Ma olen kindel, et väga suur osa mu lugejatest ei ole mingisugused elukutselised blogilugejad ja nende teadmised erinevatest blogidest piirduvad ühe-kahega. Sellepärast ütlen, et äkki te veel ei tea, aga blogiauhinnad tulevad jälle sel aastal ja kes tunneb, et talle minu blogi meeldib, siis ootan teie häält. Ma igaks juhuks mainin ka seda, et ma olen paarist blogist lugenud, et ah, ma Mallule nagunii häält ei anna, sest “ta ju nagunii võidab”. Noh, nüüd kõik nii mõtlevad, siis lõpuks saan ma kümme häält, sest kõik mõtlevadki, et ah, mis talle ikka anda ?
Igatahes, kes tunneb, et tahab ka hääletada – minu või kellegi teise poolt, siis seda saab teha SIIN. Igas kategoorias saab minu meelest isegi mitu häält anda ja üldse igas kategoorias ei pea hääletama, kui sa kedagi valida ei oska või ei tea. Kuna iga hääl ikka loeb, siis kutsun enda blogilugejaid üles oma häält andma.
Sirvisin ise ka neid blogisid, kes võistlustulle astunud on ja üle aastate leidsin ma päriselt nii palju huvitavaid blogisid, mille ma viitsimise korral ka enda blogrolli panen (ma unustasin ära, kust seda teha saab ja ma pean seda lehe haldajalt küsima, ei viitsi pinda käia inimesele, ta niigi arvab, et ma full retakas).
Igatahes minu neli uut lemmikut on siin:
Getter (LINK). Kirjutab humoorikalt, ei karda enda üle nalja visata ja räägib sekka ka teemadest, mis paljudele naistele korda lähevad, no kaal ja värgid. Hästi motiveeriv, ladusa sulega ja tundub selline “ladna mutt”. Mulle meeldib!
Mari Jaanus (LINK). Ilus kujundus, mõnus kirjastiil, kaunid pildid, selline mõnus “ajaveeb” kui nii öelda võib. Et inimene kirjutabki oma elust ja tunnetest ja selline mingi malbus ja rahu õhkub sealt. Jällegi, meeldib, pole miskit teha!
Suletud ring (LINK). Räägib minimalistlikust elust, annab palju ägedaid ideid, jagab huvitavaid netipoode (leidsin sealt Elamise Kerguse poe ja nüüd on mul ka kodus vahariie ja uued metallist kõrred ja kookosest käsnad kasutusel). Nii huvitav, inspireeriv, kenade piltidega ja selline… hea lugemine.
Suhkruprintsess (LINK). Nagu nimigi ütleb, üleni roosamanna, armsake ja nunnu. Üldiselt ma pole seda tüüpi lugemise fänn, aga see blogija jäi mulle silma Eesti Blogijate insta takeoverist ja ta oli lihtsalt NII armas, et isegi minu kalk südamelaadne toode sulas ja ma olin nagu omg, ta on nii armas ja tubli, et äkkkkki ta oskab päriselt blogida ka. Vaatasin järgi, oskab, wohhhoo! Ja kui ilusad pildid! ❤️
Uutest tegijatest vanadeni – teate, millised blogijad mulle meeldivad? Sama lugu on inimestega üldiselt – siirad. Ärge nüüd valesti aru saage, sest siiras ei tähenda malbekest, leebekest ja kukununnukest. Inimene võib siiralt m**n ka olla, mina mõnikord näiteks olen siiralt ja südamest emm, aga vähemalt ma ei etenda kedagi teist. Jajaaa, ma saan aru, et blogis sa ei peagi oma “musta pesu pesema” ja kõike oma elust välja laotama, aga mul tulevad rõvedusvärinad peale, kui ma vaatan, kuidas mõni inimene niiii usinalt ehitab endale mingisugust fassaadi üles, nii et krohvitükke ja telliseid lendab ja see fassaad on niii ilus. Nii armas! Nii inspireeriv! Nii tore! Ja sekka ka veidi “mul on ka raske” hala, et saaks dramaatiliselt oiata, et ma olen ju ennast teile avanud! Aga samas sa tead, kuidas ta südamerahuga ja mõnuga klatšib seljataga inimest, kelle ees head nägu teeb. Sa tead, kuidas ta on negatiivne, terroriseeriv ja närviline – inimene, kellega pole võimalik rahumeelselt suhelda, sest ta suudab musta valgeks rääkida, alati ennast mugavalt ohvriks tembeldada ja isegi niutsuda, et jälle tehakse liiga. Ise ka vist aru saades, et kogu selle kiunu taga on ainult hirm, et kaunis fassaad katki läheb ja kõik äkki teada saavad, millise inimesega tegu. Vaikselt kuid järjepidevalt kooruvad inimeste tõelised paled välja ja minu jaoks on see pehmelt öeldes kummaline ja natukene kahju on ka. Kui hirmus inimene sa seest olema pead, et oma tõelist palet nii kramplikult peitma pead? ?♀️
Jane kirjutas hiljaaegu (inspireerituna minu postitusest), et lugejad peaksid andma märku, kui mõni blogija liiale läheb ja kedagi niiöelda avalikult liistule võtab. Ma tegelikult nõustun, sest kammoon, omad tülid ja asjad võiksid ideaalis inimesed ka väljaspool blogi lahendada ja kõik muu selline jutt. Aga teate, mis ma hoopis ütlen? Neid, kes sulle näkku/avalikult oma arvamust avaldavad, neid tasub palju vähem peljata, kui neid, kes tagaselga ja kulisside taga susserdavad.
Ega blogimaailm pole ka muud, kui läbilõige erinevatest inimestest. On emotsionaalsemaid, on tagasihoidlikumaid, on julgemaid, on avameelsemaid ja paraku on ka neid, keda huvitab ainult see, mida TEISED neist arvavad. Iroonilisel kombel teised = võõrad inimesed netis. Sest no kelle muu jaoks neid fassaade ehitada? Tuttavad teavad ju nagunii, kellega tegu.
Ma ei taha siin oma saba kergitada, aga kui on üks asi, mille üle ma enda puhul uhke on – what you see, is what you get. Jah, ma olen teinekord lapsik, liialt emotsionaalne, ei mõtle oma juttu läbi ja seetõttu satun igasugustesse jamadesse. Selliseid blogijaid on veel ja kuigi nendega kaasnebki alati selline love/hate suhe (ka mul ?), siis sa vähemalt tead, et SEE ON TEMA. Oma headuses ja oma vigadega – täiel rinnal, ei mängi kedagi teist. Ja see on minu meelest üks väärt omadus. Ma võtan iga kell ühe veidi lapsiku ja emotsinaalse udupea, kui ussi, kes vaikselt selja taga sahkerdab, ise malbet naeratust ette manades.
Ja jõuame ringiga tagasi blogiauhindade juurde – andkegi oma hääled neile, kelle puhul te tunnete, et see inimene on siiras. Et sa ei pea tema just otsima mingisust varjatud sõnumit ja ühetoonilist kiitust endale ja oma valikutele. Ma üldiselt usun sellesse, et blogijad peaksid ja võiksid kokku hoida, aga mina tahan kokku hoida inimestega, kes on nemad ise. Õnneks on selliseid väga palju – ütleks, et ENAMIK blogijaid on tegelikult täiesti tavalised ja ägedad inimesed. Tahaks kohe eraldi välja tuua Henry – ta küll EBAl ei osale see aasta, aga normaalne inimene, kellega annab rääkida. Kes ei teeskle kedagi teist ja kes räägib asjadest nii, nagu need on. Printsess – ehe Eesti naine, tugev isiksus, äge inimene. Sa loed ja saad aru, et jah, see ongi PÄRIS tema! Issand, ma vihkan seda bloginime, aga Ise Oled Paks. Sorri, mul vist sõna “paks” viha sees või ma ei tea, aga see selleks – inimene on humoorikas, avatud, ÄGE!
Muidugi on neid ägedaid veel, aga no puusalt praegu panin esimesed, kes pähe tulevad.
Mäletate mingi hetk levis see teema, et kõik “otsisid ennast”. Väike bro-tip teile: kui te lõpetate vahelduseks kellegi teise mängimise, ei pea te iial ennast otsima ?♀️
Loomulikult ma ei hakka välja tooma siin nimeliselt, kellest ma ümbernuka räägin. Ma usun, et need inimesed tunnevad ennast ise ära – see ongi selle juures kõige ilusam. Äkki paneb see ka nende peas mõtte idanema, et Eesti on niii pisikene ja kõiksugu vigurid tulevad nagunii välja. Kõik teavad kõiki. Kõik fassaadid lagunevad lõpuks ja siis on meil alles ainult meie sõna. Ja kui sa ennast sõnas kogu aeg upitad ja kiidad, siis võib kõrgelt reaalsusesse kukkumine üsna valus olla.
Et jah, pikk jutt, teateküllmisjutt – SIIN saab hääletada ja andke oma hääled siis ainult ägedatele inimestele, eks! ?Kes raatsib, võib öelda ka, kelle poolt hääletasite! Ja kuigi BSH ja Kristina kutsusid üles mitte hääletama, siis ma ikka ütlen, et kammoon, hääletagem ikka. Aeg-ajalt võib ju enda lemmikuid tunnustada.
27 kommentaari
Kes see nõme blogija on?Ma juba mitu tundi guugeldanud ja ei leia?
Ma tahaks ka teada. Krigistan ajusid siin ?
Vautši-vau, aitäh sulle tunnustuse eest (ja muidugi 2000 lehevaatamise eest ka :D)!
*imiteerin* “Ta on niisugune minu inimene, nii ehe, nii siiras, nii tore – minu inimene noh”
sotsmeedias kõik superideaalne, videodes ka ja siis järsku, kabuum – toksiline suhe?! whaaat.. 😀
kuidagi nii kahepalgeline, et mulle alguses ei mahtunud see pähe ja mida rohkem su öeldud lõigule mõtlen ja analüüsin, seda rohkem ma neid ridu mõistan. jääb üle ainult küsimus – milleks?
Kus ta ütles et toksiline suhe? Mul see kahesilmavahele jäänud?!
Haavatavuse postituses. Muidu mulle ka nagu ei taha pähe mahtuda, et ta on ju mitte vähe jaganud ettevõtte n.ö telgitaguste kohta ja sealt on jäänud mulje, kuidas suurem osa ajast on kõik väga fun, palju naeru, õnnepisaraid, unistuste täitumisi. Ja siis loed nüüd, kui jube pingeline töö neil on, usaldamatus, toksiline õhustik, läbipõlemine…ah!?
Ma mõtlesingi, et kust kohast mul lampi täna 3000 vaatamist tekkist. Tänks, kniks ja kraaps, vist 😀
Paljude blogijate eripäraks ongi nimelt see, et neil on mingisugused suuremad või väiksemad vaimsed probleemid enda sees ja üüratu tähelepanuvajadus, mistõttu oodatakse kiitust, austust võõrastelt, sest mujalt seda ei saada piisavalt.
Kirjutad ju isegi, et ka sina ise oled kimpus olnud vaimsete probleemidega ja neid samu tundeid tundnud ja abi saanud teraapiast. Nii see juhtub pea igaühega, sest olgem ausad, ühel hetkel väsid teatrilaval olemisest. Väga paljud teraapiasse ei lähe, kuigi peaks, ja nii nad endid kaotavad samm-sammult, sest on mässinud end vabatahtlikult sotsiaalmeedia ämblikuvõrku, kust niisama lihtsalt enam välja ei pääsegi. Fassaadi võrk on tihke ja paindumatu, kuniks ühel hetkel vaim ei pea sellele survele vastu ja nii nad riburadapidi vaimselt koomasse langevad. See on vaid aja küsimus.
Konkreetsed näiteid on olemas, need roosamanna blogijad, kes etendasid igas eluvaldkonnas ja pere- elus idülli, on vaimselt läbipõlenud ja siis hiljem vihjanud, et on oma lugejate eest teatuid asju varjanud või ilustanud. Mis oli lugejale niikuinii juba ette aimatav.
Kui sa oled blogija, siis nii ehk naa, teatud määral etendad enamat ja jätad endast “parema” mulje, sest nii saad tähelepanu, mis ego meeldivalt kõditab. Ja ahvatlev on end sotsiaalmeedia meeliülendavasse lõksu seada, aga välja tulla sealt on raske, sest ajukeemia on selleks hetkeks pekkis. Teraapiat vajavad nad ühel hetkel niikuinii.
Seepärast osad blogijad kaovad ja tulevad peale uued, seda imelist sotsiaalmeedia “vaateratast” ja isikliku edu hüvesid saama, kuniks pealtnäha ahvatlevasse, kuid ohtlikku lõksu kinni jäävad. See on nagu oopium ja adrenaliin, mida nad arvavad vajavat, kuid mida neil tegelikult vaja ei ole, sest ilma selle sotsiaalmeedia “jamata” on elu palju lihtsam, rahulikum ja õnnelikum.
Läksid “täiskasvanulikult lahku” tähendab jälle,et proua unfallow Instagramis,nii isikliku kui ka firma kasutajaga? Tõesti täiskasvanulik ja jällegi näitab,et tema jutt ja teod ei käi kokku. #teistesilmaspindu #prouapalksilm
Ja see on eriti haige, kuidas inimene peab tuhat korda mainima, et TEMA ikka teise tagasi kutsus juhatuse liikme ametikohalt. Ühtlasi on ka varem silma/kõrva jäänud, et kogu aeg rõhutab, et TEMA ettevõte ja tänu talle on teistel (nii töökaaslastel kui ka pereliikmetel) olemas see, mis on. Poleks seda teist inimest, kellega ta nüüd “sõbralikult lahku läks”, ei oleks ta mitte kuhugi jõudnud. Ei suudaks minagi nii tüütu, raske ja terroriseeriva inimesega aega koos veeta. Ja veel nii pikalt!
Oeh. Meeldis ta mullegi aastaid, sest tunnen tema meest ammusest ajast, kuni sain hiljuti ka tema poolt väga šokeeriva, inetu ja nõmeda käitumise osaliseks. Ja muide, ei kirjuta seda selleks, et klatši levitada, vaid selleks, et kinnitada Marianni arvamust. Ka mina, muide, valiksin iga kell pigem vahel totaka, aga siira inimese kui SELLE. Siirus on nii haruldane nähtus tänapäeval.
Mis seal’s ikka, tuleb kaasa tunda talle tegelikult. Vaene katkine inimene ja aina hullemaks läheb. Imestan, et ta enesega (koos professionaalidega) ei tegele, väidab end ju nii mõistlik inimene olevat. Lihtsalt armetu ja hale.
Kellest ometi jutt käib?
Tahaks ka teada? no 2 pidi olema, 1 kahtlustan et mArimell???
no marimellid küll malbekest ei etenda 😀
Ma olen ta blogi lugenud algusest saati (oleme vanast ajast tuttavad ja aastaid tagasi tuli FBs link ette ja nii jäingi lugema)ja kõigi nende aastate jooksul on läbiv trend see, et mingitel ajahetkedel ilmuvad pildile uued sõbrad, keda konkreetselt ÜLISTATAKSE, ning siis nad kaovad. Tülis. Kadus nüüd üks ülistatu, ei imestaks kui varsti ka ülistatud naabrid näiteks. Mulle vähemalt on selline mulje jäänud.
Ma sada % nõustun sinuga. Inimesega,kellel on ALATI õigus,on kohutavalt raske läbi saada. Kui endast nii heal arvamisel olla ja ainult vastu rinda taguda,siis ilmselgelt on see lähedastele kurnav. Ei kujuta isegi ette,kuidas sellise inimesega tööalaselt läbi saada? Tundub kohutav.
Saan aru,et et kõik ei kirjuta blogis,kui ebastabiilsed nad on ja kuidas nende pereelu tegelt on,aga mingi autentsus võik siiski olla. Keegi,kes vahetab neid nö “oma inimesi” nagu sokke,ei saa olla see kes ta väidab.
Tema enda vaimseheaolu nimel võiks ta oma blogimise üldse lõpetada ja nt Instagramiga piirduda. Aga ju siis jääb tähelepanust ja virtuaalsetest kallidest puudu . Sinuga sõprus tekkis tal ka väga “mugaval” ajal-just saying 🙂
Ei saa rohkem nõustuda sellega, kuidas antud blogijat kirjeldasid. ?
Omg, kas jutt käib blogijast ******? Täiega teda kirjeldasid praegu!? ?
(EDIT: võtsin nime maha, küllap ta ise end ära tunneb ja teisedki :D)
Njaaa ütleme, et läksin ka alguses selle õnge, et issand kui tubli naisterahvas. Nii tubli kõike teeb, kõigega saab hakkama . Mida rohkem jälgid, seda rohkem saad aru, et ilmselgelt tema lähedane ma olla ei tahaks (juhtumisi on mul täpselt sama karakteriga “lähedane”) ja see on nii väsitav. Siis kui asi hapuks kisub, manatakse ette oi mul on nii raske, tehke mulle nüüd pai nägu ja on neid kes paitavad (need kes tegelikult inimest ei tunne lähedalt). Ma ise mõtlen, et kuidas sellised inimesed jaksavad ise olla.
Mulle meeldib, et nimesid nimetamata on isegi aru saada, et me räägime samast inimesest. Kuigi jah, ma rääkisin tegelt lausa isegi KAHEST inimesest ?
Mis viga nii palju jõuda, kui on lapsehoidja ja nii palju töötajaid nii algusfaasis 🙂 Tõsine luksus ju lapsega kodus olla ja omada samal ajal veel ka lapsehoidjat ja tööl tegevjuhti. Ahh ma olen lihtsalt kade ilmselt, et ise pean kõike tegema.
Mul täpselt sama kogemus nagu Liisul – alguses imetlesin täiega, kiitsin ühele sõbrannale ja selgus, et ta on juba mõnda aega seda blogi lugenud ja ütles, et ole nüüd, see on väga kahepalgelise inimese blogi. Hullult kaitsesin alguses, et mis asja, nii tore. Kuniks tuli kätte kord, kus ma kommentaarides temaga milleski ei nõustunud ja assamait, kus sain rünnaku kaela endale 😀
Pärast seda silmad avanesid. Ninnu-nännu saabki sel sekundil otsa, kui milleski eriarvamusele jääd. Õudne. Nüüd olen aastate jooksul nö linna pealt kuulnud, et on päris hirmus karakter ja tema kõrvale on väga raske püsima jääda kellelgi.
Ennast on ära tüüdanud see pidev minevikukannatustele rõhumine. Väga paljudel meist, ka mul endal, on minevikus igasugust jura. Ma ei kasuta seda oma praeguse tõprakäitumise ja probleemide vabandusena 24/7. Oleme täiskasvanud, sellistest asjadest tuleb kas üle saada või kui ise ei saa, siis otsida inimene, kelle abiga on võimalik saada üle.
Ainult et isiklikult natuke kahtlen, et teiste inimeste halvasti kohtlemine ühel täiskasvanul minevikutaakadest tuleneb.
Kummaline, et trussikumiisu blogi seal nimekirjas pole. Oleks talle kohe ühe hääle andnud!
no seda saad ikka teha 😀
Äh, trussikmiisu peab päriselt ka blogi? Visake linki, loeks hea meelega.
Täpselt nii tulebki hääletada. Minu hääled said Sina, Printsess ja reisiblogidest Kristi.
Sinu räägitud fasaadiblogijaga seoses ei jõua ära oodata kui kõik see olen armas/ettevõtlik/ise kõigega hakkama saaja jne mängitud etendus kord läbi saab. Ole Sina ise kui pole endaga rahul ja pead lugejatele etendust tegema, siis ehk võiks end muuta ja polegi maailmanaba.
”Mäletate mingi hetk levis see teema, et kõik “otsisid ennast”. Väike bro-tip teile: kui te lõpetate vahelduseks kellegi teise mängimise, ei pea te iial ennast otsima ?♀️”
Ma ei arva, et oleksin kunagi kedagi teist mänginud, teeselnud või üritanud olla, kuid hoolimata sellest olen end mitmeid aastaid tundnud väga eksinuna. Mul on hea meel, et on inimesi, kes teavad hästi, kes nad on, millised nad on ja mis on nende tee, mida käia, kuid minu jaoks on ebaõiglane öelda teistele, et kui mina seda kõike ei tea, siis ma mängin kedagi teist. Kui päris aus olla, siis just sarnased kommentaarid on tekitanud minus aastatega hirmu enda tunnetest rääkida. Alati on siis keegi, kes ütleb, et sa mõtled üle, oled lihtsalt rumal või tahad hoopis tähelepanu.
Näen igapäevaselt palju vaeva, et oma tunnetega toime tulla ja neid mõista. Proovin enda ülemõtlemise puhul endale aru anda, et ma seda teen ja oskaksin kontrollida, kuid kahjuks ei ole mul vastavaid lüliteid mida klõpsida, kust saab midagi sisse või välja lülitada. Me kõik oleme ”ühendatud” erinevalt ja vahel võib midagi täitsa lühisesse minna ning selle parandamiseks ja korda saamiseks ei ole ka lülitit.
See on ainult minu probleem, et ma seda lauset nii südamesse võtsin ja ma pean sellega ise toime tulema, et mitte lasta sel end rivist välja lüüa. Ka seda veel õpin 🙂 Loodan väga, et oled tänulik nende teadmiste ees, mis elu sulle pakkunud on: kes sa oled ja kuhu sa kuulud, kuid tuletan meelde, et me kõik käime väga erinevaid radu oma elus ja mis ühele tundub iseenesest mõistetav ja loogiline, ei pruugi seda teisele üldse olla. Enda otsimine võib olla vahel väga vaevaline ja raske, kurb ning meelt nüristav, kuid see pakub ka nii palju positiivset. Tänu sügavale endasse vaatamisele olen kontaktis olnud nii paljude enda emotsioonide ja mälestustega, mida olin aastaid alla surunud ning millele ei osanud seletust anda. Tahaksin väga aegajalt käega lüüa, öelda YOLO ja veiniklaas käes naerda. Oskan ka seda juba muide teha, kuid ma ei vahetaks seda oma kogemust millegi vastu lõpuks. Ma ei tunne end veel tervikuna aga ma tunnen, et ma jõuan sinna.
Elus on erinevaid etappe ja perioode, käime neid tihti läbi erinevatel aegadel ja tihti pole need meil kõigil samad. Palun austame teineteist piisavalt, et ilma hukkamõistuta saaksime kõik oma tõde leida.
PS! Vabandan, et nii pikk ja emotsionaalne kommentaar tuli. See tõesti kuidagi puudutas mind väga ja ei saanud vaiki olla. Mõistan ka, et ilmselt ei olnud see lause mõeldud rünnakuna.
Jah, me räägime selles suhtes erinevatest asjadest, et mina mõtlen praegu konkreetselt seda, et kui sa etendad meelega üht, et saada mingisugust imelikku heakskiitu võhivõõrastelt. Sinu kirjeldatu meenutab pigem mingisugust vaimset probleemi – olen ka ise põgusalt kõiki neid tundeid tundnud ja saanud abi teraapiast. Samas on mul sõbrannasid, kes on abi saanud antidepressantidest, nendega sai ajukeemia korda ja kadusid ka need eneseotsingud, mis olid tingitud ebakindlusest, vussis ajukeemiast ja sellega kaasnevast depressioonist.
Ma loodan, et sa saad endal kõik korda ja kindlasti ei olnud see lause rünnakuna mõeldud – ma küll sind päriselus väga ei tea, aga sa tundud mulle loomult selline kahestunud. Et ühest küljest nii vaba ja äge ja inspireeriv ja siis teiselt küljelt ebakindel ja kurb. Noh, mida ma ka tean, räägin ainult selle põhjal, mida sa nt instas jaganud oled 🙂
Usun siiski, et sa ei pea ennast otsima, mina nt tean, kes sa oled. Sa oled äge ema kahele pojale. Sa oled imeilus ja võimas naine oma mehele ja hästi töökas ja tegus inimene, kelle ümber on palju ägedaid sõpru. Kas ma eksin. :)?