“ma sõidan ennast surnuks!” ehk palju õnne sünnipäevaks, kallis!

Ma eile korraks hakkasin jälle mõtlema, et igas suhtes on ikkagi kaks poolt ja võib-olla on see minust siiski väga inetu, et ma siin niimoodi “musta pesu pesen” ja kõigele lisaks on ta ju lihtsalt inimene, kes mõnikord teeb vigu ja lapsepõlv oli tal kohutav ja kõik tema eelnevad suhted on teda katki teinud ja…

Aga siis meenus mulle, et pooltel eestlastel on sitt lapsepõlv ja meil kõigil on olnud kehvasid suhteid. Sellegipoolest suudab enamik inimesi läbi ime siiski normaalsed inimesed olla. Ja MA TEAN, et see oli mu enda süü, et ma ise ära ei läinud ja blaablaa, aga ma otsustasin, et kuna see on vaba maa ja minu elu on minu content, siis täna esitlen ma teile seda lugu, kuidas ta mu sünnipäeval ennast ära tappa lubas.

Ma ütlen ausalt, et ise ka naeran seda kirja pannes, aga SIIS ma küll oluliselt ei naernud. Ühesõnaga, oli minul sünnipäev, alles loetud kuud tagasi, eksole. Kõik oli väga kena ja tore, aga seda ainult selle hetkeni, kuni… enam ei olnud. Ja ma ütlen ausalt, et ega ma ise ka kaine polnud ja kõiki detaile seetõttu võib-olla täpselt ei mäleta, aga umbkaudselt saan teile selle nunnu loo kirja panna.

Ühesõnaga käis mu sünnal üks mu meessoost sõber, kellel minu vastu kindlasti huvi pole. Seda võib kinnitada ka näiteks tema…mees, if you know what I’m sayn‘. Ühel hetkel tegi ta mulle suu peale väikse mopsu ja mina rääkisin sõbrannale naljaga, et vaata tavaliselt on naistel see, et purjus peaga kipud sõbrannasid musitama, aga ju siis mõnikord läheb teistpidi. Et kui muidu naised ei huvita, siis täis peaga ikka juhtub. Ja nagu me räägime siin MOPSUST, mitte mingist tatti panemisest, eksole.

Loomulikult kuulis seda juttu kuskilt nurga tagant ka minu austet eks, kes läks sellest väga närvi. Aga kuna ta, hea inimene, ei tahtnud mu “pidu ära rikkuda” siis ta otsustas, et täiskasvanulikum oleks sellest hoopis hommikul rääkida. Teoorias super hea mõte, ei saa salata. Ainult et sellega läks veidi lappama, sest selleks, et ennast “tegevuses hoida” ja mitte nendel teemadel rääkima tulla, otsustas ta ennast sigalakku täis juua. Upsss.

Kui teatav joobeaste käes oli, kadus ka mõte see jutt homseks hoida. Ehk siis ta tuli mulle rääkima, et ma olen teda petnud (haha) ja mina läksin närvi, sest… mida kuradit sa ajad? Ja siis tema läks närvi ja mina läksin veel rohkem närvi ja kulmineerus see sellega, et ta lõhkus mingi peegli ära, üritas voodit ümber lükata (ma ei tea miks 😃) ja lõpetuseks hakkas otsima autovõtmeid, et “ennast surnuks sõita”. Selles suhtes veidi kohatu, et me olime peole tulnud minu autoga ja VIISAKAS inimene üritaks ennast ikka omaenda autoga surnuks sõita, aga oh well.

Ma mäletan, et ronisin lihtsalt kõrvaltuppa voodisse ja üritasin magama jääda, et mitte selles vestluses enam sekunditki osaline olla, aga kui ta seal jupp aega juba röökinud oli, siis mul viskas kopa ette, võtsin autovõtmed, andsin need tema kätte ja ütlesin surmtõsiselt, et näed, palun, võta, ole lahke ja tee mis vaja, aga jää lihtsalt ainult ükskord vait.

Selle peale saatis ta mu vittu (see jäi mulle eredalt meelde, sest on mis ta on, siis ta päriselt mind SÕIMANUD ei olnud enne kunagi) ja jooksis nendega minema. Surnuks ta ennast sõitma ei läinud, läks hoopis allakorrusele viina edasi jooma ja vähestele ärkvel olevatele inimestele rääkima, kuidas ta endale sõbra KOHE järele kutsub.

Shoutout Pillele, kes väga usinalt aitas tal asju pakkida, ta kenasti uksele saatis ja ütles, et ok tavai byeeeee! Lubas temaga koos isegi küüdi saabumist oodata. Polegi nüüd päris kindel, kas elementaarsest viisakusest või et veenduda härra lahkumises. Huupi pakun viimast. Aint et ära too siiski ei läinud – vanad head tühjad ähvardused – ja hommikul leidsin ma ta hoopis enda voodi kõrvalt maast magamas.

Õnneks oli mu vend ka peol, kes mind kenasti koju tõi, ilma, et ma oleks pidanud eksi lolli nägu vahtima.

Mis aga edasi sai oli see, et tema tuli hommikul alla, kus kõik parasjagu hommikust sõid, võttis oma telefoni kätte, unfriendis mind Facebookis sõbralistist ja kuulutas kõikidele mu sõpradele pühalikult, et tema on minuga igaveseks DONE!

Seejärel lasi ennast Tallinnasse sõidutada ja oli vähem kui tunni aja pärast põlvili mu terrassil nuttes ja värisedes andeks palumas, sest TA EI TAHTNUD NII TEHA ja ta ei tea mis juhtus! Ja ma sain valesti aru! Ja ta vabandab! Ja ta ei tee nii enam kunagi!

Ma isegi ei mäleta, mismoodi ma ta enda terrassilt minema sain, aga paari tunni pärast oli ta lillesülemiga tagasi ja halises veel nii kaua, kuni ma ta sisse lasin, et ta mind paremini ära moosida saaks 😃

Ja kui te arvate, et see kõik oli hull, siis loo puänt alles tuleb! Ma vist siin mainisin ka, et mõned mu sõbrad panid raha kokku ja kinkisid mulle sünnaks selle hirmkalli Dysoni eksole. Samal õhtul vaatas ta mulle suurte silmadega otsa ja küsis: “Oota aga… Kas sa oled sellepärast praegu pahane, et ma seda Dysonit sulle üksinda ei kinkinud?”

Reaalselt mul oli tunne, et ma olen mingisuguses paralleeluniversumis, kus ma suhtlen amööbiga, kes mitte midagi aru ei saa 😃 Umbes sama hea võrdlus, et ma lähen ja peksan oma kontori sassi ja siis küsin vallavanema käest, et aa kle kas sa pahane, sest ma detsembris seda ühte storyt üles ei pand v? 😃

Ja mul on piinlik öelda, et ma IKKA VEEL peale seda olin temaga koos edasi, aga õnneks vist täpselt ainult kuu aega, mil ma iga jumala päev juba mõtlesin, et KUIDAS ma siit olukorrast küll välja tulla saaks. Mul on mingi teema oma sünnadega, ma nimelt ARMASTAN neid. Aga ma ise ka loll, sest kaks aastat tagasi mu sünnal ähvardas ta mu väiksele vennale peksa anda, nii et mida ma üldse imestan eks 😃

Vot, selline tore lugu teile siia neljapäeva! Homme jälle! Seniks olge musud!