ma olen ära kadunud?

Henry täna tundis muret, et kuhu ma kadunud olen. Tegelikult olen ma ikka siinsamas, aga ma olen täiesti häbitult teinud nii vähe kui võimalik. Ma tegin ükspäev KOLM päevaund, mis minu puhul juba on midagi, sest ma üldiselt ei maga kunagi päeval. Nüüd aga mõtlen, et mis seal ikka. Ega elu eest ära jookse ja ega blogi ka kuskile kao, kui ma iga päev mitu korda ei blogi. Ongi teil ka rohkem aega oma eluga tegeleda või päevas kolm uinakut teha.

Niimoodi mõnusalt kulgedes ma siin olen. Üritan majapidamist enam-vähem korras hoida, plutitan beebit, kellega on üsna igav, sest see saadanas ikka veel AINULT magab. Vahepeal sain teada, et mu rauatase on väga madal, pean nüüd seda nosima. Martaga käisime 2 nädala kontrollis, temaga seevastu oli kõik korras. Kaalus juba pea 4,6 kg ja oli igati tubli. Varsti tuleb juba kuu aja kontrolli minna ja varsti mul polegi enam vastsündinud beebit, nuuks!

Pakkisin eile sahtlitest Martale väikseks jäänud riided kokku ja tahtsin pisara panna. Need on nii nunnud ja väiksed ja pooled veel kandmata ja kas see tõesti on viimane kord mul sellist kullesekest saada ja neid miniatuurseid riideid osta?! WHY, GOD?!

Eile käisid mõned külalised Martat vaatamas ja õhtu lõpuks tegi Kerli meist mõned perepildid ka. Mul on tekkinud mingi sisemine blokk stuudiopiltide vastu, ma tahan pigem jäädvustada meie päriselu, päris emotsioone, päris tohuvapohu, mis siin on. Ja just seda ma sain: nuttev Lende, magav Marta, hüperaktiivne Mari ja švipsis Kardo, kes otsustas külalistega ära juua mingisuguse joogi, mis talle omal ajal Mari sünnaks kingiti. Aga noh, abiks ikka ? Lihtsalt kui inimene nii vähe joob, siis pole talle palju vaja ja nõnda pidin ma selle venna lällamist poole ööni kuulama, kuni ta lõpuks meeldivalt roopimise saatel ära vajus. Aga ma pean inimesele au andma, kui naine ütleb, et nüüd teeme perepilti ja ole normaalne, siis… ta andis endast parima. 

Vot, sellised lood siis casa de Nelgist – ma pole kadunud, ma olen ikka veel alles, aga laisklen. Ma olen lihtsalt kuidagi nii rahul ja õnnelik ja mõnus on olla, et ma ei viitsi vahepeal arvutitki kätte võtta, aga ega iial tea, millal see tuhin ikka peale tuleb. Oodake mind siis ikka ära, eks! Laav ju!