10 küsimust instagrammist

Kuna ma olen aru saanud, et insta followerid ja siinsed sõbrakesed alati ei kattu, siis pole aus neid Q/A värke ainult instas teha. Võtsin kümme suht suvalist instaküssi ja vastan neile sedapuhku hoopis blogis:

Ma olen vist selles suhtes imelik, et ma eelistan jahtunud toitu ja kuivanud kraami. Ehk siis kuivanud leib on näiteks parim asi maailmas. Kookide puhul on ka see, et ma saan aru, et teistele meeldivad sellised mahlased ja kreemised koogid ja tordid, siis minu meelest mida kuivem, seda parem. Näiteks ideaalne kook on KEEKS. Selline mõnusalt kuiv, sidrunine keeks. Kas oleks imelik Kardolt nüüd lunida, et pliis tee keeksi kuni ma lapsed magama panen? ?

Ma olen üks nendest, kes leab, et juuksed on ainult juuksed, seega olen ma nendega omajagu eksperimenteerinud. Roosad juuksed + pikendused olid minu meelest nii ägedad ja printsessilikud, aga vabalt võis asi ka olla selles, et ma kaalusin mingi 50 kilo ja olin mega kleenuke ja ilus ? Hetkel siiski ei viitsiks niimoodi eksperimenteerida, sest nende erksate värvide hooldamine on üsna tüütu ja seetõttu ma tumeda juurde tagasi pöördusin. Üldse ei pea värvima ja mingi väljakasv ei jää ka üldse silma.

Hea küss! Sellised koos uksest välja minemised on üsna harvad – ikka kellegi sünna või jõul või muu pereüritus. See on sellepärast, et tal on päris raske ringi liikuda ja seetõttu mingi niisama söömas ta meiega üldiselt kaasas ei käi, sest peame enne veenduma, et tal tervis hea ja kas seal treppe on jne. Aga siin kodus, eks ta rohkem leiab neid ühiseid tegevusi lastega – viimane kord Mari kutsus ta siia, et vanaemaga poodi mängida. Meie ämmaga pigem ajame niisama juttu maast ja ilmast, kui ta siia asja teeb, või mina sinna.

Tigudel nimesid ei ole, sest Mari kutsub neid niisama tigudeks ja mis meie ikka tema loomadele nimesid paneme. Ehk tal kunagi tuleb mõni hea idee ja siis paneb. Ja ausalt öeldes, nad on üsna ühesuurused ja mina neil nagunii vahet ei teeks, isegi kui neil oleks erinevad nimed, seega mul vahet pole, et kas neil on või ei ole nimed, vahvad sellid on nad enivei.

Just andis FB meile teada, et eile või üleeile, kolm aastat tagasi, sai Lotte meile toodud. Ehk siis ta on umbes 3 aastane (sünna on tal kas 12 või 22 september, ma hetkel pead ei anna).

Maril läheb lasteaias väga hästi. Läheb sinna hea meelega ja alles hiljaaegu rääkisin ta logopeedi ja õpetajatega, et Mari on nende sõnul hästi sõbralik, siiras, abivalmis ja püüdlik. Muidugi samal ajal täielik suslik ja kavalpea, aga mitte iial pahatahlik. Rääkimise pärast teda noritud ei ole, sest Mari käibki ju tasandusrühmas, kus on koos terve rühm lapsi, kelle kõne pole ühel või teisel moel veel päris eakohane või vajab järeleaitamist. Kuigi ka neil on tase erinev, siis sellised nelja-viiesed on ju alles siirad lapsed. Nad ei mõtlegi arvatavasti selle üle, et miks mõni räägib ühtmoodi, või näeb kuidagi teistmoodi välja. See on nende jaoks lihtsalt elu ja erinevad inimesed on osa sellest. Selline “norimine” kui selline on minu meelest suuremate laste pärusmaa, millega ma loodan, et  ma ei pea iial diilima.

Hiljaaegu lasime Adelis teha Marile kõne taseme hindamise testi, kui teid huvitab, siis võin sellest, tulemustest ja soovitustest ka eraldi postituses juttu teha. Lühidalt – Mari kõnes on veel kohti, kus ta on veel maha jäänud, kuid on ka kohti, milles ta on täiesti eakohasele tasemele jõudnud.

Ma isegi ükspäev mõtlesin sellele, et kas peaks tulema – teistel ju on. Samas ma pean tunnistama, et need võtavad nii palju ruumi ja ega oluliselt nendega ei mängita, seega ma ei ütle hetkel, et raudpolt kindlasti tellin. Ei saa ka eitada, et väga nunnud on nad küll ja kui suurem lastetuba oleks, siis ei kahtlekski, vaid telliks kohemaid.

Ma ei oska öelda, sest väga suur osa mu blogi sisust on samamoodi asjade katsetamine ja kuskil käimine. Ja kuna saade räägib mu elust, siis paraku hõlmab see mu tööd – käimist ja testimist. Samas mulle tundub, et paljud asjad lähevad vaatajale peale, et saavadki uusi ideid, kuhu minna ja mida teha. Nt see lima tegemine – korraks näitasime ja ma siiani saan kirju, et kuidas seda ometi teha ja mis sinna sisse läks. Ma siis ütlen kohe ära, et sooda, läätsevedelik ja PVA liim. Segad silma järgi kokku, kuni see enam ei kleepu ja ongi valma.

Naljakas küsimus, aga samas pean tunnistama, et nimi Mariann ei ole mulle kunagi väga meeldinud. St kui see nimi kellelgi teisel on, siis kole ta ei tundu, aga mulle tundub, et see justkui mulle ei sobi. Et mul peaks mingi muu nimi olema. Aga mis see muu nimi on, ma ei tea ja oma nime muutma ka ei hakka, sest ilmselgelt Malluks ennast muuta oleks natsa imelik. Mariann Treimann on muidu toredalt riimuv küll.