napilt oleks halapost olnud

Kui mul oleks eile aega olnud arvutisse tulla, siis oleks siit ainult kohutavat vingu ja hala lugeda saanud. Kogu päeva esimene pool oli nii… MEH olek, et lõpuks olin mingi torisev vanamutt valmis. Esiteks. Helistasin hommikul Photopointi, et kas mu kaamera on kohal. Oli. Woohhoo! Toppisin mehed-lapsed autosse ja sõitsime Ülemistesse.

Tiirutasime 100a parkimisplatsil ringi, kohta ei saanud. Lõpuks vedas, sain parkida ja jooksin sisse, et ma uus musirull kätte saada. Ootasin mega kaua järjekorras, et teada saada, et mu kaamera on küll seal, aga nad ei saa seda mulle anda, sest nad ei saanud mu allkirjaga lepingut kätte. Ma olin nagu nojah okei, printige välja, et ma annan allkirja. Ei, nii ei pidavat saama, sest “neil pole ligipääsu lepingule”. Ma pakkusin, et võin ju meiliga saata. Ei, nii ei saa. Küsisin, et okei, kas teil ID kaardi lugeja on, et ma saan ise meilist avada ja allkirjastada. Ei, neil pole.

Tere tali. Mis seal ikka, kui sõitsime poodi, koju tagasi, allkirjastasin lepingu ja saatsin neile teele. Selle peale sain meili, et ikka pole see allkirjaga variant neile jõudnud, aga vahet pole, et mingu ma lihtsalt kohale ja saan seal käsitsi allkirjastada. Nagu…Okei, mitte, et mulle just poleks enne väidetud, et seda EI SAA teha, aga ok. Mis seal ikka. Võtsin uuesti suuna Ülemiste poole ja sain jälle 20 minta parklas tiirutada, sest eile ostsutasid vist kõik Tallinna kodanikud korraga Ülemistele minna. Kui lõpuks parkla kõige kaugemas otsas koha sain, hakkas paduvihma sadama. Parim oli see osa, et kui ma elu eest seda 20 km ukse poole jooksin läbi paduka, nägin ma umbes kuut parkimiskohta, mis uksele palju lähemal…

Vähemalt sain nüüd kaamera kätte ja sain rahus koju hakata tulema ja kõik oli ilus ja imeline. Nali. Tegelikult hakkasin parklast välja tagurdama ja…tagurdasin veidi ühele teisele autole otsa, kes suunda näitamata mulle ette keeras. Noh, õnneks mul ei juhtunud midagi, tal oli ukse peal kriim, aga… ta ütles, et ah suva, ikka juhtub ja sõitsime siis kenasti minema.

Nüüd kui ma seda kõike kirjutan, siis ma isegi pole kindel, et miks need kõik asjad eile nii traagilised tundusid, sest tegelikult sain ma ju uue kaamera kätte ja ei pidanud kindlustusega jamama ja üldse, win! Õhtul läks tuju muidugi paremaks, sest Kardol oli sünnapidu, kus muidugi olid ka Aphrodited kohal, ehk siis pulli sai kamaluga ja natukene peale ka. Eriti mõnus oli see, et suuremad lapsed olid mu ema juures ja Marta jäi ka nii kenasti tuttu ja ei ärganud üldse üles, niiet saime rahus pidu nautida ja niiiiii tore oli, et mu eilne hala tundub nüüd nii random ?‍♀️?

Ütleme nii, et eilsed pildid on nii imelikud, et ma neid kõige naljakamaid ei julge siia üles riputada, sest muidu te hakkate arvama, et mul pole peas kõik korras. Või oota….

Igatahes on nüüd Kardo lõpuks minuvanune ja pidu peetud. Mõnus!