milline kaunis nädala algus!

Eile tuli mul juba kolmandast küünest tükk välja ja ma mõistsin, et ma ei saa nii edasi elada. Vb selle pärast Marta polegi veel välja tulnud, et tal mark nii koledate küüntega inimese juurde tulla?! Igatahes ei saanud ma enda tavalisse salongi aega, sest noh, ma julgesin bronnida ainult tänaseks, jumal teab, mis tulevik toob. Küsisin FBis mingisugusest grupist, et kas on kellelgi homseks aega pakkuda ja mulle vastas Chloe salong, et neil on ja lisas ka täitsa kabeda pildi töödest.

Ei taibanud ma salongi enne googeldada,muidu oleksin ma jõudnud selleni, kuidas Triinu sai sealt eriti persses küüned (link). Mina aga mõtlesin, et no kui juba salong ja kaupsis, siis ju on normaalne, mis muud. Panin endale 9.30 aja kirja ja jäin uut päeva ootama.

Uus päev hakkas imeliselt – Lende tuterdas rõõmsalt meie magamistuppa kaisutama täpselt 5 mintsa enne äratust. Mari voodi oli kuiv nagu…sukk? Vait nagu sukk on väljend, aga mis on kuiv? Sukad on üldiselt ka kuivad? Ja olenemata sellest, et me alles kahe paiku magama läksime, olin ma väljapuhanud ja rõõmus. Tass kohvi, lapsed aeda ja võtsingi suuna linna poole. Salong ise soovitas parkida Stockmanni, sinna ma suuna võtsingi.

Roolis hakkasid tavapärased toonused tunda andma, aga no ei miskit märkimisväärset. Jõudsin parklasse ja kiirustasin Kaubamaja poole, millest ei tulnud eriti midagi välja, sest iga kiirema sammu peale lõi kõht kivikõvaks. Seega ei olnud mul füüsiliselt muud varianti, kui lihtsalt võimalikult stabiilselt… liuelda 😀 Äkki heliseb telefon, kell on 9.35. Uuritakse tülpinult, et kus ma olen. Vastan, et kohe-kohe jõuan ja üritan kõnest tulenevalt teha paar sörgisammu. Muidugi mu jalg vääratab kuidagi, ma kukun paremale küljele siruli maha, telefon lendab piki asfaldi eemale. Samal ajal möödub minust naisterahvas, kes ütleb “vabandage” ja astub üle mu käe ? See olukord oli nii absurdne, et ma hakkasin lihtsalt kõva häälega naerma. Ajasin ennast püsti, võtsin telefoni, mis oli loomulikult ekraani katki kukkunud ja liipasin valutava põlve ja küünarnukiga salongi.

Seal võttis mind vastu tülpinud vene naisterahvas, kes ütles, et ma olen hilinenud ja “ilus french ei saa nii”. Ma ütlesin, et no tehke ühevärviline siis, kui ei jõua. Ta ohkas nii pettunult, et ma pakkusin, et ma võin minema ka minna, kui enam aega ei jagu (10 mintsa hilinedes) mille peale ta vastas, et “ise teate”. Kuna ma tõesti ei saa selliste küüntega ringi käia, siis ma ütlesin, et ma ikka sooviks küüsi, et tehke siis sellised, mida jõuate. Ok. Kuskilt ilmus teine noor tüdruk, kes juhatas mind maailma tolmuseimasse väikesse urkasse kuskil taga.

Neiu enda küüned olid muidugi KOHUTAVAD, aga kuna mul säilis lootus, et ehk ta lihtsalt on nii usin teiste küünte tegija, et enda omi ei jõua, siis istusin maha. Noh, ütleme nii, et kummikindaid ta ei kasutanud, imurit tal ei olnud ja ta viilis mulle järjepidevalt sõrme.Eesti keelt ta vist väga ei osanud, sest me vahetasime kaks lauset, millest esimene oli “mis pikkusega teeme?”. Ta ei küsinud kordagi, et mis toonidega ma pr. maniküüri tahan (mida ta ootamatult siiski tegema hakkas), lihtsalt vaikselt pusserdas seal, kuni ütles, et valmis sai. Mu küünealused nägid täpselt samasugused välja, nagu Triinu postituses, mille peale ma uurisin, et ehk saaks selle roppuse ka korda teha. Ohates tegi, võttis täpselt lisaminuti ta elust.

Samas, küünte üle ma kurta ei oska, päris normid ja paremad kui enne. Viriseda võiks, aga no paariks nädalaks ajab asja ära. Lubati ju mulle, et ilus french nagunii ei tule ?

Salongist väljudes märkasin midagi väga kurba. Nende letil oli pisike ümmargune akvaarium kahe teoga, kes on seal MAKSIMAALSELT vales keskkonnas. Liiga väike pesa, ei mingit aluspanu (tigudele meeldib kaevuda huumusesse või samblasse, kus nad magavad ja kosuvad). Ei mingit temperatuuri- ega niiskusemõõdikut ja noh söögist oli ees vaid kurk ja seepia. Kurk, muuseas, on küll tigudele mokkamööda, aga sisaldab neile suht null toiteväärtust, seega oli mul neid väga kahju vaadata. Kuivakesed tundusid ka teised.

“Need teod siin küll hästi ei ela,” nentisin ma makstes.

*neiu naeratab* “Jah, päris!”

“Mis puhul te neid siis niimoodi piinate?”

*neiu naeratab, näha on, et ei saa essugi aru*

“Kelle omad nad on?”

*väga pikk mõttepaus* “Juhataja omad.”

“Neil on liiga väike kodu ja valed elamistingimused, neid ei tohiks nii kasvatada…”

*neiu naeratab lolli näoga, ei saa ikka midagi aru*

Ma olen mitu korda mõelnud siin tigudest kirjutada, ehk peaksin ka, ma ei tea, keda muidugi huvitab (kui tahate, siis võin ju kirjutada!), aga no teod on ühest küljest küll üsna vähenõudlikud, teisalt on neil siiski standardid, mille järgi nad ka elada tahaks. Piisavalt suur pleiss, korralik aluspanu, kvaliteetne söök jne. Nii ka ei saa, et viskad nad kuskile kaussi ja las vedelevad. Näete, minu teod elavad näiteks nii… Või no elasid, ma olen vahepeal nende kodu tuuninud ka ühe pesa näol.

Ühesõnaga, väga kahju oli, aga ma ei oska midagi teha ka, sest teokausi kaasa haaramine oleks veits ekstreemne tundunud, seda enam, et ma just väga väle ei ole…

Roomasin siis tagasi Stocki poole, sest kõrvetised TAPSID ja ma jälle olin kõik rahakotiRennied ära söönud. Seega kiirustasin Stockmanni apteeki, et vajalikku imerohtu saada. Kuna tseki alusel olla Stockis ka 2h tasuta parkimine, siis selle 4€ säästmiseks kulutasin ma umbes sada euri, tundus norm valik…. Ei tegelt, mul on siin suur hommikumantlipõud ja lapsed ning Kardo said enda omad nüüd kenasti vannituppa rippu ja võivad kasutamist oodata. Ma endale ei raatsinud osta, kuigi seal oli üks niiiii ilus… Nuux.

Vot, selline kena hommikupoolik oli siis mul. Koju sõites tundsin ennast nagu päriselt suur tüdruk, kes ise linna peal sõidab ja oma asju ajab, nagu päris inimesed. Nii naljakas, aga sõitmine tundub kuidagi nii… loomulik? Kuidas ma enne elasin, ah?! Aga ma hakkan nüüd kindlustust valima ✌️