JUMALAITA

esimesed korrad

13. aprill 2019

Tere pühapäeva!

Andke mulle andeks, et ma nõnda häbitult olen oma blogi hüljanud, aga ma luban, et ma iga jumala päev mõtlen vähemalt viis korda, millest ma kirjutada võiks. Näiteks ma olen juba kuu aega mõelnud, et teen Kardoga video sellest, kuidas me uusi snäkke proovime. Ja Iluversumist tellisin hunniku fitlife kraami, või no selliseid huvitavaid zero calories toidukraami, mida tahaks proovida ja teilegi tutvustada, kui nad üldse on väärt tutvustamist. Ja iga jumala kord, kui ma ühte seerumit kasutan, aknaid pesen või vetsu kraamin, siis tuleb mulle pähe, et ma PEAN tegema posti oma lemmiklõhnadest. Jah, vetsupuhasti on üks nendest 😂 Lisaks olen ma veel võlgu pikema postituse Tenerifest ja sellest, kuidas ma sõbranna Riiga silmaopile viisin. Aga kas ma olen need kirja pannud? EI. Kas ma panen neid praegu kirja? Ka ei, sest ma tundsin, et ma pean korraks lihtsalt veidi emotsiooni pealt midagi kirja saama.

Emotsioone on mul viimasel ajal maru palju ja ma ei saa aru, kust nad, sindrid, välja roninud on. Pidevalt on silmad märja koha peal, klomp kurgus ja heldin, et nii-iiii-iii ilus on. Eile näiteks käisin ühte kolmepäevast beebit pildistamas. Fun fact – beebi isa oli kunagi keska ajal paar nädalat mu peika, hehe. Igatahes enam ta pole mu peika (no shit 😂) vaid on nüüd kolm päeva olnud ühe beebitüdruku isa ja no kui ma sealt koju sõitsin siis panin roolis paar pisarat, sest ma vaatasin neid seal kodus esimest päeva oma beebiga ringi sabistamas ja see oli NII-FREAKING-ILUS!

Kõik need emotsioonid tulid meelde, et kui meie esimest korda beebiga koju tulime. Et noh, nii põnev on ja nii uus on ja nii palju armastust ja beebilõhna ja uusi beebiasju, millest sa essugi ei tea ja see harjumine, et see koht, kus vanasti olite teie kaks kodu mängimas, on nüüd…päris kodu päris perega.

Ja siis sa näed, et see ema on natukene kohmetu ja hästi hell ja värske isa vaatab oma tuttuut tütart sellise uhkusega pilgus, et mul konkreetselt praegu ka valgub pisar silma. Ma ei või… Nii ilus, saate aru jah? Ja see teeb mind omakorda natukene kadedaks, sest mitte kunagi ei saa ma enam tuttuut beebit koju tuua, sest meil on niigi miljon last ja nendest meile aitab küll. Mõistusega saan ise ka ju aru.  Kardo muuseas vaatas mind suurte silmadega, et issand, Mallu, miks sa arvad, et sa kunagi enam beebit ei saa saada? MINA ju lähen vasektoomiasse, mitte sina….😂 Okei, isegi kui ma mingi ime läbi kunagi saaksingi veel beebi, mingi muu mehega või nii, siis see poleks ikka mu ESIMENE beebi. Sest iga järgneva lapsega sa tuled koju aina casuallymalt. Mingi viienda lapse tooksin ma vist haiglast nii koju, et teel Maximasse piima järele sõites tuleb ette, et ah krt, peaks sünnitama, punnitan ta ITKs välja ja sõidan suvalt koju tagasi ja hakkaks, titt kaenlas, putru keetma või nii. See maagia ja võlu kaob argiolmesse, millest on nii kahju, sest see ON maagiline ja võluv ja mida kõike imalat veel. Lihtsalt on. Aga kui sa oled pereeluga harjunud, siis see kaotab nagu oma uudsuse ja erilisuse.

Seegi hea, et ma neid hetki teistel pildistada saan, kiibitsen kõrvalt teiste ideaalsust. Seega kutsuge mind ikka oma beebisi pildistama. Eriti koju. Koju tulen kohe eriti hea meelega, aga stutsi saab muidugi ka. Mul uuel nädalal veel üks aeg vaba, seega kirjutage, sõbrad huvilised marianntreimann@gmail.com.

Üldse oli mul nii hea meel täna kaamera kätte võtta (ja lausa kolm korda!), sest ma pole nii ammu sellega tegeleda saanud. Kui ma lõpurase olin, siis ei suutnud. Alguses kohanesin veel Martaga ja siis läks mu kaamera katki, oli sada aastat paranduses, siis sain ma ta tagasi, kukkus JÄLLE maha, oli jälle sada aastat paranduses ja lõpuks. LÕPUKS on ta jälle minu käes tagasi ja polegi veel maha kukkunud või nii. Saab jälle justkui pildistada, aga noh. Nüüd jõuame postituse alguseni, et ma tegelikult olen jälle ennast kuidagi sinna orav-rattas-olukorda mänginud.

Tahaks pildistada, raamatuid kirjutada, ajakirja kirjutada, suvesaadet planeerida, uhiuue saate pilooti mõelda, kõike tahaks. Sellest ei hakka rääkimagi, et muidugi tahaks ka kodus külitada, Kardoga pulli teha, sõbrannadega väljas käia, lastega mingeid ägedaid elamusi otsida ja nii, aga just see niiöelda eneseteostuse osa. Et mul on nagu mingi surve ja tung sees, et kuulge ma tahan ka KEEGI olla. Tahaks mingi äge tegija inimene olla, aga ma ei tea täpselt, milles ma kõige ägedam vend oleksin veel, seega nokin siit ja nokin sealt. Ja kui küsida, et mis kõige rohkem meeldib, siis kõik meeldib.

Kirjutada ilmselt meeldib eks. Ajakirjale uuesti kirjutada on tore ja kuigi enne see oli selline suvaline, et aitan oma vana ülemust ja nüüdseks juba sõbrantsi, hädast välja ja teen mõned lood, siis lugesin hiljaaegu Briti posti, kus ta rääkis, et talle oli ajakirja kirjutamine unistus ja nüüd sai see teoks ja inimene oli NII õnnelik selle üle. Siiras rõõm. Et mina, ülla-ülla, panin pisara. Ja järgmist lugu kirjutades tundsin ennast automaatselt ka kohe õnnelikumana ja uhkemana, sest ma mäletasin jälle seda alguse fiilingut. Esimene kord, kui sinu nimi on ajakirjas. Loo all. Sina oled selle teinud. Sa oled keegi äge inimene, kes ajakirjadesse kirjutab või nii. Mõne aja pärast see muidugi tuhmus, sellest sai argipäev ja enam polnud uhkust, hea kui üldse ajakirja peale ilmumist lahti tegid ja üle sirvisid. Aga nüüd pole jälle ammu teinud ja uhke on jälle olla, kuigi veel ilmunudki pole, aga olen juba nii palju kirjutanud, et küllap ilmub nüüd mõnda aega.

Tundub, et tänane postitus keerlebki just nende esimeste kordade peal. Esimesed korrad on ägedad. Meenub esimene kord, kui ma sain aru, et mu blogi loeb SADA inimest. Esimene kord, kui ma sain koostööpakkumise. Esimene kord kui ma sõin maksakastet ja avastasin, et ma armastan seda. Esimene kord, kui ma astusin toimetusse ja mõtlesin, et wow, ma töötan siin nagu mingi suur tüdruk. Esimene kord, kui ma Kardoga suudlesin ja meil polnud mitte mingit olmeelu ja vestlusi teemal, et kas peaks ennast pesema, või venitab veel nädala vanal rasval välja, vaid selle asemel kibelesime me poest kiiresti koju tagasi, et saaks amelema kukkuda. Esimene kord kui tema vaatas meie tütart, silmad armastust täis ja nägu naerul. Esimene kord, kui ma talle sülle kerra tõmbasin, kui ma nii kurb olin ja tundsin, et enam ei suuda ma seda valu oma südames välja kannatada, kui ma sain teada, et mu rasedus oli katkenud. Ja see kord, kui ma sain teada, et Mari saab õe ja ma helistasin talle nuttes ja naerdes korraga, ning plahvatasin telefoni midagi sellist, et issand, ta ei olegi surnd ja ta on tüdruk! Indeed, Lende tõesti ei olnd surnd. Ja see kord, kui Mari esimest korda Lendet nägi ja pakkus, et võisime ta tagasi viia, kust ta tulnud oli. Aga samas see esimene kord, kui nad koos mängisid ja mu süda sulas. Ja esimene kord, kui ma nägin Marta silmi ja mõtlesin, et issand, ta on täiuslik.

Esimesed korrad. Mul käivad praegu filmina silme eest läbi esimesed korrad, kus ma mõne inimesega taipan, et jah, klikkkkk, see on minu inimene. Kuidas me esimest korda koos lolli nalja teeme ja pisarateni naerame. Kuidas me esimest korda (liiga palju) veini joome. Esimesed korrad, millest saavad pärast viiendad ja kümnendad ja sajandad korrad. Aastad lähevad. Mõned esimesed  vajuvad unustuste hõlma ja mõned esimesed on veel ees. Või mis mõned. Nii palju esimesi on veel ees.

Ok, ma nüüd pühin pisarad oma pundund näolt ja lähen teen midagi kasulikku. Kiire, teate küll. Kiire midagi uut esimest otsida, vanade meenutamine teeb kurvaks 😂

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

19 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply Marni 20. aprill 2019 at 22:42

    Sry, see pole nüüd vist üldse postituse teemasse küsimus…..aga kust siukseid traksikaid saab nagu sul pildi peal on 😝?

    • Reply Mallukas 21. aprill 2019 at 08:13

      Humanast 😂

  • Reply kats 14. aprill 2019 at 20:06

    Maletan ka, et esimest last syles hoides nutsin r66must. Samas teise lapsega oli m6nusam, sest juba teadsin mitte yle p6deda.

    Muyide, see varske isa on nii Palja Porgandi peika moodi yhel pildil.

    • Reply Mallukas 14. aprill 2019 at 20:09

      Haha, aga ma võin garanteerida, et seda ta siiski ei ole :D

    • Reply Kellukas 17. aprill 2019 at 23:36

      Mulle meenutab ta ühel pildil Triinu-Liisi meest :D

  • Reply Älis 14. aprill 2019 at 14:15

    Btw Mr Djemius Zero toodangut olen proovinud, praegugi seisab kapis üks šokilaadisiirup ja üks toffee oma. Maitselt on nad minu meelest VÄGA magusad, aga kuna ma olen suht suhrusõltlane, siis need siirupid on mu elupäästjad, siis kui väga magusat tahaks, aga ei tohi. Ei tohi, sest noh, üritan siin tervislikumalt toituda ja nii😂. Aga koostise poolest ei teagi, kui tervislikud nad on, just nende magustajate koguse tõttu. Samas kui piiri pidada ja nt hommikul pudru hulka lusikas panna vms.. siis vb pole hullu.
    Nö soolastest olen proovinud ketšupit-meeldis ja tar-tar kastet- ei meeldinud. Aa ja seda kondentspiima maitselist (mis pigem meenutab vanilli), panin kohvi hulka ja oli päris norm.

  • Reply carmen 14. aprill 2019 at 13:01

    Tõde ja õigust oled näinud? Kui ei, ära vaata. Ma nutsin vist 2,5h järjest, järgmine päev ka pea valutas veel

    • Reply Mallukas 14. aprill 2019 at 15:42

      Vaatasin, nutsin veits, aga mulle ei meeldinud eriti.

      • Reply TYY 15. aprill 2019 at 12:06

        Appi EI MEELDINUD !!! Ma olen sõnatu …

        Silma jäi lause tahaks keegi olla. Tundub uskumatu et sa nii tunned.
        Mida rohkemat sulle veel vaja on kui sa juba oled ???!!!!
        Sellist tähtsusetut tunnet ei täida miski, isegi mitte Presidendi tiitel.
        Miks sa ei saa tunda suurt rahulolu endas ja kõikides oma tegemistes ja ametites ?
        Kust otsast need vähem olulised on ? Sulle on siinigapäev öeldud kui tubli sa oled aga see pole sinu enesetunnet aidanud Või siis vaid korraks. Endas tuleb see rahulolutunne kasvama panna.
        Teiste x isikute arvamised siis määravad su tundmused ?
        On suur rumalus oma elu raisata positsioonile pürgimiseks, mida kuskil keegi peab kõrgeks. Sinna sattutakse sest su oskused on viinud sind sinna. Poliitikas muidugi käivad asjad teisiti.
        Ausalt öeldes austan ma tohutult palju rohkem isikuid kes on hämmastavalt toredad ja tööd nautivad ja külvavad enda ümber rahu ja headust. Nagu oleksid mõnusa vanaema-vanaisa hoole all. Näiteks bussijuht, kes unised torisejad oma huumoriga rõõmsaks teeb ja lahustab ära nende tõreduse. Näiteks eripedagoog kes võtab lapse vastu vaimustusega ja on seda terve päeva väga raske lapsega. Näiteks haiglas hooldaja kes on tõesti südamega hooliv ja abistav. Näiteks politseinik kes on mõistev ja kingib sulle helkuri ja aitab selle veel jope külge panna ning soojal häälel sinuga vestleb. Näiteks peo korraldaja kes süttib su ettepanekutest ja mõtleb kaasa ja organiseerib ning pakub ideid. Kõik need inimesed kellega on kerge koos olla ja teevad su päeva kenaks. Need kes mõistavad teise inimest ja tema olemust. Teame ja kogeme liiga tihti tõredust kui inimesed oma tööd teevad. Ja see loobki neis endis tunde et nad pole piisavalt hinnatud, ometi ise loovad selle olukorra ja sellest aru ei saa kahjuks. Ma olen täiesti sallimatu sellele kui mõni selline teatab makske rohkem küll ma siis naeratan. Need asjad ei käi nii !! Kui naeratus ja südamlikkust pole, ei teki seda ka suure raha eest ja alati on sellistele kõike vähe.
        Eestimaalased on haridust hindav rahvas kuid kahjuks on oskustöölise väärtust alahinnatud. Minumeelest on see suhtumine mida oleks meie kultuuris vaja muuta. Alustaks endast ja hindaks oma tegemised väärtuslikuks ja tunnustaks kõiki kes su päevas on teinud oma tööd või tegemisi hästi. Tead ma ütlen müüjale Maxima kassas kui ta on nobe naratav, hea tujuline midagi head. Hästi tore on näha kuidas see nakatab ka teisi inimesi.
        Lõpetuseks. Tanel Toom on olnud tõeliselt tubli. See on väga suur ja keeruline töö. Jah võibolla on midagi mida teisiti teha aga see on juba nokkimine. Sel filmil oli nii rahaline kui ajaline piirang. Ja neis piirangutes on tehtud suurpärane film. Ma pole mitte kunagi tahtnud mõnd filmi uuesti kinno vaatama minna , kuid seda tahan.

        • Reply Mallukas 15. aprill 2019 at 12:45

          Ma ei ütle, et ma pole endaga rahul. Ma olen päris kõva mutt :D aga… milles? :D

          • TYY 16. aprill 2019 at 23:54

            Ma olen ka kõva mutt ja täielik rahulolu endaga võttis liiga palju aega. See tähendab et ma ei halvustanud ennast aga ei teadnud ka et see mida igapäevaselt tegin ONGI väga suur asi. Selle tundmiseni jõudsin alles 35 – 40 selt. Eks ta olegi üks inimese arenemise tee loomulik osa. Nii nagu on omad raskused kahe aastasel, pubekal ja nii edasi igas vanuse grupis. Mõnel keerulisem kui teisel. 20-ndates tahtsin ka keegi olla. Sõnastada ei osanud. Tunnustuse puudus ilmselt. Kahjuks mu lapsepõlve kodus oli ja on siiani :)
            komme maha teha , halvustada. Eks see mõjutab päriskõvasti ka hinges olevat – nii öelda sala mina pilti mida ehk endalegi ei teadvusta. Minu jaoks avas silmad ks tore vanem teadja naine – Ta vaatas mind ja ütles kogu südamest tuleva imestusega – Te olete teinud NII PALJU oma lapse jaoks ja absoluutselt ei taju seda ega tunne rõõmu ega uhkust. Ma olin jahmunud, sellest kuidas ta mu tegemisi hindas. Oli mille üle mõelda, miks ma nii tundsin. Sellest päevast alates sai minu sisemine mina selja sirgu lüüa ja särama hakata ehk nautida ja uhkust ning rõõmu tunda oma tegemistest. Et suurt saavutada on vaja igapäev teha väikeseid pisiasju – soovitavalt elurõõmuga.
            Ma ei tea kuidas sinu “mina” end tunneb kuid nähes kui kenasti su ettevõtmised edenevad ON ikka küll põhjust tunda, et oled kõiges TEGIJA mille oma juhtida, või teha võtad.

  • Reply Anna 14. aprill 2019 at 09:54

    Tere, ma olen Anna ja ma nutan juba viimased pool aastat (õnnest).🤗 Esimene kord ma hakkasin nutma (õnnest) kui ma sain oma beebi enda kõhu peale ja sellest päevast nutan peaaegu iga päev, sest elu on lihtsalt NII ilus ja armastust täis! ❤❤❤❤❤😭😭😭😭😭

    • Reply Mallukas 14. aprill 2019 at 10:01

      Ma mäletan esimese beebiga samasuguseid nutuhoogusid, et lihtsalt vaatasin beebit ja pisarad voolasid. Teistega enam seda ei tulnud :D

      • Reply ann 14. aprill 2019 at 13:00

        Inimesed ikka nii erinevad :D Ma just esimesega ei osanud üldse nautida seda kõike. Pigem tekitas see suur elumuutus palju frustratsiooni, stressi, muresid, rahulolematust jne. Alles teise beebiga sain oma õnnest aru ja oskasin elust ja oma lastest rõõmu tunda. Siiani vaatan neid vahel nii, et silmad vees ja kurgus klomp. Nii umbes 11 nädala pärast sünnib kolmas laps ja ma juba praegu heldin pisarateni sellest mõttest ning muidugi olen rahul, et see kõik veel ees on, mitte juba läbi. Nii uskumatu ja äge, et mul neid lapsekesi juba varsti kolm saab olema. Kunagi näis see kõik nii võimatu asi saavutada. Isegi üks laps tundus nagu niii võimatu ja kättesaamatu asi…… See aeg, kui saab lastega kodus olla, on ikka täiega ilus ja kordumatu aeg ja selle üle tunnen iga päev tänulikkust.
        Aga annan tõele au ja tunnistan, et teiste laste puhul mul alati sellist heldimust naljalt ei teki. Pigem vaatan teisi ja olen siis juba tänulik, et omal need mingid ajad möödas on. Väsitav lihtsalt mõeldagi….. Ka ei nuta ma taga seda esimest korda, kui lapse sain. Seda esimest sünnituse kogemust või kui beebi rinnale anti – jah. Aga mitte esmakordselt emaks saamist. Mu jaoks oli teise lapsega kojutulek eriline ja ka kolmas ei sünni mulle nii möödaminnes igapäeva askelduste seas.
        Üldse kui mõtlen siis ma pigem ei taha neid igasuguseid esimesi kordi üldse meenutada, olgu siis töö või kooli saamine või esimene suhe või misiganes. Ei kadesta esmakordseid emasid jne, sest minu jaoks oli see kõik mure ja kahtlused ja ebakindlus ja ärevus jne. Naudin pigem kogemusi ja elutarkust ja seda, kui kõik juba paika lokunud ja mõnusalt sujub :D

  • Reply Kris 14. aprill 2019 at 06:19

    Hei, võttis endalgi silma märjaks su mälestuste lugemine. Tahad veel lahistada? Loe selle blogi kõige viimast kaunist postitust:
    https://piltsberg.com/

    • Reply Mallukas 14. aprill 2019 at 08:37

      jumala eest, mida sa mulle varahommikul teed 😳😳😳

      • Reply Piltsberg 14. aprill 2019 at 11:35

        See esimese korra maagia märkamine on nii vajalik oskus. Tänud, et meelde tuletad!

        • Reply Mallukas 14. aprill 2019 at 11:54

          Esimene kord märkad nagunii, aga ei taipa, et nüüd see on see viimane kord, kui see NII eriline on. Kahjuks :D Aga noh, õnneks elus on palju esimesi!

  • Reply oh mis mina 14. aprill 2019 at 00:26

    Ilus inimene oled.