Uskumatu, et siiani on eestlasele sisse kodeeritud kannatajamentaliteet. Ehk siis elu peab olema ikka kannatusi ja piinasid täis, siis on õige elu. On nii, eks? Näiteks ei tasu kunagi midagi osta. Teate, mis tuleb teha? Ikka muretseda. Istu ja muretse endale midagi. Muretse endale näiteks uus pann, sest vana teflonpõhi on ära kulunud. Muretse uus rahakott, sest vana sendisahtli lukk on katki ja muretse endale kohe kindlasti ka kaebusteraamat, kuhu päeva jooksul kogunenud kaebused teisitielajate vastu kirja panna. Ma oleks küll õnnelik, kui igal torisejal see kodus oleks, oleks mul vähem selleteemalisi kommentaare lugeda.
Ma enam nendest juuste värvimisest ei viitsi isegi taielda, igale oma, küll jäi mulle korduvalt kõrvu, et kujutage ette häbematust, laps saab, mida tahab! Kujutate ikka või?! Kuidas ma ometi julgen anda omaenda lihasele lapsele, mida ta soovib? Kus on politsei silmad, lastekaitsest on siinkohal veel vähe. Laps EI TOHI saada, mida ta tahab. Aga, seesuur, et… miks muidu? Oskab keegi mulle seletada või?
Mina näiteks võtan oma lapsi nagu teisi inimesi enda ümber ja ma ei kujuta ette, et mu sõbranna ütleks, et kuule, kas sa saad mind selle või tollega aidata ja ma olen mingi ei, Maarja, käi pekki, sa ei tohi saada elus neid asju, mida sa soovid. Palun harju kannatama ja asju mitte saama, kas su ema ei õpetanud sind maast madalast elus pettunud olema?!
Või umbes helistan Kardole, kes on poes, et kle viitsid too mulle paar sukapükse ja ta on mingi ei, lolliks läksid v, ma juba piima võtsin ja KÕIKE sa nüüd küll saada ei või, mida sa tahad, see oleks ju ebaloomulik.
Et kallid lugejad, harige siis mind ka, et kas te ainult oma väikelaste soove ei täida, et neid lapsepõlvest peale harjutada kurvaks olemise ja sellega, et soovid ei täitu, või te rakendate neid samu asju oma sõprade ja kaasade peal ka?
Ei maksa nüüd mingeid utoopilisi näiteid ka välja mõelda, et ala kui lapsed tahavad kaljult alla hüpata, et kas ma seda ka luban. Ma ei viitsi isegi nii lollile näitele vastata, aga no tõepoolest mu lapsed saavad 90% asjadest, mida nad soovivad. Ja ei tea mina, kas asi on selles, et nad ei nõua väga palju midagi ebaratsionaalset, või mis, aga no ei tule üldse tihti ette, et ma ütleks neile millegi kohta, et seda ei saa. Hmmm…
Tänane päev. Ärkame. Ma olin veits sisse maganud ja Mari ütles, et ta ei taha lasteaeda minna, et ta tahab, et oleks puhkepäev. Kammoon simmo, aga miks mitte. Las siis olla, ise ka ei viitsind tormama hakata, seega sai nii, nagu ta tahtis. Hommikusöögi saavad ka üldiselt lapsed valida. Viimasel ajal pannkoogid või smuuti. Mingi hetk ma hakkasin rääkima, et ma pean tööle minema, Mari ütles, et tal on ka vaja tööle minna, et ta tuleb ka. No aga miks mitte, polegi midagi kahekesti teinud või olnud, las tuleb. Tööl käidud, läksime poodi. Mari tahtis “kümme jäätist”. Ostsin ühe. Oleksin võinud osta ka kümme, aga meil on sügavkülm smuutimaterjali täis, seoses uue Nutribulletiga ja seetõttu sai ühe. Ei protesteerinud ka, leppis ühegagi. Üldse oli nii hea laps, et ma omaalgatuslikult ostsin talle poni õhupalli. Lendele valis Mari välja mesilasepalli. Tulime koju, kuhu kuller oli toonud uued Maxima kleepsuraamatud. Mari tahtis neid täitma hakata. Täitsime. Vahelduva eduga mitu tundi. Vahepeal Kardo tegi õhtusööki, seda Mari väga ei tahtnud, sõi ainult poole ära, aga abiks ikka. Siis pakkis asjad kokku ja ütles, et läheb vanaema juurde, läks ka. Ongi päev läbi teinud seda, mida tahtnud on. Õudne, eks?
Ma ise olen selline inimene, et mulle meeldib saada neid asju, mida ma tahan. Vahet ei ole, kas ma ostan need asjad ise, keegi kingib või mäletab, et ma tahtsin ja annab – tore ju. Teile ei meeldi elada nii või? Või on teil nii, et tahate näiteks juuksurisse minna, aga ise saadate ennast kohe selle mõttega kuu peale, sest eieii Külli, mäletad ju küll, et elus EI TOHI saada, mida sa tahad. Kannata veel viis kuud, siis võid minna, sest siis on juba sobilik teistele vabandades öelda, et issand ma olin juba SELLINE rääbakas, et lausa PIDIN minema, enam ei saanud päevagi oodata, muidu poleks kindlasti läinud.
Jah, on loomulikult asju, mida mu lapsed ei saa. Ala kui Mari poes endale suvalise üüratu mänguasja haarab ja küsib, et kas seda saab, siis enamasti ma meenutan talle, et kle meil maja mänguasju täis, et võtame näiteks hoopis plastiliini või midagi ja ta on nõus. Või kui Mari tahab kääridega mööda maja ringi joosta, siis seda ta ka ilmselgetel põhjustel teha ei saa ja kui ta leiab südatalvel, et pole vaja mütsi kanda õues, siis meie tuletame talle meelde, et võiks ikka nagu siiski selle mütsilotu pähe panna, sest ei viitsi teda siin tiisikusega põetada või nii. Ja no päris iga kord, kui ta ütleb, et tahab spaasse või lennukiga sõita, me ka lennujaama poole ei torma. Isegi mänguväljakule ei viitsi iga kord minna, kui ta tahab. Ja Lottemaale küsib ta ka kord nädalas, sry, ei saa, kinni on.
Aga minu põhimõte on, et kui laps midagi tahab, mida ma saan talle võimaldada ja mis ei ole kuidagi ohtlik, siis milles küss. Riided saab laps endale ise valida ja kui tahab juukseid värvida, siis saab ka seda. Kui ma kardaks, et juuksevärvid on nii kahjulikud, siis ei värviks ma ka enda juukseid. Samas tätoveeringud on mul ka endal ja kui ta tiinekana tahaks midagi normaalset, siis ma lubaks tal seda ka teha. Minu endagi esimene tätoveering tuli 16-aastaselt. Või olin ma 15? Ei tea, aga seda ma tean kindlasti, et minu ema seda lubanud ei oleks. Selle pärast ma ei küsinudki, hehe. Ja ometi on mul tätoveering, just sayin’
Noori väga ei huvita, mida lubatakse või mitte, teevad nagunii kui tahavad. Ja ma tahan olla see ema, kellele Mari julgeks rääkida oma mõtteid ja plaane, et ma saaks siis nõu anda või suunata või juhendada, mismoodi ma arvan, et võiks parem olla. Aga kui ma maast madalast muudkui käiks ja keelaks, sest laps ju ei tohi saada, mida ta tahab ja ta ei tohi teha, mida ta tahab, siis… mul tekib küsimus, et kas te kodus kannate nina all väikest musta vuntsi ja kõnnite üks käsi üleval ka või? Ja kui jah, siis kas see käsi ära ei väsi vä?
132 kommentaari
Üldiselt ma pean sind jumalast heaks emaks ja arvan, et su lastel on õnnelik lapsepõlv, kindlasti kasvavad neist pigem loovinimesed, nagu sa isegi. Aga Mari värvitud juustega… no nii ebaloomulik näeb välja 🙁 Ja on suur vahe, kas sa lased lapsel teha eakohaseid valikuid või valikuid, millest ta veel adekvaatselt aru ei saa. Ma arvan Maril oleks olnud suht poogen, kui sa ei oleks lubanud värvida ja varsti teema maas, aga nüüd ta peab veel mõnda aega selle lilla tooniga elama.
Aga las elab siis 😀
Issand kui haige on neid kommentaare ikka lugeda – kõik nii targad meil siin ikka :’D. Tahaks lausa näha neid tarkade ideaalseid lapsi.
Ma arvan et paljude kommentaaride taga võib olla ka lihtsalt kadedus. Olen ise üksikema ja kasvatan väikest poega. Ja paratamatult ei saa ma oma lapsele lubada pooltki seda mida ta sooviks. Ja oi kuidas mu süda alati verd tilgub eriti kui laps veel ise solvub ja teatab et läheb otsib nüüd endale uue ema kes talle asju ostab. Kah ma tean see kõik on lapse jonni jutt ja ilusasti seletades et kahjuks pole selle asja ostmine hetkel võimalik läheb see üle. Samamoodi ka vaba päeva suhtes kuigi mu laps sooviks rohkem saan ma teda koju jätta ainult oma vabadel päevadel.Ja täpselt samamoodi pean ka mina elama juuksurisse lähen ma siis kui see on majanduslikult võimalik mitte siis kui seda oleks juba vaja. Sukkpükse ostan ka siis kui on võimalik ha kui pole siis tuleb teisiti läbi ajada. Ilmselt kui minul oleksid piiramatud võimalused saaks ka minu laps enamus asju mida sooviks sest eks iga vanem ju tahab oma lapsele kõike mis ta õnnelikuks teeb.
Ma ise olen samuti üksikema laps ja mind kasvatati samamoodi lapselast peale olema hästi iseseisev ja loobuma. Ja tänasel päeval Olen ma selle eest väga tänulik. Sest vaadates enda eakaaslasi (olen25) on enamus nendest tõesti kuldlusikas suus sündinud ja nad ei oska sellest seisusest kuidagi välja tulla ega omapäi hakkama saada.
Aga see polnud üldse kriitika, sa oled väga hea ema ja hea kasvatus peitub milleski muus kui sellest kuna lapsel esimest korda juukseid lasti värvida ja kui palju komme ta lapsena sai. Su lastel on kindlasti imeilus lapsepõlv mida hiljem meenutada.
Jõudu ja jaksu sulle. 🙂
Mulle meeldib mõelda, et sellised armastatud ja väikesest peale arvestatud lapsed kasvavad iseseisvateks ja enesekindlateks täiskasvanuteks, kes ei näe ainsa eluväljundina kellegi jaoks töötamist ning kõige ebasobivaga leppimist, sealjuures pidevalt vingudes.
Nii ilus postitus! ?❤️ Nõustun sinuga 100 prossa.
Sõnum on see, et Mari, sa oled kõige ilusam sellisena, nagu oled loodud. Permanentne lilla värv lapsel on ebaloomulik ja väljakasvu tekkides on suht keeruline ilus olla. Prooviks enne midagi lapsepärasemat. Juuksekriidid on ka olemas, las teeb nendega ponilakka. Müügil ka sellised värvilised salgukesed, klambritega. Aga üldine point on see, et räägid endale vastu- kujutad ette, et arutate kõike koos kui ta tiinekas on, aga sa praegu pead arendama tema noores ajus just seda sektsiooni, kus asuvad “teise inimese” neuronid. Kui sõidad talle oma egoga sisse, siis sa treenid teistega arvestamist. Muidu ju kasvatad klapid silmade ees egoisti-türanni.
Ma ei viitsi vaielda, sinul on õigus arvata, mida sa soovid ja minul jälle õigus arvata ja teha, mida mina soovin. Faktidest saame rääkida 20 aasta pärast, kui ta päriselt suur on ja näha on, milline ta on. Eks siis ole näha, kelle spekulatsioonid õigeks osutusid.
Need juuksed on juba värvitud ju, mis siin enam targutada. Kas Mallu peab kõiketeadjate rahustuseks lapsel nüüd juuksed maha raseerima, et oleks loomulik ja sünnipärane????
“Ja ma tahan olla see ema, kellele Mari julgeks rääkida oma mõtteid ja plaane, et ma saaks siis nõu anda või suunata või juhendada, mismoodi ma arvan, et võiks parem olla. ” See ongi kõige olulisem! Mul on emaga kogu aeg olnud sõbrannade suhe ja on kohelnud mind kui võrdset, mitte, et sina laps ole vait ja kuula, mis ema käsib (see ei tähenda, et ei olnud distsipliini ja muid eestlaslikke kohustuslikke kannatusi 😀 Aga need tulenesid rohkem asjaolust, et ta mind ükski kasvatas ja natuke pidin seetõttu kiirelt suureks kasvama). See lähedus jääb terveks eluks. Ka täiskasvanuna on nii hea turvaline tunne, et ükskõik, mis ka ei juhtuks, ema on alati olemas. Siiani imestan, et ühelgi sõbrannal pole oma emaga nii lähedast suhet, minu jaoks tundub see nii loomulik, et kuidas üldse teisiti saab. Natuke kahju isegi vaadata, kuidas teised sellest ilma on jäänud.
Kasvasin ise üles suures peres ja ei saanud väiksena kõike, mida tahtsin, kuna vanematel ei olnud seda võimalust. Käisin koolis Pirital, kus enamus mu klassikaaslasi olid jõukast perest pärit. Nad said pea alati kõik, mida tahtsid. Oli ka minusuguseid, kes ei saanud. Olen nüüd täiskasvanuna nende samade inimestega kohtunud. Ütlen ausalt – need, kes said alati, mida tahtsid, olid väga ebameeldivad inimesed – väga enesekesksed ja käitusid nagu maailm oleks neile midagi võlgu. Mina ja minu saatusekaaslased aga oskame hinnata seda, mida meil on, kuna me ei saanud alati seda, mida tahtsime. See ongi väga suur erinevus kahe erineva kasvatamisviisi vahel ja ma olen väga tänulik, et ma selles suures peres üles kasvasin, kus muud varianti ei olnudki.
WORD! Sama siin!
Mitte et ma Mallu kasvatusviisi halvustaks, ei, selleks ka oma tõetera sees, aga kooli suhtes oli küll täpselt sama kogemus. Kahju, et lähiringis kedagi samasugust pole, kes on suurest perest pärit, kes reaalselt minu tausta ka mõistaks 😀
Asi millest sa kunagi aru saama ei hakka, on see, et kõik sinu tänasel päeval tehtud otsused mõjutavad laste tulevikku. Kõik ei saa alati olla lubatud, kõik ei tule elus sõrmenipsuga kergelt kätte. Tahan-saan. Sinu vastustest on jäänud arusaam, et sa oled kindel, et sinu lastel tuleb ka tulevikus kõik niisama kätte, saavad 100% sinu kombel diivanil lebotada. Siit ka küsimus, – miks väidavad su tuttavad, kes lapsi hoidnud, et sinu lastest hullemaid ei ole?! Eeldan, et sulle näkku seda keegi ilmselt öelda ei taha.
Ma võin sulle käsi südamel öelda, et mitte ükski tuttav ei ole elusees minu lapsi hoidnud. On KAKS sõpra, kellega ma elusees ei usu, et sa rääkinud oled, niiet võid oma udujutu heaga endale hoida 😀
Ma arvan, et see on see ära hellitamise teema. Arvatakse, et kui laps saab, mida tahab, siis temast kasvab lumehelbelke ja ta ei saa tulevikus iseseisvalt hakkama.
Ma ise arvan, et võimalusel ikka täita lapse soove, kui need mõistlikud. Muidugi oleneb, ka kuidas ta oma soovi avaldab. Kui nõuab, siis ma ei saadaks nö pikalt. ?
Aga tattoo osas, ma esimese soovi avaldamise peale kohe luba ei annaks. Vaid lepiks kokku, et kui mingi aja möödudes ta endiselt soovib ja kindel, siis võib teha. Sama moodi teen ma ka ise, et kohe esimese mõtte peale ei lähe nõela alla. Ikkagi püsiv ja igavene asi see tattoo. ?
Lastele nende soovide osas vastu tulemine ei ole lapse ära hellitamine, kui see miski teeb lapsele siiralt rõõmu ja ta oskab olla tänulik selle üle.
Alguses ehmatasid mind Mari juuksed ära pisut, võõras tundus ja natuke ebaloomulik. Vb helelilla oleks parem old… 😀 Aga tõesti, need on vaid juuksed, kasvab välja. 🙂
Ma oleks ka heledamat lillat eelistanud, aga kuna tal oma juus päris tume, siis heleda jaoks oleks pidanud enne blondeerima ja see oleks veits too much olnd 😀 Isegi MUL on piirid 😀
Naljakas kuidas inimesed arvavad et kõigeks on õige ja vale viis. Et see et ma lubasin lapsel neid asju osta, tegi temast saiko või et see et ta koolist poppi sai teha, on põhjus miks tal mõned kolmed olid jnejne. Tegelikkuses ei ole ju elu nii must-valge ja mina vähemalt usun, et igal emal on õigus sellele sisetundele/südametunnistusele, millal järelandmiseid on okei teha ja millal mitte. Ja kuigi ma usun, et teadlikule lapsekasvatusele peaks tähelepanu pöörama, siis ei peaks kõike ka liiga tõsiselt võtma. tegu on ikkagi väikeste inimestega, kes kõik kasvavad ja arenevad omamoodi ja oma tempos ja omade kogemuste läbi ning parim mida vanematena neile teha saame, on seda võimaldada ning vajadusel aidata ja toetada. Simple as that. Ja kui midagi läheb nihu, siis alati on lahendus. Selliste “aga ärme tee, äkki juhtub nii” või “aga kui nii teha, siis peab ju nii ka tegema” põhimõtte juurutamisel kasvab lapsest inimene kes ei julge kunagi proovida ja katsetada. Karuteene nii endale kui (veel) väikesele ilmakodanikule.
Et laps tiisikusse ei jääks, siis see sõltub sinu viitsimisest temaga jännata, mitte lapse tervise huvidest? OK, kui nii, siis nii
Kle tegelt ka v? 😀
Kui sa juba kõike nii sõna-sõnalt võtta tahad, siis tiisikus on muidu nakkushaigus, millega pole mütsi kandmisel külma ilmaga mingit seost. Kui see müts just tiisikusehaige rögaga koos ei ole. 😀
Hahahahaaaaaaaa.. Nii heaaaa 😀
Mul on ükskõik kas su lastel on juuksed värvitud või lapsed tatoveeritud või hüppavad kaljult alla. Ma ise olen ka selline, et laps küsigu. Aga vahest ütlen ei ainult sellepärast, et laps õpiks toime tulema ka pettumustundega. Sest kui enam emme-issiga ei ela, siis elus kahjuks ei käi need asjad nii, et kohe saab vaid tuleb vahest ka pettumusega hakkama saama.
Eesti õigekeelsussõnaraamatu järgi tähendab muretsema: muret tundma, mures olema; hoolt, muret kandma; hankima, soetama.
(Pereema muretseb majapidamise eest. Muretses endale tutvusega parema töö).
Oeh, täitsa nagu minu vanaema jutt, no offence, aga mu vanaema (sõja ja küüditamise ohver) tõepoolest muudmoodi ei osanudki mõelda. Arvaski, et kõik peab tulema hirmus raskelt kätte ja kõik ongi suur, paks, hall mure.
Eks loomulikult olid ajad siis hoopis teisemad kui täna, aga vahel, nooremana, tüütas see ikka nii ära, kuidas inimene nii viril saab olla.
Igatahes, kui ma väike olin, võisin rääkida vaid siis, kui kana pissib. Sellest tekkis ka mulje, et ma ei tohi isegi midagi küsida, ei tohi jumala eest unistada. Isegi kui emale-isale teatasin, et tahan kuulsaks näitlejaks saada, siis laitsid nad kohe selle maha.
Poodi ei võetud mind isegi mitte kaasa, arvates, et ma hakkan nõudma seda ja teist.
Kukkus õrnalt halamisena välja, aga point, mis ma tahan öelda, on see, et kui vähegi võimalik on laste soove ja unistusi täita, siis kohe kindlasti teeksin seda. Seega, mina arvan, et kui sa suudad oma lastega kompromisse asjade osas leida, on see kõik super! Ei ole vaja teha mingit mahatampimist ega laitmist, vastasel juhul on jälle üks eluheidik juures.
Lihtsalt kooli teemal ütlen, et kui sul nii savi on õppeedukusest ja tood näiteks Kardo, et temalt ka ei nõutud, siis küsimus on, kus Kardo oleks ilma sinuta… tavaline lihttööline. Kas loodad, et tüdrukud saavad mehele nii, et keegi edaspidi nende soovid täidaks ja ise kuskile ei pürgiks või kindlustad neile nii nagu Kardashianide ema kõigile sotsiaalmeediakarjääri. Olgu nende asjade omamise ja tahtmisega nagu on, aga haridus on küll selline asi, milles laps vajab ikka vahel otsusekindlust vanema poolt ega oska objektiivselt hinnata ühe või teise teo/otsuse tagajärge tulevikus.
Haridust on inimesele mingile maale ikka vaja jah, aga tõepoolest ei ole vahet, kas sul on seitsmendas klassis kolmed või viied, ega ju. Või on keegi sult täiskasvanuna uurinud, et kle ütle ruttu mis su eesti keele hinne viiendas klassis oli?
Mis on ausal lihttöölisel viga muidu?
Seda küll, aga halva hinde põhjus on ju see, et teadmistes on vajakajäämisi, st et ka hiljem on raske lapsel. Palju lihtsam on ju lapsel, kui ta kohe alguses saab korraliku põhja ja siis hiljem, kui ta hakkab elus valikuid tegema, on tal kõik uksed valla, kui see, et tal jäävad otsustamise ajaks alles ainult limiteeritud valikud, kuna hinded ja teadmised rohkemat ei luba. Lihttöölisel pole hullu midagi ja pooldan ka, et kui inimene on õnnelik olles nt aednik, siis on see suurepärane, aga jah oma lapsele sooviks seda, et ta saaks olla nt aednik seepärast, et see tema südamesoov mitte elu sunnil . Ja olen nõus, et inimene peab olema õnnelik ja mitte alluma ühiskonna survele, kui saadakse hakkama, aga reeglina ei ole inimesed õnnelikud, kui elavad peost suhu, tehes olude sunnil lihttööd, kuna noorena ei olnud motivatsiooni õppida ja kui täiskasvanuna ka ei suuda muutust teha, siis see ongi üks lõputu nõiaring.
Eriti nõme kui mõni piff tuleb arvama ja võrdlema, kuidas nt aednik on noh, siuke sitem asi, aga olgu peale kui õnnelik. Sa ise oled üks ennasttäis kontorimutt (kes kahjuks on tihti kõige rumalamad ja vastikumad inimesed) või lihtsalt jälle mõni “tuubin kõik pähe siis oled tark”.
Vean kihla, et nii aednikel kui ka paljudel muudel nn lihttöö tegijal on ammuilma mõistust ja teadmisi sinust rohkem. Oled kunagi oma ajunatukesega vaaginud, kuidas seemet mulda panna või ahju ehitada? Ma muidu ei kommenteeri, aga krt siuksed lihtsalt ajavad kuidagi vihale..
Mallukas, kõige tähtsam et su lastel oleks empaatiavõimet ja suudaksid maailmaga suhestuda. Pohh need viied ja kolmed sellisel juhul?
Selle koha pealt ei saa ma nüüd küll vait jääda. Aednik ehk haljastaja ei ole esiteks mingi lihttööline, haljastuse eriala õppekavas on lisaks muule ka näiteks floristika ja projekteerimine sees. Teiseks peab aednikuks saamiseks korralikult mitu aastat õppima nagu ka ülejäänud ametite omandamiseks. Lisaks on haljastaja palk päris ok, eriti kui tegeleda ka projekteerimisega. Saan aru, et mõtlesid vist lihttöö all rasket ja alatasustatud tööd, aga järgmine kord too mõni sobilikum näide, näiteks ehituse abikad. Kuigi keegi peab seda tööd ju ka tegema.
Vabandust väga, aga alati pole halva hinde põhjuseks see, et teadmistes vajakajäämisi, vaid öelgem otse, mõni õps on kohe m*** valmis ja tema tundides üle 2 ei olegi võimalik saada.
Toon näite. Minu kooli kurikuulsaim füsa õps kutsus järeltööle laupäeva hommikul kell 11. Seal pidid tegema mõlema rea tööd ja kusjuures mitte ühtegi tema dikteerimise järgi öeldud sõna ka ei võinud vahelt ära jääda, muidu kohe -1 punkti ja heast hindest võisid taaskord vaid unistada. Sain füüsika kolme, kuigi füüsika ise pakkus huvi, aga kuna õpetusviis oli nii diktaatorlik ja kõik käis täpipealt õpsi sõnastuse järgi, siis kuidas ma oleks pidanud asja sisulisest poolest aru saama, kui mul ei lubata isegi enda sõnastusega samamoodi õiget vastust kirja panna?
Ära aja paska. Tänapäeva maailmas jõuab kuskile kui raha on perse all või tänu onupojapoliitikale.
Kui ma võrdlen kuhu on jõudnud minu klassi medalite omanikud vs kahemehed, siis kahemehed omavad firmasid, sõidavad oma bemmide ja audidega ringi kui medalite omanikud nühivad kontoripinki prill ninal. Üldiselt ühiskonna survele ja reeglitele alluvad just need viielised. Kahe ja kolmemehed oskavad ka oma peaga mõelda, mitte ei aja ka elus vaid raamatutarkust taga.
eks see on 50:50 kas õppeedukuse kompenseerimiseks on looduse poolt (loogiline mõtlemine jms omadused) või keskkonna poolt (paks rahakott, mõjukad vanemad) midagi kaasa antud, aga suurem osa neist halva õppeedukusega firmaomanikest petavad inimesi palkadega, toodavad jama, varastavad riigilt, iga lapsevanema unistus ju. Tõelisi edulugusid on ikka vähe. Kui ühiskonnas poleks reegleid ja norme, kus me siis oleks, oleks kaos ja anarhia. Iga vanem teab oma lapse võimeid ja omadusi ja annab endast parima ja õnneks on sellise max pohhui suhtumisega inimesed ikka tugevas vähemuses.
Issand jumal, rahuneks nüüd äkki maha. Mina kasvatan oma lapsi nii, nagu soovin ja teistel vaba voli enda omi kasvatada selliseks, nagu teie soovite. Loo lõpp on selline, et olenemata sellest kuidas me kasvatame või ei kasva, kukuvad nad kõik nagunii omamoodi välja, seega ehk aitab sellest rabelemisest ja soovist mulle nüüd selgeks teha, kuidas ma PEAN käituma ja olema 🙂
Kuule, viitsid, rahune ise, eks. Sul on terve kommenataarium täis psühholooge, sotsiolooge, tervise- ja lastekaitseeksperte, paar statistikaametnikku ka sekka. Ole nüüd inimene ja kuula, mis sulle öeldakse, sest nad TEAVAD ju, millest räägivad. 😀
Hea kui ÜKS lihttööline siia sekka ära satub, eks 😀
Kas poleks mõistlikum kõigepealt ära oodata aeg, millal Marianni lapsed kooli lähevad ja siis seda teemat kommentaarida? Reaalselt saab teada, kui nõudlik, range, abivalmis, leebe, otsusekindel vms. Mariann laste hariduse omandamise osas on, alles siis, kui vastavate otsuste tegemise aeg käes on.
Ja Mari ise on nii õnnelik 🙂
Mitte, et ta muidu ilgelt nukker tunduks, aga kõik pildid, mis on tehtud peale poni juukseid, on tal suu alati kõrvuni ja silmad säravad :))
Kas sa oled mõelnud, miks inimesed lastel püsivärviga juukseid ei värvi? Ilmselgelt on asi ju selles, et edaspidi sa pead tal koguaeg värvima, et asi normaalne välja näeks! All on lillad ja siis peal väljakasvanud kartulikoor? No ei ole ilus ju. Ja kuueselt hakata kogu aeg värvima, siis sorry, varsti tal enam ilusaid juukseid pole lihtsalt. Seega arvan tõesti, et tegid vea. Loodame, et see siiski pesemisega maha tuleb, mitte ei pea välja kasvatama hakkama. Õnneks minu kogemuse põhjal juuksurite värvid eriti peas ei seisa, äkki on lootust 🙂
saab ju vabalt teha ühe “hajutamise” et see juure ja otste osa nii erinev poleks ja ongi kõik 🙂 problem solved 😀
Ja kaua sa kavatsed seda hajutamist teha siis? 🙂 Ehk siis nüüdsest ongi sul ju probleem ja saad sellest ise ka aru. Jäädki nüüd edaspidi värvima ja see ei ole ju normaalne. Ja millal siis käsi ette pannakse? Täna lillad, homme tahab roosasid, peaasi et saab, mida tahab? Jah, see ei ole tragöödia, aga on põhjus, miks seda ei tehta. Ei taheta oma lapse juukseid varakult rikkuda. Sinul on õhukesed juuksed ja Maril need ka väga paksud pole. Lende tahab ka ilmselt varsti, kui õel on. Veider oleks ju talle keelata. Et, kus siis on piir sinu jaoks?
Oota miks seda tegema peab jääma? Kui on välja kasvanud, siis väljakasvu kohale teeb hajutuse oma värviga ja kõik, tsilli nüüd 😀
Saan su emotsioonidest aru. Aga kas tõesti on vahet, kas lapsel on juuksevärv välja kasvanud või mitte? Huvitav, kui paljud lapsed sellest üldse hoolivad. Ning kui nemad ei hooli, siis kelle huvides see tegelikult on, et lapse juuksevärv ühtlane oleks? Suvaliste inimeste? Sest muidu neil on kole last vaadata? No palun…
Niiiiiii ilusad pildid on hoopis!!! ?? See kiik ja need tuled ja Mari juuksed ja Mari ise!! ?
Ja Mari ise on nii õnnelik 🙂
Mitte, et ta muidu ilgelt nukker tunduks, aga kõik pildid, mis on tehtud peale poni juukseid, on tal suu alati kõrvuni ja silmad säravad :))
Ise ütled, et kõike ei saa, siis järelikult keelad sa ka ju oma lapsi. Igal ühel on erinevad piirid, mida tohib, mida ei tohi – sina juukseid lubad värvida, tätoveerida ei luba, sinu piir. Teine vanem käib kasvõi iga päev lapsega ujumas kui too tahab, aga juukseid ei värvi. Tema piir. Ma arvan, et paljudel on lihtsalt sinust erinevad piirid või arvavad, et värvitud juustega lapsed on koledad, nende arvamus ja piirid. Selleks kommentaarium ju ongi, et arvamust avaldada. Lepid arvamuste erinevusega, elad edasi ikka nii nagu tahad.
Aga kes see küsis teiste piire?
Kirjutavad need kes on kibestusest juba ise ka lillad, ise loevad absoluutselt iga postitust ja käivad ja halvustavad. See pole mingi sõnavabadus ega vabadus avaldada oma arvamust, see on lihtsalt negatiivsuse külvamine, sest näevad, et teisel läheb hästi ja on oma olemuselt tegelt positiivne. Kui sa vaatad juba kolmandat postitust ja ainus emotsioon mis saad on see et sa oled tohutult närvis ja tahad jälle mingeid üleolevaid enda tarkusi maha kirjutada, siis lihtsalt pane see blogi kinni ja ära vaata enam.. Keegi ei vaja sellist kommentaariumit mis on täis viha ja parastamist.
Kohati on mul täiesti hea meel, et mu laps ei räägi (autismi diagnoos), siis ei oska ka midagi nõuda.
Poes käies ta siiski teab, kus on tema lemmikud maiused ja neid ma talle ka ostan. Missest, et ta selle sama maiuse võtab igast poest, siis läheb see lihtsalt reservi. Kõike ta endale sisse ei vehi.
Konkreetselt asju ta ei peagi nõudma, ma ostan/tellin ise need talle. Õnneks ikka mõistuse piires 😀
Ma ise arvan, et vb see liigne mänguasjade/raamatute ostmine on tingitud sellest, et mul väiksena polnud selliseid võimalusi, kui praegu. Ei olnud midagi väga saada või ei olnud lihtsalt majanduslikult võimalik midagi saada, isegi, kui küsida. Meil olid selleks vaid sünnipäevad ja jõulud.
Praegused võimalused on ikka hoopis teised, kui vene ajal (kuigi kui ma kooli läksin, siis oli õnnis vene aeg just läbi saanud)
Mina olin selline laps, kes pidevalt tahtis ja sai. Kommi, jäätist, asju, poodi, tööle jne. Minu vanemad olid kaa mingi aeg arvamusel, et las laps saab, sest siis on laps õnnlik, vanemad õnnelikud, pere õnnelik. Ka oli nende arvamus, et ega’s nad siis kõiki asju i anna ega luba.
Tulemus oli see, et ma käisin 10-aastaselt juba lapsepsühholoogi juures, sest ma olin harjunud, et ma ju saan kòike. Ma käitusin halvasti, olin ärahellitatud, koolis oli probleeme, sest ma olin harjunud, et MINA ju saan, miks teised peaks saama jne.
Kriitikat on halb kuulata, aga sa pole esimne lapsevanem, kes lapse on saanud – küllap teised näevad ohte seal, kus sina neid ise tähele ei pane.
Huvitav, ma ka sain, aga ei muutunud saikoks 😀
Issand, mis vastus kommentaarile. Ma saan aru, et see on naljana mõeldud, aga teise inimese läbielatut niimoodi naeruvääristada on ikka päris nõme.
Võimalik, et ma olen see “tüüpiline eestlane”, aga laps ei saa kõike, mida tahab, see on mu meelest lapsekasvatamise alustalasi, et kasvatada normaalselt toimiv inimene ?
absoluutselt pole naljaga mõeldud, kirjutas ju, et oli paras saiko – kõik ei ole 🙂 See “alustala” on eestlastele jah sisse kodeeritud, vana hea kannatamine, kõike ei saa ja laps räägib siis kui kana pissib, eks 🙂
Kannatamisega ei ole siin midagi pistmist, pigem ikka asjade väärtustamise, keskkonnale mõtlemise, unistuste poole püüdlemise ja palju muuga. Aga nagu väga paljud on öelnud, inimesed on erinevad 🙂 ma usun, et me kõik suudame praeguses maailmas oma lastele oluliselt rohkem asju võimaldada, nii asjade kui ka elamuste näol 🙂
Mäletan vähemalt ühte postitust, kus mainid , et EI saanud lapsepõlves kõike mida soovisid…kirjutasid, et unistasid mänguasjadest ,mis teistel lastel olid 😀
Meenuta paremini – ma isegi ei KÜSINUD 😀 ma hinges tahtsin vb jah, aga ma ei küsinud, ma arvasin, et ju need kallid jne.
Juukseid värvida nii noorelt ei lase (küll aga olen kriitidega teinud salke .Laps saab 12 ja pole tulnudki selle peale et püsivärviga võiks ta juukseid värvida .Nu lapsel on väga ilus loomulik kuldpruunikas toon ja tean omast käest et juba esimene värvimine püsikaga tõmbab oma juukse sära maha (kui värv on maha kulunud). Samuti 5 a lillad juuksed tundub kuidagi imelik. Samuti reageerisin ,kui neid laps beibesid nägin ( välismaa saade ,väikesed lapsed näevad välja nagu prostituudid ?) . Ülipikad kunstripsmed jne ,kõndisid nagu ”mannekeenid ja lehvitavad onudele ,tädidele .Sellel ei ole küll sinu Mariga mingit pistmist ,aga kahju on vaadata sellist asja .Laps on laps ja See on nii tobe kui vanemad nagu elueest pingutavad ,et laps näeks vanem välja .Tahaks just vastupidist ,et nad oleks lapsed ja ei kiirustaks selle suureks saamisega .
Rootsis ei värvi ükski kvaliteetne juuksur alla 16a lapsi (kuigi otseselt keelatud ei ole) .Esiteks allergia ja lisaks veel sada muud põhjust aga ei viitsi ,pikaks läheb .
Mis puutub asjade lubamisse . Iga kord ei saa kindlasti midagi poest .
Su lapsed on nii väikesed veel .Arvan et sa ei liigu eriti seltskondades ka kus on vanrmad lapsed .Seega usun et sa om silmaga ei olegi vb näinud,millised noored nendest ”kõike saanud” lastest võivad kasvada . Ma ei usu üldse et asi on niivõrd rahas .Eestis leiab 10 sendi eest ka pulgakommi poest .Esiteks laps ei peakski sööma pulgakommi iga päev (kas Maril polnud mitte hambaaugust nägu räigelt paistes ? ) .
Lisaks ei ole hea see kui kasvada üles teadmisega et enamus asju mida ma soovin ma saan ja kui ma soovin üht väga kallist mänguasja ja seda ei saa ,siis saan mingi ”asendus vidina” ikkagi .
Mina ei tea aga iga kuu meie pere sissetulekut vaadates võiks ma oma mõlemale lapsele iga päev asju osta küll aga mis inimesed neist kasvaksid ? Saan aru et 5 a kõrvalt on raske nii kaugele näha aga võiks ju? Aeg läheb ruttu.Ja no juba see fakt et ta iga kord poest sinult midagi loodab saada on ju näide et tal on see juba süsteem oma peas ja see on nii tavaline asi.
Mu lähedase laps on viiene .Laps iseenesest nunnu aga nii tänamatu kui veel olla saab .Olen ka täheldanud et ema on selline ,kes tihti annab alla ja lapsel ongi enamus asju lubatud . Alles hiljuti olime neil külas ja laps lihtsalt kiskus ema juustest ,lõi jalaga jne (ei lubatud ipadi talle see hetk) .Kahju oli vaadata.Ei kujuta ette kui mu lapsed minuga nii käituksid .Respekt teise inimese vastu puudub totaalselt.
Kust sa välja loed, et Mari iga kord üldse midagi saada tahab, või et see midagi pulgakomm on? Ma lihtsalt tõin suva näite asjast, mis on odav. Ükskord tahtis ta näiteks Lotte pildiga kaerahelbeid, kas see rahustab sind natukene v?
Minul kahjuks sama teema, et olen olnud ka sama suhtumisega, mis Mallukas ja tulemuseks on see, et lapsed on tänamatud, ärahellitatud, löövad kui neile ei öelda, ehkki olen pooldanud lastega aruteludesse laskumist, lasknud neil otsuseid teha, tulemuseks on lastega hädas õpetajad, kelle korraldusi ei taheta täita, et nemad ise harjunud otsustama . Õnneks maa lasteaed, et saab arutada seda nii, aga eks see õpetajatele tüütu on, kui kaks tükki on nii iseteadlikud, ehkki ma pooldan individualismi laste suhtes ja mitte kombinaadi suhtumist, aga ikkagi on igal asjal piir ja olemas reeglid, mida tuleb täita ja inimesed nende kõrval, keda tuleb austada. Mina ise olen teinud valesti oma lastega. Õnneks selline päris nõudev ja kohutavalt ebaviisakas käitumine on neil ikkagi minu suhtes ja sellega ma nüüd tegelen, et seda muuta. Eks palju asju on hästi ka ja hästi tehtud, aga liiga palju sõbrarollis olemine tuli vahetada ikkagi lapsevanema rolli vastu. Minul oli suhtumine, et kui ise oled hea ja hästi käituv, siis on lapsed sinuga ka nii, aga alati see ei toimi siiski.
Noh, too bad for you, aga eks näis, mis mul välja kukub, ega kõik lapsed sama vitsaga löödud ole. Ma nt pole iial kuulnud teriaapiast või Mari aias, et ta ei täidaks korraldusi, vaid vastupidi, et nii viiskas ja sõbralik laps 🙂
Mul sellest juuksevärvimisest jumala suva aga , et sa väidad, et nii sõnakuulelik ja sõbralik laps…siis hkmm…su videod, ja postitused jätavad küll teise mulje. Samas laps kellele on telefon näppu visatud, võib muidugi hästi käituda. Aga su saates fotoshoodil kui Mari lihtsalt minema jooksis, ja sa teda korduvalt tagasi kutsusid ja ta ei teinud kuulmagi…kõlab küll nagu “sõnakuulelik laps”. Myb on meil lihtsalt erinevad arusaamad sõnakuulelikest lastest aga paraku päris sellis muljet mida sa siin väidad, sa ikka lugejatele/vaatajatele ei jäta. Aga no kuna sind teiste arvamus ei koti niikuinii, siis ju vahet pole!:)
Ma arvan, et suvaline kaootiline võttepäev ei võrdu meie tavaeluga 🙂
Huvitav, kui keegi natukenegi sulle vastu vaidleb või omab teist arvamust, siis kohe nõelad või ütled irooniliselt. Miks nii? Oled vist egoistlikult harjunud sellega, et sind paljud takka kiidavad? Küll omad vitsad ükskord peksavad (kahjuks)
Mis vastust sa siis minult ootaks? Alandlikku nõustumist? Et mina pean hooopis sulle takka kiitma ja kui ei kiida, siis häirib? 😀
Mariann!
Olles 6kuuse esiklapse ema, vaatan, loen ja imestan, kuidas Su elu toimib ja milline lastekasvatus meetod Sul on. On mida järgida.
Aitäh ja edu!
See on õige, lapsed erinevad ja mis ühele sobib, teisele mitte. Lasteaias ka muidu on kõik ok, teiste laste suhtes, õpetajate suhtes, targad, avara silmringiga aga just see iseteadlikkus, mina teen, mina otsustan ja minul pole jopet täna vaja, siis kohe teised lapsed ka, aga nemad peavad panema jms , lõputud arutelud ja diskussioonid, mis pole ju otseselt halb, aga õpetajatele siiski paras proovikivi, samas tullakse nii ka mugavusstsoonist välja…nii et pole halba ilma heata 🙂 Aga suhtumine minusse on küll selline, mis tööd nõuab… seda pean tunnistama küll. Meil muidugi on teemaks nende asjadega ka ahnus, et kui saad ühe, tahaks kohe veel. Näiteks võtsime koera, emase ja selle asemel, et rõõmustada sõbra üle, tehti plaan, et kui koer täiskasvanud, et las sünnitab kutsikad, et siis meil 10 koera. Samas ma arvan, et hea lapsevanem on see, et kui tehakse vigasid siis tuleb neid teadvustada ja lihtsalt muuta oma kasvatusviisi, mida ma teinud olen… nii et ma olen hea lapsevanem 🙂
Bravo… sygav kummardus selle artikli ja eriti viimase lause peale.
Ma ka pigem pooldan, et lapsed ei unistaks asjadest. Nii nõme. Sestap, kuigi ma ei salli lolli tarbimist, siis ihaldatud asjad ostsin lastele, et keegi ei peaks oma pead vaevama mingist ASJAST unistamisega. Teine asi on järjekindlus – jäle terroriseerimisviis. Kui laps on teistsugune ja mina oma iseka järjekidlusega surun teda enda raami, selle asemel, et lasta tal endal otsustada, mis valikud tekivad? Ei peaks arvama, et järjekindlalt lapsi keelates teete jumalale meelepärase teo ?. Usun usaldusse! Lapsi võib usaldada, nad on ok :).
Mul täna oli just juhus, kui käisin kuueaastasega bürootarvete poes ja ta tahtis midagi endale ka. Ütlesin, et mõtle hetke, mida sul vaja on – millest sa oled puudust tundnud või vaata ringi, mis tundub tore. Oleks talle kohe ostnud. Aga talle ei meenunud midagi ja miski ei kõnetanud ka. Minumeelest on lihtsalt ostmise pärast mõttetu miskit suvalist osta. Samamoodi nt suviti laadal – luban mõlemale lapsele ühe (mängu) asja osta. Üks otsustab kiiresti, teine ei leia miskit meeldivat. Siis olen öelnud, et ma arvestan sellega, et sa jätsid täna oma 10 EUR kulutamata ja saad järgmine kord topelthinnaga valida. Poes käies saavad lapsed üldjuhul alati mingi söödava asja võtta. Tunnen piiri ära, kusmaal on arutu raiskamine, kusmaal lapse rõõmustame. Lõppude lõpuks on see minu teenitud raha ja ma tahaks seda kulutada nats mõistlikumalt kui oma laste hambaid auklikuks söövitamisega või nende tubade plastmassiga täitmisega. Ise olen kasvanud vaesuses, pole julgenud iialgi vanematelt raha küsida, nälginud tudengipõlves. Nüüd norm palka teenides, enne laste saamist, olnud ostusõltlane ja totaalselt ületarbija. Ega ma mingi tark ei ole ega tea, kuidas lastest kasvatada normaalseid tarbijaid, aga vastutustundlikku ja keskkonnasõbralikku tarbimiskäitumist võib 5-6 aastastele juba vist õpetada küll. Ma arvan.
No meil ongi samamoodi ju ka, ega Mari ka alati midagi tahagi. Täna tahtis seda ühte jäätist, kuigi pood mänguasju täis ?
Nii mõistlik jutt.
Püüan ka selgitada, et kui raha on, siis ei pea seda ilmtingimata kohe ära kulutama.
Arutelu käigus jõuame alati järelduseni, kas on vaja või mitte.:)
Mina arvan, et igaüks ikka kasvatagu oma lapsi ise! Mind jätaks külmaks, kui keegi hakkaks targutama, kuidas mina oma lapsi peaks kasvatama. Aga üks mõte tekkis küll, et mina ise praegu mõtlen, et ma ilmselt kõikvõimalikke asju ei ostaks, seda vaid sel eesmärgil, et lapsel oleks fantaasiat ka ise asju välja mõelda,-meisterdada, muidugi saab ka tänapäeva mänguasjadega palju meisterdada, aga mõtlen just enda lapsepõlvele tagasi, võimalusi palju polnud, aga üheskoos vanematega mõtlesime alati igasugu vahvaid asju välja, olgu see siis pappkastist barbimaja või penoplastist võrevoodi. Ja see meisterdamise protsess ise juba tegi nii uhkeks asja 🙂
Minu kunagine elukaaslane ütles tihti: ”ei saa!”
Teinekord suvaliste asjade peale – näiteks kui tahtsin reisil oled jäätist (oma raha eest).
Pikapeale hakkas häirima.
Ei tundunud naljakas ka eriti.
Aga oluliste asjade peale ütles ka, et ei saa ja ki ma tülli minnes seda ette heitsin talle, siis ta ütles, et tal on selline põhimõte, et naine ei tohi arvata, et ta saab mida tahab. Isegi kui seda üksi endale võimaldada sain. Ei teagi, kas kodust kaasa saanud sellise mõtte või kust. Aga siis oli ikka kurb, kui teda ka enam ei tahtnud.
Miks ometigi soola haavale raputad?
Sedagi ainult jao pärast, ega soola pole ka kogu haavale vaja!
Kusjuures,alles hiljuti mõtisklesin samal teemal. Paljud kommenteerivad,et hellitan lapse ära. Miks peab saama kõik mis tahab? Aga miks mitte? Ta on alles 3 ja tema soovid ei ole veel utoopilised ? Poes käime ka nii,et 1 asja saab valida. Reeglina on see mingi paarikümne sendine komm,harva kui muud nurub. ? Ja ka siis kui euro-paarise asja küsib-ka siis ostan. Mul on õnneks see võimalus ja sellepärast ostangi. Kas peab laps kasvama nende “ei” de saatel? Isegi kui meil on võimalus? Et siis laps on õnnetu ja sina oled õnnetu oma “imelise” poe tuuriga? Ja ma ei usu,et asjade ostmine või ostmata jätmine muudab midagi. Pigem siiski kasvatus, suhtumine mis kodust kaasa läheb. Tihti ei ole ka see määraja.
Üldse,ma ei saa aru mis see teiste asi on palju üks ema ostab või ei osta? Sama hull teema on minu jaoks kommide teema….3 aastane ei pea ju kommi sööma ?
Ma võimaldan ka oma lastele palju rohkem kui mulle võimaldati. Elu on lihtsalt muutunud ja ühiskond muutunud. Oma suguvõsa vaadates ja lugusid kuuldes saan ka seda öelda, et igal järgneval põlvel on lastena vähem kohustusi/töid, aga rohkem meelelahutust ja hüvesid ning soovide täitmist. Ma oma laste kõiki (ka realistlikke) soove ei täida. Just sellepärast, et olgu ja jäägu mõned ihaldatavad soovid, asjad. Laps võiks veidi pingutada nende nimel. Unistused ja soovid on ka vajalikud, ma ei võta seda võimalust kohe ära kui laps selle mulle avaldab. Muidugi ma ei alahinda seda, vaid pigem toetan seda ja lükkan teda edasi mõtlema, kuidas enda eesmärk siis saavutada.
Täiskasvanuna ma enda kõiki soove ka sekundi pealt ei täida. Osad on sellised, mis ongi hetkel parem, et on unistused. Nt tahan koera endale. Aga alles siis kui noorim laps on vähemalt 4-5a. Osad soovid vajavad settimist, planeerimist. Osad soovid on õnneks mööda läinud 😀
Mis tegevustesse puutub, siis kokkulepetest eeldan üldiselt kinnipidamist. Aga lapse enda ettevõtlikkust toetan igal võimalusel.
Inimeste erinevad arvamused ning mõningane pahameel tulebki sellet, et julged enda põhimõtted kõvasti välja öelda. Kas need põhimõtted ka õiged on- mõned kindlasti, kuid selle konkreetse postituse juures tunnen, et olen kasvatanud enda lapsi teises vaimus ning õhkkonnas. Olen ise kasvanud nii,et elus ei peagi asjad lihtsalt tulema ja vaeva peabki nãgema ning nii olen püüdnud õpetada sefa ka lastele. Et neile ikka kohusetunnet, vastutustunnet jms eluks õpetada. Sinu tõekspidamised on ilmselt veidi teised aga eks mida külvad seda ka lõikad :).
No sa kasvatad nagu vanad eestlased, tõeline patrioot ?
Vot ei saa aru selle vaeva nägemise koha pealt. Jaa, ma saan aru, et kui midagi tõeliselt tahad, siis kohe järele ei anna, vaid ikka pingutad, aga nii põhimõtteline vaeva nägemine… Ei tohi mitte teha tööd, mis meeldib, sest siis ei ole piisavalt vaeva nähtud? Lotoga võita ammugi ei tohi vist. Kohuse- ja vastutustunnet saab vast ka retsi vaevata arendada., ma loodan vähemalt.
Oleme oma pojaga poes kassajärtsis. Minu ees isa väikse poisiga. Kassapidaja laseb just isa õllepakki kassast läbi. Poiss tahtis kinderimuna või väikest šoksi (ei mäleta enam). Isa käratab: pole raha, ei saa! Minu poeg väänab sarkasti: issi suur titt, lutt tähtsam.
Ostsime paar snikersit ja andsime need poe ees poisile. Ta oli nii õnnelik. Isale, kes õlli libistas sealsamas poe ukse kõrval, oleks peksa andnud. Sisisesin vaid: mölakas!
Vot sulle valikud ja saamahimu. Lastele keelatakse ja endale lubatakse.
Laps peakski saama rohkem kui ise eales saanud oled. Last peab hellitama.
Üleüldse ei pea sa mitte midagi oma kasvatuses teisiti tegema, sest sa ju tead, et alati annad oma lastele parima, mis parasjagu anda suudad ja saad.
Kallid kaissu!
Mina olen ka selle poolt, et mõistuse piirides lapse soovid teoks teha. Kui tahab juukseid värvida, jaa palun. Kui tahab midagi mis ei ole röögatu ja ma sellest paarist-kolmest soovist kuus ju vaesemaks ei jää. Millal veel lapse soove täita, kui mitte sellises vanuses? Lapse õnn teebki ju kõige rikkamaks tegelikuses. 🙂 Ise olin 13(?) Kui tegin endale ise kõrvarõnga nt, siis tulid ninaneedid ja tunnelid 15selt tegin nibuneedid nt 😀 Kui ma olin 2ne siis minu ema lasi mulle VERIPUNASED salgud teha, mul oli tolajal väääga õhukesed juuksed, nüüd pikad ja paksud, niiet mulle ei teinud see värvimine mittesugugi halba. Tiinekana olin punapea, lilla, roosa, sinine, orants. Ja 15.aastaselt tulid ka esimesed 2 tattood (sorry ema). Minu ema leppis sellega, sest niikaua kui midagi ohtliku pole ja augud põletikulised jms ei ole, siis kõik OK. Selline huvitav elustiil, siiamaani ei kahetse ühtegi auku, ega tattood 😀
Mina olen ise üles kasvanud hästi kontrollifriigist emaga ja lubasin, et ise selliseks ei muutu, kuid hakkab paistma, et liigun sinnapoole. Väga hea lugu ja pani mõtlema.
Noooh, mul on aasta noorem neiu ja ma ei kujutaks ette, et püsivärviga ta juukseid värviks . Igaühele oma. ?
Kõrvaaugud ma nt teeks, aga ta ise ei taha.
Aga üldiselt ma luban ka talle siiski palju asju, mis ta tahab . V6i teen kompromisse.
Õetütarde pealt näen, et kusagilt pean piiri hoidma. Nad on saanud väiksest peale materiaalselt suuresti K6IKE , mida nad on tahtnud ja nüüd 16 aastasega suht raske juba. Aga eks see oleneb ka inimesest.
Iga inimene kasvatab oma lapsi omamoodi ja nii, kuidas talle sobib. 50 000 inimest ei saagi nõustuda. ?
Mu sõbranna nimetab nt mu kasvatust “vabakasvatuseks”, ise ma nii ei arva. Aga las temal ollagi oma arvamus ja oma moodi kasvatust, meil on nii hea elada! ?
Ma just mõtlen, et kui Mari tahaks kõrvaauke, et kas ma teeks… vist mitte isegi veel 😀 vb selle pärast, et mul endal need augud olnud maiteamisajast, aga siiani valus kõrvarõngaid kanda 😀
Sama arvamus kõrvaaukude kohta! Mäletan niiii hästi, kuidas endale 8ndaks sünnipäevaks kõrvaaugud sain. Umbes nädal hiljem läks üks auk mädanema ja kõrvarõngast ära võttes sellest august lihtsalt voolas mäda. Hilisemas elus olen aru saanud, et ükskõik, kui ilusti oma neete ei puhastaks, mu organism lihtsalt on selline, et need mädanevadki (seda õppisin 2 mädanevat nibuneeti hiljem :D). Ever ei laseks ma viieaastasel kõrvaauke teha. Juuste värvimisest jumala poogen: kui see õnnelikuks teeb, siis miks mitte. Laste rõõm selliste väikeste asjade üle on niiii siiras ja ilus, sellist enam täiskasvanueas ei tunne!
Tuli üks jutuajamine tuttavaga meelde. Olin lapsega järgmisele reisile minemas ja tuttav kommenteeris selle peale, et tema küll lastega reisimas ei käi, sest kui mingi hetk enam ei saa rahaliselt lubada reisimist, siis kuidas sa lastele seda selgitad ja need siis nii pettunud jne. Minu jaoks nii võõras mõtteviis. No ei saa, siis ei saa enam reisile, aga vähemalt on lapsel ja endal käidud maadest kogemused ja toredad mälestused, neid ikka keegi ju ära ei võta, isegi, kui pole rohkem raha reisida. Haakub teemaga, et kõike saama harjunud laste soovid ajaga suurenevad ja siis ilma enam ei oskagi olla. Küll oskavad, kui elu näeb vajalikuks õpetada. Aga kui võimalusi on, siis why not?!
Täiesti normaalne mu meelest.Minu lapsed saavad ka kõike mida soovivad,mõistuse piires.Ise Nõuka aegne laps.Mängisin olematute mänguasjadega.Riputasin võileivale suhkrut peale ja olin õnnelik.Kui Mul on oma lastele nüüd pakkuda enamat siis ei ole kahju.Pagesin küll Soome elama.Aga no nii minu võimalus Oma lastele lubada KÕIKE MIDA TAHAVAD????
Mul ei olnud eriti jõukas pere aga saime ikka vahest mida soovisime. Ei saanud iga poeskäik aga vahest ikka miskit. Ise teadsin, et raha pole igaks vidinaks. Ema oli aus ja selgitas põhjalikult miks ja mida saab ja millal. Tekkis usaldus ja austus ta vastu..räägin siiani talle KÕIGEST ( ja no ikka kõigest).(Mu ema ei ole absoluutselt naiselik naine, ei meigi, ei kanna kleite. Ta nagu poisiklutt, nii, et tema “tibilikud” mõjud puudusid. )Ta lihtsalt lasi mul end väljendada. Olin 15 kui ta omale tatoo tegi ja ma tahtsin ka kohe. Ta lubas aga ma viimasel hetkel hüppasin alt ära. Ta tegi kulmuneedi ja ma ka lõpuks ja tegin ninaneedi ka veel.(Hetkel ei kanna ma muidugi isegi kõrvarõngaid, sest ei viitsi aga teismeaes oli äge kogemus) Värvisin pea mustaks/siniseks/punaseks/blondiks jneee..No juukseid hakkasin värvima juba algkoolis( aga tumepruunidele ei jäänud eriti mingit värvi omal ajal) Katsetasin ja siiani katsetan igasuguseid stiile ja värve. Juuksed vohavad nagu segased, ei vaja ma õlisid ja toonikuid jms..( cmoon, blondeerisin ka aga kehvalt ja ajasin poisipeaks. Oli ka fun). Tahaks juukseid lühikesena hoida aga krt kasvavad alati nii kiirelt pikaks. Hetkel olen juba ise ema ja no kui mu poisipõnnid tahaks omale siniseid juukseid siis vabalt laseks. (Augustada ja tatoveerida vast teismeaes alles) Enda välimusega annab nii hästi end väljendada ja teistelegi näidata, et sul on loovust ja põnevust. Miks olla üks hallist massist kui saab hoopis erineda?
Igatahes ma olen Mallukaga nõus. Laps peab ka saama mis tahab( võimaluste piires ja mõistuse häält kuulates)
Kui ma ostaks pojale kõike, mida ta tahab, siis ma peaks mitu korda päevas poodi jooksma. Ma ostan talle aegajalt uusi asju ja tuba siiski kraami täis kuna mind on õpetatud asju hoidma ja ma väärtustan seda siiani. Alati ka seletan lapsele, kui ta midagi ei saa jne. Küll aga ei kritiseeri ma kellegi teise kasvatusmeetodeid, lihtsalt avaldan oma arvamust ja tõekspidamisi, et pole nii hirmus palju asju vaja Minu meelest. Ma mõistan, et blogijana on asjadel ilmselt ka tekkinud hoopis teine väärtus kui neid nii palju aknast ja uksest sisse sajab. Tegelikult peamine, mis minu enda jaoks selle teema juures kirgi kütab on jäätmed. Plastik, pakendid jne. Kui palju seda kõike on ja kui kurnatud on Maa. Sellepärast olen hakanud ise rohkem sellest asjade hullusest taanduma.
Mina olen su nn.fännidest, seega ära võta rünnakuna. Miks sa nii põlema läksid? Mina ka ahhetan siin, et Mari juukseid värvisid. No ja siis? Mina elan edasi ja ei värvi oma lapse juukseid ja samuti Sina elad ja kasvatad oma lapsi edasi nagu Sina heaks arvad. Ausalt ma ei viitsinud seda postitust isegi lõpuni lugeda, sest siinkohal me kasvatuspõhimõtted ei ühti, aga ma ei hakka Sind sellepärast sarjama ja halvustama. Minu jaoks olete endiselt kõige lahedam perekond.
Olgem mõnusad edasi ?❤
Mari oli sama imearmas ka värvimata juustega 😉
Kust sa seda põlema minekut välja loed :D?
See postitus tekitas selle tunde. Ära võta nii hinge, ei jõua Sina kõigile kõiki oma valikuid põhjendada 🙂
Ma jäin mõtlema, et Sa oled teinud nii mõnegi sügava elujuurdlemise postitusi, aga mingi tühine juuksevärvimine tekitas täieliku tormi veeklaasis. Ei ole Sinu elu ka kerge.
Minul on kodus 24 aastane tütar kes ei jõua ära tänada, et ma talle tätoveeringut ega mitmesuguseid rõngaid ei lubanud teismelisena. Siis tahtis ta neid üliväga ja oli absoluutselt veendunud, et ei kahetse kunagi. Samas usaldas (või kartis) piisavalt et ilma loata ei teinud.
Lapsed ei saanud loomulikult kõike, aga sellest tähtsam oli järjekindlus. Kui ma olin midagi keelanud, siis jäin sellele kindlaks ja samas, kui midagi lubasin, siis oli see ka kindel. Keeldudest hoolimata jäid suhted usaldavaks, rääkida saime alati kõigest ja kodu oli ja on alati esimene koht kus unistusi, soove ja muresid jagada.
No vot, tore ju 🙂
Aga mismoodi sa mõtled et mari täiskasvanuna hakkama saab? Muidugi lapsel peab lapsepõlv rõõmus olema, aga ka asju enda ümber tuleb õppida hindama. Kui kõike ikka alati ja pidevalt saada siis ei õpigi väärtust hindama. Nt lemmik mänguasi läheb mänguhoos katki aga noh suva ostame uue, kuigi tegelikult oleks võinud ju vähe rohkem hoolt kanda selle eest ja ettevaatlikumalt mängida. See on mul endal läbikogetud tee ja ikka päris raske kultuurišokk kui alustasin enda eluga. Sul on endal 3 last kas mõtled et kui nad täiskasvanu ikka jõuavad siis ka võimaldad oma rahakoti pealt pohuisti elustiili? Võib olla on lapsed edasipüüdlikud ja hakkavad ise hakkama saama, aga kui ei ole? Ühesõnaga vahet pole, värvid juukseid, küüsi või kulmukarve põhimõte on neid kordi hinnata. Sul on teine vaatenurk, kuna kasvasid üles vaesuses, aga sinu lapsed kasvavad üles rahaliselt väga kindlustatud keskkonnas, ei tohi unustada et neid tuleb ka kasvatada sellest lähtudes.
Et oot, sinu meelest kui laps mänguhoos mänguasja lõhub, siis ei tohi ta uut saada, sest mänginud vähem siis v?
Muidugi tohib, sa vist ei saanud päris hästi pointile pihta.
Asi on asjade hindamises ja arusaamises et nende olemasolemise jaoks keegi vaeva näinud.
Ma tean et oled põikpäine, aga vahel korra maha istudes ja sügavalt hinge tõmmates suudad ka teist vaatenurka näha.
Muidugi sul on õigus oma lapsi hellitada, aga pead ka arusaama et kõigel on ka oma tagajärjed ja need ei pruugi alati positiivsed olla.
Kõigel, mis me teeme, on tagajärjed ja need ei pruugi alati positiivsed olla. Kindlasti teed ka sina oma lastega selliseid asju 😀 Igal oma
Eks paneb järgmine kord uue mänguasja kapipeal ja käigu vaatamas seda seal. Siis püsib terve. Äkki saab lastelegi pärandada. Sest no taevas hoitku kui kogemata maha kukub ja katki läheb.
Eks kui mul tass kogemata maha kukub siis päev otsa enam ühestki tassist juua ei või.
Lapse ja pubekana oli meil kodus majanduslikult väga raske ja ma sain asju vaid vajaduspõhiselt. Nüüd on mul raha ja ma ostan igakuiselt kleite, sest ma tahan ja saan, vaja ei ole ja kapp ajab üle ääre. Aga ma tahan ja ma saan. Nii et, miks te osad siin arvate, et kui Mari praegu palju saab, siis temast kasvab kätetu, kes ei suuda ei raha teenida ega vajadusel kokku hoida, vaid sureb kodus istudes nälga või niisama ajastusse? Võib-olla temast kasvab üldse minimalist, sest lapsena sai asjadest isu täis?
Väheke ülepingutatult dramaatiline postitus.
Mu 10-aastane tahab ka juukseid värvida, nabapluusi kanda ja tahaks iPhone8 ja iPadi jne. Need, mis on talle eakohased, ma võimaldan, aga ka mõistlikkuse piirides. Ma leian, et juukseid värvida ja nabapluusi kanda ei ole sobilik veel tema vanuses. Ta tahaks ka kõiki mänguasju Jukust koju tuua. Kuigi ma saaks talle seda lubada, ma seda ei tee. Sest tal pole vaja neid kõiki. See kogus mis tal on, seisab niisama. Oli ju vaja lihtsalt sp, et kellelgi klassis oli.
IPhone ja iPad? Pean seda selgitama?
Kõike, mida laps ihkab ja saab ei tee kellestki head vanemat. Siiski tuleks endale aru anda, mida sa oma lapsele sellega õpetad. Midagi võiks ju väärtustada ja hinnata ka elus. See ei tähenda konkreetselt piinlemist. Ma soovin, et ta õpiks läbimõtlema ja kaaluma, kas on mõtekas esimesest emotsioonist kõike kokku osta. Need oskused on tal ka edaspidises elus vajalikud.
Dramaatilisust loed sina siit ise välja – saa sellest ka aru, et meie lapsed on erinevas vanuses. See, et sina pead tegelema küsimustega, mis ilmselgelt eitavat vastust saama peavad, on sinu elu. Meie veel sealmaal pole, et keegi nabapluuse või iphone tahaks, seega saan ma öelda, et pole minu asi, mul pole su probleeme ja HETKEL saan oma lapsele anda pea kõik, mis ta küsib, sest ta nõudmised ei ole utoopilised või mu põhimõtetevastased. Veel. Pean seda selgitama sulle kuidagi veel paremini v? 😀
Aga ometi lased lapsel kusagil telefonis passida multikaid niipalju kui tahab. Sa lihtsalt ei suuda öelda oma lastele Ei. See süvenebki ajaga, kui ta on sellises vanuses, et oskab iphone ja rõngaid ja tatokaid küsida, siis sa ei suuda ikka ei öelda. Lapse kasvades kahjuks kasvavad ka tema soovid ja tahtmised, mida sa ei jõua ega saa nagunii täita. Lõpuks teed lihtsalt endale karuteene, kui sult hakatakse igasuguseid asju nõudma ja mölisetakse ja turtsutakse, kui ei saa oma tahtmist.
Kust sa selle telefoni passimise arvamuse nüüd välja lugesid? Telefoni annan talle nii vähe kui võimalik, sest ma ei viitsi seda inimat kuulata – Lende tahab ju siis ka 😀
iphone 8 on eilne päev 😀
Mu laps saab ka suht palju mida tahab. Tahtis näiteks ühte nukku, mõtlesin, et ok ei osta kohe, ostan sõbrapäevaks näiteks, no ja siis läksin paar päeva hiljem poodi ja ostsin ära ja andsin kätte 😀 sest see rõõm lapse poolt on nii armas. ja miks ma ei võiks siis osta, kui mul on see võimalik.
Kui parasjagu võimalik ei ole, siis selgitangi, et saad näiteks reedel või jõuluks vms. 5ne on piisavalt arukas, et sellest aru saada. Vähemalt mul 😀
minupärast andke või peksa, a mul pliksil on oma iphone olemas ka. no kui on üle, siis miks tal ei või endal isiklik olla. kusjuures ta ei istu selles 24/7 ja ei ole tegemist ainult mingite multikate vaatamisega vaid mängib arendavaid mänge samuti! Vaatab erinevaid meisterdusvideosid ja proovib ka järgi teha midagi või jutustab mulle ümber mida mina võiksin proovida teha.
Vaata, Mariann, ma loen siiski seda, mida sa kirjutad. Ma pole ju siiski ainuke, kes “valesti kõigest aru saab ja midagi ise välja loeb”. Vast tuleks oma kirjutised nii kirjutada nagu sa mõtled. Mitte lugejad ei pea su mõtteid lugema. Ilmselt oled sa ka neg kommentaaridest tundlik, sest mulle tundub, et sa lugesid minu kommentaarist neg. Ma tegelikult arutlen kaasa. Ma mõelnud midagi halba 😀
Praegu sind ei huvita, mida minu laps tahab, aga see on suure tõenäosusega sinu tulevik. Selle ei peale ei suuda ise tulla? (Kasutan sinu stiilis vastamist). Minu laps Mari vanuses ei küsinud samamoodi ulmelisi asju.
Ise sa tõid selles samas kirjutises välja asju, mida sa 15-aastaselt tegid, mida ema keelas. Tõid ka näited kooli kohta, kus Mari ju veel ei käi jne. Ehk siis ohtralt näiteid tunduvalt vanemas vanuses laste kohta. Nii tõin ka mina. Kas ma saan seda sulle kuidagi paremini selgitada?
Lisaks pööraks ka tähelepanu: “ma luban kõike oma lapsele”. Paraku ei luba ju(“kui see jääb mõistlikkuse piiridesse”). Kui sa väidetavalt lubad kõike, siis sa pead lubama KÕIKE. Vastasel juhul oled sa samasugune “kannatava eestlase mentaliteediga”. Sest enamus eestlased samamoodi lubavad, aga mõistlikkuse piirides nagu ka mina.
Kusjuures selle “kannatava eestlase mentaliteedi” väitega pole ma ka nõus. Pigem on eestlasel nagu ka sul: kuna kunagi midagi ei saanud, siis kuhjame end asjadega üle, mida meil tegelikult vaja pole. Ehk tarbime üle. Paraku sa oled ise ehtne näide.
Absoluutselt olen ma nõus, et igaüks kasvatame lapsi nii nagu me soovime. Sulle ei meeldi see, kuidas sinu kasvatusmeetodeid kritiseeritakse, siis palun ära ise tee seda teiste suunas. Sa, kas ei taha seda tunnistada, ilmselt tuleb taaskord sult vastu kommentaar: sa loed jälle midagi ise välja.
Ehk on mul tõesti probleem enda väljendamisega, kes teab. Ma suudan ju ikka alati esmajärgus vaadata enda vaatenurgast, mitte ennast pidevalt panna sadade teiste kingadesse, et mida tema välja loeks või aru saaks. Valdav enamus siiski loeb ju nii, nagu mina mõtlen, need, kes teisiti aru saavad, noh, eks ma pean leppima, pole midagi teha.
Õige on ka see, et kui ma ütlen, et “suht kõik on lubatud” siis ma mõtlengi, et loogika piires ikka. Aga keegi loeb, et absull kõik on 😀
Mul plika 11k ei kujuta ettegi mis 4-5 aasta pärast saama hakkab, praegu juba kõik olemas ja rohkemgi 😀 inimesi ka muidugi iga suguseid- ma ise hetkel selle juuste värvimise koha pealt mõtlen ise ka et ei lubaks.. aga mul pigem see arvamus sest mul enda ema lubas üsna varakult värvida ja juuksed olid vahepeal üsnagi läbi, õnneks need taastuvad ajaga. Muidu suht mõttetu elamata jätta- ma ka selline et lubaks igasugu jama kokku keerata lapsel et ta saaks kõike avastada 😉
Muidu ikkagi
Mina tahtsin lapsepõlves kuud taevast saada. “Sain” ka. Isa tõi valge täispuhutud õhupalli, ma olin täiega häppi, mis sest, et kuu ikka taevas alles oli, seda ma enam tähele ei pannud 😀
Muidu nõus selle postitusega.
Nii armas ?
Miks peab poes ühe asja teisega asendama? Normaalne oleks öelda, et meil on nii palju asju ja me ei võta praegu mitte midagi ja vsjo.
Kas või juba sellepärast, et kasvatada oma lapsest vastutustundlikku tarbijat.
Mina näiteks just sellepärast ei osta endale suvalt igasugu träni kokku ja ei luba seda ka oma lastele. Asjade hankimine olgu ikka mõtestatud.
Pealegi selle vastu ei sõdi kuidagi, et arengupsühholoogiliselt on tõestatud, et mida rohkem asju lapsel on, seda raskem on tal kesekenduda. See stimuleerib üle ja teeb lapsele karuteene.
Kolmandaks peaks laps õppima lapseeas, et elus ei saa kõike, mida tahab, sest muidu kasvab temast üsna ebameeldiv nõudlik täiskasvanu, kes juba eos eeldab, et kõiki tema soove tuleb täita ega oska leppida kaotustega, kuid kaotused, alla- ja ilmajäämised on elu paratamatu osa, millega tuleb osata toime tulla. Selliste inimestega pole reeglina meeldiv koos olla ja miks keegi oma lapsele ise peaks midagi säärast ellu kaasa andma?
Samuti ei oska kõike saama harjunud inimesed reeglina elus hinnata, kui keegi nende jaoks pingutab, ja tihti puudub neil tänutunne. Ei tundu ju eriti kaunis väljavaade oma lapsele.
See oli suva näide, et kui peaks “sõjaks” minema, siis võtan midagi, millega saame koos midagi teha/meisterdada ja mida kulub ka tõeliselt palju. Plastiliini läheb küll meil, nagu sooja saia. Igasugust suva träni enamasti ei osta ja enamasti ka ei nõuta, mida ma siin sinu arust sinuga sõdima peaks või üldse tahaks sõdida. Sa nagu loed mu juttu, aga samas ei loe ka – 100% alati ei saa nad loomulikult kõike, aga nii kaua kuni asi minu jaoks ratsionaalne ja mõistuse piirides on, siis saavad. Mina sain ka lapsena suht kõike, mis tahtsin, ometi leidub päris palju neid, kes minuga koos olla tahavad ja mingi märatsev ja nõudlik inimene ma ka pole. Eks igaüks vaatab oma mätta otsast elu, see on minu mätas.
Mina sain lapsena pea kõik mis ma soovisin. Hetkel olen 20 ning ei ütleks et olen ebameeldiv ega oska asju hinnata. Vastupidi, just oskan. Pole see mingi surmapatt. Kui on võimalus osta mida hing ihaldab, siis miks mitte. Kunagi ei tea millal seda võimalust enam pole.
Selle peale tuli meelde ütlus: “Las laps saab, mida tahab. Peaasi, et ei nuta.” Mina leian, et lpased ei pea saama kõike, mida soovivad aga neile võiks ikka lubada midagi, mida soovivad, kuna muidu lapsed ei õpigi unistama millestki ja selle nimel vaeva nägema. Mina olen kasvanud peres, kus ma ei saanud ühtegi kinki. Kõik teised said aga mina mitte. Esimesed kingid sain siis, kui leidsin oma mehe. Igal kohtumisel sain lille ja kingi. Ma olin nii õnnelik aga ûtlesin ka, et ta ei pea igat enda taskuraha minu kinkidele kulutama. Mehe pere keelas mehel mulle kinke teha, kuna muidu hakkan veel välja pressima. Nüüd, kui endal lapsed. Siis lapsed ei saa kõike, mida soovivad aga nad saavad neid asju, mida on võimalik meil neile lubada. Mul pigem mees see, kes arvab, et lapsed hellitab ãra, kui neile osta asju, mida nad soovivad. Tema nt lapsepõlves sai seda, mida vanemad heaks arvasid, mitte seda, mida ise soovis. Lapsed on veel väiksed aga näen juba, et lapsed unistavad ja pingutavad selle nimel, et saaks unistus täide. Nt pere pisem tahab minna mitmeks pãevaks hotellipuhkusele, kus on ka veekeskus olemas. Temaga kahekesi saaksin minna aga terve pere jaoks on vaja vãheke rohkem koguda. Loodan, et kevadel või suvel saab see puhkus teoks.
Juuste värvimise kohta nii palju, et nii mitmed vanemad teevad lastele kõrvaaugud ilma, et lastelt küsiks. Ja siis tulevad õiendama, et laps sai juukseid vãrvida, kuna ise soovis.
Oota… miks sa kunagi kinki ei saanud? Vanematel polnud võimalik mitttte kunagi sünnaks või jõuludeks kasvõi kõige väiksemat asja osta??? 🙁
Ma ei saanud midagi, kuna teised lapsed olid tähtsamad. Kui kogusin raha ja ostsin endale midagi, siis see lõhuti kohe õdede ja vendade poolt ära. Muidu olen kade, kui teistega ei jaga. Ma ootasin seda aega, kui sain 18, et saan tööle minna ja oma elu peale. Saingi tööle ja kolisin kodust minema. Nüüd oma lapsed on mulle sama tähtsad ja ei tee vahet, kes on parem ja kes halvem. Kohtlen kõiki võrdselt.
Mäletan, et minu ajal olid koolis jõulude ajal loosipakid. Ainus, mis sealt minule jäi, oli kommipakk, kuna selle said kõik lapsed. Kink, mille loosiga sain aga läks jagamisele. Mul ei olnud mitte midagi sellist, mis oleks ainult minu oma. Nüüd, kui endale midagi luban, siis ma hoolikalt mõtlen, et kas vajan seda ja kui ostan, siis ma ka hoian seda.
Issand, mul nii kahju sinust, et ma tahaks aega tagasi kerida ja laps-sinuga poodi minna ja öelda, et võta mis tahad ?
Nõus! ???
Üks postitus üle pika pika aja, millega ma 100% nõustun.
Me väiksena ei saanud üldse mitte midagi. Isegi kommi. Ja lõpuks ei julgenud enam küsida ja rääkida ka muredest.
Kõik mis tundub minu jaoks mõistuse piires, seda ka laps saab(eks see piir oleneb ka rahakoti seisust ja tujust).
Ma üritasin täiega meenutada enda lapsepõlve, et kas sain või ei saanud… Otseselt ei mäleta, et oleks kogu aeg öeldud, et ei saa, aga ma minuarust ei küsinud ka väga, teadsin, et raha pole niiväga vms. Aga kui jäätiseraha küsisin, siis ikka sain.
Ma nt ei saanud, aga mitte mingi põhimõtte pärast, vaid raha pärast. Samas, kui mõni klassikaaslane pidi hullult võimlema ja valetama, et nädalavahetuseõhtul välja saada, siis minu ema pidi teadma, kellega ja kuhu lähen ning polnud probleemi – mine. Need, keda ei lubatud, hiilisid ka nagunii kuidagi välja. Mäletan, kui kõrvaaeuke tahtsin, siis ema ei keelanud, aga ütles, et tema ei teeks. Kaval raisk, sest siis ma ei teinudki. 😀 Kolmekümneselt lõpuks tegin, aga ehteid praktiliselt ei kanna.
Mul vist ka kõrvaaugud kinni kasvanud üldse, niii valus on sinna midagi toppida 😀
Ma arvan et asi pole selles et inimesed ei tahaks ise nii elada ja ka lastel lasta nii elada (nö saada mida tahavad) pigem on point vast selles et suur osa eesti inimestest ei saa lihtsalt seda lubada.
Lapsele osta iga poes käiguga midagi ei mahu paljude eelarvesse.
Mariga on üldiselt kokkuleppe, et saab valida ühe asja. Mõnikord on see kõige odavam pulgakomm, seda kümmet senti vast ikka saaks igaüks leida, või mis…?
Kui ise ei saa lubada, siis tuleb selle peale märatsema hakata, kui keegi teine saab? See kõlab nagu kommunistlik kalssivõitlus, mille eesmärk on kõigi vaesus.
Vot sellest teemast oleksid küll võinud enda raamatus pikemalt kirjutada ?
Kust sa tead, et ma ei kirjutanud :O? Minu meelest isegi ausalt kirjutasin 😀
Uskumatu et on inmesi kellele peab seletama sellist eluviisi mida sina oma pere jaoks õigeks pead! Muidugi ilusamini ja selgemalt ei anna seda enam teha kui sa just antud blogis kirjutasid- aga siis tuleb 2 min pärast keegi ja ütleb (-again) selle lause: kas vara pole veel ? On sul ikka ahvikannatus 🙂
Igati muhe lugemine- nagu ikka!
See blogimine ongi mind ajaga parajaks ahviks teinud ?
No minu vanaema on selline, kes ütleb et alati peab leplik olema. No kurat. ega ikka ei pea küll. Kui mulle midagi ei meeldi siis ma ei lepi sellega, toon lambinäite mees paneb vastu lõugu ja ma peaks sellega siis tema teooria järgi leppima ??? never, ma ei hakka iial kellegi tallalakkujaks, vot nii tugevaks isiksuseks on elu mind küll kasvatanud,ma ei hooli mida teised arvavad,olen mina ja minu arvamus, mina ja minu elu, lasin ka alguses kõvasti endale haiget teha- loll olin, oleks võinud vastu hakata, aga tagantjärele tarkus siin enam ei aita. Mida vähem inimeste sitta vastu võtad seda rõõmsamalt ise elad. Haters gonna hate ja some shit.
No vanainimestel on KINDLASTI kannatamisementaliteet sees, aga ma eeldasin, et minu põlvkond on juba normaalne 😀