Uncategorized @et

lapsepõlvemälestus

13. märts 2019

Viimases Gordoni perekoolis tuli tega sellist harjutust, et pidi oma kaaslasega jagama ühte väga positiivset ja ühte negatiivset lapsepõlvemälestust. Esimesena meenus mulle kohe negatiivne, see olla üldiselt tavaline nähtus, et halb enne meelde tuleb. Ehk meenus see mulle esimesena, sest ma alles hiljaaegu samasuguse hirmu üle elasin. Ühesõnaga mul on meeles see tunne, mida ma tundsin siis, kui ma ärkasin keset ööd, ihuüksinda. Kui ma olin magama läinud, oli ema seal, ärkan – pauh, üksinda!

Seda juhtus mu elus muidugi hiljem küll ja veel ja see oli alati sama õudne tunne. Kõnnid pimedas tühjas korteris ja kedagi ei ole. Aga see konkreetne kord, mis mulle meenus, oli ajast, kus ma olin veel alles eelkooliealine. Kas meil üldse oli telefon? Mobiili emal kindlalt ei olnud, igatahes tundus mulle ainukene loogiline lahendus välisuksest väljuda, sest meil maja ette aknaid polnud ja minu lapsearu mõtles, et äkki just praegu on mu ema … maja ees?

Öösärgi väel astusingi ma esikuse, läksin vahekorrusele suure akna juurde  – ei keskit. Nüüd pidi tulema see hetk, kui ma läksin tuppa ja hakkasin omaette tihkuma, aga kahjuks see jäi ära, sest ma nimelt unustasin, et meil oli snepperlukk. Nii olin ma ukse taga. Kella ma ei teadnud, aga piisavalt palju, et inimesi enam ei liikunud, samas mitte päris hommik ka. Eeldan, et selline 3-4 vahel võis kell olla.

Kuna ma tuppa ei saanud, siis nii palju ma aru sain, et sinna esikusse ma jääda ei saa ja ema tagasi tulemisele ei maksnud ka loota. Või no, ma ei arvanud, et ta KUNAGI ei tule, aga isegi mina sain aru, et nii kaua külmas koridoris passida pole ka arukas. Seega lasin ma paari naabri juures kella, aga meie korrusel ei teinud keegi ust lahti. Ukse avas meie all asuv korter, kus üks vana mees mind sisse lasi ja mu ema uksele kirja pani, et yo-yo-yo, teie tütar on korteris see ja teine.

Ühesõnaga, ma lapsepõlvetraumat ei saanud ja nagu öeldud, siis sellist olukorda tuli tulevikus veel ette, aga hiljem teadsin ma mitte uksest välja ronida ja mõne aja pärast oli juba ka telefon, et sai vähemalt nuttes emale helistada ja kõõksuda, et kus sa ometi oled, aga see TUNNE. See tunne, et sa ärkad haudvaikses korteris ja kõnnid toast-tuppa, kus enne oli nagu keegi olnud ja nüüd mitte mõhkugi. Ja sa EI TEA, kus teine on. Jube!

Ja no mingi tänks, Kardo. Pani mind siin ükspäev lapsepõlvehirme uuesti üle elama. Teen mina silmad lahti ja Kardot POLE. Voodis pole. Allkorrusel pole. Kadunud! Ma sain juba 848484 minisüdarit, kui ma taipasin Lende voodisse vaadata. No tõesti ei tulnud selle peale, et 193 cm pikk mees narivoodisse kerra tõmmata tahaks, aga näedsa nalja. Nimelt Maril oli tema voodipoolel väikse õnnetusega maha saanud ja ma ei teagi, miks ta alla diivanile ei tulnud. Igatahes, see rõve tunne meenus too öö. Kuigi ma olin kindel, et Kardo ei läheks keset ööd lambist minema, ilma midagi ütlemata 😂 Aga olgem ausad, ei arvanud ma ka kuuesena, et mu ema lambist öösel mitte midagi ütlemata minema läheks, seega elu on juba näidanud, et ei maksa siin kedagi usaldada. Kuigi ma Kardot usaldan tunduvalt rohkem, siis lugesin sõnad peale, et edaspidi ülejäänud elu vältel kui ma silmad avan, siis ta PEAB seal olema, muidu ma suren jalapealt ära.

Kui teie mõtlete lapsepõlvele, kumb mälestus enne pähe tuleb? Hea või halb? Sheerige minuga ka! 

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

53 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply J. 25. märts 2019 at 20:54

    Mis sul edasi sai, kui naabrionu ukse avas? Nii jube lugu mu meelest.

    • Reply Mallukas 26. märts 2019 at 15:12

      Mismõttes mis sai :D Magama läksin ja hommikul ta tegi süüa ja :D

  • Reply R 16. märts 2019 at 17:24

    Ütlen ausalt, ma kogu teksti läbi ei lugenud. Jõuan veel. Esimesena tuleb meelde negtiivne. Mäletan kui sain tunnustele paar kolme ( tõesti vast max kolm kolme mingi 6v 7 klass äkki). Vend sai ka ühe äkki (4a noorem). Väga selgelt mäletan kuidas ema ütles et me niii halvad lapsed ta jaoks, meie teda ei armasta ja tema armastab meid nii palju. Kuidas me oleme teda reetnud ja ta läheb ning tapab end nüüd ära. Ta läkski kodust ära. Me elasime väikses kohas järve ääres. Ma u 13-14a ja vend u 10-11a. Ema võttis kirve kaasa ja läks järve äärde end ära tapma. Lihtsalt sellepärast et me olime halvad lapsed ja saime mõne kolme tunnistusele. Jumal kus me nutsime too ühtu ja kui rma koju hommikul ilmus, me olime niii tänulikud. Häid mälestusi lapsepõlvest peaaegu et polegi, sarnaseid sellele on palju. Kääridega kallale tulemisi ja litsiks sõimamisi, kaikaga peksmist. Olen 32 ja kahe lapse ema . Elan veel. Läbi raskuste. Sõltlasena, alkohoolikuna. Tihti leian end mõttelt veene lõikuda või oksa tõmmata. Aga siiani on see vaid mõte. Siiani… kuni järgmise korrani. Elu on halb ja jääb seda olema. Aitäh et natuk3 on mõistust. Kuid kauaks . Lapsepõlve traumad pole nalja asi!

    • Reply Marielle 18. märts 2019 at 20:40

      Su lapsed vajavad sind väga-väga! Ilma sinuta pole neil kedagi. Ära palun tee endale haiget :(

  • Reply Apua 16. märts 2019 at 15:56

    Ilmselt kõige negatiivsem mälestus lapsepõlvest on see kuidas emal esikus käed raudu pandi ja mind siis vanaema juurde viidi. Aeg venis meeletult kui ema polnud. Olin siis 7, pidin alustama uut kooliaastat, uues koolis, sest vanaema elas teises linnas. See on üks mis kohe meenub.

    Kõige positiivsemad mälestused on alati olnud suved maal, muretu ja rõõmus lapse elu,sai lollusi tehtud ja kõike mis hing ihkas:)

  • Reply Mann 15. märts 2019 at 15:34

    Laspsepõlvest on mul paraku vaid üksikud head mälestused.
    Üks koledamaid on see, et sain keeva veega paariaastasena endale jalgadele põletusarmid. Sellest hetkest alates kukkus isa jooma ning perevägivald muutus igapäevaseks nähtuseks. Hiljem on mulle ka mainitud, et mina olin nendes probleemides süüdi.

    • Reply Tyy 16. märts 2019 at 14:51

      issand jumal laps ei ole MITTE KUNAGI pere probleemides süüdi !!!! Kahjuks aga pole palju vaja et nad nii tunneksid ja väga tihti ei kao see tunne ka täiseas kui mõistus juba teab et see pole nii.

  • Reply kelly 14. märts 2019 at 17:02

    Ma nüüd ei teagi kas see on hea või halb mälestus, igastahes ütlesin ma emale väiksena bussis kõva häälega ütlesin et pane mulle ka puts pähe ja kuidas mu ema siis seal bussis teiste pilkude alla surema pidi. Polnud mina ju süüdi et kapuuts öelda ei osanud. 😂😂

  • Reply Lily 14. märts 2019 at 14:44

    See pilt on vist sinust? Sa oled ikka VÄGA Mari nägu :) Muidu ei saa arugi, aga lapsepõlvepiltidelt on täiega näha. Pane Kardo lapsepõlvepilt ka, siis alles hakkame kõik koos arvama, kelle nägu ülejäänud lapsed on :D Kuigi seda on siin kommentaarides tehtud juba kõrimulguni niigi…

  • Reply Anee 14. märts 2019 at 13:54

    Hea ei tundu hea kõige halva taga. Kasvasin maal talus, peaks olema nagu hea lapsepõlv. Joodik, kurdiks jäänud sõjaväes, väga range isa, kuri ja viha õhutav isa ema, kes elas sama talumaja teises pooles, 4. – 12. klassini kestnud julm koolikius. Rääkida ei olnud kellegagi. Ema kannatas isa ja vanaema terrori all samuti kui 4 last. Isal oli kodus jahirelv, ema oli ööd heinaküünis…Mina sain isalt peksa kõige rohkem. Nahast rihmaga, vitsaga, kätega, jalgadega. Ja ka rindade kasvades käperdada, peamiselt söögilauas. Isa suitsetas köögis, usun, et haisesin koolis. Mu riided visati garderoobis põrandale, koolikott visati 3. korruse aknast õuele, minu peale sülitati, narriti kogu klassi ees, ka õpetajate ees nimedega, õpetajad ei sekkunud. Narriti koolibussis ja mujal. Pidasin end kooliajal koledaks. (Hiljem märkasin, et mind märgatakse. Heas mõttes.) Olin tubli õppija, spordis, muusikakoolis. Vanaisa ainsana oleks mind toetanud, oleks ta vaid ellu jäänud. Sai punnvõrriga poes käies veoautolt surmava löögi. Olen täna ebakindel endas. Kõrgkool jäi lõpetamata, tegin 20-sena läbi elu allakäigutrepi, kuni uskusin, et minule enam elu ei ole. Olen täna 42. Abielus, kolme ilusa ja tubli lapse ema, tervisesportlane, maakodu korrashoidja, natuke edukas oma töös. Aga nõrk suhetes ja madala enesehinnanguga. Lapsepõlves kogetu on mu elu määranud.

  • Reply A 14. märts 2019 at 01:09

    Mulle tuleb kohe meelde kui me vennaga väiksed olime ja enda arvates oli meie koer Lord nii kõhna ja tahab kindlasti süüa. Võtsime ta toidukausi panime sinna liiva, mulda, vett ja koerakrõbinaid ja üritasime seda koerale sisse sööta. Emale jäime vahele ja saime korralikult riielda. Muidu oli lapsepõlv pigem positiivne väljaarvatud need korrad kui vennaga saime igasugu tühiste asjade eest isalt rihma.

  • Reply Älis 14. märts 2019 at 00:07

    Jep..alati meenuvad halvad mälestused enne. Mul on neid küll ja veel, sest mu vanemad olid tsüklijoodikud. Sattusid 90date lõpus koondamislaine alla ja siis oligi u. 5-7 aastat väga räige periood, kui ikka nädalate viisi joodi alkot. Enne seda juhtus vahel, aga oli ju töökoht kuhu vaja minna. Vahel polnud kodus süüa, siis räuskasid nagu hullud, siis läks ema kasuisale kallale jne. Kasuisa muidu oli vana rahu ise, ema oli see, kes röökis nagu haige mutt. Siis kui ma nende poolt välja kolisin, lakkasid ka nende joomingud :D ha haa.. tegelt tuli buumiaeg ja nad said jälle tööle, aga ma olin piisavalt vana (17a), et sealt lesta tõmmata. Siiani on suhtlus selline..pealiskaudne. Et nagu suhtleme ja käime sünnipäevadel ja vahest hoiavad mu lapsi, aga kuidagi selline ebamugav tunne on. Me ei kallista nt emaga.. ja mul oli jube imelik, kui mu mehe ema mind kallistama kukkus. Nüüd ikka harjunud, aga esimesed korrad olid imelikud.
    Et vast ikka olen kuidagi viisi oma ema peale pahane siiani? Peaks vist ka kuskil psühholoogi juures käima..

  • Reply R 13. märts 2019 at 22:36

    Meenub ka esimesena halb mälestus. Hea jaoks peaks hakkama nagu rohkem meenutama. Kuigi lapsepõlv oli mul tore.
    Aga minu halb on sinu halva peaaegu koopia.
    Olin ka 6. Elasime ka kortermajas. Emal ja isal olid sõbrad külas. Jäin peo möllus oma tuppa magama. Kui öösel ärkasin, oli korter tühi. Hakkasin toast tuppa vanemaid otsima. Hoiatasin, et nüüüüüüd ma leian teid kooooheeee. Vaatasin uste taha jne. Kedagi polnud. Täiega hirm hakkas ja läksin üle ukse vanatädikesest naabri juurde. Ta tegi mulle voodi ja lasi südamerahus mul oma une lõpuni magada. Minu vanemaid ta ei teavitanud ei kirjaga ega muudmoodi, küllap oli minu eest kuri. Igatahes vanemad hakkasid koju saabudes nüüd mind otsima. Sõitsid autodega mööda linna, mõlemad ahastuses, a politseisse ei helistanid :D
    Kaheksa ajal hommikul jalutasin üle ukse koju. Ema oli sajaga ära nutnud, isalt sain möliseda. Et mis sa lugeda ei oska vää, me jätsime sulle ju KIRJA KÖÖGI KAPI PEALE.
    No mida loogika vanematel: kapid olid mul üle pea ja noh viimane, mida ma mingi kell 3 öösel vanemaid otsides teha taipasin oli kapi pealt kirja otsida. #nõukaaeg
    Eluaegset traumat ma vist?! ka ei saanud. Aga mine hullu tea, mis kiiksud sellistest asjades tekkinud on, mida ise näha ei oska.

  • Reply Maija 13. märts 2019 at 22:17

    Millised kurvad lood on enamikus…

    • Reply Lily 14. märts 2019 at 14:40

      on jaa, jube :(

  • Reply Geidi 13. märts 2019 at 21:34

    Mul on hetkel heade mälestuste periood.
    Hetkel meenus see kuidas isaga tema vanemate juures maal käisime. See lõhn seal, sinna oli alati tore minna aga mitte tore olla. Vanaema polnud just salliv inimene aga seal sai õues olla ja pli huvitav ja isa oli ka olemas.
    Mul mingi nostalgijanädal niikuinii hetkel.

  • Reply Anonüümne kommentaator 13. märts 2019 at 17:01

    Öäkk, sellepärast ma ei lähegi mingitele psühholoogia jms koolitustele, sest seal kästakse “ennast avada” ja teistele kõiksugu isiklikke asju rääkida. Fuhh, miks ma peaksin soovima jutustada võõrastele või äärmisel juhul pooltuttavatele seiku oma eraelust? Vahet pole, kas hea või halb, kust võtab mingi “koolitaja” õiguse sellist asja küsida? Super idee muidugi, aeg jookseb, tädid plätravad, pole vaja materjali otsida ja sisuga vaeva näha.
    Eraelust kirjutaval blogijal muidugi vast pole selle vastu midagi. Aga eeldada, et korjad kamba ruumi kokku ja eeldad siis, et hakataks isiklikke teemasid lahkama, sorry, väga ebaprofessionaalne, ebaeetiline ja matslik.

    • Reply Mallukas 13. märts 2019 at 17:03

      Aga miks sa arvad, et kõik seal enda isiklikke asju jagama pidid? Igaüks oli ju paaris oma kaaslasega, ehk oma mehega sobib ikka rääkida oma lapsepõlvest, või on see ka fuhh ja matslik?

  • Reply mai 13. märts 2019 at 16:39

    Mind huvitaks hoopis see, et mis te siis tegite selle negatiivse/positiivse kogemuse meenutamisega? Kas pidite kuidagi seostama oma enese vanemaksolemisega?

    Minu kogemus on üks käperdamine – suurem poiss käperdas mind vastikult, aga ma ei osanud emale öelda, mis juhtus. Sest ma ei osanud otsustada, kas see on asi, millest rääkida või mitte.

  • Reply A 13. märts 2019 at 15:08

    Minul meenub ka alati esimesena negatiivne. Mingil põhjusel see olukord, kui mu isa, kellega ma polnud väga lähedane, viis mind ühele kooli üritusele ja tee peal ütles, et see on nüüd viimane kord kui me näeme, et tuleb õhtul vaid asjadele järgi kuna leidis sõbra matustelt uue naise. Mäletan nii selgelt, kuidas ma ei osanud isegi nutta, vaatasin vaid autoaknast välja ja ei saanud enam aru, mis nüüd juhtus, alles eelmine päev oli kõik ideaalses korras olnud.

  • Reply Maris 13. märts 2019 at 14:07

    Lastel võiks lapsepõlv ikkagi positiivne olla. Kui sõbrannadega meenutame oma noorusaega siis tulevad naljakad ja positiivsed mälestused. Kahjuks on see pisike positiivsus kogu musta pilve sees.
    Kõige halvimad mälestused on see, et ma ei saanud emaga läbi ja koolis kiusati. Ema oli väga närviline koguaeg, pidevad tülid. Ma polnud selline “rebel”. Käisin koolis ilusasti, õhtuti ei hulkunud kusagil õues. Siiski meie mõlema nägemused olid nii erinevad. Nüüd on meie suhted head ja ta on püüdnud ka arutada sellel teemal, kuid mina ei soovi minevikus tuhnida. Mis oli, see oli.
    Samuti kõige hullem hetk oli mulle see, kui isa võttis päeva pealt oma asjad ja kolis välja, sest mu ema polnud lojaalne. Aga isa ei jätnud meid niisama sinna. Ta lubas, et kui saab oma kodu, siis saame tema juurde elama minna. See võttis küll 3-4 aastat, aga lubadusest pidas ta kinni :)
    Ja no kool oli täielik piin. Selle 12 aasta jooksul meeldis mulle ainult gümnaasiumi osa. Üks pidev kiusamine käis koguaeg, sest ma olin selline väga kõhn, kõndisin sissepoole ja selg oli väga kõver. Loomulikult selle üle tehti ju nalja, et ma selline “kreeka e” olin .

    Aga kogu olukorrale saan tegelikult tänulik olla, sest ma olen leidnud oma kutse tänu lapsepõlvele ning tänaseks olen see inimene, kes ma olen tahtnud olla.

  • Reply Kurb 13. märts 2019 at 13:56

    Kahjuks meenub samuti negatiivne. Neid negatiivseid on muidugi mega palju kahjuks, aga kõige kurvem oli see,kui olime ema töökoha jõulupeol. Olin umbes 10 siis. Laulsin jôuluvanale laulu ära ja lãksin mega õnnelikuna ema juurde, kes kûsis minu kãest, et kas mul mõnda luuletust ei olnud lugeda, et tal oli mega piinlik. Et teiste töötajate lapsed oskasid vähemalt laulda 😞. Sellest päevast peale teiste ees laulda ei suuda.
    Selline alandamine oli kahjuks minu lapsepõlves väga sagedane. “No milleks sa seal trennis kãid, sa ei saavuta ju niikuinii midagi”. “Hoia oma selg sirge, mitte ükski mees ei taha sind, kui sa selline küürakas oled” ja oi kui palju muud. Lisaks siis füüsiline vägivald.
    Noh, õnneks on mul “hea” näide olemas, milline ema mina oma kolmele lapsele kunagi olla ei taha.

    • Reply Mallukas 13. märts 2019 at 13:59

      Mul samasuguseid näiteid, kuidas rõhutati seda, mida EI oska üldse.

    • Reply Älis 13. märts 2019 at 23:40

      Kui loen mõne psühholoogi kirjeldusi, kuidas lastega rääkida EI tohi, siis sealt tulevad just sellised näited, et lapsevanem mõnitab, kamandab ja alandab oma last. Ja alati mõtlen, et ei saa ju olla selliseid lapsevanemaid!? Kes või miks peaks oma lapsega nii käituma? Aga ikka on, ja hullemaid veel..
      Aga sina ära ole kurb! Tore, et sa oskad nüüd näha kui vale oli su ema käitumine ja et sa ise selline kunagi olla ei taha :).

  • Reply M 13. märts 2019 at 13:30

    Minul meenub esimesena üks humoorikas lugu, kui olin umbes algkooliealine ja hakkasime emaga linna peale minema. Enne seda oli muidugi vaja ka koduriided välja vahetada korralike vastu ja ema luges sõnad peale, et kui ära määrid, saad peksa (seda muidugi naljaga, peksa ma ei saanud kunagi). Siiski juhtus enne kodust väljumist mul väike äpardus, kui morssi juues paar üksikut tilka mulle pluusi peale tilkus. Huvi riielda saada mul ei olnud, seega tundus hea lahendus minna õue kaevu juurde pluusi pesema, toas meil vett ei olnud. Kui ma pluusi kõhust eemale tirisin ja seda kaevu all loputasin, lendas parasjagu minust üle üks linnuke, kes oma häda just minu pluusi peale suutis sihtida. Tuppa minnes ema naeris ja küsis, miks ma kohe pluusi vahetama ei tulnud :D

  • Reply hhh 13. märts 2019 at 13:04

    Minu jubedaim mälestus oli sellest, kui leidsime vennaga kõrgelt kapi otsast autode kollektsiooni karbi, äsja ostetud. Tegime lahti selle karbi vennaga, olime nii õnnelikud uute autode üle ja isa tuli koju ja oli väga vihane meie peale, et kuidas me julgesime lahti teha, et see polnud meile mõelnud. See lapsepõlve mälestus jättis eluks ajaks trauma ja jõudsin psühholoogi juures tagasi selle mälestuse juurde ja kogu minu psühholoogiline häire ja ebakindlus ja tunne, et ma ei vääri midagi, oli selle tunde taga. Väiksena mõtlesin, et miks meie , lapsed, ei vääri neid autosid isa poolt, aga keegi tundmatu väärib. Hiljem selgus, et see inimene oli meie poolvend, kelle olemasolust me ei teadnud midagi. Ei uskunud, et selline pisiasi väiksena mõjutab tervet elu ja enesehinnangut. Õnneks jõudes selle mälestuseni, sain selle valu välja nutetud ja olen nüüd õnnelik inimene :).

    • Reply Mallukas 13. märts 2019 at 13:59

      Issand kui hull :S

  • Reply E 13. märts 2019 at 12:48

    Mulle meenuvad küll esimesena head mälestused. Olin tihti lapsena vanaema juures. Meil ei lubatud tol ajal ilusate Ilmadega eriti toas olla ja saadeti õue mängima. Tegu oli maamajaga millel suur õue. Ja siis me onulastega mõtlesime igasuguseid mänge endale välja. Ühel suvel saime endale õue väikse maja, mida kutsusime mängu ajaks. Seal sees hoidsime oma õue mänguasju. Suve lõpp lähenes ja hakkas pihta hoidiste tegemise aeg. Meie tahtsime ka omale ju talveks moosi varuda. Pidasime 3kesi plaani. Lõpuks otsustasime et peseme oma liivakasti ämbrid vihmaveetünnis puhtaks ja hiilime vaikselt vanaema maasikamaale, sealt korjame omale maasikad ja teeme siis pärast moosi sellest. Nii me tegimegi. Keldrist võtsime salaja purgi 😃 Agaa varsti avastasime et moos hapu. Suhkrut on vaja. Aga see oli ju köögis ja seda ei saanud lihtsalt võtma minna. Jälle pidasime plaani kuidas suhkur kätte saada. Lõpuks läks üks meist tuppa luuret tegema, et kus vanaema on ja mis ta teeb. Meie õnneks ta oli tukkuma jäänud. Üks jäi valvama ega vanaema ei ärka, teine valas taskud suhkrut täis ja kolmas vaatas ega põrandale midagi ei pudenenud ja vajadusel koristas. Saime siis lõpuks oma moosi tehtud. Jõudis kätte sügis vaheaeg ja olime taas vanaema juures. Läksime oma moosi kontrollima. Ja kogu meie moos oli hallitanud 😔

  • Reply Re. 13. märts 2019 at 11:55

    Kui nüüd oma elu analüüsida, siis negatiivset on olnud palju. Aga tol ajal ma ei tundnud, et see negatiivne on 😂 Mu isa oli hull retsija, kes peksis nii mind kui ema ilma põhjuseta. Mäletan, kui ema jõulupeole tuli päiksekatega. 😂 ütlen ette ära, et isal diagnoositi skisofreenia lõpuks. Aga uskumatu on mõelda, kui tugev armastus on lapsel vanemate vastu. Tingimusteta. Hoolimata kõigest ma armastasin isa. Negatiivne ja positiivne mälestus koos, sellest teemast tulenevalt on see, kui ema ja isa jälle tülitsesid köögis. Ma olin vanemate magamistoas, olin umbes 5 aastane. Isal oli seal mingi nuga millegipärast. Ja ma lihtsalt lõikusin ennast. Täiesti apaatne olin. Täiesti külmaks jättis kõik see peksa andmine emale ja kaklemised, karjumised. See on kõik negatiivne osa. Miskipärast vanemad märkasid maitea siis, et kas liiga vaikseks olin jäänud, aga tuppa nad tulid. Reageering oli ootamatu. Mõlemad võtsid end sekundiga kokku ja tulid ja kallistasid ja lõpetasid mu tegevuse. Küsisid, et miks ma sellist asja teen. Ütlesingi, et nad koguaeg karjuvad ja tülitsevad, et selle vist. Mõlemad rääkisid kuidas armastavad mind väga ja mina pole milleski süüdi ja selleks õhtuks oli rahu majas. See ongi loo positiivne pool. Noh tol korral minu jaoks. Eks nad said emotsionaalselt raputatud.
    Ma ei tea siiani, et kuidas saab 5aastasel lapsel selline mõte pähe tulla. Polnud sellist asja näinud sel ajal varem. Nüüd täiskasvanu eas on teadmised, et see tulenes lihtsalt suurest emotsionaalsest murdumisest. Füüsilist valu on lihtsam taluda.
    Miks ma räägin vanematest mõlemast, kuigi ema otseselt süüdi polnud, vaid ohver. Sest ta lasi asja nii kaugele. Tollest päevast saati võttis ema end kokku ja õige pea kolisime me uude kohta. Isa jõudis omadega jämejalga ja sai ravi. Praeguseks väga sõbralik ja adekvaatne, kuid tänu ravimitele.
    Hilisemalt on mul küll olnud kohe negatiivne taju, hirm jne erinevates situatsioonides. Äkki isaga koos elades ma ei julgenud emotsioone tunda? Sain ju samamoodi tappa.
    Aga hiljem, ükskord kadus ema poes ära… okei, ta otsustas korraks teisest poest läbi hüpata ilma mulle ütlemata (kaltsukapoed kõrvuti). Siis ma küll tundsin paanilist hirmu ja hakkasin nutma😂 no tagantjärgi arvan, et hirm oli ka teisest vanemast ilma jääda tohutu.
    Positiivseid mälestusi on ka. Siis, kui ema palus sõbrannalt paariks kuuks varjupaika. Suvi oli. Majas olime, peale minu veel 3 last. See oli nii tore suvi 😊. Mul õdesid/vendi pole. Aga siis tundsin, et meil oleks justkui olnud tore perekond ja lõbus oli igapäev :)

  • Reply Ma 13. märts 2019 at 11:53

    Minu üks halvemaid mälestusi on see kui ema pettis isa tema parima sõbraga. Isa oli vägivaldne alkohoolik, kes peksis ema pidevalt. Kui sai petmisest teada, läks ema pussnoaga tapma, kasuisa jaoks oli püstol kaasas. Olin 9-aastane, istusin maja ees tänaval ja nutsin, ei osanud midagi teha. Telefoniputka oli kaugel ja politseisse kutsumine oli enamjaolt kasutu, sest politsei ei uskunud mind või mu õde kui abi palusime. Ma ei tea, kes lõpuks politsei kutsus aga õnneks nad tulid. Kasuisa peksis isa läbi, mäletan kuidas ta käeraudades politseiautosse suruti. Oli vaid paari aasta küsimus, et kasuisa ka vägivaldseks alkohoolikuks muutuks (ja isa sureks, kahjuks, alko kätte). Ja seks. Kogu aeg, kasuisa ja ema vahel, vahet polnud kas me olime kõrvaltoas või aknad olid tänavale lahti ja kogu naabruskond kuulis ema kiunumist ja ülepingutatud “mõnukarjeid”. Ma ei tea kustkohast ta seda õppis, pornofilme sel ajal minuteada polnud. Suht võigas oli seda kuulda. Inimesed käisid silmad maas meie majast mööda. Ja kasuisa alasti ringipatseerimist näha, õghhhh!! Thanks, mom!

  • Reply H 13. märts 2019 at 11:26

    Ma ei tea, mis värk on, mul pole mitte midagi negatiivset… :D Vanematega oli tore, vanavanematega oli tore, isegi siis, kui vanaisa purjus peaga koju tuli, isegi see oli naljakas lapsena. Koolis oli tüütu ja polnud alati nauditav, aga mitte midagi hirmsat.

  • Reply K 13. märts 2019 at 11:22

    Kõige kohutavam lapsepõlvemälestus oli see, kui läksin vennaga (ise 11/12 vend 8) koolist koju, ja kodus öeldi, et isa enam ei ole.
    Vot see oli kohutav, see šokiseisund mis sellele järgnes, need psühholoogi juures käimised… oeh

  • Reply Lotte 13. märts 2019 at 11:21

    Esimene, mis meenub on negatiivne. Ja kohe väga.
    Olin 4a ja mängisin sõpradega liivakastis. Millegi pärast hakkasime sõbrannaga tema trepikoja poole minema ja siis naabripoiss (u 17a) tegi enda arvates “nalja” ja ässitas mulle oma rotveileri kallale. Mäletan eredalt seda, kuidas see koer mu pikale hüppas ja hambad mulle kätte lõi. Mingihetk kisuti see koer mu pealt ära ja ma hakkasin koju minema ise oma ära puretud kätt hoidmas. Mäletan, et kui kätt vaatasin, siis nägin luud paistmas. Keegi oli mu emale selleks hetkeks helistanud ja ta tuli mulle jooksuga vastu. Ning ma mäletan seda röögatust oma ema suust kui ta mu kätt nägi.
    Siiani “kaunistab” mu kätt u 10cm arm.

    • Reply Mallukas 13. märts 2019 at 11:22

      Issand jumal, 17 on ju suur laps juba, võiks mõistust peas olla :S

    • Reply Garmen 13. märts 2019 at 12:12

      Kas midagi selle poisiga ka tehti ikka? Ulme.
      Sellega seoses tuli meelde, kuidas üks mu ‘sõbranna’ lükks mu rattalt kruusateele, sest ta tahtis ka sõita..

  • Reply Äkk 13. märts 2019 at 11:09

    Meenub kohe hunnik negatiivseid, et raske valida. Aga küllap ei lähe meelest kui ärkasin öösel ema kisa peale ja alla korrusele luurates nägin teda toa nurgas kõveras kükitamas ja isa teda peksmas. Ma ei osanud mitte midagi teha. Olin ilmselt 6a. või aasta siia, sinna. Oskasin ainult “issi” karjuda, mille peale midagi ei muutunud. Jooksin teisele korrusele venda äratama, kes minust 8a. vanema. Vend siis läks isale midagi ütlema ja ähvardama, mille peale ta siis meile kallale tahtis tulla. Jooksime magamistuppa peitu ja imekombel suutsime ust kahekesti jõuga kinni hoida kui isa tuppa üritas pääseda. Mingil hetkel, mingit moodi saime magamistoast välja ja tormasime kolmandale korrusele kuhu tol ajal sai redeliga. Tõmbasime redeli endaga ülesse kaasa ja jäime sinna ootama kuniks isa on maha rahunenud või lihtsalt suurest joobest magama vajunud. Rohkem edasi ei mäleta. Tagant järgi tean, et emale lõppes see murtud roietega+muude vigastustega. Ja see polnud ei esimene ega viimane kord kui tal sellist jama taluda tuli. Talus kokku seda 23 pikka aastat, peale mida soovis endalt veel nööri läbi elu võtta. Siiamaani mäletan ema silmis seda hirmu, nuttu ja seda köit, mille ta garaaži tala külge sidunud oli. Palju koledaid mälestusi. Tihti istusin õhtuti hirmus ja pisarais diivani kui isa jälle jooma peal oli..nutsin suurest hirmust, et ta varsti jälle koju räuskama tuleb. Häid asju on sellisest lapsepõlvest raske leida.

  • Reply eltz 13. märts 2019 at 11:01

    minu kõige negatiivsem lapsepõlvekogemus oli siis kui ma olin ema jutute järgi umbes 4-5-aastane aga ma siiamaani mäletan kõike nii detailselt.Me elasime ahjuküttega korteris ja emal oli laua peal üks koodiga kapp kus ta hoidis tikke ja tulemasinat ja ema tegi ahju tuld ja ma tahtsin ise tuld välgumihkliga põlema panna aga ema ei lubanud.Kui ema oma tulemasinad sinna kappi tagasi pani siis ma piilusun seda koodi.Ning kui ema oli magama jäänud siis ma salaja võtsin välgumihli ja meil oli toas mingi oks või kaigas vms ja ma panin selle põlema aga kuna see oks oli mul käes kuumaks läinud ja ma ei teadnud mida edasi teha siis ma viskasin selle põleva kaika riidekappi nii et terve kapp ja tuba läksid põlema ning kui tuli oli jõudnud peaaegu ema voodini siis ma mäletan et mul oli kaks mõtet kas äratan ema üles või jooksen õue.Õnneks ma siiski otsustasin ema üles äratada.Kuid niimoodi me sellest korterist ilma jäime.Õnneks meil oli üks korter veel mida ma õnneks põlema ei pannud.Kuid ma mäletan et ma mingi vähemalt 5-klassini ei julgenud üldse enda kätte tuld võtta pärast seda.Ma mäletan et mind sõidutati veel haiglasse aga ema kaasa ei tulnud et kuidas ma vaatasin auto aknast emale järgi ja karjusin seal autos siis ma jälle rohkem ei mäleta midagi ja järgmine hetk oli see kui ma ärkasin üksinda haiglas ning mitte ühtegi arsti ega ema polnud minu juures.Õnneks mina ega ema selles korteri põlengus viga ei saanud aga korterist jäime kahjuks küll ilma.Mulle jääb see terveks elu meelde kuigi ise olen juba täiskasvanu.Ma ikka vahel mõtlen et ma ise saaks küll šoki kui mu laps ärataks mind üles kui terve korter juba põlenud praktiliselt.

    • Reply Mari 13. märts 2019 at 11:19

      Õudne lugemine nii loo enda pärast, kui ka olematute komade tõttu. Teinekord ikka paar tükki sutsa kuhugi vahele :)

      • Reply Mallukas 13. märts 2019 at 11:20

        mis torgid?

      • Reply Heike 13. märts 2019 at 12:29

        See kommentaar oleks võinud olemata olla!
        Ühelgi inimesel ei peaks olema oma lapsepõlvest selliseid mälestusi. See on ääretult kurb. Ma südamest loodan, et te olete saanud oma lapsepõlvest kellegagi rääkida ning teie praegune elu on võimalikult vähe nendest mälestustest mõjutatud.

      • Reply K 13. märts 2019 at 12:40

        “Nii…kui ka” vahele muide koma ei käi ;)

    • Reply Mari 13. märts 2019 at 12:58

      Lugu on jube, aga see lause “Õnneks meil oli üks korter veel mida ma õnneks põlema ei pannud.” ajab naeru peale :D

    • Reply Mir. 13. märts 2019 at 23:37

      Huvitav, et su emal selline kapp oli. Pole nagu kuulnud, et kuskil peres veel nii hullult tulemasinaid ja tikke laste eest hoitakse. Ma arvan, et su emal võis olla alateadlik intuitsioon, et see võib juhtuda… ja sellepärast võttis kasutusele sellise karbi, mis pidi väga turvaline valik olema. Või siis teine mõte, et kuna ta lootis karbi turvalisuse peale, siis ta ei tampinud sulle nii hullult tuleohutust pähe kui teistes peredes tavaliselt tehti. Kurb lugu.

    • Reply Tyy 16. märts 2019 at 17:29

      Hirm tõmbabki kardetut ligi. Selline peitmine on juba iseeneset ülimalt kummaline. Lapses tekitab see ju topelt huvi seda peaks iga täiskasvanu mõistma.. Seeon nagu kutsung – tule ja proovi .
      Appi kui õudne on sellise paanitsejaga koos kasvada. Väike peab teadma, et tuli, ka tikutuli teeb haiget. Mõnel lapsel on vaja seda omal nahal kogeda – kahjuks. Teisele piisab jutust.
      Mina olen lasknud oma lastel enda juuresolekul tikki tõmmata aga sinna juurde teinud ettevalmistused ohutuseks ja kõike võimalikku seletanud. Ka seda kui kiirekt tuli levib. Mida teeb tuul – annab hoogu juurde. Palunud ahju suus tuld puhumisega kustutada ja küsinud kas tuli kustus või suurenes. Sai hoopis hoogu juurde. Nüüd sa tead seda. Õpetanud tiku ära kustutamist alul “kuivalt” ja toonud nõu kuhu see pista kui tikk ei kustu. Paberi põletamisel olen juures ja näidanud kuidas ta võib end lahtisest ahju uksest välja keerata või lõkkes lendu minna. Et laps teaks kuidas ohud tekivad. Ka seda Mida siis teha. Kõike seda juba kindlasti enne kooliiga.

  • Reply Merje 13. märts 2019 at 10:54

    Halbu meenus kohe mitu, näiteks erinevad koolikiusamise episoodid, mida üle elasin või kui sain järjekordselt karistada õe-venna pahanduste pärast jms. Lõpuks meenus siiski mõni hea ka, näiteks kui ehitasin telliskividest minilaudad ja käbid olid loomadeks (idee pärines vanaemalt). Parimad mälestused on üldiselt seotud kas loomadega või millegagi, mida tegin üksi.

  • Reply Ma 13. märts 2019 at 10:47

    Minu kõige halvem mälestus lapsepõlvest on see mälestus, kui mu isa meie juurest ära läks. Ma olin tõesti väga-väga väike, umbes 3-aastane, aga ma mäletan täpselt seda hetke, et ma nutsin ja ema nuttis ja ma ei saanud aru, kuhu ja miks mu isa läheb.
    Ja kõige rõõmsama mälestusena tuleb mulle meelde see, kui ma olin ema ja vendadega maal, tulin just ujumast ja hoovis seisis minu isa. Ma olin NII-NII õnnelik teda nähes, sest ma mäletan, et ma igatsesin tema järgi absoluutselt kogu aeg.

    • Reply Mallukas 13. märts 2019 at 11:02

      Niiiii kurb :(

  • Reply Helen 13. märts 2019 at 10:46

    Kõige hullem vist oli kunagi 5.klassis oma esimene ja ainus 3 tunnistusele saada. Olin üks veerand pikalt haige ja pidin kõvasti järgi õppima teistele. Tegin nii palju kodutöid hiljem järgi ja suht edukalt, aga õpetaja ei võinud ka inimlikumalt võtta ja kärutas mulle kirjatehnika kolme. KIRJATEHNIKA. Oi kui palju südamevalu ja muret see põhjustas, aga õnneks vanemad said aru ja keegi ei pahandanud, aga minule tundus see nii ülekohtune. Praegu tundub muidugi suht tühine, aga siis oli see suht maailmalõpp.

    • Reply Mallukas 13. märts 2019 at 11:02

      Ojaa, ma mäletan, et kunagi unustasin suveks ühe kooli raamatukoguraamatu enda kätte ja TERVE suve täiega muretsesin selle pärast full on :D Ma isegi kartsin, et äkki uuel aastal on trahv nii suur, et ma ei saa uusi õpikuid vms :D

  • Reply J 13. märts 2019 at 10:40

    Ma pole oma päris isa oma teadliku elu jooksul näinud (2 aastaselt vast viimati) ja siis lambist hakkasin tõsimeeli arvama et mu isa on VõsaPets 😂

    • Reply Mallukas 13. märts 2019 at 11:01

      Haha, sorri, et naeran, aga MIKS tema :D?

  • Reply Elen 13. märts 2019 at 10:37

    Meenub hea mälestus esimesena. Elasime maal ja meid oli palju :D Tol ajal siis 3 venda ja õde ( hiljem veel 1 õde), Ja mängisime pidevalt öötundideni väljas. Uisutasime metsa ääres pokude vahel võsas, mängisime kulli ja kiikusime omatehtud oksakiigul.
    Siis meenud halb. Ei kuulanud ema-isa sõna ja eirasime tuppaminekut. Tuli isa kääridega ja lõikas meie kiige oksa küljest ära- ( siiani ripub tamme küljes see järelejäänud köiejupp).

    • Reply Mallukas 13. märts 2019 at 10:38

      vana hea dramaatiline isa-move :D