mida? juba kaheksa kuud!*

Okei, see kaheksa kuud on veits mööndustega öeldud, sest tegelikult hakkab kaheksas kuu jooksma 4 päeva pärast, kui mul 31. nädal täis tiksub, aga mul on täna lihtsalt praegu pool tunnikest vaba aega ja iseendalegi üllatuseks lausa midagi rääkida sellest rasedusest. Tihti heidetakse ette, et miks ma üldse ei räägi oma rasedusest jne, aga nagu ma olen siin pmst terve beebiootuse aja öelnud – ei miskit uut siin ilmas.

Ühel hetkel oli nii, et ma ohkides rullisin ennast teisele küljele ja kirusin, et jumala eest, kuidas mul need lõpuraseduse hädad juba külge tulnud on, et ma alles teises trimestris. No jah, suur oli üllatus, kui ma äppi vaadates sain aru, et aa ei, mul ammu kolmas trimester käes ja täna ütleb äpp, et sünnituseni on 67 päeva. Kuna ma iial 40da nädalani last kandnud pole, siis ümmardame selle 60 päeva peale. 60!

Samas see on kaks kuud, mis on suht normaalne aeg, eelkõige selleks, et oma raamat lõpetada. Selle tähtaeg on ju sama, mis beebil ja see kuupäev on kindel. Ehk siis ma isegi loodan, et ma saan raamatuga varem valmis, et oleks vähem pinget, kui pikisilmi lõpus juba sünnitust ootan. Veel ei oota, aga ma tean, et selle 60 päeva jooksul hakkan ootama, sest ega mul see olemine siin kergemaks minna ei saa, kui Marta välja tulla otsustab.

Täitsa õige jutt – kõhu kasvades on tõepoolest väga ebamugav pikemaid (ja lühemaid) vahemaid käia ja kõrvetistest ma ei hakka rääkimagi, need on juba ammu. Mõni öö pean lausa kaks-kolm korda ennast üles ajama, et pissida ja üks Rennie nahka panna. Teate, sitt on, aga ma vist viriseks rohkem, kui ma poleks nagu mingi suht kogu aeg rase ja täitsa harjutav on see pidev oma kehas lõksus olemine, kus keegi sees rabeleb ja kõik iiveldab ja pistab ja nii. Seega ei lase ma ennast sellest suurt häirida. Mis aga väga ebamugav on – rahutud jalad. Lebad voodis ja ei suuda lihtsalt niisama magama jääda, jalad justkui tõmblevad või… ma ei oskagi kirjeldada. Ütleme nii, et seda ma peale rasedust igatsema ei jää, see on kindel.

Haiglakoti pakkimiseks tundub jube vara olevat, selle peale veel mõelda ei viitsi ja kui mu eelnevad kogemused paika peavad, siis mida mul ikka selleks üheks ööks ITK’s vaja oleks. Martale normaalseid riideid endale nipet-näpet, aga sellele veel aega mõelda *kuni ühel hetkel on aeg käes ja ma pole mõelnud, eks?*.

Sünnitusplaani pole ma ka kunagi teinud, minu plaan on a)haiglasse minna, b)oksendada, c)laps saada. Küll aga on mul plaanis seekord endale sünnituspleilist teha, seega kui kellelgi on häid ideid, mis lugusid seal olla võiks, siis andke teada. Noh, midagi peale selle “push it real good” loole ?

Ühtegi põhjust mul arstile minna õnneks ei ole, väljaarvatud see, et ma pole SIIANI Martat näinud, saate aru või? Iga UH ajal on ta endale käed näo ette tõstnud, või nina mugavalt emakaseina surunud, et pole võimalik olnud pilti teha. Samas kui ma käisin LA uuringus, siis arst ütles, et võime teha peale 30dat nädalat veel ühe ultraheli, ehk siis saame. Mitte, et see oluline oleks, aga Mari nii tahab näha ja ega mul ka selle vastu miskit ei oleks. Samas seda uuringu aega mul veel kirjas pole, ämmakas pidi panema.

Ämmakast rääkides, ma saingi endale eraämmaka! Vist selle ühe ja ainsa, kes siis vaba oli (või mind võtma soostus, ma ei tea). Igatahes on ta nimi Merilin Kruminš, ma vaatan, et teda on mulle soovitatud ka siin vahepeal. Ise saan temaga uuel nädalal kokku, eks näis, kuidas kohtumine läheb. Või noh, mis seal minna on, räägin talle oma mõtetest ja soovides seoses sünnitusega ja nii teemegi, mis muud.

Kõht on ees juba päris korralik, aga raseduse algusest on juurde tulnud täpselt 1 kg. Raseduse algseks kaaluks on 70kg pandud ja ma nüüd spas sain ennast kaaluda, olin täisriides mingi 71 kg, seega ütleme, et kaalun ehk 70 nüüd jälle. Ma lihtsalt alguses võtsin täiega alla, nagu iga rasedus võtnud olen, aga nüüd saab siis mõnuga juurde tulema hakata. Mõlemaga olengi kuskil 10 kg juurde võtnud, kuigi seda ma ei mäleta, kas ma 80 kilo ka kaalunud olen mõne lapsega? Lendega vast ikka? Kes seda mäletab… Pole vist väga vahet ka, kui kaalu just liialt juurde ei tule ja selle pärast ma nagu muretsema ei peaks.

Ma pole siiani väga harjunud mõttega, et ma beebi saan, aga ilmselt vist ikka saame või nii. Enne on see olnud nagu mingi fakt, et näed, saad lapse, okei, tavai, saan hakkama, teen ära, selge pilt. Alles nüüd viimaste nädalatega on tekkinud päriselt selline tunne, et ooo… kuule, see on ju päris äge! Beebi! Võttis aega pmst kaheksa kuud, aga parem kui mitte kunagi, eksole! Päris äge värk, Martat kudrutada ja nii.

Kõige rohkem põnevil on Mari. Kogu aeg tahab kõhtu katsuda ja patsutada ja kallistada ja musitada. Eile voodis ka pani käe kõhule, kui Marta seal ringi rullis ja siis ütles: “Aitab, võta välja, ma ei saa nii pai teha!”. Kuigi ta tegelt saab aru, et Marta peab veel kasvama ja natukene läheb aega, enne kui “arstitädi naks-naks Marta välja lõikab”, nagu Mari kindel on. Ma loodan, et see mingi prohvetlik ennustus keisrile ei ole, aga noh, ei usu.

Ma ei karda üldse sünnitust, ma olen selleks valmis, ma tean, et ma saan sellega lebolt hakkama ja ainus “õudus” selle juures saab olema pidev oksendamine. Üritan sedapuhku siiski mitte elueest enne sünnitama minekut liha süüa, seda on MAX rõve roopida, ütlen kohe ära. Isegi haiglasse mitte jõudmist ma ei karda, ma tunnen oma keha nii hästi, et kuigi mul lapsed sündinud kell 19 ja kell 23, siis ma olen juba hommikul ärgates teadnud, et just täna see päev on. Seega jah, kõik saab olema okei. Kõik ongi okei!

*Raseduskaaslane on mul ikka ja alati ITK, kes muu