LAPSED

ma olen ära kadunud?

9. detsember 2018

Henry täna tundis muret, et kuhu ma kadunud olen. Tegelikult olen ma ikka siinsamas, aga ma olen täiesti häbitult teinud nii vähe kui võimalik. Ma tegin ükspäev KOLM päevaund, mis minu puhul juba on midagi, sest ma üldiselt ei maga kunagi päeval. Nüüd aga mõtlen, et mis seal ikka. Ega elu eest ära jookse ja ega blogi ka kuskile kao, kui ma iga päev mitu korda ei blogi. Ongi teil ka rohkem aega oma eluga tegeleda või päevas kolm uinakut teha.

Niimoodi mõnusalt kulgedes ma siin olen. Üritan majapidamist enam-vähem korras hoida, plutitan beebit, kellega on üsna igav, sest see saadanas ikka veel AINULT magab. Vahepeal sain teada, et mu rauatase on väga madal, pean nüüd seda nosima. Martaga käisime 2 nädala kontrollis, temaga seevastu oli kõik korras. Kaalus juba pea 4,6 kg ja oli igati tubli. Varsti tuleb juba kuu aja kontrolli minna ja varsti mul polegi enam vastsündinud beebit, nuuks!

Pakkisin eile sahtlitest Martale väikseks jäänud riided kokku ja tahtsin pisara panna. Need on nii nunnud ja väiksed ja pooled veel kandmata ja kas see tõesti on viimane kord mul sellist kullesekest saada ja neid miniatuurseid riideid osta?! WHY, GOD?!

Eile käisid mõned külalised Martat vaatamas ja õhtu lõpuks tegi Kerli meist mõned perepildid ka. Mul on tekkinud mingi sisemine blokk stuudiopiltide vastu, ma tahan pigem jäädvustada meie päriselu, päris emotsioone, päris tohuvapohu, mis siin on. Ja just seda ma sain: nuttev Lende, magav Marta, hüperaktiivne Mari ja švipsis Kardo, kes otsustas külalistega ära juua mingisuguse joogi, mis talle omal ajal Mari sünnaks kingiti. Aga noh, abiks ikka 😂 Lihtsalt kui inimene nii vähe joob, siis pole talle palju vaja ja nõnda pidin ma selle venna lällamist poole ööni kuulama, kuni ta lõpuks meeldivalt roopimise saatel ära vajus. Aga ma pean inimesele au andma, kui naine ütleb, et nüüd teeme perepilti ja ole normaalne, siis… ta andis endast parima. 

Vot, sellised lood siis casa de Nelgist – ma pole kadunud, ma olen ikka veel alles, aga laisklen. Ma olen lihtsalt kuidagi nii rahul ja õnnelik ja mõnus on olla, et ma ei viitsi vahepeal arvutitki kätte võtta, aga ega iial tea, millal see tuhin ikka peale tuleb. Oodake mind siis ikka ära, eks! Laav ju! 

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

15 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply Maakas 11. detsember 2018 at 14:43

    Mul beebi tuleb kevadel nii et kiiret pole ☺️

  • Reply Maakas 11. detsember 2018 at 14:16

    Kui Martakese riietest sul soov mingi aeg loobuda, oleksin huviline☺️. Loomulikult ostan mitte ei taha niisama😃.

    • Reply Mallukas 11. detsember 2018 at 14:19

      Mul suur kott neid jah, aga ma pean neid kuidagi enne vist sorteerima, sest seal mingi kolme lapese jagu :D

  • Reply ann 11. detsember 2018 at 13:06

    nüüd varsti uus spiraal ja aasta/kahepärast uuesti,et Mallukas rase 😀

  • Reply Kätlin 10. detsember 2018 at 14:08

    Ikka ootame! Aja omi asju ja tõesti ega see blogi kuhugi kao, küll aga aeg lastega. Eriti Martaga, kes häbematult kiiresti kasvab. Teistest nii hästi ju aru ei saa, kui väikesest beebist.
    Naudi ja laiskle mõnuga 😀

  • Reply Älis 9. detsember 2018 at 23:52

    Mina ei usu, et Marta te viimane bioloogiline beebs on :). Et kui te nüüd tegelt ka endal seal “mune maha võtma” ei hakka, siis vb tuleb veel isu, kui olete vanuse poolest nii.. 33+ kandis.
    Aga ma ei targuta, te ikka ise teate paremini.
    Samas see lause “kas see tõesti on viimane kord mul sellist kullesekest saada ja neid miniatuurseid riideid osta?! WHY, GOD?!” ei kõlanud küll nii, et jess..beebidega nüüd ühel pool ja nüüd “saab lõpuks hakata elama” :D

    • Reply Mallukas 10. detsember 2018 at 09:04

      Noh, me siiski hakkame “mune maha võtma” :D

      • Reply Emme 10. detsember 2018 at 17:08

        Ma usun ka, et teil tuleb veel titeisu peale. Ma isegi kogu aeg arvasin, et tahan 2 last nooremana ja ühe hiljem pesamunaks, aga elu teeb korrektuurid või siis süües kasvab isu ja tahtsime veel neljandatki. Ja ometi arvasin kogu aeg, et 3 on minu lagi.

  • Reply Sirle 9. detsember 2018 at 23:12

    Miks viimane kord pisibeebit saada? :(

  • Reply Yutulind 9. detsember 2018 at 21:59

    Sa hakkad vist tõesti vanaks jääma-ei mingeid laive sünnitamast ja isegi nurgavoodiaja võtad maha. Areng! Naudi, mis muud.

  • Reply A. 9. detsember 2018 at 21:38

    Õige kah. Aega enam nagunii tagasi ei saa, iiet elagi parem mõnda aega nii ja lae akusid :) Puudust tunnen küll su sagedastest postitustest, aga mu oma pereelu hoiab mind piisavalt hõivatuna, et siin noliferit mängida ja anuda, et keegigi omaetigi kirjutaks midagi. Ole kohe täitsa rahulik, ei kao sul need lugejad kuskile. Küll tulevad uued tuhinad igasugused ja enne kui arugi saad elad jälle mingit mega kiiret elutempot. Meenuta oma tegusat sügist. Kulubki selline õdus ja rahulik aeg sulle ära. Ja nüüd sul on Marta ka, patt oleks tema kõrvalt praegu kõige muuga ka veel lisaks tegelda. Olge kodus ja looge armsaid mälestusi. Mõnusat ja meeldejäävat aasta lõppu teile:)

  • Reply Emme 9. detsember 2018 at 20:55

    Minu poolest kirjuta nii vähe kui tahad, aga suurim patt on pisikesest Martast nii vähe pilte üles panna! Ta on nii nunnukas, et ma ainult ootan, millal jälle mõni pildike tuleb. :) Beebid on nii armsad! Kui ma vaid saaks, teeks ise veel 10!

  • Reply Ketukas 9. detsember 2018 at 18:02

    Sellel nn musipildil ei tundud Kardot küljepealt äragi :D Algul vaatasin et täitsa võõras mees :D

    • Reply Mallukas 9. detsember 2018 at 18:26

      krt, vahele jäin teise mehega :D

    • Reply Ingrid 9. detsember 2018 at 18:53

      Kusjuures sama arvamus siin! Vat mis tähendab külje pealt pildistamine :D