Lugesin siin teie kommentaare ja jõudsin lõpuks järeldusele, et ma siiski ei soovi esilekutsumist. Mis siis, et enamik kommenteerijaid rõhutasid, et neil avati veed ja kõik läks kiiresti ja hästi, siis hakkasin ma mõtlema, et põhjus, miks ma siiani kartnud pole on see teadmine, et mu keha teab, mida teha. Eelmised korrad on ju näidanud, et teab. Ma rasestun umbes sõrmenipsu peale, rasedused on valdavalt kerged ja komplikatsioonideta ja mõlemad sünnitused on kestnud vaid paar tundi. ISEGI esimene, kus ma ei saanud ise mitte midagi aru ja olin pigem paanikas, siis KEHA ikka teadis, mida teha ja tegi selle ära. Ja Lende sünni ajaks olin ka mina aru saanud, kuidas hingata, kuidas rahulikuks jääda, seega see kogemus oli VEEL lihtsam.
Miks ma siis seekord ei peaks oma keha uskuma? Jah, suurt last pole vast meeldiv sünnitada, aga ega ta väiksemaks ei lähe selle esilekutsumisega ja kuna kahe kontrolli vahel on juba viie päevaga areng toimunud ja kõik märgid viitavad sellele, et küllap ta lähiajal ise ka tulema hakkaks, siis ma jõudsin järeldusele, et tõesti, miks torkida?
Minus oleks väga isekas seda teha, sest MINA tahan juba beebit kätte saada. Mis see minu asi on, millal inimene sündida tahab?
Ma muuseas ei arva ka, et selle vete avamisega midagi halba juhtuks. Ma siiralt usun, et kui need veed lahti tehtaks, siis Marta üsna kiirelt ka siia ilma tuleks, aga samas on mul ka vankumatu usk, et ta NAGUNII lähipäevil tuleb ja ma ei saa inimest niimoodi takka utsitada, sest mina tahan ja selle pärast, et ta natsa suurem on. Ise halan siin, et mida te kutsute mind SUUREKS, aga vaene Marta, too pole sündinudki, kui juba body shame’itakse, et kle sa liiga suur ja kasi välja oma urust. Las ta siis olla, vaene inimene, ta ju tuleb nagunii varsti!
Rääkisin ka ämmakaga, kes minuga nõustus, et kiiret pole ja kui ma ei taha, ei pea ma midagi tegema, sest meditsiiniliselt on kõik siiski korras ja midagi nii kiireloomulist ei ole, et peaks kohe homme veed lahti kraapima. Niiet… kuigi ma pidin homme minema Martat välja ajama, siis… ma ei lähe!
Ja mul on tunne, et mul langes kivi südamelt. Ma nii kartsin kuidagi, kartsin seda ootamatust ja et nüüd juhtub midagi, mida ma ei tea, mida ma pole kogenud. Aga see mõte, et las ta siis olla, las ta tuleb kui tema tahab. Nädalake on ikka võimalik talle aega anda. Lausa vabalt. Ja kui selle ajaga ei tule, siis saab edasi vaadata, aga arst usub, et ta tuleks selle ajaga ise ka. Ja mina ka usun seda.
Niiet tavai Marta, võta vabalt, mina sind veel välja ei peleta. Aga ai kurat, kui sa nüüd tüssu teed ja pärast kuuekilone oled ? Kui ma muidu ütlen, et mul on ainult hea meel igasuguse omaduse üle, mis mu lastel Kardoga sarnane on, siis arvestades Kardo sündis 61 sentimeetriselt…Seda ma ei soovi, ei aitäh!
Ehk siis sry, ei saa homme Martat näha. Aga ehk lähiajal ikka saate, ma garanteerin. Ma lihtsalt tunnen, et nii on õigem kuidagi.
Kommentaarid puuduvad