Ma olen FBis ühes feministide grupis ja pidevalt avastan ennast mõttelt, et no jumala eest, küll saab ennast ikka IGAST asjast solvatuna tunda. No ala Muhu leival oli reklaam, milles oli kirjas ala, et söö leivakontsu, kasvavad suured tissid vms. Täpselt selline sõnastus ei olnud, aga no mõte on sama.

Mind see küll ei solva, ei oskaks sealt solvangut väljagi lugeda, aga kus mindi närvi, et appi kui iganenud ja labane ja mida kõike veel. Mul vanaema ütles ka nii, et ma ei ütleks küll, et ta jube labane oli. See on lihtsalt mingi … ütlus. Samas tõetera on all ka, sest leiva saia konts on enamasti purakas tükk kaloreid. St tekitab rasvkudet ja rinnad ongi rasvkude :D

Ja kui keegi peaks mulle ala tänaval midagi järgi vilistama või hõikuma (mida pea never ei juhtu, sest ju ma pole piisavalt ahvatlev :D), siis ma kehitan õlgu ja lähen oma teed edasi, mitte ei nuta kuskil nädal aega patja, et mind nüüd verbaalselt ahistati ja alandati.

Ei tea, võib-olla olen ma liialt pohuistlik ja ma peaks selliseid asju maru tõsiselt võtma ja igast asjast solvatud olema, umbes nagu, et lennujaama naistevets on roosa. Õhh! Appi! Nii seksistlik! Äkki mulle ei meeldigi roosa?!

Samas naerda ma võin, aga esimest korda elus puutusin ka mina kokku sellega, et ma reaalset sain aru, et suhtumine minusse on see, et naine=alamklass. Ma ei hakka siin nimesid mainima, sest iseenesest oli teenusepakkuja väga viisakas ja tegi mulle lausa 20% alet, et noh, narr oleks teda nüüd siin avalikult dissida. Keda huvitab, küsib mult postkastis vms. Ühesõnaga, tellisin toote. Mina kirjutasin, mina suhtlesin ja mina pakkusin aja, millal saaks tootega tutvuda enne ostu.

“Kas teil on siis ikka abikaasa ka kodus?”

-“Eee.. mis asja teil mu abikaasaga on, et ta kodus olema peab?”

“Ei no ikka tahaks, et keegi, kes lõplikud otsused teeb, ka üle vaataks.”

-“Aitäh, ma suudan ise ka otsuseid teha…” suutsin ma ainult vastata.

Oh õnne, Kardo OLIGI kodus. Selle tulemusena räägiti kõike ainult talle, kuigi Kardot ilmselgelt see teema ei huvitanud. Ma seisin kõrval nagu alandlik naisukene ikka ja kuulasin meeste juttu pealt. Isegi kui MINA midagi küsisin, vastati Kardole :D Nagu… ok.

Ühesõnaga, mõni aeg hiljem olingi otsustanud ostu ära teha ja soovisin maksta sularahas, ehk siis see mees tuli jälle meie koju. Olin raha välja võtnud ja arvutituppa lauale pannud, mistõttu ma ütlesin, et lähen toon kohe raha ka.

“Ehheee, eks mehelt tuleb küsida jah,” irvitas mees.

Nagu. Mida. Perset.

Ma ei hakanud ütlemagi, et ma siin peres ainukene leiva lauale tooja olen, ta aju oleks vist lihtsalt plahvatanud ja ta oleks segadusse jäänud, et mees annab kõik mulle v? :D

Rääkides naistest, siis Mari on meil igatahes 100% tüdruk. Iga päev peab seljas olema kleit, mida muidugi 3x päevas vahetatakse. Viimasel ajal on lisandunud see, et ta tahab printsess olla. Pean tal huuli ja silmi värvima, lohistab minu kontsad endale jalga ja käib ennast peeglist imetlemas. Tal on lausa kaks käekotti ja kolm sõrmust! Ta veel ei tea, et see on VÄGA seksistlik! :D

Jaga: