Kolmas kord elus, kus ma saan sellist postitust kirjutada. Kolmas laps, kelle arengut põnevusega jälgida. Võiks eeldada, et mis siin ikka põnevat, juba omajagu nähtud ja eks sealgi ole tõetera. Nii suurt üllatusmomenti ei ole, nagu esimene kord, aga tore ja põnev ikka, et kes millal mida teeb.
Marta on kõikidest kiirem olnud ja seitsmes elukuu on ta arengule lausa hüppeliselt mõjunud. Pooleaastasest lebavast beebist sai selle kuuga ringiliikuv hammastega inimene. Okei, kaks hammast oli tal juba enne, nüüd on kuus. Korraga nelja hammast kasvatada ei ole just meelakkumine ja toimub just praegu palaviku ja nohu ja virinaga, aga pole hullu, elame üle.
Alguses vongerdas Marta kuidagi naljakalt edasi, nagu uss, siis nüüd on tal süsteem paigas. Ühega lükkab ja kätega tõmbab. Niimoodi liipab ta vabalt mööda maja ringi. Alguses aeglaselt, nüüd juba nagu väike üleskeeratud mänguhiir. Ja vähe sellest – on vaja kõrguseid ka avastada. Alguses ajas ennast põlvili, siis õppis istuma ja nüüd vinnab ennast juba soodsates tingimustes püsti, ise vabiseb nagu haavaleht.
Eile just mõtlesin, et oleks huvitav meenutada, mis vanuses, mismoodi lapsi magama panen. Alles hiljuti panin Martat alati lihtsalt süüa andes magama, aga viimasel ajal on režiim selline, et sööb putru, voodis saab veel piima ja siis ma pean laulma umbes 10x nuku unelaulu (ma tervet ei oskagi, tean aint üht salmi) ja pean teda hoolikalt paitama ja patsutama. Nõnda jääb magama kaheksakuune Marta, lihtsalt endale meelespeaks. Muidugi ta rapsib ja rabeleb ja keerleb ja poriseb ja ma annaks mai tea mida, et ma viitsiks/raatsiks tegeleda sellega, et teda enda võrekasse saada, aga ta hakkab seal alati niii hullult nutma ja on selline kaisukas, et las ta siis olla minuga, kui ta mind nii väga armastab, ehhee. Teised kaks võiks muidugi juba oma tuppa naaksu panna, aga see on omaette ooper ja juba teine teema.
Mis ma veel oskan öelda…Mida sööb? Igasuguseid pudrusid, aga ka suht kõike meie taldrikutest. Eile vitsutas meiega makaronivormi kanaga, ükspäev pakkusin supist erinevaid tükke. Alguses tõesti pelgasin talle tükke kätte anda, alles kuu tagasi tundus see ilmvõimatu, aga nüüd ma tean, et ta saab hakkama ja talle meeldib ka, seega vaikselt läheb muudkui meie toidulauale üle. Pean tunnistama, et need kõige vedelamad püreed on viimasel ajal seisma jäänud, ainult õuna-pirni kasutame pudruga koos.
Ma ei suuda mõeldagi, et mida ma veel peaksin siia kirja panema, et kunagi hea lugeda oleks. Midagi negatiivset igatahes sellest elukuust meenutada ei ole, ainukene veidi virilam periood käibki praegu, aga see on täitsa arusaadav ja üleelatav. Mis siis ikka, on rohkem süles ja saab rohkem piima ja küll seegi varsti laabub.
Igatahes on meie päevad täis rõõmu ja lusti ja elu seitsmekuusega (nüüd juba kaheksakuuse) Martaga on endiselt ainult lust ja lillepidu. Ma tõesti tahaks teada, et mida ma eelmises elus head tegin, et mulle on antud kolm last, kes on sünnist saadik kuldmagajad ja “unetuks ööks” saan lugeda nende kolme peale vaid tõesti käputäit, kus ma sain alla kuue tunni magada. Jah, enamik neid, kes beebi unetusega maadlevad, lööksid mind vist sellegi peale mättasse, heh.
Ma mäletan, et kui ta päris beebi oli, siis ma vaatasin teda ja heldisin, et niiiii pisike ja nii nunnu ja kas saaks veel armsam olla? Nüüd võin öelda, et jah, iga päevaga-nädalaga-kuuga aina armsam. Need esimesed naeratused, roomamised, seismised, lalisemised. Kõik need on nii toredad pealt näha ja no minu lemmik osa on ikka see, kuidas mina tema lemmik olen. Nii ägeda lapse lemmikinimene olla on lihtsalt imeline. Ja KOLME ägeda lapse lemmikinimene olla on veelgi imelisem.
Niiet tavai, Marta. Paneme edasi, samas vaimus. Juba kuu aja pärast löön raudselt jälle käsi kokku, et mida sa jälle uut oskad ja et no kuiii palju me sind armastame. Ikka täie rauaga. Ja no vabandage, aga KUIDAS saab üks beebi nii armas olla? Ma saan aru, et enda laps ja ahvivaimustus, aga see naeratav nägu lihtsalt tekitab mulle iga kord sellise tunde, et musitaks puruks ta. Aga see poleks viisakas, seega ma piirdun vähema musitamisega.
No vaadake teda ometi, see on ju mingi next level nunnundus ?♀️? (sellega meenub mulle, et mul kunagi instas oli umbes sama pealkirjaga pilt Martast ja keegi vaevus kirjutama: “olen armsamaid näinud” haha ?)
Lõpetuseks – ma olen oma lastest niiii palju kirja pannud ja jumal tänatud, et olen. Ma ei mäletaks muidu üldse midagi. Mitte, et seal vahet oleks, et kes millal midagi täpselt tegema hakkas, aga mõnes mõttes ikka huvitav jälgida ju. Kas teie panete kuskile mingisugused arenguetapid lastel kirja, või pole viitsind sellega mässata?
21 kommentaari
Offtopic, aga kust sa selle kassipiltidega pusa ostsid, mis sul Malluka suve saates seljas on?
Hebe.lt 🙂
Ma ikka aeg-ajalt kirjutan ühte faili iseendale, et mida laps oskab teha ja kus oleme käinud, mida teinud. Pärast lapsel ka tore lugeda. 🙂
Jaa, nii tubli ?
Marta on üli armas, kõik teie kolm last on omamoodi ilusad, armsad! Ilusad inimesed ja nii ka lapsed. Oma lapsed 3 on neid, nüüd juba suured 25,23 ja 13. Pidasin beebiraamatuid. Ja nüüd vaatame neid raamatuid huviga, sest mul on maailma nunnum lapselaps, nüüd juba 1,4a ja super lahe on seda jälgida,kuidas kasvab, mis õpib ja kuidas areneb! See mis need väiksed olemused korda saadavad on imeline ja tahakski neid musitada ja kallistada! Palju õnne teile! 🙂
Aitäh ? tahaks ka et minust oleks selline raamat.
Hei, täiesti teemast mööda, aga tekkis küsimus selle pildistamise osas. Kas algusest peale pildistad täiskaader kaameraga või oli sul eelnevalt poolkaader? Ja kas pildid teed RAW failis või JPG?
Nüüd on täiskaader, enne poolkaader. Ja pildistanud olen alari RAWs, palju rohkem saab töödelda ju nii 🙂
Ei viitsinud mässata arengute üles kirjutamisega, nüüd isegi natuke nagu kahetsen. Ei pea inimese mälu köike kahjuks nii hästi meeles. ??
Sama ? vähemalt mul blogi ?♀️
Oma privaatsesse blogisse ikka ühte-teist kirja on saanud, aga tuleb tunnistada, et mida laps edasi, seda lohakamalt… :/ Life happens, noh… 😀
Mis sa ära teed, vähemalt midagigi on olemas?
Panen beebiraamatusse kirja. Ka varsti 5 aastaseks saava poja beebiraamatut täidan veel. Panen kirja põnevamad kohad kus esmakordselt käime ja haigused(nt tuulerõuged) ja muud põnevad asjad.
Praeguse 3 kuuse beebiga on lausa 2 beebiraamatut.
Kuna uus beebi peaaegu sama kasvu eelmisega, siis huvitav vaadata kuu kaupa, kumb siis parajasti suurem. Lastel endal ka kindlasti suurena huvitav vaadata.
Issand kui tubli sa oled 😀 Ma neid beebiraamatuid kuidagi üldse ei viitsinud täita.. Hea, et mul blogi on 😀
Tere!
Ostsime spetsiaalse sügavkülm-kirstu, et seal vajadusel piima säilitada ja erinevaid püreesid (püree tegemise materjali) hoida. Ei kujuta küll veel täpselt ette, palju neid püreesid väikesesse kõhtu minema hakkab, aga parem olgu rohkem kui vähem – tühja kõhuga mehed on virilad ?
Piinlik öelda, aga ma pole “lasteinimene” ja alati on nunnud olnud minu jaoks ikkagi loomabeebid, mitte inimesebeebid. Aga ausõna, nii armsat beebit kui Marta pole minu ihusilm veel siin maailmas nägema juhtunud. Ta on kõikidel piltidel lihtsalt niiii vahva ja ideaalne! Kujutan ette, et nõuab palju enesekontrolli teda mitte oimetuks musitada ?
Hehe, parim kommentaar, aitäh sulle 😀
Jaa, mina nõustun LILLLL’iga, et Marta on lihtsalt no..oeh, tahaks endale ka sellist! 😀 Muidugi Mallu, kõik su tütred on imearmsad ja nii erinevad ( samas jälle mõne pildi peal lööb sarnasus neil välja), siis Marta on nagu kõige nunnum beebi maailmas 😀
Üritasin omamoodi teha seda, kuid nüüdseks teen lihtsalt pilte ja google tuletab aeg-ajalt toredaid hetki meelde. Mingid pildid on paberil ka, nii et üsna minimalistlik (lahja) emandamine selle koha pealt. Su kirjad oma lastele on armsad, eriti läks hinge üks, mis kirjutasid ükskord Lendele. Palju õnne Martale, kellel on kiired ajad.
See viimane pilt! :DDD
Nunnu deemon 😀