Mul on konkreetselt selline tunne, et ma tahaks kõik lapsed ja loomad kodust välja ajada ja lihtsalt neli päeva jutti koristada ja sorteerida. Kolm last on tore värk küll, aga jumala haud, kus on meil alles riideid ja jalanõusid. Ja need harvad korrad, kus ma viitsin päriselt nende riideid sorteerida, siis topin ma asjad kottidesse ala nii, et siin on asjad, mis on kunagi Martale parajad, need kunagi Lendele parajad, neid ei taha enam üldse, need lähevad sõbrannade lastele jne. Tulemus on see, et iga kord, kui ma need kotid avan, avastan ma, et pooled asjad on juba väiksed, mingid asjad olen üldse unustanud ja seega topelt-kolmekordselt ostnud ja mingid on sellised, et mis omast arust on kedagi ootama jäänud, lihtsalt ei sobi iial.
Näiteks seda lillat Gugguu kombet hoidsin Martale, aga paraku on see 86 suurus ja Marta alles 74-80, seega selleks talveks on see suur ja uueks talveks väike. No mis sa, krt, hädaga ära teed. Tore, et siis alles hoidsin, eksole.
Selle ostsin Lendele eelmine aasta veits suurema, et hea, saab järgmine aasta ka kanda. Saab ta jee, juba mega väike. Isegi eelmine aasta olid varrukad imelikult lühikesed. Ei julge enam Martale ka hoida, nagunii valel ajal paras ja mida ma sellest ruumist ikka raiskan, niigi kõik kohad kraami täis. Annaks jeesus mulle ainult jõudu püsti tõusta ja päriselt koristada ka. Aga mida ma teen…. Kes pakub, et istun diivanil, keset kaost, siis see pakkus jumala täppi.
Ühe lapsega oli hea, kohe sai aru, et mida vaja on, mida piisavalt on, mida liiga palju. Kolme tüdrukuga on kõik asjad nii sarnased, kõik kappide sisud omavahel segamini ja kõigil pidevalt teineteise riided seljas. Kas mingit elukutselist sorteerijat pole leiutatud või, mul oleks talle tööd pakkuda…
Lihtsalt konkreetselt KÕIKIDE asjadega on praegu nii, et teen igast asjast natuke, ehk siis tulemus on suht ümmargune null, hehe. Näiteks selle postituse kirjutamise vahepeal keetsin suppi, töötlesin pilte, tegin Gugguu tellimuse ja vastasin meilidele. Issand anna mulle püsivust, palun!
Üldse tahaks tegelt mingi mega ausalt kirjutada, kõik kaardid lauale lajatada ja oma mõtteid jagada, aga kammoon, see pole ju sotsiaalselt enam ammu aktsepteeritav, kõik aina solvuvad ja arvustavad ja halvustavad, seega on lihtsam kõik enda teada jätta ja lihtsalt halada, et maja näeb ikka ja jälle välja nagu suuremat sorti bardakk, aga teha ei viitsi selles suhtes midagi.
Krt, ma tean, et ma laisk ja lohakas, aga ma tegelikult nii naudin seda, kui toad on korras ja asjadel oma koht. Paraku iga kord, kui see saavutatud on, siis tundub, et issand, nii palju vaeva nähtud, võtan veidi vabamalt, kuni olukord on konkreetselt selline:
Lihtsalt infoks, kõik need riided igal pool on PUHTAD riided, mis on pesust tulnud ja kuskile hunnikutes visatud. Nagu this is my life. Palun andke aga tuld ja ohkige dramaatiliselt, et nii suurt seapesa pole nähtud alates keskajast või miskit. Pole hullu, ma ise tunnen samamoodi. Iga päev mõtlen, et ÄKKI HOMME ma teen kõik korda, äkki saab see õnnis päev olema, aga siis mul ikka sada asja teha ja nii see elu siin seapesas möödub.
Aga äkki homme…?
Aga nautige mu sitase kodu pilte, ma alati instas vaatan neid kauneid korras kodusid ja kadestan, saate nüüd enda oma uhked olla, kui seda pornot siin vaatate ?
Aaa. Kuulake seda lugu ka, nii hea!
74 kommentaari
Huhh, aitäh selle postituse eest! Päriselt! Mul 4 last. Vanim 8. Ma ei suuda korda hoida ei ise ega panna lapsi korda hoidma 🙁 Jubedalt stressi tekitav on see segadus. Lõpuks võtan kuskilt jõuvarud kokku ja teen päev kaks suur puhastust. Sorteerin mänguasjad ja riidedo ning vähegi üleliigse viin ära. Asi on tasapisi paremaks läinud. Uusi asju püüan võimalikult vähe osta. Nii nunnu, enam mind ostma ei pane. Aga no ikka vaja ju üht teist varuda, eriti uue aastaaja eel. Bf jalanõude maailma uppusin ka ja nüüd peab annab neid ka ikka lastele osta. Naljalt enam suurema õe/venna tavalisi jalatseid jalga ei pane. Oehhh. Ma vihkan koristamist. Endale olen pmst kapselgarderoobi soetanud ja sellega ülirahul.
Kõik see on tuttav – nii pildis kui sõnas! Mul ka 3 sarnases vanuses last. Mul riided sorteeritud suuruste kaupa kastidesse. (Kasutuses olevad riided on muidugi kappides.) Kõik kastid on sama suured, nii et neid saab mugavalt kapi otsas hoiustada. Ja veel on see hea riiete koguse piiramiseks – kui mingis suuruses riideid on rohkem kui ühte kasti mahub, siis järelikult tuleks neid vähendada. Need, mis nüüd 3ndast lapsest järgi jäävad, annan sugulastele/ Uuskasutuskeskusesse/ panen müüki. Jalanõud on nende originaalkarpides ja karbil suurelt number ja selgitus (nt 31 roosad tossud). Laste jalanõude kohta on mul suisa exceli tabel, et ei peaks iga kord karpe kapist välja kiskuma, et teada saada, kas nt 27 suuruses mingeid sandaale meil on või on vaja osta. Ja kas Sa Konmari meetodist või Marie Kondo õpetustest oled kuulnud? Soovitan googeldada kui ei ole!
Vb jõuan ka kunagi nii kaugele 😀
Väga tuttav tunne ning vaatepilt. Vahel palun mõttes Jumalat, et ma ei kohtaks mõnda tuttavat, keda pole ammu näinud ning ta tahaks mu juurde kohvile tulla. Sest eriti hommikuti, kui on lasteaia päev, siis ohhhhh seda kaost, mis koju maha jääb.
Ja need RIIDED. Need on minu jaoks ka üks suurimaid peavalusid. Miks neid peab nii palju olema?? Ning samas, kui vaja selga panna, siis pole miskit kapist võtta?
Üks pesuhunnik siin, teine seal. Kuueaastane vahetab päevas kordi oma riideid ning nii tekib neid hunnikuid siia ja sinna. Kõik segamini – mustad, puhtad! Paras peavalu, ma ütlen!
Feel you!
Kas lillat Gugguu kombekat müüa ei plaani?
Hihi, see homme teen jne.. on nii tuttav..
Aga nagu öeldakse, homset pole olemas, ärkad üles, on ikka täna ???
Jõudu sulle! 😉
Ma ka kolmelapseline, riideid ja jalatseid ikka jagub. Sorteerin nii: ühte hoiukasti asjad mis kandmist ootavad (jalatsid), riided,mis parajad, riidepuudega suurde seinakappi. Ja üks kilekott, kuhu asjad ära andmiseks. Laste riidekapid sordin ka jooksvalt läbi -mis plekiline või väikseks jäänud, prügisse. Mütsid-kindad-sallid ka eraldi hoiukastidesse, saab korra majja.
Eks ma ka tean KUIDAS seda teha, aga lihtsalt ma ei tea…ei tee 😀
Sa oled täpselt nagu üks mu sõbranna, kes teab täpselt, mida teha, et alla võtta, aga ta lihtsalt ei tee seda. 😀 Ta enda sõnad, minul ta kaaluga probleemi ei ole. 🙂
Võin vaid lohutada, et laste kasvades läheb kergemaks see maja korras hoidmine. Ausalt. Ma luban! 🙂
Parem oleks 😀
Oleks keegi ette hoiatanud enne laste planeerimist, milline peavalu hakkab olema riiete, jalanõude ning mänguasjadega. Ma üritasin ka kunagi jõhker ärinaine olla ja kõik uuelt ostetud asjad maha müüa. Teed tuhat pilti, paned kirjelduse ja hinna ning siis hakkab pihta ” palun kaenlaaugust varbaotsteni mõõtu venitatud ja mittevenitatud kujul” jne. Lõpuks enam ei viitsi jantida. Bronnitakse ära, kaotakse või siis saada julgesti ja hakkab üks jant pihta, et raha kannan palgapäeval jne. Kuule “Piret”, su lapsel ei ole neid Crocse vaja, kui sa ei suuda 15 eurot kohe üle kanda…
Sel suvel kallasime kahe lapse mänguasjakastid keset tuba ja pool kraamist läks! Ma nii õnnelik. Aegajal vaatan riided ka nii üle ning annan paremad palad sõbrannadele ning kõik muu läheb Humana kasti.
Haha, see müümine on jube jah :/
Ma olen kunagi mõnda enda asja müünud, aga ka ei viitsi. Parem annan tasuta ära, mu jaoks juba posti viimine tüütu. Hästi elame. 🙂
Haah, see puhaste riiete teema. Mul üksvahe oli nii, et ühes hunnikus oli puhas, teises nurgas must pesu ja mingi hetk sai seina keskel kaks hunnikut kokku. Siis tuli jälle suurem sorteerimistöö ette võtta.
Mis minul aitab, (nüüd viimasel ajal olen seisu paremaks saanud)
1. Riiete vähendamine. Nii lastel, kui endal on kapis ainult hetkel kantavad riided. Väga julmalt andsin ära ka neid “äkkimakunagikannan” asju. Ostan ka pigem kvaliteetriideid ja pigem vähem. Lastel tegelikult pole ka vaja 20 kleiti ja 20 tsärki.
2. Palju kappe. Meil on mõlema lapse toas kapp, endal samuti. Enda pidulikud asjad on ka ühe lapse toas kapis, kuna seal on ka suur riidekapp.
3. Kõik täiskasvanute riided riidepuudele, k. a tsärgid. See annab üllatavalt palju juurde, ma algul olin väga skeptiline. Ostsin Jyskist õhukesed riidepuud, igale esemele oma. Lihtsam on panna neid puule, kui kokku lapata, lisaks on oluliselt parem ülevaade
4. Etteostetud/vanemast lapsest alles riided varemsoovitatud läbipaistvatesse karpidesse. Lisaks vaadata needki üle kriitiliselt, et kas ikka jätta alles.
Tüüpiline vaatepilt lastega peredes. Kõik kohad on mingit värvilist plastikut täis. Ei kritiseeri sind, vaid mu arvates on üleüldiselt tänapäeva lastel liiga palju mänguasju. Kui oleks igaühel vaid paar- kolm asja, siis nad väärtustaks neid rohkem ja ilmselt areneks ka loovus. Praegu nad ei väärtusta oma asju.
Konkreetselt ma kavatsen kõik täna kokku kraapida. 😀
on aeg vähendada oma bioloogilist jalajälge 🙂
kogu aeg mõtlen seda, aga no on kuidas on 🙁
Mulle meeldib asju läbipaistvatesse kastidesse panna ja siis jätta silt et mis suurus riided seal sees on. Laps kasvab mingist suurusest välja siis tean kust otsida ilmselt ilma selle süsteemita oleks sama seis 🙂
Hea idee
Mul nii on ja töötab kenasti. Enne kui poodi uut suurust lähen ostma, tuulan vastava suuruse kasti läbi:)
Hahahaaaa … mul kaks last. Aga riidekappe koristan nädalas korra, pesu pesen igapäev + triigin. Ükski mänguasi jalgu ei või jääda, tolmuimeja töötab igapäev ja riided suuruste ja värvide kaupa kappi pandud 😀
Aga õnneks ma teen seda kõike naudinguga 🙂
Voimas naine ?
Praegu on jah teised ajad ja võimalused. Nüüd vaadates seda asjade ja riiete hulka, olen päris õnnelik, et 3 last 1980- ndatel sündisid – polnud ju teistel noortel peredel ka eriti midagi ja ei tekkinud ebavõrdsust – asjade kultust ei saanudki olla, sest polnud midagi eriti osta ja kõik olid ühesugused – naistenõuandla tõendiga sai marli ostmiseks mähkmete jaoks vist 30 m (kangapoes oli järjekord uksest välja). Elasime maakohas ja kui oligi linnas Lastemaailma ukse taga saba, siis sai seistud tunde, aga ega sinna enam midagi eriti jäänud polnud – harva mingi särgikese ja sukkpüksid (punased) poisile sai.
Meil oligi nii, et vanem poiss sai mõned sipupüksid, osa õmblesin ise – kangast oli rohkem saada. Vennanaisel olid lapsed vanemad ja sealt ka pudenes, nii et päris paljad polnud.
Tutvuste kaudu sai viisakamad arstilkäimise sipukad ja jaki- mütsikese ja kombe moodi asja – see oli kott, eest lukuga (laps pandi sisse). Need ilusad asjad olid ainult pidulikel juhtudel.
Lapsepõlvepiltidel on näha, et kõik pojad samades riietes, ainult näokesed erinevad 😀 Ei olnud Pamperseid ega purgitoite – keetsin aedviljapüree või tummiläbi sõela, piima veits sisse ja käras küll.
Mänguasju oli vähe ja iga nurumise peale ei ostetud – sünnipäeval said ja neid siis hoiti väga ja panid ise oma kohale. Lapsed oskasid asju hinnata ja iga väiksemgi lelu oli rõõmuks. Selline asi on väga tänapäeval naljakas, et peetakse 1, 2, 3, 4,5, 6, 7, … kuu sünnipäevi – ja pahna muudkui koguneb, lapsed on ära hellitatud …
Veidi leevendas olukorda, et lubasime naabrilaste poole – seal oli jälle uus ja huvitav (ja neil meil).
8 kuuselt, kui potil istumine selge, pandi juba lastesõime, sest tuli tööle minna.
Nii kui jalad kandma hakkasid, igale poole kaasa – loomi talitama, põllu peale,heinale… ja lastel oli põnev – hakkasid ka ise maast- madalast aitama jõudumööda. Vahepeal mängisid omaette peitust, tegid metsas onni ja ronisid puu otsa. Tuppa oli neid õhtul raske saada, sest nii palju veel teha. Küürisid puhtaks, mingi söök ette – ei pirtsutatud (värske õhk teeb hea isu) ja sellist arutut magusa andmist ka ei olnud – peagi oli vaikne nohin voodis.
Aga kes keelab nüüd nii elada? – Nagu maal käisite külas – tundus, et nneed lapsed olid palju rahulikumad ja leplikud, samuti hoidsid kokku, mitte ei peksnud teineteist.
Ära pahanda, see ei käi ainult Sinu pere kohta. Näen Päevast päeva jonnivaid, jalgu trampivaid lapsi ja vanemaid/vanavanemad, kes püüavad üksteise võidu lapsukese meelt paremaks teha – ta kasutab neid ju ära. Vanema sõna peaks ikka kindel olema, muidu nõudmised kasvavad.
Arvamus lihtsalt.
Kirjeldad muidugi kenasti, aga kaklesis need maalapsed samuti nagu meil ?
Ma olen 1982. aastal sündinud maakas ja mingist lapsena kokku hoidmisest võis küll vaid und näha! Igapäevane peks käis sajaga ja keegi ei sekkunud ka, sest ema oli tööl, isa surnud. Hea, et ise ennast ellu jätsime ? Mänguasju oli vähe, aga see mind neid hoidma küll ei pannud, huvitavad olud need siiski vaid alguses. Naabripoisiga käisime üksteise juures söömas ka, sest mina jälestasin ühepajatoitu, tema botši.
Mulle on jäänud mulje, et neid kuu sünnipäevasid peetakse selleks, et vanemad saaksid kord kuus põhjusega kooki mugida 😀 Laps ei saa midagi, peab ainult korra viisakalt poseerima.
ma ka ei tea, et lapsed siis miskit saaksid.
Novot – teleekraanile ei pandud, et kallutatud mulje jäi – nii see on 🙁 Anna lollile andeks. .. Ma nii õnnelik Su kingitud ratastega koti eest – Vean kõik raskused ära nüüd, mis tarvis ja osutan naabrinaisele ka teenust. 🙂
Oh, olin selle koti asja üldse unustanud. Tore, kui kott kasuks on :D!
Tore meenutus ja kõik, aga arvan et nii pika aja peale ka mälestused veidi moonduvad. Vot ei taha uskuda, et just sel ajaperioodil lapsed üldse omavahel ei kakelnud, vanematega ei jonninud või jalgu ei trampinud.
Kuna mul endalgi meeles tolle aja kasvatusmeetodid ja omal nahal “ilutsenud” kärbsepiitsa hoopide ruudustikud jne.
Olen alla kahe aastase lapse vanem ja mu neiu toidupoes olles vahel harrastab enda põrandale heitmist kui oma tahtmist ei saa. Ei, ta ei saa oma tahtmist sellise käitumise peale, aga samuti ei saa ta kodus hiljem ruudulisi pükse. Justnimelt selgitused tulevad minu poolt ja mina omakorda saan kommentaare “tänapäeva kasvatus” vanematelt prouadelt.
Mulle nii väga meeldib kappe koristada ja sorteerida, peaks hakkama vist teenust pakkuma 😀
palun paku 😀
Thanky you lord , kellegil on ka elamine nagu peldik, tegelikult meie majas ainuke korras ruum ongi peldik ?
Mul endal ka 3 tüdrukut ning selle 86 suuruse kombe võid siia saata ma kogun ka riideid .
et sul ikka hunnikutes riideid oleks jah 😀
Viska või anna lihtsalt asjad ära mida sa tunned, et vaja ei lähe. Viskasin endal hiljuti mitu kotitäit asju ära. Kõik mis ma arvasin, et lähima poole aasta jooksul vaja pole või on mitu sarnast, viskasin minema. Vahel lohutasin ennast sellega, et ma niikuinii ostan uue. ? Tuleksin hea meelega sulle sorteerima asju aga kahjuks oled sa liiga kaugel. ??
Konkreetselt iga paari kuu tagant annan kastide ja kottide viisi asju ära ?
Meil peres üks laps ja ikka sarnane segadus ? Äratundmisrõõm on ka selle korra loomise kohapealt-plaanin juba ammu asju sorteerida ja ära anda. Aga koguaeg tuleb midagi vahele ja tehtud ei jõua miskit
Elu :/
Segadust ei oska kommenteerida, kuna elan üksi. Kui sassis või must, siis võin ainult peeglisse vaadata 😀
AGA mul samamoodi, et ei suuda ühte asja jutiga lõpuni teha. No pagan võtku! Hakkan pükse nõeluma, siis avastan, et krt riiul sassis, siis on kõht tühi – teen käbe süüa, siis juba – plaks! – olen netis ja lobisen kellegagi. Ja nii ta läheb. Ennast ka hirmutab, et mismoodi ma sinna tüürisin. Aitab ainult mingi rämekarm päevakava või kui keegi nt minu järel ootab või minu pärast ekstra kuhugi tuleb vms.
Vaatan neid pilte kergendatult, sest ka meie kolmelapselises peres on selline vaatepilt sage :). Kusjuures sa ei liialda üldse päevadega, mis võtab aega sellise pere olemasolul elamise põhjalik koristamine ja asjade sorteerimine. Mul on see just seljatatud ja läkski konkreetselt 4 päeva, et kogu kodu otsast lõpuni koristatud ning sorteeritud saada, lapsed sai selleks puhuks saadetud isaga maale :). Korda sain nautida ühe hommiku :D.
Shit, kui masendav 😀
Ma suudan üksinda ka sellise kaose tekitada, kui mul on kass peal või laiskus. Seda juhtub küll õnneks harva, aga ikkagi ma ei saa aru, kuidas see võimalik on. Häbi olla lausa. Sul on vähemalt põhjendus. Loomulik, et rohkem inimesi ja rohkem kaost. Kuidas aga üks inimene sellist jama toodab.. Müstika.
Hetkel ei kommenteeri koristamise teemat, aga arvan et kui blogimist praeguses vaimus jätkad, sureb see välja sul 🙁
Noh, olen juba 14 vastu pidand, on blogitud omajagu kah ??♀️
Ma käin ja muudkui õiendan omadega, et enda järelt tuleb koristada.Lapsed mängu lõppedes mäng kokku jne jne.Kolm poissi kodus kasvamas.Riideid on noo igasuguseid.Nt üleriietest on mul märkmikusse kirjutada,mis suurust mul,mida on.Ahjaa jalanõudega sama teema.Kõik kastides ja virnas.Ainult, et need kastid laiutavad mul magamistoas ja see on silmale nii kole:DMuidug pooled asjad jäävadki ikkagi kandmata, mis alles hoitud.Lapsed ju siiski kasvavad erinevalt.
Mul kolm last ja umbes sama seis. Loodan kolimisega poolest pahnast loobuda ?
tahaks ka kolida 😀
Mul on 3 last! Oli sama jama. Limiteerisin kõik ära, vastavalt vajadusele nii palju särk jm ja ülejäänud andsin sõbrannadele, ei mingit kogumist enam.
Koristuse käigus viskasin 6 250liitrist “asju” ka ära. Mänguasjadega tegin sama, ainult kindlad asjad ülejäänud peitu.
Noh kodu korras ei ole endiselt ja kõik laiali ???
Mul sama 😀
Ma tunnen kohe kergendust, et mina oma kolme lapsega( 5 aastane poiss ja 3 aastased kaksikud poiss ja plika) pole ainus, kellel elamine nagu seapesa? korralikult koristada saan siis kui lapsed vanaema juures asumisel. Terve päeva kraamin ja siis õhtul naudin korras elamist kuniks lapsed kodus ja siis 5 minutiga on kõik vanaviisi???
Elu õied.. 😀
Mul reaalselt oli sama olukord kodus pidevalt ja mul üks laps ja lihtsalt nii hulluks ajas kuidas ta kõik oma mänguasjad mööda elamist laiali tassis. Kõik nagu seapesa. Külalisi kutsuda ei julge sest no mega piinlik on. Ei viitsi hommikust õhtuni koristada ka. Lõpuks ma lihtsalt eemaldasin enamus mänguasjad elamisest ja panin kastiga kappi peitu ja ei anna talle korraga midagi kätte. Olukord on ikka kõvasti parem ja koristamist vähem, sest no mänguasjad olid pigem mitte mängimiseks vaid lihtsalt mööda tuba laiali loopimiseks ja ausalt, kopp nii ees 😀 tahaks elada ka, et toad läigiks ja ühtegi puru ega toidujäänust poleks mu diivani ees aga ilmselt seda ei juhtu niipea kui lapsed kodus 😀
Tahaks ka nii elada ja tahaks, et need purutekitajad oleks ainult lapsed, aga jah 😀 Lihtsalt lepin, et seda ei juhtu vist iial 😀
Palun ühte ausat ja avameelset postitust! Nii hea meelega loeks, tänapäeva ühiskonnad oli ilmselt see postitus ka kellelegi megasolvav, sest ta on OCD ja sai neid pilte vaadatea hingelise trauma vms 😀 seega, anna tuld ja kirjutaaaa!
Jess, ma polegi ainuke! Kodus kolm last ja kass ning elamine on koguaeg sassis. Kõige nõmedam on asja juures see, et töötan koristajana ?♀️?. Aga kui tundide viisi olen tööl kraaminud, Siis ei taha kodus enam koristada.
No siis vähemalt vabandus olemas 😀
Ma ka täiega vihkan segadust, kuid ei jaksa pidevalt ainuke koristaja olla. Mul küll vaid üks laps, kuid ta suudab ka piisavalt hästi köik asjad laiali loopida ja koristamiseks on ta kahjuks liiga väike. Mees paneb enamiku ajast asjad sinna, kuhu parasjagu mahub ning hiljem ei leia midagi üles. Ma siis otsigu ja meenutagu, kus midagi viimati olla vöis. ?
Kardo tegelt koristab ka, aga viimasel ajal aias aina mässab
Minu 2,5a preili vihkab korras tuba, nii kui ma viimse mänguasja panen ära oma kohale, keerab ta kohe yhe kasti kohe kindlasti ymber. Kuidas seee kl võimalik on, miks lapsed ei võiks korda armastada 😀
Kahju, et blogi kommentaari ei saa pilte lisada
Jagaks ka oma jama
Ja see, et paljuuu teha on kogu aeg, seee ka lihtsalt niii tuttav
Aga sul koristajat ei käi enam?
ma ei julge öelda, et koristaja käis paar päeva tagasi :D:D (kardo tuba ta ei tee)
Ma imestaksin hoopis sajaga kui sul kõik selle elutempo juures omal kohal oleks 😀
Ja parandus võiks olla, et kodu on sassis, mitte must 😉
Pole hullu, küll see koristamistuhon tuleb kui lapsed lasteaeda viid. Mu keskmine homme lähebki, sest avati lõpuks kõik rühmad.
Jaksu ja kannatust! 🙂
issand, ma olen unustanud tunde, kui lapsed lasteaias on :D:D
Hehhee, sama siin 🙂 🙂
Ma ei tea kas see on nüüd see koht, kus olla õnnelik et mu pere on vaene ja meil on seetõttu umbes 500 korda vähem asju ja riideid, ja seega ka vähem sorteerimist ja koristamist.
noh, vaesus on suhteline, aga mu elamine oli siis ka selline, kui mu kuu sissetulek oli 250€ 😀
Huh I’m not the only one!
Sama 😀
Täpselt sama olukord, koristad ära ja järgmine päev täpselt samasugune. Vahel kaobki see koristus isu ära, näed vaeva aga keegi seda hoida ei oska ? See on elu 3 lapsega ja hulga loomadega ??
Feel you :/
õudne ju 😀
issand, tegelt v? ma omast arust kirjutasin, et kõik parimas korras??