegi ei hoiatanud “viiese trotsi” ja puberteedikute probleemide eest ? Sest no minu jaoks on see beebiiga selle kõrval olnud köömes ?
Lende hoidis sind küll ju alles hiljuti korralikult üleval.
See, et ma öösel paar korda ärkasin, ei ole vist väga võrreldav magamata öödega, mida mõni ema kirjeldab.
Tead, ole õnnelik, et nad hoiatavad/ ähvardavad 😀 Mulle ja mehele räägiti just vastupidist versiooni (beebi sööb ja magab) ja kui meie laps sündis, siis saime sellist risti ja viletsust tunda magamata ööde, gaaside, ei saa sekundikski last käest panna, et siiamaani tuletame pisarsilmi seda aega meelde 😀 😀
Kunagises teleseriaalis Xena oli hea tsitaat: “I’m pregnant, not braindamaged!”
täiesti lamp ja teemaväline, aga täna punaseid sõstraid korjates mõte seikles ja tuli meelde, et nägin öösel unes kuidas sinu kardo mulle oma noksi näitas kuskil aias, lihtsalt tõmbas shlongi välja ja naeris 😀 😀 mõtlesin et noh on mõnel preilil alles vedanud ja elasin oma elu edasi 😀
Mina kannatasin ühe lapsega siis vähemalt nelja ema eest magamata öid ära, niiet palun, palun 🙂
mind ka hirmutati iga asjaga, aga… ma vabsee ei kuulanud, ja mul ei tulnud ka neid asju, millega ähvardati ehk 100 kg võtan juurde, kuna ma olin nii kõhn enne rasedust…ja ei võtnud vot… siis oli: aaa… okei. vedas siis. Paistetus? Njetu! Armid KOHE KINDLASTI! Eip.
Ma olen nii kade teie peale kellel magavad lapsed on ?. Mu esimene tütar õnnistas mind magamata öödega kuni 3a saamiseni, siis sündis väike õde. Teatepulk anti talle üle. Nüüd ootan kolmandat last ja teine saab kohe 3a. Ei tea kas kolmas laseb magada või jätkan harjumusest napi unega. Aga jh. Neid kõike teadjaid ja “ähvarjdajaid” on igasuguseid.
Ma ka ikka aegajalt kuulen, et isand kui raske mul saab olema, kui laps sünnib. Küll on see või too või kolmas häda küljes …
Tuleb see, mis tulema peab … Ega ma siis nüüd ei jäta last igaveseks kõhtu, kuna äkki on raske. Äkki ei saa öösel magada, äkki on lapsel kohutavad gaasid, äkki on kohutav pubekas jne. Laps on täpselt selline nagu olema peab, nutab, siis kui nutab, on gaasid, siis on gaasid. Küll ma sellega tegelen sel hetkel, kui need probleemid käes on.
Teine asi, millest ma aru ei saa, on see kõhu patsutamine. Milleks? Mis kuramuse pärast on vaja tulla ja katsuda minu suurt paksu kõhtu…
Minu beebi magas ja sõi esimesed 4 elukuud. Ma ei mäleta, kas ma teda nutmas üldse kuulsin. Igatahes olime kogu aeg perearsti vaateväljas, sest polevat normaalne, et laps ei nuta ja nii palju magab. Gaasidest ei tea ma ka midagi ja ühtegi unetut ööd esimene aasta pole olnud. Eks mõni öö on pidanud tihedamini üleval käima, aga magamata pole olnud. Vedas vist siis 🙂
Niisama teemaväliselt…
Mis mangi teemast sai?
no lühidalt – midagi 😀
Päris hästi öeldud need viimased sõnad ? ega jah vahest mõtled et mis seal ikka hullu saab olla.. kui laps nutab siis nutab ja kui on rahulik nagu ingel siis ongi nii.. ei pea ju hirmutama esmarasedaid ja üldse rasedaid ? küll saame hakkama ?
Hahahaha. Kohe tuli enda rasedus aeg meelde. Üks neiu küsis mu käest ,et kas sa tead ikka ,et laste peale läheb jubedalt raha. Mul juba viis kuud täis ja mis ma siis selle lausega oleks pidanud tegema ? ei tead, ma arvan ,et ei osta lapsele ühtegi mähet ega riiet selga, ju ta kuidagi hakkama saab.
Jutt jumala tõsi , ma mäletan rohkem hirmutamist kui kaasa elamist.
Põhiteemad minu praeguse, teise raseduse ajal:
“Issand jumal ära sa seda kotikest tassi ja ära sa jumala eest end liiguta.”
Ma ei ole invaliid ! Kui ma tunnen, et ei saa või ei taha siis ma lihtsalt ei tee ega tassi rohuliblet ka mitte.
“Proovi siis puhata nii palju kui jaksad.”
Eks ikka saab ette magada ja puhata 😀
“ Ära söö selle firma kanafileed ja ära joo seda limonaadi jne plaplaplapla”
“ Ära pane lapsele seda nime , ma tean ühte haiget last selle nimega”
????
“ Oii milline suur kõht sul ees on “ või “ tere, paks! “
Neid asju veel aga mu rase lambaaju ei suuda praegu rohkem meenutada.
Ja mulle ei meeldi kui keegi katsub mu kõhtu peale mu mehe või lapse ? . Katsuge beebit kui ta sünnib mitte minu kõhtu. “ Noh , kas põksib ka v ? “ ajab mulle judinad peale ?
Issand JAAA!!! Ma mäletan seda, kui julgesin öelda, et ma ei karda sünnitust, siis öeldi ka, et hehehe, oota natuke, küll enne sünnitust kartma hakkad… NAGU MIKS???? Õnneks ma siiski ei kartnud, pigem ikkagi ootasin seda huviga, sest see tundus mulle nii võimsa ja ürgse kogemusena ja ma ei pidanud pettuma. Tõesti pole end vist kunagi rohkem vägevama naisena tundnud kui sünnitades. Jah, mul ikkagi vedas ka, et esimene sünnitus sedasi ilusti kulges ja ma oma jõududega suurema sekkumiseta hakkama sain. Seda võimsam oli tunne! Rasedusega vedas ka meeletult! Juurde võtsin normaalselt, vaevusi ei olnud. Okei, paar korda läks jalg krampi, aga no üldiselt oli elu nii lill, kui üldse andis! Näonahk oli super, seksiisu suurenenud, üldse olin nii ilus ja õnnelik suurema osa ajast, et lausa igatsen rasedust ja vahel läheb käsi kõhule ja unistan, et sealt võiks mulle keegi vastu müksata 🙂 Veel mis meenub, on see, et joogat üritati igast otsast pähe määrida. Jah, ma usun, et see tuleb igati kasuks ja aitab sünnitusele kaasa ja see on tõesti väga tore, et rasedad ja loomulikult teised inimesed ka joogat harrastavad, aga see ei ole kõigile! Mina ei tahtnud joogatada ja selle peale ka juleti silmi kõõritada 😀 Umbes nagu jooga=kerge sünnitus. No ei ole ju ilmtingimata nii! Niii… mis veel meenub… Üks sisulist võõras suvatses minult raseduse ajal küsida, et kas lapsukesel ikka isa ka olemas on. WTF??? Ma ei tea, et ma oleks mulje jätnud, et ma niisama ringi litutan ja juhuslikel endale tittesi lasen keerata. Kuidas üldse tuleb sellise küsimuse peale ja kuidas see küsimus üle huulte lubatakse, ma ei tea :/
Kui laps oli sündinud, siis pidid nii mõnedki pettuma, sest ka mind on õnnistatud ühe supertubli ja magusa unega beebiga! Muidugi vastsündinut pidi ka öösel toitma, aga kui see mööda läks, siis hakkasid sellised 8-9 tunnised ööuned, mõnikord ka kauem. Jah, esimesed 3 kuud olid ka gaasid, aga espumisan hoidis need kontrolli all ja ma ei tunne end nüüd sita emana, kuna julgesin beebile ravimit anda, mitte ei veetnud tervet aega röökivat last kussutades. Aga äkki ma siis ka ei ole PÄRISELT emadust tunda saanud? Hehe, muidugi 😀
Meie planeerisime pikalt siis kauaoodatud teist last. Aasta alguses lasin välja võtta spiraali, et no hakkame nuud tegema. Ma eeldasin, et jaan vops ja kohe rase, aga eii. Olin juba unustanud, et noh me ju midagi ei kasuta. Ja Nuud on spiraal väljas olnud 5kuud ja ukshetk vaatasin,et peaks päevad tulema,mida ei ole on päevad. Lõpuks siis kauaoodatud triibud. Aga pealt seda kui mees ja tütar teada said sellest uudisest siis olen nende jaoks nagu lõpurase muud ei kuulegi kui titt ees ja titt taga ?.
:)D Minul ajas ka s..ta nii keema selline asi. Üks tsikk muudkui kisas, et naudi seda aega, kui sa rase oled..sest kui laps ära sünnib, siis enam sa kodust kuhugi välja ei saa, magada enam ja saa ja üleüldse – no life NEVER again! Ma usun, et ma olin siis juba kergelt näost sinine, sest ma olin riskirase ja voodirežiimil ja mingi aeg oligi minu maksimumdistants voodit wc-sse ja wc-st kööki ja köögist voodisse. Ma olin hullumas!Ja siis ta tuleb ja ütleb, et naudi- ega sa lapse sündides enam välja ei saa ja mingit elu ei oma. Mul oli ka imeliselt magav ja sööv beebi, gaasivalusid polnud, igasugune võõrutamine läks imeliselt, hambaid tuli korraga nagu seeni peale vihma ilma igsuguse kisata. Ma sain lõpuks elu tagasi, kui see tegelane oli väljunud mu kehast! 🙂 Praegu tahaks parastavalt keskmist sõrme sellele sariähvardajale näidata 🙂
Ja teine asi, mis mind hullumiseni viis – lapse soo ennustamine igasuguste võimalike asjade järgi. Kõhu kuju, näonahk, üleüldine välimus, oksendamine ja mitte oksendamine, isud ja mitte isud jne jne. Parim oli see- poega oodates on ema ilus ja tüdrukut oodates kole. Ma alati demonstratiivselt kõva häälega siis mainisin, et mina ootan tütart, et mis ma siis nüüd järeldama peaks. Ja järgnes mulle täiesti ootamatu – üks daam siis vaatas mulle paarkümmend sekundit pingsalt otsa ja lisas: “Jah, sul on tüdruk jah!”. Nagu tegelt?! 🙂
Ja kummaline on see, et kui taolistele provvadele tuua näiteid, kus nende rahvaennustus paika ei pea, siis need on kõik erandid 🙂 Miskipärast aga kipub neid erandeid rohkem olema 🙂
Olen olnud 5 korda rase. Esimese lapsega olin nagu emalaev. Uksest sisenedes naerdi et enne tuleb naba,kõht,tissid ja siis kuskilt kaugelt mina tagant järgi. Peale lapse sündi ei teadnud ma mida tähendab magamine. Olin kui sombi. Teie lapsega polnud kõhtu näha ja vaikne rahulik beebi. Kolmas laps oli voodivihkaja. Magas aind kärus või turvahällis,samuti magamatta ööd. Neljas laps õpetas kolmanda ka voodis magama. ?. Suht rahulik beebi oli. Viies on prargu 10 kuune ja käib öösel paar korda üleval aga muidu rahulik. Muuseas rahulikud ja vaiksed lapsed on mul olnud tüdrukud(teine ja viies) poisid on need kes on näitand mulle kuude viisi magamatta öid.
Ja kuidas see loetelu hirmutamise teemaga…
Võib küll 3 hästi magavat last saada, omal nahal kogetud. Kolmandal on hambad ka täiesti valutult tulnud, esimese avastasingi nii, et lihtsalt nägin ühel päeval suus midagi valget ja hammas oli täiesti märkamatult juba lõikunud. Aga see jutt on teiste puhul küll pidevalt, et kuidas ma ikka jõuan jne, nagu emaks olemine midagi kohutavat oleks. Muidugi on vahepeal raske, aga milleks endale probleeme juba ette välja mõelda. Varsti sünnib neljas laps ja kui ongi nii raske, nagu paljud väidavad, siis olgu pealegi. Küll saame hakkama.
Oi kui tuttav, mind ka hirmutati ikka täiega ära…gaasid, koolikud, magamata ööd jne, no see on ju nagu aamen kirikus kui lapsevanemaks saad! Olin juba ettevalmistunud selleks, et küll ma ennast mingi aja pärast vaikselt üles poon kui selle tite kätte saan 😀
Aga tulemus – täiesti ideaalne beebike, sõi ja magas, reaalselt ta ei nutnudki, kõik tuttavad imestasid alati kui külla tulid…vaikselt kägises vaid kui kõht tühjaks läks. Ei mingeid magamata öid, gaasidest ei tea mina midagi ja hambad tulid ka nagu muuseas suhu.
Uuh, joppas ikka täiega! 😀
Aga juba kujutan ette kui peaksin teise ootele jääma, siis hakkab jälle sama laul pihta – nüüd saad ikka raudselt topelt jne.
Mulle on kõrvu jäänud kuskilt, et sa ei ole lapsi vaktsineerinud? Minu oma ka pole saanud ja samasugune rahulik beebi, kes ei pea hüsteerilise nutuga vanematele selgeks tegema, et kuskilt on valus või paha. Elab oma rõõmsat beebielu gaasideta ja hambad tulevad nii muuseas ?
Ei usu, et siin nüüd see rahulikkus vaktsineerimata jätmisest on tulnud. Minul laps kõik vaktsiinid saanud ja elame täiesti rahulikku elu vaikse ja lepliku beebiga ?
Ma ka ei usu, et vaktsiinid teevad rahulikuks või rahutuks lapse 😀
Vaktsineerimine küll lapsi rahutuks ei tee ? minu kolm on kõik immuniseerimiskavas ettenähtud vaktsiinid saanud ja kõigil väga rahulik beebiiga.
Minu esimene plika oli gaasivaludega…tâpselt kolmanda elukuuni kisas nagu keegi peksaks ? kõik muud etapid tulid valutult .
Teine plika oli rahulikum, magas pisut kehvemalt, kuid muidu polenud suurt hullu ?
Ja no kolmas laps vist 8 v 9nda kuuni ei maganud terve öö…ja praegu ûle aasta..ja siiamaani pole ta suurem magamise austaja ja praktiseerija ?
Kõik kolm on olnud niiiii erinevad ?
Aga no ma ûtlen, et kõik sellised hädad on täiesti ületatavad
Mingeid “arme” mulle ei jäãnud magamatusest ja isegi kõrvakuulmine on alles ???
Minu teine laps sünnib oktoobris ja kohe kui ära teatasin, et last ootan, hakkas ähvardamine pihta. Kõik samad jutud mis sul- magamata ööd, kaalutõus jne jne. Viimati vaatas sõbranna oma kolmeaastast agressiivset nutisõltlast ja teatas mulle, et oodaku ma vaid, varsti on mul samasugune kodus… Ma omakorda mõtlesin, et polnud mu esimese lapsega mingeid selliseid muresid ja ei tule ka teisega. Lisaks olen saanud lugematul hulgal ettekirjutusi mida ma tohin süüa ja mida mitte… ja loenguid sellest, et kõhule ei tohi päikest võtta. Kui küsin miks ei tohi- ei tea keegi vastust, sest kurat, kõhule tohib päikest võtta, lolliks ei tasu lihtsalt minna. Oeh.. ma olen 34 aastane, esimene laps (juba teismeline) on päris hästi välja kukkunud ja mind õpetatakse nagu ma ei teaks lapse saamisest ja kasvatamisest midagi.
Kõhule ei tohi sellepärast päikest võtta, et päike kütab lootevee nii kuumaks, et beebil on pärast kuumem kui põrgus seal olla. Nii ütles minu ämmakas, kui ma oma esimest last ootasin, kes suvel sündis. Et kas rätike, pluuse või midagi ikka kõhukesele peale ?
Haha, läheb sinna kategooriasse, et kuskil beebigrupis üks raius nagu rauda, et kui kõht päikest saab, siis läheb lootevesi keema 😀
Inimesed on siiski püsisoojased… ei propageeri päevitamist, aga paraku jah 🙂
Muidugi pole mõttekas kõhule tunde päikest võtta nii et endal juba higimulli otsa ees. Aga Mõõdukalt võib ikka ju päevitada.
Nali naljaks, aga minu ema reaalselt tuligi sarnaste asjadega pulmapäeval lagedale, nagu sa viimases lõigus kirjeldad! 😀 Lisaks käratas: vaadake, et te siis kohe tittesid tegema ei hakka (siinjuures peaks mainima, et me pole mingid 18-aastased, vaid neljakümnele lähenevad kodanikud, abiellusime mõned aastad tagasi).
Minul läks rasedusega ärevus nii suureks, et olla ei osanud. Mitte raseduse enda, vaid kõik muu elu oli niiii ohtlik. Osalt põhjuseks mu loomupärane muretsemine, teiselt siis need “head sõbrad”. Toorest kana liha katsud, siis pead hüppama happevanni. Kassi ei tohi üldse puutuda, parem kui sa koliksid minema, et küla kassidega kokku ei jalutaks. No ja ma olin rase talvel ja siis tuli mu tuttav (meditsiinitöötaja) rääkima, kui palju inimesi juba nende haiglas on grippi ära surnud, siis ja ei osanud enam kuskile poole joosta.. APPI
Nali naljaks, aga minu ema reaalselt pulmapäeval sarnaste “kildudega” välja tuligi! Lisas veel: vaata, et te siis kohe tittesi tegema ei hakka! (me ei ole mingid 18-aastased, vaid ikka juba neljakümnele lähenevad kodanikud).
Appi! Kui hea, sain kõhutäie naerda! Eriti see pruudi maa peale toomine, et triibuga alukaid korjata saab varsti!
Aga tegelikult, tean mida tunned! Minul esimesega samuti, kõik ohkisid, et ju sul siis vedas, et ei ole kisanud ja magamata ei ole jne…
Aga äkki on asi, selles, et enamus on ise krdi vingatsid ja iga asja peale ohivad?
Sessuhtes, et loomulikult lapsed nutavadki, ja samuti ka minu esimne laps (no teine alles kasvab kõhus), ja vist isegi oli seda et öösel mõnikord oli ärkvel, aga mul ei olnud nagu aastaid magamata öid :p
Ma pigem mõtleks, et kui üldse ei tee midagi, siis peaks see imelik olema?
Aga inimesed on kohati lihtsalt lamedad, ma ei oska muud öelda! Puudub vist mingi filter vahelt, mis ütleb, mis on viisakas ja mis mitte!
No näiteks, et suvalised tulevad uurima, kas oli ikka planeeritud jne… No mis see sinu asi on, kas ma seksisin teadlikult v mitte 🙂 Sessuhtes, et ma panen samale pulgale, et hakkaks lausa vastu uurima, et nooo, mis poosis siis täna ka kotid said?
Mind keegi ei hirmutanud, aga minu sees olnud hirmu tõttu olin täiesti krampis. Mida lähemale sünnituse aeg jõudis, seda hullemaks see tunne läks.
Olen see õnnetu inimene, kes ei saanud esimesed 4 kuud üldse magada, sest lapsel olid koolikud ja nuttis meeleheitlikult. Päevapealt 4kuusena jättis nutmise, elu oli kohe kergem. Aga kogu lapse eest hoolitsemine lasus minu õlul, 2 aastat ei saanud koduümbrusest kaugemale. Lisaks vaevused raseduse ajal, millest jubedam oli sügelemine üle keha viimased 2 kuud. Siis tuli keisrilõige ja pikk taastumine. Ilus aeg see polnud, siiamaani – laps läheb 2. klassi juba – tuleb kananahk ihule, kui meelde turgatab. (Ka haiglapersonal oli suures osas üleolev ja ebasõbralik, midagi ei seletatud, lapsel keerati 3. päeval nabakönt küljest ära –
tuli verd; jne).
Enam midagi säärast kogeda ei taha, jube kogemus.
Seega oled ausalt ja korralikult EMA eksamid ära teinud ?
Viimane lõik ???
Superluks lugemine jälle aga ma arvan, et inimesed ei mõtle seda rääkimist justkui hirmutamist või ähvardamist. Vähemlt mitte alateadvuslikult. Pigem on see mingi kogemuse jagamine või miskit.
Ja no kui keegi teadlikult sinuga pedereerib, siis vast oleks lihtsam negatiivne energia endast eemal hoida 😉
Ma loen ja juba veri keeb :D.
Ma sain täpselt samu kommentaare. Eriti käis inimestele pinda, et miks ma teise raseduse ajal juurde ei võta. Absoluutselt kõik pidid ütlema, et issand jumal, sa ei näe küll lõpurase välja. Nagu mida pe***t? Esimene lapsega võtsin mingi 20 kg juurde ja siis oli ütlemisi stiilis..ooo kaksikud v?
Ma ei kannata selliseid lolle silmaotsaski, kes oma jobude kommenaaridega ma ei tea, mida taotlevad. Nagu tunneks rõõmu selle üle, et keegi raudselt peab piinlema. Olgu siis need ülekilod, magamata ööd, beebi koolikud jne..õõh..
See viimane lõik, hahahahaaa???? Pole ammu nii südamest naernud kui täna! Aitähh 🙂 ???
Hahahaaaaaaa! Pool kilo hemorroide teki all ja sitatriibuga kotte sügava mehe trussikud! Made my day!
? Tuli kohe enda raseduse aeg meelde. Siis tundus ka,et kõigi (nii emade kui ka lastetute naisterahvaste) pühaks kohuseks oli mind hoiatada! Kõige kiuste oleme siiani väga hästi hakkama saanud ?
Ma laste kohta ei mäleta, et nii räägiti. Aga on meeles kui kassi võtsime, kõik ju nii targad kohe. Et umbes varsti me magada üldse ei saa, kass mängib öö otsa ja jookseb ringi jne. Meil kass saab kohe 8 kuuseks ja ma olen teda ainult paar korda öö jooksul kuulnud, minu arust ta magab ikka terve öö või siis mina olen nii raske unega. 😀 No eks lastel ja loomadel on ikka nii, et kõik ei ole ühe puuga löödud. Ei ole ma ka pidanud hullult lastega öösel üleval olema, ikka maganud normaalselt. 🙂
Selle kassijutu peale tuli mulle kohe meelde, et mulle ka öeldi, et öine tramburai läheb lahti. Ma võtsin ju kaks kassi veel korraga. No seitse aastat ja ei olnud mingit öist tramburaid. Aga see-eest järgnevad viis aastat… Ma pole kahe lapsega eriti pidanud öösiti rahmeldama, aga kassid on küll täiesti põrgulised, ise ometi juba auväärses prouaeas.
Ja kassid väidetavalt on öösel üleval. Ma küll ei tea, kust see jutt pärineb. Alguses esimestel nädalatel oli jah, kus loom elavnes õhtul aga sai kiiresti aru kuidas see rütm käib. Ja kui tuled kustus olid, siis heal juhul tunnike müras veel edasi aga siis keeras end kerra magama.
Nüüd piisab kui ütlen talle õhtul uneaeg ja kass sätib end oma pesa peale.
Selle kassijutu peale veel selline lugu, et meil kaks kassi ja oktoobris laps sündimas ja pidevalt kuulen tuttavatelt seda juttu, et me kassid maale viiks, et neil hea väljas elada. Muidugi me neid sinna ei vii arusaadavatel põhjustel ja siis öeldakse selle peale, et kassid väga armukadedad loomad ja lämmatavad lapse ära :))) väga tore kuulda sellist juttu lähedaste poolt