Ma pikka juttu ei viitsi rääkida, aga ma tahtsin lihtsalt teile ka öelda, et olen kahjuks märtsikuu Nipiraamatu kaanel. Kahjuks, sest kuigi lugu ise on täitsa tore, siis kaanelauseks mulle suhu pandud sõnad on ajakirjaniku väljamõeldis. Konkreetselt!
Loo sain enne üle lugemiseks meilile ja kaane kohta ütlesin, et võib panna mida iganes, et mul suva. Ma siiski oleks pidanud täpsustama, et mida iganes ma päriselt öelnud olen, sest kaanele pandud tsitaat mis peaks tähendama minu öeldud lauset, pole minu suust iial tulnud.
Kui ma seda kaant nägin, siis mu esimene mõte oli, et appppiii, nüüd see istub kuu aega ajakirjalettidel sellise pealkirjaga nagu laadiidaa, tsekkige mind, rahabossi, out, eksole. Võtsin ühendust ajakirjanikuga, kes loo tegi. Helen Sirka on tema nimeks. Temaga vestlusest selgub, et tema kaane pealkirja ei mõelnud, see “pandi toimetuses”.
Peatoimetaja väidab mulle, et kaanelause võeti loo seest. Ma ei tea ainult kuidas, sest loo seest ma seda väljamõeldud lauset ei leidnud, muidu oleksin ma ju kohe midagi öelnud, et see päris tõele ei vasta. Ühesõnaga, isegi nii palju ausad ei olda, et tunnistaks keegi oma vale üles. Aga ei, keegi… umbisikuline “toimetus” on selle kõige taga, kas pole mugav?
Eriti hea on see vabandus, et aga sa ju ütlesid, et sa teenid ja et koostööpartnereid jagub, et pmst on kõik õige ju. Hmm, no siis sellisel juhul oleks võinud juba panna, et “Pühin sajastega perset!” või midagi. Oleks ju ka enam vähem seotud sellega, et ma ju teenin raha ja elus olen raudselt perset ka pühkinud, eks?
Ega muidu teha pole enam miskit. Nad lubasid endale veebi avaliku vabanduse panna, eks näis, kas panevad ka, aga no see on tõesti alatuse viimane tase. Ma olen ise kirjutanud kaanelugusid ja ma ei kujuta ette, et ma oleksin lihtsalt inimesele sõnad suhu panna julenud. See on ju absurdne. Aga noh, mitte Nipiraamatu “toimetusele”, kes iganes selle siis ka välja mõtles.
Kes juurdlema jäi, siis ma teenin jah ropult. ROP-PU-KAN-TI! 1000€ kuus! Kas pole mitte ropult, ega ju…
Vähemalt tegi Laura Strandberg ilusad pildid…
Ega jah süüdistada oleks ju tegelt aint ennast. Kes oleks keelanud mul uurida, et mis kaanele tuleb jne. Aga no tõesti ei arvanud, et mulle niimoodi käru keeratakse. Väga-väga nõme, häbi, Nipiraamat. Ärge seda krt ostke ka!
35 kommentaari
Miks Nipiraamatus nii paljastav välja peab nägema? Ilus pilt küll, kuid vales ajakirjas ?
Tohib uurida, kust see tumepunane lilledega kleit pärit? Imeilus on lihtsalt ??
Kleidibutiik 🙂
Off topic, aga ma leidsin sellise lehe nagu yaga.ee ja Sina oled sealt puudu oma müügiga. Ma nii ootaks! 🙂
See kaanepilt on väga ilus ? Ja ma tahan ka sellist kampsunit! Kust sellist saab?
Ma sain Humanast ?
Usun sind täiesti, aga samas see on mu meelest just selline asi, mida sa ütleksid 😀 nii et mulle küll eriliselt silma ei torganud see. Ei näe seda mingi halvustava kommentaarina, vaid just su pohyolo stiilis asjana 😀
Need, kes sind ja sinu huumorimeelt tunnevad, võtaksid seda lauset ilmselt lihtsalt sinu tavapärase “liialdava” huumoriga selle heas mõttes. Ehk neile, kes su lugejad pole, võib see tõesti veits ülbelt kõlada, aga kui paljusid neid üldse huvitab intervjuu sinuga?
Pildid tõesti jumalikud 🙂
Sry pean ära mainima, et kaanelause panija vb ekrest ja tahtis oma pahameelt näidata 😀
Ajakirjanik suhtleb ju igati viisakalt. Kui tema lauset välja ei mõelnud, siis asjata ründad ju.. Siinkohal võiksid ise vabandada.
No aga kes siis mõtles, kui mitte loo autor. Ka peatoimetaja väitis, et “loos oli nii kirjas”, mis ka nagu tõsi pole. Ei tea, tunnistaks keegi süüdi ennast, siis teaks kellelt vabandama peaks hakkama. Aga seal pole keeeegi süüdi, mugav 🙂
Asutused kes asutuse siseselt (või väliselt) näpuga näitavad ei mõju eriti soliidselt. Asutusena ongi ainuõige öelda, et toimetus tegi vea, ükskõik kes täpselt selle vea tegi. Minu meelest oleks palju kohutavam kui nad hakkaksid süüdlaste nimesid loopima. Ikka asutus on see kes vastutuse võtab.
Seda et sa head elustandardit pidada saad see paistab niikuinii ka ilma otse välja ütlemata välja. Kui ei usu vaata oma blogi ajalugu. Alguses oli su blogis ka igasuguseid säästunippe ja kuidas osta soodsama hinnaga asju. Odavamalt läbi ajada.
Nüüd see enam nii oluline pole. Nüüd on teemaks pigem asjad mis teevad elu lihtsamaks, ilusamaks ja huvitavamaks.
Muidugi on sul olnud teemaks ka taaskasutatavate mähkmed mis peaks olema soodsam lahendus jne, aga ilma pesukuivatita on see lihtsalt ülim tüütus seega jah. See sääst nõuab ka teatud elustandardit, et see sääst oleks.
Ehk sa oled oma elus edukas ja edukam kui paljud teised, seega ma seda “ropult hästi teenimist” küll piinlikuks ei peaks, pigem ikka uhkuse asjaks.
Mul on hea meel, et päris ära unustanud sa oma väiksema sissetulekuga lugejaid ei ole. See Eco ninapump tundub olema päris huvitav 🙂 .
Vabandust aga ilma pesukuivatita on riidest mähkmed tüütud?! Päriselt? Need kuivavad maksimum päevaga, sisud kahega. Minu teksad kuivavad ka kauem. Ja nende hooldamine muidu on ka lihtsam kui iga päev kotitäie mustade mähkmete välja viimine 🙂
Haha, just vahetult enne Tallinnasse tagasi sõitmist jäin Nipiraamatu kaant vahtima ja mõtlema et vau kus on alles pealkiri. Jätsin aga siiski ostmata sest ei tundunud kuidagi usutavalt kõlava pealkirjana teades kuidas pea alati püütakse konksu otsa lugejaid saada. Küll sul ikka juhtub. 😀
Appi, see kaanepilt on lihtsalt megailus! Pliis kasuta seda oma Facebooki profiilipildina või oma blogi lehel! 😀
Kaldun teemast välja ,kuid pean ütlema et sa oled küll endise ajakirjanikuna ja blogijana tragi kuid niiöelda ”tähtsat juttu” ajad sa alati nii matslikult kui võimalik . Iga jumala kord kui paned üles pildi mingist conversationist kellegiga siis mulle jääb silma selline see kui kohutavalt ebaviisakalt ja torkivalt sa kirjutad .
Ma saan täiesti aru et sa oled juhtunu peale solvunud ja vihane ja kindlasti ei räägi ma praegu just ainult sellest keissist ,kuid arvan et sellises stiilis probleemile lahendust nõuda on palju kergem kui jääda viisakaks ,mitte esimesel võimalusel sutsata.Usun et elementaarne viisakus võiks olla nr 1 ,kui tahad lahendada mingit probleemi või pöördud kellegi poole näiteks kaebusega jne .
Kui kirjutada ,nagu vanale tuttavale ,eriti veel nónda ärritunult ,siis kardan et sind on raske tõsiselt võtta .
Usun et sa ”tead ise paremini”,nagu alati ? Lihtsalt arvasin et minu öeldu äkki paneb sind mõtlema ja tulevikus paremini ”vormistada” oma virtuaalkõne ,kui räägid inimestega ,kes pole su lähedased sõbrad.
Kogu meie eelnev (sõbralik) vestlus oli samas vormis, oleks imelik korraga mega ametlikuks muutuda ju 😀
Kusjuures mulle hakkas millegipärast sama asi silma. Ma jumaldan su kõnestiili muidu aga vist arvasin ka, et ajad nö töiseid jutte asisemas eesti keeles ja mitte nii joujoujoufaffaaa stiilis.
Minu pildi juurde pandi Anne&Stiilis kord vale nimi ja vigane tsitaat ka. Pidin siis kompensatsiooniks tasuta ajakirja saama aasta jagu ja mingeid ilutooteid ka, kuid neid ilutooteid jäingi ootama 😀 … Seega see ajakirjandus paneb sageli ikka täiega oma teemat.
Tuli kohe meelde kuidas Pere ja Kodu pidi mu lapse toast lugu tulema tegema ja kukkusid kogu maja pildistama ja uurisid ja puurisid ja ma ei soovinud tervest kodust, sest see polnud veel valmis, aga ikka surusid, et nad teevad vaid sealt pilte kust mina tahan ja üldse nad ei avaldagi seda lugu kui see mulle ûldse ei meeldi jne. Igatahes saatsid nad loo, mis mulle ei meeldinudki ja ennast näidata ei soovinud ma ka.
Lõpetuseks avaldasid nad loo ilma minu loata ja minust oli ka pilt ja loos veel palju faktivigu.
Väga ebamugav kogemus.
Miks ei meeldinud? Millises numbris see ilmus? Milliseid faktivigu nad tegid?
Kui ma loen artiklit, mis räägib kas mulle tuttavast valdkonnast või tuttavatest inimestest, kohtadest, siis ma ALATI leian faktivigu. Enamik valdkondi on mulle aga võõrad ja neis ma vigu ära e tunne, aga miks neis peaks vigu vähem olema?
Aegajalt olen seotud mingite artiklitega, ajakirjanik küsib infot vms, siis alati palun artikli saata enne avaldamist üle vaatamiseks. Faktid saan ära kontrollida, aga rõhuasetust ju ei muuda st lauseid ma juurde ju ei kirjuta. Seega teades, et ajakirjandus on pealiskaudne, siis sama pealiskaudselt olen ma ka ise suhtu,ma hakanud… loen artikli läbi, aga 100% ei usu.
Erakordselt armsad pildid! No tõesti. Ja saan aru su pahameelest selle kaanealuse (ahjualuse :D) pärast. Oleksin ka üsna pahane. Samas lugejat see ei häiri – no neid kellele sa meeldid, see ei loe seda lauset negatiivse alltooniga (ala olen suur rahaboss vms). Kellele ei meeldi, need leiavad muidugi igaltpoolt põhjust kust kinni hakata. Aga hea, et siin täpsustasid kuidas asi oli.
Vaat, et nende ässitustega mitte osta mingit jama ei tule 😀 nipiraamatul saamata tulu sinu tõttu 😀
Tüks aega nuputasin, et välja mõelda, mis need kaanealused on (nagu ahjualused äkki?) 😀
haha ?
Ma lugesin “kaenlaalused”. Puudik, mis teha
Krt! Just ostsin! Aga ausalt, ma isegi ei lugnud mis sa seal kaanel suust välja ajada. Su ilu lihtsalt pimestas mind ja nüüd kui sa ütled et sa roppumoodi teenid, siis läksin kadedaks! 😀 otsisin keskelt sinu jutu üles ja hakkasin hoopis seda lugema! Aga öeldakse ju, et ära hinda raamatut kaane järgi 🙂 las see pealkiri olla, mis on-nagunii sa enam ei muuda seda 🙂 või siis kohtukeiss?!? 😛 vahelduseks võid ju ise ka kedagi kohtusse anda… 😀
Ajakirjanikuna võin öelda, et suurtes toimetustes ongi nii, et reporter kirjutab loo, aga see, mis kaanele läheb või mis reporteri pandud pealkirjast lõpuks alles jääb, võib olla hoopis midagi muud. Mul on endal korduvalt ajakirjanikuna selliseid juhtumeid olnud, et panen normaalse pealkirja ja järgmisel päeval vaatan, et püha taevas, mida need toimetajad ja esikülje kujundajad kokku on keeranud. Eks seda tehakse ikka klikkide pärast.
Aga siinkohal ma tõesti ajakirjanikku ei süüdistaks. Lood lähevad mõnikord trükki alles hilisõhtul ja muidugi ükski ajakirjanik pärast üheksatunnist tööpäeva ei istu kella 23ni küljendusprogrammis sees, et näha, kas täna keerati ka ta loo pealkiri üle vindi või ei. Iseenesest muidugi nõustun, et allikale sõnade suhu panemine klikkide teenimise eesmärgil on nõme, aga veelkord, reporter ei pruukinud sellest tõepoolest midagi teada. Sõima toimetajaid 😀
Ma olen ise NIPIRAAMATUS töötanud, ma tean kenasti, kuidas need asjad ajakirjades ja toimetustes käivad. Minu ajal oli nii, et mina panin oma looga kaasa soovituse kaanelauseks, kes seda muutis, oli peatoimetaja, kui talle tundus, et ta loost midagi paremat leidis. Aga noh, nii, et keegi olematu lause kaanele paneks, seda pole olnud minu karjääri jooksul 😀
Mul endal ka kehv kogemus sellega, et pannakse nö sõnu suhu. Ainuke erinevus see, et ma isegi ei saanud lugeda seda teksti enne, kui see teistele lugemiseks ilmus. Nimelt oli sinna kirjutatud, et ma kunagi ei lähe koristajaks, kuna ma olen parem inimene, kui koristajad. Ometigi oli jutt sellest, et ma ei otsi koristajana tööd, kuna ma ei saa töötada tervislikel põhjustel sel alal ja otsin ikka enda erialast tööd eelisjärjekorras. Oli küll kommentaare, et miks halvustad koristajaid aga no mis ma teha saan, kui mulle ” pandi sõnad suhu”. Huvitav, kas see “toimitaja” võttis sinu blogist selle lause? Oled ju sarkami kasutanud selle kohtusaagaga, et nad seal mainivad, et klikkidega teenid roppu moodi raha.
Ega sul ei ole Bon Bon Lingerine sooduskoodi? Uued mudelid tulid.
Sry, sooduskoodi ple 🙁
Kas sa ise mitte polnud kunagi Naistelehe palgal ??
Jep olin jah, Nipiraamat ja Naisteleht olid siis veel koos, tegin mõlemat. Praeguseks pole seal enam sama tiimi alles, ainult peatoimetaja on kunagine kolleeg (kellega küll palju kokku ei puutunud), mistõttu selline näkku sülitamine veel tobedam tundub.