0
AVALDAN ARVAMUST NIISAMA JUTTU

räägin teistest blogijatest

16. november 2018

Jupp aega olen tahtnud juba kirjutada natukene teistest blogijatest. Kes on loll, kes kole, kes ei oska kirjutada – kõik loen teile ette!!! Nalii, tegelt ma tahtsin kirjutada hoopis sellest, et kas te teate seda tunnet, et te loete kellegi blogi mõnda aega ja siis mõtlete, et krt, ma tahaks ta sõber olla, et ta tundub nii äge ja minu masti inimene? Mul on mitu korda niimoodi olnud – midagi imelist on selles, kui sa leiad kellegi, kes oskab kirjutada, kirjutab haaravalt ja põnevalt, ning takkatippu on normaalne inimene.

Ausalt, see on tänapäeva blogimaailmas täielik haruldus. Lokkab aeg, kus blogid on täis mingeid pastakast imetud igavaid jutte, tootetutvustusi ja suva jura. Ei grammigi isikupära või seda MISKIT, mis tagasi kutsuks. Lühikesed, lihtlauseid täis teksid. Võeh! Ma ei hakka loomulikult siin kedagi välja tooma, aga no kes on suuremad blogilugejad, siis eks te ole sääraseid raudselt ise ka näinud. Eriti ebameeldivaks suudavad nad ennast ise mingisuguse arutu pealepushimisega teha – jagavad valimatult oma blogilinke, panevad iga postituse alla, et PLZ LIKE MU LEHTE JA FOLLOW ja noh, iga nende lause justkui karjuks, et hakake mind täiega lugema!!! Lase elada, loen siis kui sa huvitavalt kirjutama hakkad ? Ja no hell to the no hakkan mina sulle pakkuma, et millest sina kirjutada võiksid või “millest ma lugeda tahaksin”. Jeesus küll, sunnib sind keegi blogima v?

Ma vist peaks rõhutama, et ma siinkohal räägin kui lihtsalt blogide-fänn, mitte, et suur staarblogija nüüd ütleb, et kes “tohib või ei tohi” blogida. Lihtsalt selliseid HÄID on nii vähe ja nendega kaasneb raudselt see, et nad blogivad harva.

Näiteks ühel päeval hakkasi ma Liivi blogi otsast peale läbi lugema (kuigi ma olengi teda algusest peale lugenud) ja veendusin lõpuks, et vot just TEMA on selline naine, keda ma enda sõbraks tahaks. Muidugi nagu ma öelnud olen, siis ma olen jube sitt sõber, ma ei viitsi suhelda ega midagi, aga no igatahes mul oleks hea meel, kui ma saaks ta endale külla kutsuda, dinnerit pakkuda, vaadata, kuidas lapsed märatsevad ja ehk klaasikese veinigi juua (kuigi ma lugesin, et ta ei joo veini, aga Kerli ka kunagi ei joonud, tänu minule on ta nüüdseks suur joodik…(naliii)).

Teate miks? Inimene kirjutab ladusalt, mõnus on lugeda! Siiralt. Ausalt. Mulle meeldib, kuidas ta on minu jaoks nagu mingi näide ideaalsest suurperest. Jah, nende peres on mõned asjad nii, nagu ma ise olen kirjutanud, et elada ei tahaks (noh, mees välismaal), aga minu meelest on nii äge, et nad on selle täiega tööle pannud, et nad suudavad ajastada asju nii, et suved-talved koos ja kuidas nende suhe on terve aja olnud üsna harmooniline ja armastust täis. Ei ole midagi tobedamat kui need dramaatiliselt lahku-kokku paarid, keda mul paari on “au” miskipärast näiteks FBi sõbralistis omada. Iga mõne aja tagant minnakse lahku, teavitatakse kõiki dramaatiliselt, tuntakse ennast lõpuks “vabana” ja “õnnelikuna” kuni jälle “mina musiga” pilte üles pannakse. See on tänapäeva ühiskonnas nii tavaline, et lausa õudne näha.

Seetõttu ongi tore näha paari, kes on PÄRISELT koos, heas ja halvas. Mitte ainult sõnades ja piltides, vaid PÄRISELT. Ma ise tunnen ka, et ma olen väga õnnelikus suhtes ja seetõttu mulle meeldib ka teiste armastust näha. Eriti meeldib mulle, kuidas Liivi postitustest, kus ta mehest räägib, tõesti kiirgub seda armastust ja kirge. Ma tunnen, et mina nii kirjutada ei oska, selle pärast kõik arvavadki, et Kardo on siin vastu-tahtmist-teener ?

Mulle meeldib veel, et ta on nii aus – paljud teemad on sellised, mida need suvablogijad iial ei arutleks. Hell, ENAMIK blogijad ei tihkaks ehk kirjutada asjadest, millest Liivi juttu teinud on, aga see osa meeldib mulle jällegi väga. Inimene ei tunne valehäbi ja suudab kaasahaaravalt kirjutada ka isegi kõige piinlikemast ja ebamugavamatest teemadest. Kommentaarides on näha, et kaasaealajaid on ja need teemad lähevad paljudele korda.

Niiet jah, äge oled, Liivi ja tulge külla! Ma luban olla väga kehva sõber, suhelda haruharva ja üldse käin ma vähe pinda!

Teine, kes sellise emotsiooni minus tekitab, on Pille. Lihtsalt loen ja mõtlen, et krt ma tahaks, et ta oleks ammu juba mu sõbranna. Või noh, tegelikult ma suhtlen nii Liivi kui ka Pillega aeg-ajalt enivei, mistõttu see “sõbraks olemine” ei erineks vist kuigi palju sellest olukorrast, kus ma nendega praegu olen, aga tahaks laivis ka kunagi koos maha istuda ja tsillida. Appi, ma kõlan nagu pervert…

Pillega on täpselt sama asi – ta kirjutab hästi, poindiga ja minu jaoks huvitavatel teemadel. Tal on see miski omadus, mida jälle mul pole – kirjutada piisavalt teravalt ja hästi, ilma, et see kõlaks üleoleva munnina. Ma tihti nõustun temaga, aga kui mina neid asju kirja paneks, siis ma kõlaks vähemalt suure emmina. Tema kõlab nagu arukas Pille. Veab, krt!

Ja mida ma tema juurest tõesti .. hindan kõlab naljakalt, sest ega ma ta ema pole, et talle minu “hindamine” korda läheks, aga just see, et ta suutis kahe lapse kõrvalt ülikoolis käia. Ta muidugi pole ainuke blogija, kes seda teeb, aga ta tundub lihtsalt nii mõnus, haardkoor, humoorikas ja eluterve inimene, et jah, Pille. Palun tule ka mulle külla. Ma ise ei tule kunagi kuskile, aga hea meelega ootan ägedaid inimesi endale külla hängima. Ja lapsed saaksid mängida ja! Omg. Ma olen selline vanamutt ?

Muuseas paar korda on mul olnud ka seda, et tahan blogijat endale sõbraks ja saan ka. Näiteks Daki. Kunagi lugesin teda ja mõtlesin, et wow, selline äge naine! Ja aastaid hiljem käisin temaga Naistelehte lugu tegemas ja SAIMEGI sõbraks! Teine selline on Lilli. Tema blogi on vist selline, mis tekitab inimestes kahetisi emotsioone, aga no minu oma ka, eks ? Temaga ma tundsin, et vot, ma klikin raudselt! Ja kui ta kirjutas kunagi, et ta on väss ja tahaks oma aega, siis ma viisin ta välja sööma. Ma ei eksinud, me klikkisimegi! Me käiks siiani väljas, kui ta poleks KOHE peale meie suhtlema hakkamist rasedaks jäänud ja kui tal see taak läbi sai, jäin mina. Aga … soon!

Lilliga oli see naljakas asi, et kui ma mainisin ühele tuttavale, et jaa ma temaga päriselt ka hänginud, siis tuttav imestas, et issand, kas ta on päris elus normaalne inimene, et blogis nagu aina vinguks ja ei saaks millegagi hakkama. Nagu, jeesus küll! Inimesed võivadki oma blogis vinguda, selle jaoks ju blogid ongi! Ma võin garanteerida, et päris elus on Lilli super humoorikas, vabameelne ja mõnus naine – kõigele lisaks veel imeilus ka. Mitte, et seda piltidel näha poleks, aga kui ma teda päriselt nägin, siis ma olin nagu wow, ok, oleks võind ka pesta ennast enne või nii ?

Aaa, ja Henryga tsillisime ju ka! Ma pean muidugi jälle ütlema, et minu jaoks Henry on päris elus veel ägedam, kui blogis. Kuidagi vabam ja rohkem musta huumoriga, mida ta oma pereblogisse ehk nii väga ei lase. Aga samamoodi hindan ma tema blogi juures ladusat teksti, head sõnavara, huumorit ja seda, et ta on üks niiiii vähestest meestest meie blogimaastikul, et juba see teeb temast üsna särava tähe. Ja kindlasti on tema puhul aru saada, et tegemist on täiskasvanud inimesega, selle parimas tähenduses. Et kui ma talle naljaga ütlesin, et ta blogi logo näeb välja nagu 90date lastekodu logo, siis ta… tellis uue ja ägeda, ning ei solvunud ja kirjutanud sada nutvat postitust, kuidas see Mallukas ikka võib kõike öelda ja on nii ära tõusnud. Tore on näha, et on ka veel neid, kes nalja mõistavad! Isegi, kui on sitt nali ?Muuseas, külas käies avastasin, et Esileedi võiks ka blogida, ta ka vähemalt sama lahe!

Ühesõnaga – selline kiidulaul siis reede õhtusse. Ma olen nii õnnelik, et on selliseid häid blogijaid, kelle postitusi on lust lugeda ja veel ägedam on tänu nendele postitustele ka kedagi paremini tunda õppida. Mulle meeldib! Seda ägedam on see, kui mulle mõnikord kirjutatakse, et kle ma loen su blogi ja .. sa tundud äge. Hehe, tore ju, kui ma suudan kelleski samu emotsioone tekitada, kui mõned blogijad minus.

Millised blogid teile meeldivad? 

Loe ka neid postitusi!

Kommentaarid puuduvad

Jäta kommentaar