Ma olen ausalt puhta hull. Meil juba viimased nädal aega põristatakse maja ümber koppade ja …asjadega, et ükskord see kiviparkett maha saada. Reaalselt, te ei kujuta ette, kui väga see mind rõõmustab. Lihtsalt üks väike kiviparketike. Muidugi see rõõmustaks mind tunduvalt rohkem, kui ma EI peaks sinna alla kõiki oma sääste panema, aga no mis sa hädaga ära teed. Ikka paned.
Ja kuigi terve majaesine on tolmu täis ja üldiselt remont kui selline on jube ebamugav, siis arvake ise, mis mõtted minu peas keerlevad ?♀️ Eks ikka see, et tahaks lastetuba ümber teha. Remonti, noh. Sest tegelikult lõpuks tuleb seal nagunii see suur lastetuba kaheks teha, kui nad oma tube tahtma hakkavad, aga nii kaua võiks ju teha kuidagi nii, et eraldaks seal Lende poole ja Mari poole. Ja teeks selle full printsessikaks. Noh, ikka sellise, mis lastele paar aastat meeldib, mitte selline, omg so nordic hall ja roosa style, nagu moes on. Ega see ju mulle meeldima pea ja ma niiii tahan, et lastele oma tuba meeldiks. Mari lihtsalt absull ei taha seal magada, aina nutab ja hiilib öösel meie voodisse. Et noh, äkki see aitaks?
Üldse mul on tunne, et seal toas annaks nii palju kuidagi loogilisemaks muuta. Näiteks – palun ärge mind mättasse lööge, sest see umbes kolmas kord, aga voodi tuleks välja vahetada. Praegu on neil seal nari:
Nari ise on üli hea ja super kvaliteediga jne, aga sellega kaasneb kaks jama. Esiteks: Mari ei saa öösel unesegasena kiiresti sealt alla ja ei jõua pissile. Teiseks: Lende tahab sinna üles minna, aga ei oska ja iniseb seal redelil nagu katkine sireen. Kopp on ees. Mõlemast.
Ja kuna tuba on L tähe kujuga, siis teekski nii, et Mari voodi tuleks sinna, kus see nari on ja Lende oma kuskile nuka taha, et nad ei saaks magama minnes teineteist kiusata ja susserdada. Aga ruumi on vaja. Selle nari saab tegelikult teoorias kaheks teha, ma lähengi varsti üles ja mõõdan, kuidas ja mida seal täpselt teha ja ümber tõsta, et ruumi oleks. Äkki ikka on vaja osta need pikendatavad voodid? Või noh, Mari tahaks üldse printsessivoodit ?
Ma lisaks üritan sellise lükke teha, et vaatan selle lastetoa sisseehitatud garderoobi sellise pilguga üle, et äkki ma saan kõik laste asjad kuidagi sinna paigutada ja siis saaksin nendest kappidest ka lahti, kuigi nad on ilusad ja puha, aga võtavad niii palju ruumi. Üldse selle ülemise korruse suurim viga on need pagana kaldus seinad, et ei saa midagi normaalselt paigutada sinna. Et nagu oma maja on tore, aga vahepeal on selline tunne, et krt miks ma olin selle esimese remondi ajal niiii loll, et kõik on nii kehvasti tehtud ja halvasti paigutatud ja … tekib selline tunne, et tõesti, suva. Müüks maha, koliks ära. Kuskile UUDE majja. Ja okei, ilmselt oleks raske leida sellist kohta, kus saaks ka Leal eraldi elamine oldud, et ma olen isegi päris ausalt mõelnud, et kas see maja elu on nüüd NII hea või? Et nagu tore jah luua seda illusiooni, et suvel võtad oma kohvitassi ja tuled terrassile kohvi rüüpama koos hommikupäiksega, aga eee.. meil pole terrassi.
Terrassi saaksime ehitada siis, kui maja fassaad on soojustatud ja krohvitud, aga see on mingi 7000€ laks, terrass ise mingi 3000-4000€ (sest see peaks olema suurem ja… vingem kui see, mis siin enne oli). Ja nagu üldse vahepeal viskabki nii kopa ette, et aina teed ja teed ja kuskilt teisest otsast midagi jääb tegemata ja laguneb ja seda hetke, et istuks nüüd maha ja mõtleks, et valmis on, seda ei ole ega tule enne, kui saaks korraga mingi vana rikka onu päranduse (keda mul ei ole) või lotovõidu (mida ma ei mängi).
Siis tekibki küsimus, et meie maja raha eest saaksime vabalt kuskile uusarendusse kaks korterit. Suure meile, väikse ämmale. Paljudes uusarendustes on ka suured nn kommuunid, et ala mänguväljakud, kus kõik majade lapsed koos mängimas käivad jne, et nagu easy life. Ei pea muretsema kiviparketi üle ja selle üle, et vannitoaremont on niiii pekkis, aga pole raha sellega alustada, sest enne on vaja õues olulisemad asjad ära teha.
ÕUDNEEE! Sellistel hetkedel tundub see korterielu ka täiesti normaalne. Ei mingeid mõtteid kiviparketist ja maja fassaadist. Ainult ela ja ole. Mis te arvate?
Nagu ma ei ütle, et ma hommepäev kotid kokku pakin ja korterisse koliksin, aga… kus teie elate või kuhu kolida soovitate? Soovitage-soovitage-soovitage! Ma võiks täitsa tõsiselt kaaluda ikka ja mul isegi suht suva mis kandis, kuniks mingi mõistliku aja ja vaevaga Tallinna kesklinna ka jõuda on võimalik. Minu kriteeriumid oleks:
122 kommentaari
Müüsin oma Tallinna korteri ja kolisin Ida-Virumaale ema vanasse majja, mille korda tegin. Meri ühel pool, mets teisel pool ja kaks hektarit maad. Vot nii hea on oma majas elada ja aias toimetada.
ma olen 28 aastane ja elanud peamise osa oma elust rajooni paneelikas, viimased 4 aastat tallinna külje all Loo alevikus uusarenduse korteris. Siiamaani olen korteri eluga olnud rahul ja ei kujutaks teisiti ette. nüüd aga ostsime maja muugale ja ma ei kujuta ette ka mis saama hakkab sest see veel kaugemal linnast kui praegu elame ja MAJA kus ma kunagi elanud ei ole.. hetkel ma võrrelda ei oska aga korteris elamine on väga mugav?. aga ka uusarenduses võib tulla ette mingit jura millega tegeleda vaja?. meil laest imbus niiskust, rmdu uks puhus läbi, ventilatsioon ei ime midagi, energiamärgis ei vasta paberitele, maja ümber ei olnud valatud betooni ja vesi jooksis vundamendi sisse vms, vihmavee torusid ei olnud jnejne.. elukvaliteeti ei puuduta otseselt aga kui jätta tegemata siis tagajärjed lähevad veel kallimaks.
Mina olen teinud läbi majast korterisse kolimise ja esimesel võimalusel, sooviksin soetada oma maja. Elan esimesel korrusel, mis tähendab et kardinad peavad enamus ajast ees olema, sest inimesed kõnnivad akende all. Suuremaid pidusid kodus ei tee, sest naabritega tuleb ju arvestada. aasta tagasi oli insident, kus koristasin nädala sees ja teises toas käis muusika (vôib öelda et tegelikult páris kôvasti) ja kuna kell oli hiline, siis keegi naabritest kutsus politsei. Politsei tuli ning ei näinud probleemi sest muusika ei olnud piisavalt kôvasti, et rikkuda öörahu. Keerasin muidugi veidi vaiksemaks naabri heaolu nimel. IGA pühapäeva hommik vahemikus kell 7-8 hakkab koristaja pesema trepikoda, tore küll, aga ei saa puhkepäeval välja magada, kui mopp käib vastu trepi käsipuud igal astmel (seal ju kajab nii, et alates viimasest korrusest on kuulda seda heli). Ühel naabril käib remont vist aastaid juba, sest koguaeg on sellel naabril vaja midagi puurida. Probleem on ka parkimisel, sest meie ühe maja poolne parkla likvideeriti ära ja uut ei ole tehtud. Niisiis on ainult ühel pool maja parkimise võimalus ning pidevalt tuleb tegelikult parkida kuskil suvalisel muruplatsil. Kôigis korterites vahetati eelmisel suvel külmavee torud, peale mida on vannitoas kuulda ülemiste naabrite juttu, kuigi varem seda probleemi ei olnud. Samuti kui keegi ylevalt laseb vett, siis on meie vannitoas seda kuulda, sest pandi plastiktorud. Olen ise suitsetaja, kuid kuna mees ei suitseta siis on ka korter suitsuvaba (käin selleks váljas), kuid naabrid suitsetavad aknal ning nende aken on meie magamistoa akna kôrval, mis táhendab et eriti vastik on enne magama jààmist tuulutusest olevast aknast suitsuhaisu tunda. Meie korteris on niiskus sel perioodil, kui kütet sees ei ole. Kasutame kevadel-sygisel kylmematel pàevadel puhurit. Last üksinda välja ei luba (4 aastane), minu silmis on ta veel väike, et üksinda mänguväljakul olla. Kuulda on kôike, mis toimub trepikojas, kuigi on kaks ust vahel. Rõdu on hea koht kus hommikul kohvi juua, aga mitte siis, kui naabrid all siblivad, autouksed käivad, naabrid sôidavad autodega minema ehk rahu ei ole. Samuti ei tohi rõdul grillida isegi mitte gaasigrilliga (sai proovitud esimesel nädalal, kui korteri ostsime). Oma aed on super koht, kus lebotada ja teha, mida hing ihkab. Miinused said enamvähem kirja, nüüd kirjutan plusidest. Korteri suureks plusiks on see, et kuna oleme väga liikuvad inimesed, siis majas pidi hilja koju jôudes kûlmal perioodil kûtma hakkama. Korter asub linnas, kôik on kàe-jala ulatuses, ei pea sôitma autoga, kui ununes midagi poest. Kuigi maja asus 8km kaugusel linnast, siis naljalt enam poodi ei sôitnud. Majas meil saun valmis ei olnud, korteris on elektrisaun (muidugi pole see nii hea kui tavaline saun, kuid ajab asja ära arvestades et meil enne ei olnud). Naabrivalve on siin väga toimiv, majal olid kaamerad, mis iga koera suurema liikumise peale mulle sônumi saatis, et mingi liikumine on. Mingi osa naabritest on väga toredad inimesed, kôiki naabreid ei tea. Tubades koristamispinda on vähem, samas enda asju on ka palju vähem, kui majas olles. Kuna elame esimesel, siis akende pesu on lihtsam, kui oli majal. Lähen asjadega välja ja tänu teleskoopvarrele saab aken pestud. Majal teisel korrusel olid kaks akent, kus käis väike osa ainult lahti ja halb oli pesta. Korteris ei pea tõesti remonti tegema nii palju, sest jàllegi, pinda on vähem ja välifassaadi eest hoolitseb ühistu.
Rohkem ei tule hetkel midagi pähe, mis siia lisada, aga usun et neid asju on veel. Minu arvates on majas ikkagi palju palju parem (v.a see kütmine seal) ?
Jah. Praegu on sul hea – lapsed tahavad õue, saadad üle ukse ja mure lahendatud. Korteris elades seda ei saa teha. Raha tuleb ja läheb, aga oma hooviga on vabadus ikkagi väga tuntav.
Miks ei saa korteris lapsi õue saata? Elan Tartus uusarenduses (kaks maja kõrvuti, sisehoov) ja lapsed mängivad õues. Hea ka see, et mängukaaslased võtta 🙂 Enne elasin paneelikas ja samuti laps käis õues mängimas.
Kiidan korterielu, olles elanud nii korteris kui oma majas. Uusarendused on eriti mugavad ja mõelnud tänapäeva inimeste vajadustele. Vaata neid : trummikodud.ee, Nõmmsalu.ee ja Mäepealse elamukvartal.
Ikka tuleb vahel majast kopp ette, eriti siis kui meie kliimas muutub õu mõttetuks, sest vihma sajab, lund sajab on liig porine. Lastega liikumist ma eriti ette ei kujuta, aga endil plaan kunagi maja kõrvale korter võtta, kus ongi lihtsalt hea olla ja suurt midagi tegema ei pea. Korteris on elavate lastega keeruline olla, sest naaber võib mõelda mida iganes, miks need lapsed trambivad ja kiljuvad. Ja see puurimine ja lahkhelid naabritega ja võõrastega arvestamine.
Oh õudu, aga minul teeb mees neid kallid(aed, terrass, saun, jne…) asju ja ma sellele mõtlema ei pea, aga kui peaks siis see oleks suur koormus, mis paneks ka mind mõtlema, et ehk on mujal kergem lihtsam….. Aga ei ole….
Selles mõttes jah, et need surnud lapsed ei trambi nii palju ja ei sega naabreid nii nagu elavad lapsed seda teevad.
Korteris, ka uusarenduses, kulub vägagi raha. Alustame sellest, et tavaliselt majandab seal mingi haldusfirma (raamatupidamine, sise-ja väliskoristus), maksta tuleb lifti, üldelektri ja -vee eest. Ja jooksvateks kuludeks kogutakse tagavara/remondifondi. Ja tavaliselt käib arvestus ruutmeetri pealt, ehk siis mida suurem korter, seda rohkem maksad. Parkimiskohti on enamasti ettenähtud 1 korteri peale ja väga tihti pole külalistel kuhugi parkida. Terrassiga korterid on esimesel korrusel. See tähendab, et teised kõnnivad su terrassist mööda või vaatavad ülemised naabrid, mida sa seal parasjagu teed. Ja otse loomulikult ei korraldata oma terrassil/rõdul mingeid koosviibimisi öörahu ajal. Laste mänguväljakud on vist kõigil uusarendustel olemas, aga see ei tähenda, et lapsi sinna üksi lahti lasta saab. Vähemalt mitte 2-3-aastast. Ehk siis reaalsuses peab lastega õues passima. Nii kortermajades kui ka ridaelamutes on korteriühistud ja asju aetakse nii kuidas enamus otsustab. Muidugi on tavaline see, et enamus ei viitsi koosolekule kohale tulla ja kui ise aktiivne olla, siis saab ka otsustaja olla. Kui veab, siis saad naabriks suitsetaja, kes oma rõdul/aknal tossab ja sa ei saa omal aknaid lahti hoida, sest kogu see toss tuleb tuppa.
Tegelikult oleks väga huvitav teada kui palju teil majas igakuised kulud on ilma remondita. Ma kahtlustan, et korteris on need kulud ikka suuremad.
Eelistan igal ajal oma maja, korterile. Olen elanud mitmes üürikas ja minu endise elustiili puhul, ragistanud naabritega. Ei saa üldse teha, mida tahad (ala muusikat valjusti kuulata, inimesi kutsuda) Koguaeg muretse, mida naabrid arvavad, küsi luba, et muusika ei häiriks. No sada häda. Oma maja, teen mis tahan, käin kasvõi palja peega ringi. Kuigi meil on naabrid tegelikult päris lähedal, siis oleme piisavalt eraldatud heki ja võsaga. Suvel elan nagu koopas. Talvel on suts kahtlane, siis lehvitan naabritele (õnneks on tuttavad, niiet probleemi pole) Loomadel vabadus, lapsel vabadus, endal. Kasvuhooned, kuurid, batuudid möllud värgid. Pood (lähim suurem asula) 4km, tööl käin küll 15km kaugusel, aga pole oma auto olemasolul midagi keerulist. No ei vahetaks kohe kuidagi seda elu korteri elu vastu.
Ehitasime mehega 10 a tagasi ise maja, Tallinna äärelinna ja ei saaks rohkem rahul olla. Elasime ka enne seda majas aga näpud sügelesid ja hakkasime uut ehitama. Otsustasime vana maha müüa ja ehituse ajaks kolisime korterisse. See oli mu elu kõige hirmsam aasta! Oleme oma asjade hoidmisel pedandid ja sinna alla kuuluvad ka autod. Sain juba esimesel korteris viibitud ööl 2 uksemõlki autole. Mulle ei mahu selline asi pähe…Kui sul enda asjadest on suva, siis võiksid ikkagi teise vara hoida ja niisama mitte lahmima tulla. Rääkisime asjad naabritega selgeks ja maksti mõlgieemaldus kenasti kinni. Aga siis järgmine õudukas – lapsed, kes autode vahel ringi jooksid ja palli mängisid. Jalkat taoti korralikult ja muidugi said ju autod ka pihta ja jälle tuli ukse taha minna kahjusid nõudma. Maja juures olid suured mänguväljakud ja kuigi mu lapsed nendega samas vanuses, olime neile kenasti selgeks teinud, et mängitakse seal, kus on selleks ette nähtud koht. Tegu oli uusarendusega ja seinad olid üllataval kombel isegi suht okeid aga kuna trepikojas kivipõrandad ja suured rauduksed, siis kontsade klõbin ja uste paugutamine oli küll kenasti kuulda..Nagu keegi oleks endal kodus ringi trampinud betoonkingadega. Minu jaoks oli see korterielu küll täielik õudusunenägu. Kui saime lõpuks oma majja, oli tõesti selline tunne nagu oleks paradiisis. Ei pidanud muretsema autode pärast, ei pidanud põdema kus lapsed on jne. Oma aiaga ikka hea, kellelgi võõral sinna asja ei ole ja lapsed saavad turvaliselt ringi joosta ja mängida just siis, kui isu tuleb, eriti on see suureks plussiks kui on veel koduloomad ka. Ehitasime maja linnast välja suurele krundile (4000m2). Maja on rongijaama ja bussipeatuse läheduses, kõik käigud saavad käidud, poed on lähedal jne. Lund on vaja küll lükata aga ma leian, et see on parim viis end natukenegi liigutada talvisel ajal. Sama on suvel muru niitmisega. Vanem laps teeb taskuraha eest seda ja sügisel lehtede riisumine jne…Ma ei leia ühtegi asja, mille vastu ma oleksin nõus seda kõike korterielu vastu vahetama. Sõbrannagi, kes elas mustamäel, ostis meie lähedale vanema kivimaja sama raha eest, mille eest ta oleks saanud 2-toalise korteri kas mustamäele või õismäele. Korralik viljapuu aed ja suur krunt. Elu on lill! 🙂
Mina soovitan Kose valda, kas Kose alevikku või väiksemat ja mõnusamat kohta nagu Kose-Uuemõisa.
Mega mõnus rohelus ümberringi, autoga sõidab ülemistesse u 20-25 minta, bussid/marsad käivad umbes iga tunni tagant.
Kose alevikus on suur gümnaasium, Kose-Uuemõisas on lasteaed-algkool.
Kose on ikka nii X koht. Never ei koliks sinna. See ju saanud ka narkopealinna tiitli mingi aeg :/
Oijah, Kose on tõesti x-koht. Kahjuks olen siin eluaeg elanud ja pole mitte ühegi narkomaaniga kokkupuutunud. Vastupidiselt Tallinnas kõndides näeb tihti kuskil põõsa all inimest, kelle silmad punnis ja lõug tripib ?
Aga jah, igal kohal on oma head ja vead. Lihtsalt soovitasin, kuna minu arust täitsa mõnus, vaikne ja roheline koht 🙂
Ma ei mõista hästi seda väga paljude inimeste üleolevat suhtumist korteris elamisse. Igas korteris oleks nagu seina taga kümme 24/7 röökivat naabrit. Kui ma kunagi Lasnas paneelikas elasin, siis seal kostus tõesti iga krõps läbi, aga uutes majades siiski selline olukord enam ei ole. Olin pool aastat ühes uuemas majas korterit üürinud kui teada sain, et mul kõrvalkorteris väike laps elab – polnud kunagi teda kuulnud. Ka praegu elan 2015. aastal ehitatud kortermajas ning täiesti ausalt – ei kuule naabreid. Ainult siis on kuulda kui keegi rõdul juttu ajab, mis on iseenesest ka loogiline. Ning meil pool maja lapsi täis (maja kõrval on lasteaed ka).
Minu jaoks oma maja ja korteri hea vahepealne variant on ridaelamu. Plaanime mehega ka endale ridaelamut vaadata ning meil üsna samad tingimused, mis sinul. Endal on silma jäänud Energiamaja uusarendus Järvekülas – väga lähedal kesklinnale, peaks olema küllaltki energiasäästlik, olemas on ka garaaž ja saun. Ma ei tea, kas sa pidasid silmas 4 magamistuba või 3 magamistuba + elutuba, aga selles arenduses on igatahes see viimane variant. Ainuke miinus on see, et magamistoad on küllaltki väiksed, aga mõtlesime, et enamuse aja tegelikult ei passi magamistoas ning selle pealt võib kompromissi teha. Ka kaminat on võimalik sisse saada ja muruplats on ka olemas.
Kahjuks magasime novembris valmiva ridaelamu võimaluse maha, aga järgmised peaksid valmis saama maikuus ning arendaja ütles, et kuskil kuu jooksul peaksid need eelmüüki tulema. Eelmiste hind oli 184k, aga arvestades kui kiirelt need läksid, siis ma kardan, et uutele võidakse suurem hind väänata, aga eks näis.
Sa oled jumala segi kui majast korterisse kolid. ?
Ma elan korteris ja no kõike on kuulda ja pead arvestama teistega ja veel 100 miljon põhjust miks ära taha korteris elada. Oma majas ikka parem, isegi kui naabrid lähedal.
Mina kolisin mõned aastad tagasi äärelinna lagunevast majast väiksema alevi korterisse, väga rahul. Olen üksikema kolme lapsega ja maja elu käis täiega üle jõu. Pealegi ei olnud äärelinnas ka oma majas mingit privaatsust, naabrid kohe kõrval ju. Lastel oli õues igav, sõbrad kõik elasid kaugemal ja üks neid ka linnapeale lasta ei saanud. Elektrisüsteemid vajasid vahetust, ahjud ajasid tossu sisse, soojustust oleks olnud vaja. Väga kulukas.
Müüsin linnamaja maha ja ostsin asemel 5-toalise korteri 30km linnast väljas alevis, täitsa heas korras, hinnaks ainult 10000 eurot, raha jäi ka pärast remonti veel kõvasti üle. 500 euroga sain juurde ka lahmaka aiamaa koos peenramaa, viljapuude, aiamaja ja maakeldriga. Grillida ja kohvitada saab aiamaal kenasti, basseinid ja batuudigi saab lasele üles sättida. Talvel aga võib aia unustada, ei mingit lume lükkamist vms. Pole vaja muretseda kütmise ja muu pärast. Lastel ka väga tore, päevad läbi mängivad alevi peal teiste lastega, ruumi on palju, mänguväljakuid sama palju kui lapsi 😀 Autosid peaaegu ei sõida, isegi 5-aastane käis sel suvel juba üksi õues mängimas. Oi kui tüütu oli linnas see tundide kaupa mänguväljaku kõrval istumine teades, et kodus kõik toimetused ootavad.
vau, kuhu kanti sa selle korteri said?
Pekki tegin ilusa pika seletuskirja kuidas asjaolud muutuvad ja pole teist kuskilgi 🙁
Mõte siis selles et väikesed vajavad õueruumi ja vabadust ja naabrid rahu. Ja see annab sulle lisa aega toimetamiseks kui nad õues. Iga aastaga rohkem ja rohkem. Igas kortermajas elab üks hull kes teiste elu põrguks teeb. Lõpuks oma närvide huvides kolid minema.
Minul oli korteris põhi mure et maksad hirmsaid summasi aga külmetad nii et lähed õue sooja. Iga kevad ja sügis.
Nüüd omas majas teen sooja kui tahan ja palju tahan. Kulud on palju võiksemad. Maja uus ja ökonoomne ja parajas mõõdus ka siis kui lapsed läinud oma teed. Sellega arvestasin kohe ehitades, et igaüks tahab oma elu elada.
AGA MIDA MA ette näha ei osanud et tervis läeb niimoodi käest et isegi murniitmine käib üle jõu. Arvasin et aed on mu elu teises poole projekt. Nüüd vaagin kuidas edasi sest nii kahju on omakätega tehtut jätta. See oli pikk ja sihikindel saavutus.
näh nüüd ta ilmus.
Erinevas eluetapis on erinevad vajadused Täiesti tavaline on see et ema isaelavad kaksi suures majas ja lapsed suured ja oma elu peal. Maja tühi . Kulud suured, hoolitsust nõuab 24/7 ja kui tahtmist ja isu selle jaoks pole ongi nagu taak seljas. Ma muidugi mõistan et pole kerge oma kätevaeva maha jätta.
Mul endal arvatavasti sama tulevik. Püüdsin olla “tark”ja teha maja mõõtudelt ökonoomne et tulevikus üksi Lossis ei laiutaks. Kujutasin ette et pärast maja ehitust pühendun aia rajamisele. õik plaanid ja ideed joonistel.
Aga mida ma ette ei kujutanud on see et tervis kaob käest nii et isegi muruniitmine on probleem. Kükitada pole kolm aastat saanud ja lootust paremaks tulevikuks ka keegi ei anna.
Elasin terve elu korteris ja unistasin oma majast. Sain selle suure sihikindlusega. Uhke tunne oma tehtust.
Mis olid minu krt-te miinused. Esiteks KÜLM! Tont sa maksad end segaseks ja siis lähed õue sooja- iga kevad ja sügis.
Mul oli suurte terrassidega (2x 40m2) korter aga see pole võrreldav oma õuega. Naabrid olid enam vähem ok. Kuigi jah igas majas elab vähemalt üks hull aga saime hakkama selle tädiga, Mõnel juhul on need “tädid-onud”nii püsti hullud et lõpuks tuleb kolima hakata oma närvide huvides. Paratamatu on ka teiste eludest osa saamine. Siis see ühistute jama – kui need ei toimi. Pidevalt tunne et maksad aga mille eest!
Aga miks te ridaka peale ei mõtle? Oleks väljas oma muruplats, samas toas rohkem ruumi kui enamus korterites. 😉
Meie kolisime oma perega eelmise aasta suvel meie ise enda ehitatud majast, kus saime olla ca 13 aastat, korterisse. Maja oli linnast 5km kaugusel (elame ühel Lääne-Eesti saarel) metsa sees, suht privaatses kohas, kui muidugi välja arvata see, et igasugusele privaatsusele tõmbas kriipsu peale minu vanemate lähedalolek. Metsatukk oli küll meie vahel, aga kui sügis tuli ja puudelt lehed maha langesid, siis oli nendel hea vaade meie õuele ja tegemistele: millal tulime, millal läksime, kes meil külas käisid ja milliseid grillipidusid õuel peeti. Samuti oli neil vaba voli mis iganes hetkel meile lihtsalt uksest sisse sadada, midagi suht mõttetut näpus, et asja teha. Tasapisi hakkasid sellised külaskäigud meie vahele pingeid uuristama ja kui julgesin välja öelda, et soovime omaette olemist ja privaatsust, siis saadi meie peale pahaseks ja et a la tänu neile meil see maa üldse on ja et me peame neid alati avasüli vastu võtma ja mitte keelama tulla, austama vanemaid jne jne jne. – kõrgelt haritud, ennast ilmselgelt teistest paremaks pidavate inimeste jutt. Asi läks väga hapuks, pinged kasvasid selles suunas, et ka meil mehega läks suhe lörri, mis päädis sellega, et kolisin kodust ära üürikorterisse, no küll mitte kauaks, vaid 1,5 kuud pidasin vastu, sest igatsus pere (3 last) järele oli röögatu, lapsed olid muidugi majas, mehe juures, oma kodu ju; mul käisid lihtsalt korraks külas. Vastik aeg, ei taha meenutadagi. No igatahes kolisin ma varsti koju tagasi, aga närvisüsteem oli nii haiget saanud, et vajasin siis 3-nädalast haiglaravi “rohelise aia taga”, pärast teraapiad jne. No ütleme nii, et saime minu vaimu nii palju korda, et võtsimegi vastu otsuse, et me ei saa enam nii jätkata, sinna jääda, sest ma ei julgenud enam toast väljagi minna, terrassile istuma, niisama olema, õuetöid tegema. Pilk oli pidevalt suunatud metsatuka poole, et nüüd kohe-keegi kontrollsilm jälle tuleb sealt poolt uudistama ja üle vaatama meie tegemisi. Müüsime maja maha (olgu öeldud, et ka see on närve ja aegasööv protseduur, lisadena veel südamevalu ja süü- ning kahjutunne), saime korteri Kärdlasse, uusimasse kortermajja, saun, kamin, rõdud…
Ütlen nii, et ma pole iial nii rahul olnud oma eluga…ilmselt tuleneb see sellest, et nii palju pahna sai endast läbi aetud…no ja ütleme ausalt, et eks nende aastate jooksul sai õues kõpitsetud, muru niidetud, rohitud, ehitatud, rajatud ikka üksjagu – paras kopp oli ees tegelikult, seda tunnet, et nii, ma teen nüüd selle ka valmis ja vot siis saan olla, tundsin ma kogu aeg, aga vot millegi pärast seda olemist kunagi ei saabunud, sest maja oli küll suht uus, aga no ikka vaja ju korras hoida ja pidevalt selle nimel rügada, et asi hea välja näeks. Lisaks see pidev laste vedamine edasi-tagasi, kooli, lasteaeda, huviringidesse.
Nüüd on meil kool nii lähedal, et paistab aknast, samuti minu ja abikaasa töökoht. Kahe auto asemel on nüüd üks ja igapäevane liikumine käib kas jalgrattaga või jalgsi. Aega on piisavalt, et käia ka kodust eemal mitmeks päevaks (enne ei saanud minna, sest pidime ju suvel peenraid kastma või talvel maja kütma, et küttesüsteem ära ei külmuks), kortermaja eest kannab hoolt haldusfirma ja kuna maja on uus ja hästi soojustatud, siis ei ole ka küttekulud kõrged. Mis veel tähtis: meil ei ole enam eluasemelaenu! Selle teadmisega aastaid elades võin nüüd öelda, et ka see tunne, et oled pidevalt kusagile võlgu, õõnestab inimest justkui seespoolt. Kokkuvõtteks: pereelu on pingevaba ja aega on rohkem, et lihtsalt olla ja nautida olemas olemist. Lapsed on iseseisvamad ja neil on vabadus liikuda. Tõesti on hea ja õnnelik olla, päriselt :)!!! Vahel näen küll oma käte ja südamega ehitatud maja unes, kuid see teadmine teeb rõõmu, et uued elanikud on rahul ja naudivad seda 🙂
Kuule sama lugu, hämmastavalt täpne ülevaade. Mul ütles aastaga närv üles ja kolisin Ida-Virumaale lamp üürikasse lihtsalt selleks et rohelist aeda vältida. Olukord eskaleerus kuni mais sain kaelavigastuse – ise voodis ei pööranud. Esivanem tormas sisse elukaaslase peale röökima, et 9ndaks maiks olgu puud tehtud või kolige välja. Sest me käisime hommikul luba küsimata poes, selmet etteteatamata eksprompt laupäevalhommikusel hoovipuude langetamisel osaleda. Jumal tänatud. Lahkumine venis septembrini, sest meie mõlema hääbuv tervis tekitas ka finantskrahhi, ja nüüd on pisut keeruline olukord. Aga holy taptancing Christ kui mõnus on, kui keegi su sahvris vetsupaberi pakke ei loe.
Kolid korteri ja hakkad koeraga 3x päevas jalutama hetkel ava ainult uks ja jookseb hoovis.
Sama lastega, oma hoovis saavad nad valveta joosta aga korteris ikka lähed ja saadad mängukale valvad neid jne.
Muidugi on korteril tõesti omi plusse, lund ei roogi, muru ei niida.
Aga mina isiklikult maja korteri vastu ei vahetaks, oma hoov on ikks parim js kes tesb kes naabriteks satuvad ?
Kortereid on ka hooviga ju 🙂
Eee, oma aiaga koertega peab ka ikka jalutama 😀
Ise ei tahaks ka samas kohas 24/7 olla.
Mõtle sellele, et kolid suure hurraaga uusarendusse küll, aga valmiskorter pole sinu vajaduste järgi tehtud, sa ei tea kunagi ehituskvaliteeti ja üllatusi, mis võivad ilmneda ja küll sinu rahutuse juures tahaksid seal ka varsti miskit ümber teha ? Ja no aastatega vananeb ka uusarendus ja korter ning vajab siit-sealt kõpitsemist.
Kolisime majast korterisse olude sunnil. Kohutav. KOHUTAV! Naabrid. Kuuled igat sammu, kuulavad igat sammu pealt, tulevad rääkima kui kuulevad, et astud trepikotta. Ma ei tahaks ühtegi inimest näha. Ikka tulevad. Õues pole oma kohta kus olla, majas oli hea, lapsed õues mängivad ja 0 probleemo, kuigi jah maja nõuab tööd ja ehitamist ja alati kui midagi valmis siis kuskilt midagi muud vaja teha, aga kui teha ISE oma kätega (isegi siis kui tulemus pole parim) on see parim tunne kui valmis saad asja. Loomadel palju ruumi jne.
Ootan juba seda päeva, millal uuesti majja saab kolida. Kuigi olen 90% oma elust korteris elanud, ei valiks vabatahtlikult seda enam kunagi.
Olen läbi ja lõhki korteriinimene. Aga sinu kriteeriumitele vastavasse korterisse hea meelega ei koliks. 200 000€ eest saad Tallinnas kehva korteri. 200 000€ eest saaksid hea kvaliteediga 2-toalise Tallinnasse, kus seinad ei kosta läbi, ühistu-haldusfirma on tasemel (sest ilmselgelt elavad majas keskmisest jõukamad inimesed, kes jaksavad/raatsivad ka hea teenuse eest maksta), parkimiskoha soojas garaažis jne. 4-toalist sellise raha eest ei saa. Saaksid niru valgete seintega odavast materjalist kehvemapoolse uue 4-toalise korteri. Kahjuks on see Tallinnas hetkel nii.
Aga ise ei vahetaks korterielu hetkel maja vastu. Olen täpselt selline, kes ei suuda taluda neid töid ja asjatamisi ja toimetamisi ja rahakulu, mis maja nõuab. Olen viimastel aastatel kolinud 3 uhiuude korterisse, parim tunne ever!! Majad on olnud korralikud, naabrid normaalsed, parkimisega muret pole, maja hooldusega muret pole, kõike teeb ja korraldab haldur. Kohvi joon hommikupäikesega rõdul, sõpradega veiniõhtuid korraldan 30 m2 õhtupäikesega terrassil. Päris murulappi pole, aga pole ka muret, mis sellega kaasneks. Ei vahetaks seda hetkel küll maja vastu. Kuigi jah, mees soovib maja ehitama hakata küll. Aga õnneks ikka Tallinnasse, linnast välja mind ei saa. 🙂
Meie elame Peetris ridaelamus, aga ma iga kord rõhutan, et meil naabritega ühist seina ei ole – auto varjualune ja kuur on vahel … ja see annab nii palju juurde, sest mingeid helisisd läbi ei tule. 3 a tagasi ostes ei osanudki selle peale mõelda ja hinnata. Täna pole probleemi, kui mees teeb mussi ja tahab tulemust max bassiga kuulata, siis vabalt kell 23 õhtul kuulame …. naabrite laps on veidi jonnisem olnud sünnist saati ja õhtused magamapanekud mööduvad neil ca 1 h nutu saatel, mida meie ei kuule. Suur pluss on, et naaberite laps on ca 6 kuud noorem ja nii äge on vaadata, kuidas algusest peale koos mängivad. Kuna meil on nurga pealne boks, siis õue osa on veidi suurem, auto varjualuse saime ka beebiväravaga ära piirata ja nii ongi privaatne õu olemas. Kogu krunt on meil ca 500 m2. Meie hetkel oleme rahul. Elamine on pigem väiksemat tüüpi – 105 m2 4-toaga, terrass on korralik 27 m2 ja väiksed maitsetaime-ja maasikapeenrad on olemas 🙂 Lähedal on uusarenduste majade mänguväljakud ja palju lapsi. Miinusena võin välja tuua, et oma ridakaga on ikka tegemist, meil oma murulapp, st ise niidad ja hooldad, esimestel aastatel mees nägi väga palju vaeva pinnasega, elupuudega ja muru istutamisega. Igal aastal õhkvesisoojuspumba hooldus, lume lükkamine talvel, katuse puhastamine lumest jms, aga siiski väiksemas mahus. Mehe vanematel on kesk-Eestis 3-korruseline maja kogupinnaga 300 m2, krundi suurus 2500 m2 ja hooldamist on väga palju. Me käime ka väga palju seal ja siis saab vabamalt ringi joosta ja marjasid, õunu, pirne süüa … aga no ise ei kujutaks ette seal majandamist
Kahjuks on see ikka nii ,et seal on parem kui siinnii et parem on leppida sellega mis on
Ridakas!! Kas sellele pole mõelnud? ?
Ridakas võrdub ikka suuresti korteri ehk kommuunieluga. See on nendest variantidest minu meelest kõige hullem. Olen elanud korteris-ridakas-majas. Hetkel majas. 300 ruutu, hoov 800. No on jah jube palju jamamist ja tööd aga mitte iial ei läheks lastega tagasi korterisse või ridakasse (olime küll äärmine box aga ikkagi oli nii palju ahistavaid aspekte. N: kasvõi lume lükkamine- ei viitsi iga omanik hommikul oma osa ära teha kui tal endal asja polnud vara tööle minekuga).
Aga no vanast peast võiks tagasi korterisse muidugi maanduda 🙂
Elame küll üürikorteris ning laps on veel väike kuid oleme rahul. Maja pole uus kuid kurta ei saa, soojustatud kelder olemas, mänguväljak ja poed paari minuti kaugusel. Naabrid rahulikud, saame hästi läbi. Õhtuti vahel on naabreid kuulda kuid mitte midagi kohutavat (alumisel naabril pisibeebi), kõrval vanem naisterahvas. Ainus miinus on see et naabrid suitsetavad ja rõdu akende lahti hoidmisel tuleb igast nurgast suitsuhaisu tuppa.
Majal on miinuseid, aga plussid kaaluvad need iga kell üle. Pole naabreid kohe seina vastas, pole nõmedat ühistut. On aed ja privaatsus. Soovitan samuti võimaluse korral laen võtta ja põhiasjad korraga ära teha. Kui oled inimene, kes tahab pidevalt midagi ümber teha, siis ega see omadus kao korteris ka kuhugi. Aga korteris on selles osas palju rohkem piiranguid. Majas tee kas või juurdeehitus. Kortermajas on seinad ja korrused, mida ei saa kuhugi tõsta ega nihutada. Kui väga tahate korterielu proovida, siis üürige mõneks ajaks.
Me elasime 4 toalises korteris ja 4 aaatat tagasi ostsime maja. Parim otsus üldse. Muidigi see et maja uus ja uusarenduse rajoonis. AGA ikkagi me ehitasime ise garaazi juurde ja suurendaisme terrassi ja värvisime toad üle jne. Nüüd plaan ehitada teine wc..see jällle mingi miljon. Aga ma tean mida tunned,maja alla lãheb räige raha. Ma arvan meil kuskil lisa ca 30tuhat kindlasti läinud JA meil pole kõik veel tehtudki.
AGA korterisse kindlasti enam ei koliks 🙂
Mõtlesin nii pikalt selle teema peale, üritades end sinu nahka sokutada..ja pean tunnistama, et täitsa isegi mõistan, miks sa nii tunned.
Mina elan ka eramajas koos mehe ja beebipoisiga. Kass on ka.
Ma arrr-mas-tan omamaja elu. Just seda, et saan hommikumantlis kasvuhoonesse silgata ja mööda hoovi titega kärutada + ta siis sinna ka magama jätta. Veel armastan ma suvist terrassimelu ja saunaõhtuid ja õues kuivanud voodipesu lõhna…ühesõnaga kõike, mida korteris ei olnud.
AGA mulle käib sitaks närvidele lõpetamata töö. Mul on füüsiliselt valus vaadata, kui muru on liiga pikk, terrass on poolik, mingi tuulekasi kile tolkneb endiselt, pistikupesad on paigaldamata, saunapõrand poolik jnejne. Ehk siis kui mul ei oleks kodus meest, kes teoreetliselt kõik need tööd suudaks ära, siis ma majas ei elaks. Lihtsalt närv ei peaks vastu sellele lõpetamata töö hulgale. Ja rahhi pole mul iial nii palju, et keegi palgata seda tööd tegema.
Nii ongi ta ise ehitanud meile terrassi, remondi oleme teinud kambapeale kogu majas, vahetanud katuse koostöös teadjama abimehega, ehitanud sauna ja veel nipet-näpet.
Seega kui mu majas ei oleks “alati valmis” töömeest, siis ma majas kindlasti ei elaks. Tõenäoliselt siis kuskil ridaelamuboksis, kus aimatav muruplats siiski minu käsutuses oleks.
Me oleme 7a elanud väikses kortermajas. Korter suur – 120ruutu. Majas 4 korterit. Kõik noored pered. Majal oma hoov, aianurk, viljapuud istutasime, marjapõõsad ja paar peenrakasti. Asukoht vaikne ja rahulik. Ümbruses mõned samasuguses kortermajad. Lastel nii äge elu, ainult õues elavadk, sest lapsi on siin palju ja erinevas vanuses. Suuremad hoiavad väikseid jne. Ei tahaks majja. Peamiselt just sellepärast, et lastel on siin väga äge ja maja eest ei viitsi hoolitseda. Meie maja õnneks kvaliteetne ja naabreid ka ei kuule.
Appi kui ideaalne. Selline hooviga korterelamu, nii vähe kortereid. Unistus. Ise elan 120 ruutu majas, sest ei leindud sobivat korterit ja ehitasime endale sobiva maja. Kui mõni lahe korter ilmub, siis saab maja maha müüa.
Maja ei vahetaks vabatahtlikult küll mitte mingitsorti korteri vastu. Oleme elanud mitmeid aastaid lastekrjaga korteris ja kui majja saime ning jõudsime ka maja-eluga harjuda, saime aru, et elu lastega on paljuuuuuu lihtsam. Meil lapsed suviläbi alasti jooksid õues ja nad said igal ajal õue. Korteris mulle oli see kõige väsitavam osa, et väikeste lastega tuleb ka üsna kinnises hoovis koos õues olla ja silma peal hoida, igaks juhuks. Kuigi me ostsime uue maja, oleme ka juba ca 20000 lisainvesteeringuid teinud, et enda elu paremaks muuta ja kinnisvara väärtust parendada. Iga maja eeldab üsna pidevaid väljaminekuid, aga vabadus ja oma ruumi nautimise võimalus kaalub meie pere jaoks selle kuhjaga üle. Ja me ostsime päälinna lähedusse maja, jälgides, et rong oleks läheduses. Sest see suurendab liikumisvabadust ja ei ole eraldatuse tunnet. Rongipeatus pool kiltsa. Baltasse on rongisõit 30 min. Ei mingeid ummikuid. Lastega seonduvad aiad ja koolid ja ringid ja arstid 2 km raadiuses. Maja hind oli 180000. ✌️
Sellel suvel sai kolm aastat oma majas elamist täis. Tartust 25minutit sõita, nii et no ikka täitsa maal. Tööl käin endiselt Tartu. Enne seda sai elatud Tartus kokku kolmes eri korteris. Hetkel terassiehitus pooleli, sees nipet-näpet teha ja fassaad veel lõpetada. Siis oleks keldrit vaja…ja kuuri… no öeldakse, et maja ei saa kunagi valmis, ühest otsast lõpetad ja teisest alustad… aga mitte iial ei tahaks ma enam elada linnakorteris kus mänguväljakul on koerajunnid ja suitsukonid, kus beebit ei saa akna taha vankriga tuttu jätta, kus lapsed ei saa noppida peenrast oma porgandit/sibulat/maasikat. Lapsed jooksevad paljajalu ümber maja puhtal murul… sisse-välja, ise saab grillida ja saunatada/tünnitada ning lihtsalt on ruumi olla ja vedelda oma perega nii et mitte ükski naaber kell 9 hommikul ei hakka üleval kolkima või kell 1 öösel kõrvalkorteris mehega kaklema.
Olen elanud nii eramajas kui ka korteris, hetkel elan korteris ja ootan nii väga seda aega, et saaks lõpuks ometi alustada oma maja ehitamisega. Korteris kõige siuremaks miinuseks on naabrid, eriti ülemised. Trambivad nagu elevandid seal, hommikul kell 7 hakatakse tolmu imema jne. Vahepeal olen närvivapustuse äärel ja olen mitmeod kordi mõelnud, et pean üles minema ja uurima, kas neil on ikka peas kõik korras ? aga eramajas selliseid probleeme pole, niiet ole ikka rahul sellega, mis sul praegu olemas on ?
Aga kas sa ei ole mõelnud remondi jaoks laenu võtta? Saad ühe korraga kõik mis vaja teha lasta ära teha. Edasi maksad iga kuu laenu ja elad korras majas ja hoovis.
Kle aga anna kanal2 idee, et “Malluka talv korteris” ?
meil parem idee 😉
Maja osas kogemust ei ole – põline korteris elaja, aga alati majast unistanud. Ma suht selline toimetaja ka, nii et oma unistustes ma loodan naiivselt, et maja kohustused kaaluvad üle selle vabaduse ja maaläheduse, mida soovime. Minu jaoks on pigem oluline, et oleks loodus ja vaikus. Kui ma selle saaks korterist kätte, siis vb lepiks maakorteriga kah. Vanavanemate ja ämma-aia pealt muidugi näen, mis jamad kaugel maal on – kõige hullemad igasugused torustiku ja veejamad. Aga ma vist jääks ikkagi majale kindlaks.
Teisel teemal – ma olen üsna kindel, et ma kribasin ühe restopostituse loosimise kommentaarides, kuid postitus on järsku õhku haihtunud?
Jah, nad lasid mu üle 😀
Usu mind sul on seal väga hea! Ma ise olen tihti tunnetemöllus, et koliks olemasolevast kohast minema. Elame väikelinnas aga nn uuselamu rajoonis. Kõik oli ilus kena kui siia kolisime… noh polnud naabreid 😀 Vaikselt neid järjest sigines siia ja kõik oligi tore, kuni selle aasta kevadeni. Nimelt ehitati meie krundikõrvale maja (mis oli teada, et ega tulemata ta ei jää) aga selle majaga koos sain ma aru, et meie maja natukene liiga läbikostev? või olen mina liiga hea kuulmisega? Nimelt uutel naabritel on suuretoa poolne sein seal kus on meie magamistoad ja kuigi on meil kahekrundivahel maad pool jalka väljkut kuulen ma kuidas nad toas telekad vaatavad 😀 Noh päris mitte seda mis kanal jne aga neil ilmselt vägev subakas ja see siis oma madala bassiga kuidagi kostub meile ja see ajab hulluks!
Samas meeldib mulle siin majas noo kõik suur terrass kuhu õhtu päike paistab, suur krunt kus lapsed saavad ennast ogaraks joosta jne jne Aga meie ostetud maja on puitkarkass ja ma tunnen aina rohkem ,et ma tahan kivimajja elama. Samas uues kohas võivad olla hullud naabrid ja sada muud häda veel.. Lihtsalt osta ka endale räige helisüsteem ja proovida ennast kurdiks kiiritada.. siis ei sega miski. Aga koerterisse ma ei koliks never ma tunnen juba kuidas puukotadega naaber mu hulluks ajaks.
Feel u. Täiega. Ma alles kolmandat aastat majaomanik. Meeldib see privaatsus ja see et võin oma aias kasvõi paljalt ringi käija. No muidugi, mul maja maal. Aga kõik see remont ja üldse maja ja aia tuunimine. Ma peaks miljokas olema et oma majast saaks see mis unistand olen.
Istu maha, tõmba hinge ja mõtle, teil on tegelikult KÕIK olemas! Lapsed ei maga põrandal, teie ei ela üksteise otsas, Lea on kohe abiks võtta. Oma maalapike olemas jne. Loomulikult tahab iga inimene enda elu paremaks ja mugavamaks muuta, aga lolliks ei tasu minna. Võta rahulikult. Sul pole ju kiiret kuhugi, tee oma võimaluste piires remonti OMA MAJAS, oma mehe lapsepõlvekodus. Ämm on ka sellises vanuses, et igasugused elukoha muutused võivad talle negatiivselt mõjuda. Lastele pole paremat kohta, kui oma maja.
See uusarenduste kommunielu on illusioon. Kõik inimesed on väga erinevad, mitte kunagi ei saa lävida kõikide naabriteda ühesuguselt. On suht palju piiranguid, näiteks paljudes kohtades ei lubata grillida, lapsekisa segab, tuldakse mölisema (meil tuttavatel Peetris on nii, nad elavad ridaelamus), koer ei saa vabalt joosta, jälle tuldakse mölisema jne. Pole see korteri ega ka ridaelamu elu nii lill, kui sulle võib tunduda. Lihtsalt lepi faktiga, et vana maja renoveerimine võtab aega, aga sul ongi hea võimalus teha tasapisi kõik nii, nagu soovid. Lihsalt anna endale aega! No ja uusarenduste ehituskvaliteedist ma isegi ei kirjuta, projektis on kirjas üks asi, ehitaja aga teeb täitsa teist. Hoitakse kokku nii materjalidelt kui ka ehituskvaliteedilt. Nii on juhtunud, et 3a vanuses kortermajas tilgub katus läbi, pistikutest puhub tuul, arendaja ei hoia korras maja ümbrust, 5a kortermajas hakatakse elanikelt raha korjama, et vahetada hirmkallis küttesüsteem, sest vana ütles üles. Lihtsalt kirjeldan paari juhtumit, millega seisavad silmitsi mu pere tuttavad või sõbrad, kes elavad ilusates uutes majades kenades kohtades.
Ise elan tavalises koretris väikelinnas, kus uusarendust polegi. Aga unistame oma majast. Iga päev töötame selle nimel, et osta oma maalapp ja ehitada oma maja :). Mingit uut arendust ostma ei hakka. Tean, et kulub palju aega, aga saame hakkama.
Ma ei soovita korterit.
Eelmises üürikas naaber puuris seina ligi aasta.
Praeguses korteris hakkas eelmine sügis mingi puurimistöö pihta, aeg-ajalt kopsib keegi NAELU (kes lööb tänapäeval naelu haamriga seina?!)seina.
Kevadel hakkas neil mingi hullem remont pihta, toas olemine oli võimatu ja pidin oma siis veel alla aastase lapsega lihtsalt õues aega veetma, müratase oli nii suur et dB-de järgi palju puudu ei jäänud kuulmist kahjustavast mürast, mis nõuab juba kaitsvaid kõrvaklappe.
Siiani vahelduva eduga keegi kuskil kobistab midagi.
Naabrite rääkimine kostab läbi.
Ja see mul küll oma kiiks, aga mul on vali blender, mida väga kasutada ei julge, sest kardan et häirin sellega naabreid.
Samuti muretsen kui laps peale 11 veel ei maga ja tahab lärmata..et siis kindlasti segab teisi.
Ühesõnaga igatpidi ebamugav see korterielu, oma majal on küll palju kuluallikaid, aga see oma aed ja ruum on tegelikult väga hindamatu väärtusega. Ma annaks kõik, et saaks majja :D.
Koerad-kassid-lapsed käivad sul arvatavasti võrdlemisi vabalt ringi praegu? Koeral häda tuleb, lased õue pissile, pärast lased tuppa, kui ta tahab. Korteris seda võimalust ei ole. Ridakas võib olla, kui on piiritletud aiad, aga see pole reegel. Seal võib naaber su koera haugatuste ja laste häälte peale sind terroriseerima hakata (võis siis terroriseerite teie teda päriselt ka oma lärmiga ja tüli algab). Lapsi nii vabalt ikka õue ei saadaks, isegi kui nad kõik juba suuremad on. Keegi peaks neid kogu aeg passima, rämedalt tüütu on niisama vahtida, kui sul on ainult steriilne terrass, murulapike ja tüüpiline mänguväljak. Ei saaks ei Kardo ega Lea sõrmi mulda panna vahepeal. Parkimiskohtadega igavene jama üsna sageli.
Sul on praegu remondistress lihtsalt, mis on mõistetav, kui on palju tolmu, liiva ja lapsi. Tegelikult ei lähe sul sinna majja nii ulmesummasid midagi ja kui need asjad on tehtud, siis on tükiks ajaks hooletu ka. Pärast ainult värskendad ja parandad jooksvalt pisiasju, aga seda teed sa korteris ja ridakas samuti. Sul ei ole midagi kaelakukkumisohus ka, et tingimata peab “otsekohe ja veel kiiremini” valmis saama, võtke rahulikumalt. Võta veidi aega maha, tõmba hinge ja ära piitsuta end nii palju takka. Sa oled uskumatult tegus naine, üheaegselt tegeled nii paljude asjadega , hulk väikelapsi ja loomi – see on füüsiline ja psüühiline väsimus, mis sulle praegu ütleb, et kusagil mujal oleks parem. Mina aga ütlen sulle veidi suurema elukogemuse pealt, et iseenda eest sa ära ei jookse. Kui sa ükskord mitme inimese koormat enam ei vea, siis saad aru küll, et kõik hea on sul juba käes. Pealegi kergendaksid sa arvatavasti ainult enda elu, teiste (laste, ämma, loomade, Kardo) elu läheks kordades igavamaks ja raamidesse.
Maja on jah lõputu rahaauk, kogu aeg vaja midagi teha ja kui üks ots valmis saab, siis teine juba otsast laguneb. Samas, korteri miinused: naabrid seina taga. Eriti uusarendustel kipuvad seinad papist olema. Sina ei taha tegelt neid kuulda ja nemad ei taha sind ka kuulda 🙂 Kui tahaks maja juures midagi ägedat teha, siis tuleb kõikide naabritega ühele nõule jõuda ja mis on tõenäosus, et kõik tahavad sama asja teha? Trepikojad. Suur on tõenäosus, et pead õuest tuppa liikuma liftiga. Ja mööblit/ siseviimistlust/ väikest remonti teed korteris ka, sellest ei pääse isegi uues majas.
Meie just kolisime see suvi Sauele uude paarismajja. Nõks alla 200000. Oleme oma valikuga väga rahul. Raha muidugi vajab ka uusarendus, köök, aed , sisustus aga kõik on Nii ilus Ja uus, täpselt meie soovide järgi. Kvaliteedi osad ma kyll ei kardaks, sest praegu nii karmid ehitusnõuded, kui midagi ongi mööda, tehakse korda. Eriti lahe on et uusarenduses elab palju noori peresi, kellega tekib tore ühtsustunne?
Mõtle oma viimase aja paarile päevale või näiteks ühele su pere jaoks tavalisele suvepäevale või talvepäevale.
Kas korteris elades oleks see päev olnud parem? Oleksid tassinud käru trepist üles, kuuma ilmaga talunud akna peale paistvat päikest, talvekombekaid pole kuskile ära pakkida, sa oleksid suuremate laste pidev satelliitkaaslane, sest nad ei tohiks korterist üksi välja minna mänguväljakule, neil poleks ainult iseenda oma aiamajakest, mehel pole kuskil oma taimekasvatustungi rahuldada, jätka ise.
Sa elad majas, milles enamus eestlasi unistab 😀
Ise vanas maamajas, koolid-poed ca 7 km kaugusel, buss ei liigu, vesi-elekter-vajalik sees. Lastel ruumi praegu veel on. Naudin rahu ja vaikust. Ei taluks linnaelu siginat-saginat, lärmi, kirjut tänavapilti, kiirustamist. Lastel võimalik minna mängima nii oma onni, metsa kui ka naabrilaste juurde. Korteris oleksid nad ainult tv jm muude ekraanide ees.
Mõistan Sind täiesti. Mul on linnas krundil 2 maja, garaaž, töökoda ja kasvuhoone. Kõik järjest laguneb – ühe asja teed korda, siis teine hakkab karjuma. Olen ka mõelnud, et korteris oleks parem elada… samas oma maja on ikkagi ka hea…
Koeraga korterisse?
Oleksin eestis esimene?
Baltikumis!
Elan uues korteris ja muidu on kõik timm AGA koeraga oleks ikka palju mugavam majas. Hommikul ärkaks laseks koera aeda ja elu oleks lill. Hommikune jalutuskäik on muidugi selles suhtes tore, et virgutab, aga ikkagi tüütu see kohustus. Meie pere järgmine eesmärk on maja. Praegu kogume raha krundi jaoks, sest eelistame uut maja, mis on ehitatud vastavalt meie soovidele. Ma ei kannata üldse kaldseinu ja üldse vana asja remontimine on keeruline, pluss vanades majades ei ole tavaliselt tänapäevaseid kütte- ja ventilatsioonilahendusi. Praeguses korteris on vesipõranadaküte ja see on külmavarestele nagu mina ainuõige lahendus. Ei taha enam kunagi ilma selleta elada 😀
Ma vihkan meie kaldseinu :((((
Mallu koli Peetrisse ???
Tegelikult sellest olemasolevast voodist saaks ju ka printsessivoodi teha. Näiteks osta mingi baldahhiin ja voodi ise üle värvida ja kaunistada. 😉
keegi peab siis koeraga 3x päevas väljas hakkama käima ju. cannot see that happening
Segi oled 😀
Oma maja ja veel ilma pangalaenuta- iga kell
Lapsed vabalt õue, koer-kassid, mis nendega seal korteris teed? Peenrad, mängumaja, terrass, tünn…
Korterit kiidavad ainult need, kel maja ei ole (olnud). Ausalt, unusta see rumal mõte parem kohe. Korteris tuleb samamoodi remonti teha, jah küll mitte nii suure raha eest, aga nt tegime ise just vannitoaremonti, mis läks ise tehes(!) maksma 5000euri, no ei ole väike raha..
Lisaks uusarenduste kvaliteet on suht allapoole arvestust, õde ostis 2a tagasi tutika korteri, kõiksugu materjalid, mis ehitusel on kasutatud on vist odavaimad valitud, sest 2a-ga üksi elades näeb põrand välja, nagu keegi oleks seal täkkeid sisse löönud, aknapaled on 3x ringi tehtud, sest pragunevad, vannitoas on hallitus ja vent on iga 3kuu järel katki, täiesti ebaõnnestunud maja. Lisaks muidugi igakuised hoolduskulud lifti, garaaži, koristuse ja halduse osas, mis tõstavad kommunaalkulusi 100€ võrra, ma ei maksa oma vanemas korteris ka pere peale nii suurt kommunaaliarvet, kui tema üksi uusarenduses.
Mina olen elanud nii vanas korteris kui uues, nii eramajas kui talumajas ja plusse-miinuseid on ikka igal pool – kalleid ja odavaid igakuised kulusid on samuti igal pool, nii korterites kui majades. Loomulikult see on suurepärane, et saad välja astuda lihtsalt niisama, aga olenevalt kohast ei pruugi mitte olla see maja ülevalpidamine odav. Olen näinud väga suuri arveid, mida kulutatakse nii kütmisele kui remondile. Samuti võib majaelu olla väga lärmakas – majas, kus elasin, oli suvel naabritel praktiliselt iga päev üks toksimine, asjatamine, puurimine, muru niitmine käsil, öösiti majapeod. Samuti pidi ise kogu aeg muru niitma, lund lükkama, asju parandama jne. Praegune korteri elu odavam, privaatsem, vaiksem ja rahulikum kindlasti.
Küll aga jah, Malluka puhul ma soovitan ka tal säilitada maja, sest see tundub olevat normaalses asukohas ja potentsiaalikas.
Meie kolisime hiljuti remonti vajavast majast uude ridaelamusse (nimetatakse ka korteriks). Oleme rahul. Ridakal on väike terrass ja maalapp ja rohkem polegi meile vaja. Me küll ei ela Tallinnas, aga selle lähedal. Uus asi on ikka uus asi. Vanal majal vaja palju töid teha ja hoov oli liiga suur, ei tundnud selle vastu erilist huvi, kuigi olid marjapõõsad ja viljapuud, paar peenart ka. Tulevikus panen ilmselt väikse kasvuhoone siia ridaka platsile ja olen sellega väga rahul. Naabrid on toredad ja mis nii viga elada. Kuigi kui majast tuled, siis esialgu ikka harjumatu, et on kuulda ka seinatagust elu, harjunud ju, et kedagi nii lähedal ei ole.
Meil korter ja samad mured. Olen elanud 15 aastat, koguaeg kas on remont või peaks tegema remonti. Kui oled juba remondihingega, siis remondid – ükskõik, kus elad!:D
Ausõna uusarendust ei soovita vaenlasele ka seinad kostavad läbo, kunagi ei tea mis naabet sulle satub. Oma maja ikka parem keegi ei kolista sul kõrval korteros üleval ei all.
Elan 2017.a valminud majas ja ei kuule üldse oma naabreid, sõltub ikka majas ja kvaliteedist.
2013 a uusarendus – midagi ei kosta läbi.
2016 uusarendus – midagi ei kosta läbi.
Elamd majas hetkel. Uus maja, ei vaja remonti vms ja ausalt on kopp ees sellest muru niitmisest ja katuse puhastamisest ja talvel lume lükkamisest ja prügivendadega jagelemine….et ostame korteri, sest korterielu on iizi. Uusarenduses max mugav ja naabrid mind ei koti, sest majal on ka naabrid ja need veel häirivamad.
Niiiii paljud noored pered unistavad kolida oma majja, suure krundiga. Tänapäeval, kui just mõlemad kaasad kodused ei ole, ei jõua põhitöö kõrvalt kõiki neid maatöid teha.
Kolisin ka majast korterisse. Muruniitmine võttis aega 4-5 h. Ehitustöödel lõppu ei näinud.
Kui ma oma praegust elutempot vaatan, hommikul pool 8 kodust välja, õhtul slles kuuest kodus tagasi. Nvl tahaks lastega kuskilr minna ja ise vabalt võtta väsitavast töönädalast. Ei kujutaks ettegi, et hetkel oma majas elaks, kus on niiii palju kuklasse hingavaid kohustusi.
Vb kui lapsed on suured, siis aega rohkem kodus majandada ja siis ka oleks uuesti majja kolimise mõte mõeldavam:)
Meil on korter. Kolisime siia aasta tagasi.Enne seda renoveerisime korterit 4 aastat.3 tuba, ahiküte. Soe ja täpselt meie maitse järgi.Raha panime alla PALJU, müüa pole pointi,siis maetud raha ke tagasi ei saa aga tegelikult käib elusuunt hetkel maja mõtetel.
Praegusest kodus kuskil kuni 15km raadiusele maale ( elame väikelinnas). Eks töötame abikaasaga plaani ja võimaluste nimel iga päev, kuid midagi trastilist ka ei tee. Kui tekib võimalus ja sobiv koht siis 2 korda ei mõtle. Samas elame siin ja oleme õnnelikud ka ilma oma majata. Maakoht kus käia ja olla on olemas.
Aga maja osas siis krunt ja uus maja. Vana janti taadtama ei hakka! Ja kuna meil on väga karmid nõuded siia valmis kujul maja ei tule kh kõne alla.
Teame väga hästi mis see endaga kaasa tooks aga me teame, et me oleks ka selleks valmis. Eks elu näitab. Lastel on mugavam ja luhtsam kui me püsime linnas. Ent poisid tahaks ikka maale oma atv-ga möllama jne.
Me kolisime korterist vanasse majja… Üldse ei taha korterisse tagasi aga samas tunnen nagu nii mõnigi eelkõneleja, et ma ei viitsi veeta nädalavahetusi muru niites ning ei taha kogu vaba raha maja alla panna…pigem reisiks selle raha eest.Nüüd meil seisabki kõik jumala pikalt muutusteta ning see samas ajab jälle närvi. Kuldne kesktee oleks uus maja aga samas oma vana maja eest me sellist raha ei saa, et uut maja osta… Nokk kinni, saba lahti. Sellel hetkel kui kaane pealt ära lööb, siis mõtlen sellele kui privaatne asukoht meil on ja milline äratundmine oli meil seda maja ostes…
Hei Mallukas!
Meie viieliikmelisel (kolm last alla 5-aastased) perel on kena maja Talinnas, aga see on natuke liiga väike meie jaoks. Nõnda olen teinud palju uurimistööd, et kuhu edasi endale elamine vaadata. Olen aru saanud, et parim oleks muidugi oma maja, kui seda ei saa, siis ridaelamu või paarismaja , millel on kindlasti eraldatud ja mõistliku suurusega hooviala, viimasel juhul soetaks suure korteri, millel on väga suur rõdu, mis viiks otse kinnisesse hoovi (unistada ju võib). Enda maja osas olen selgeks saanud, et kõige mõistlikum on ise ehitada (moodulmaja), sest sa saad uue hästi soojapidava maja ca 200 000 eur eest Tallinnas, kui leiad hea hinnaga krundi (vaata Mähe aedlinna, mõnus ja rahulik piirkond ja 10 min Tallinna kesklinnast), muul juhul tuleb Tallinnast kaugemale vaadata, sest minu arvates normaalset maja suuremale perele alla 200 000.- Tallinnas ega Tallinna lähedalt ei leia (olen väga palju kinnisvara portaalidel silma peal hoidnud). Enamik maju selles hinnakalassis on aegunud küttesüsteemidega, siseviimistlusega, mis vajaks ümbertegemist ja samuti ei ta ju mis on ehituskvaliteet (eriti buumiaegsed majad). Samuti tasuks väga ettevaatlik olla tänaste uusarenduste puhul, sest liigub väga palju infot väga kehva ehituskvaliteedi kohta :(. Teie puhul kaaluks kolimist, sest maja vajab teil väga palju tööd ja selle raha, mis sinna alla panete võiksite nt panna oma maja ehitusse, mis vastab täpselt teie pere kriteerimitele.
Kusjuures Mähe ei pruugi ka ideaalne koht elamiseks olla. Arvestades ummikuid Pirital teel, siis sinnasõit ei ole kunagi 10 min autosõitu ja bussiga läheb keskelt läbi 45 min sinna. Krundid on valdavalt ikkagi suvilate järgi planeeritud ehk üsna väiksed ja kuna praegu seal paljud ehitavad suvilate asemel elumaju, siis krundid endiselt väiksed, majad suured, autosid rohkem ja tänavad sama kitsad nagu 20 a tagasi ehk sisuliselt normaalselt parkimine võimatu. See siis minu nägemus lapsepõlvest peale vanaema suvilas külas käinuna 🙂
Sul on natuke õigus aga natuke ei ole ka. Esiteks nimeta mulle koht Tallinna lähedal kust jõuaks hommikusel tipptunniga 10 km kauguselt Tallinna kesklinna 10 min ehk minu arvates on ummikud igast sunnast linna poole 😉 ja mõtlesingi rohkem ummikuvaba aega. Väljapool ummikute aega sõidab tõesti autoga 10, 15 min linna ja bussiga max 30 min. See on tõsi, et tänavad on kitsad aga samas on nad ka kitsad nt Nõmmel. Olles ise Mähe elanik naudingi just seda et mu krunt on max 600 m2, sest eal ei viitsik suurema krundiga jännata (muru niitmine jms hool, mida suur aed nõuab). Samuti see kuidas su maja krundile sobitub sõltub siiski majast endast, 5-liikmelisele perele jagub vabalt 130 m2 majast, mis krundi mõttes ei võta sugugi nii palju ruumi- tuleb planeerida nutikalt. Minu arvates pole ühtki ideaalset kohta kus elada, aga Mähe plussidena tooksingi just välja selle, et siin elad metsa sees, mere ääres, linna keskel , rahus ja vaikuses, aga samas on tänavate peal palju teisi noori peresid kellel väiksed lapsed ja palju toredaid naabritädisid kes lastele kommi sokutavad ;).
Meie elame viimsis 100m2 korteris. Ma unistan majast, aga just need kulud, mis sinna läheks, olid otsuseks, et praegu ei ole see võimalik. Meil pole küll uusarendus, aga korter suur, all on ratta/käru ruum, suur kelder. Randa jalutab ka laps ise edasi tagasi vabalt ära. Lapsi on piirkonnas palju. Kesklinna 30min, bussiga kiireminigi. Kõik käe-jala juures erinevatest poodidest spaa ja kinoni.
Uusarendusi on mitmeid ja peaks ka alla 200 tuhande jääma.
Ma elan ka viimsis ja 30 min küll kesklinna ei jõua, võib-olla pühapäevase liiklusega ?
printsessivoodi saad nii, et paned samale voodile baldahhiini lakke (Ikeast või Koduekstrast vms) ning ongi olemas. Kombineeri esmalt vanadest ja vbolla paari aasta pärast on nari jälle teemaks, saad kokku tõsta.
ma elanud korteris (suures 6-toalises), siis majas (5-toalises), siis korteris (2-toaline) ja korteris (4-toaline).
rõduta korter sakib täiega, peab ikka suur katuseterrass vms olema.
kortermajas häirib see, et naabrid on väga lärmakad, kui tahan magama jääda ja samal ajal naabrid vaatavad spordivõistlust ja röögivad või kui tahaks 10ni põõnata ja teine naaber hakkab kell 7 juba koristama…. õehhh
ja sul on super asukohas maja, mets kohe kõrval… hea lastega rattaga sõitma minna vms. mul see teema, et igal pool elada ei tahaks, norm ühendus linnaga võiks olla…. lapsed ju kasvavad ning ei taha pidevalt autojuhiks olla. 5. buss läheb kiirelt linna, 33 nõmmele, linnast tulles saab ka 14 või 18-ga tulla… lasteaed on lähedal, kooligi pole pikk maa.
ja vesi, mujal kui nõmmel ei kõlba tallinnas ju vesi juua!!! mõtle sellele… nii et kui ma nüüd olen varsti tagasi tallinna kolimas, siis laps tahaks mustakale korterit, et lähemal koolis käia, siis ma mõtlen sellele vee kvaliteedile ja nutan vaikselt.
Ei tahaks kolida uue maja korterisse
Seal vöivad ilmneda igasugu ehitusvead.
Maja peab olema vähemalt 3-4a vana vöi siis hookega renoveeritud vana.
Oma majas ei löpe kunagi remont ja töö aga oma vabadust ei saa sa kyskil mujal.
Naaber ei ruiga laste jookmise pärast ja varsti mängivad nad oma öuel.
Ei pea kogu aeg kaasas tilpnema nendega
Me perega kolisime kapitaalremonti vajavasse korterisse jõuludel. Raha on hullu moodi läinud: uued aknad, uus välisuks, kaks siseust, uued veetorud, värskendamiseks värve ja muud pudi. Ja pole arugi saada, et midagi oleks parem. Praegugi on ehitusmees siin, kes aknapaled ja -pealsed valmis teeb. Tuhhi läheb täiega, kasu on aga väike. Iga päev pole selline tunne, et peas pomm plahvatab, sest kõik on nii ligadi-logadi aga eile ja täna on. Tahaks, et asjadel oleks oma koht ja kõik oleks nii nagu on. Keset ehitustolmu elada on nii tüütu, väike laps tatsab ringi, tassib tööriistu laiali. Tagatipuks kiskus eile tapeedi seinast. Ma tahtsin nii väga oma kodu saada aga sellist teosammul remonti ma ei soovinud. Mees teeb 7 päeva nädalas tööd, puhkepäevi pole, ehitada ta ka väga ei oska ja ei taha ka. Täiega kass ronib põue praegu. 😀 Igatahes, ma mõistan sind, elasin enne vanas majas ja see kuradile saatmise tunne on tuttav. Aga ma enda puhul pole kindel, kas ma üldse kunagi millegiga täitsa rahul oleksin. Mulle on pideva progressi nägemine oluline, kui seda pole, siis hakkan seda taotlema. 😀
Elasime 3-toalises korteris, renoveerisime seda. Ja siis tuli väike beebi ja ostsime kohe maja. Sest korteri elu on k o h u t a v. Mitte never ei tahaks tagasi korterisse. Pead arvestama naabritega, lapsel pole oma hoovi, oma liivakasti, oma mänguväljakut jne. Meie maja asub muidugi linnast väljas ja privaatsust on siin ikka mõnuga, linnas majas elades eladki pm nagu korteris-naabrid igal pool. Aga eks majaga on ilmselgelt raske, eriti kui tutikat maja ei osta. Sellegipoolest on oma maja, oma hoov (ükskõik mis seisukorras need siis ka poleks) miljon korda parem kui korter. Külalisi käib ka miskipärast majas tunduvalt rohkem kui korteris, sest et nohh kes ikka viitsib seal nelja seina vahel tiksuda :D.
Niiet kokkuvõtteks, inimesed on erinevad ja soovid on erinevad ja nõudmised on erinevad, aga MINU meelest tunduks see korterisse kolimine nagu väga väga suur viga.
külaliste käimine on ju pigem vaev, pärast kraami ja korista 😀
Kolisime just kevadel uude korterisse Järvekülla. Korteril on mõnus terass ca 10 m2 ning ümbruses mõnus loodus ja vaikus. Palju kergliiklusteid sportimiseks jms. Arendusse kuulub 5 3 korruselist maja ning olemas on ka aiaga piiratud mänguväljak elanikele. Samas saab kesklinna super kiiresti, hommikul ca 15-20 min. Kuna endale ei meeldi elada kesklinnas, siis olema asukohaga super rahul ning korteriga siiani probleeme ei ole esinenud. Hind oli 3 toalisel ca 150 000. Tulevikus ilmselt plaanis ikka paarismajja või ridaelamusse kolida, aga päris oma majja vist pigem ei koliks kuna ei ole väga sellised aias tegutsejad inimesed. Ilmselt mängib rolli ka vanus (olen hetkel 23) ehk 10 a mõtlen teistmoodi 🙂
Majaga peab paratamatult arvestama, et seda vaja remontida, korrastada ja kõik sellega kaasnevad kulud on enda õlgadel. Samas ma ise elaksin parema meelega oma majas kui korteris või kasvõi oma murulapikesega ridaelamus. Hetkel elan Tallinna piiril asuvas uuselamurajoonis, 4-toalises korteris. Suvel on minu meelest korteris kõige pahem elada. Tahaks terrassil mõnusalt kohvi juua, hommikust süüa või murule lihtsalt teki maha visata ja päikese käes mõnuleda. Aga korteris seda ei saa. Just praegu last oodates tunnen, et lapsel oleks oma majas kordades parem, saaks paljajalul murul tatsata, saaks hoovi panna liivakasti ja kiige. Jah, meil on keset kortermaju suur mänguväljak, kuid seda ümbritseb üsna korraliku liiklusega sõidutee ja parklad, mis on autosid täis. Last ei saaks elusees ise õue mängima saata ja no vankrit magava lapsega ei jäta ju ka kortermaja ette kui enda korter kolmandal korrusel asub. Korteri panipaik on ausalt öeldes tibatilluke ning juba praegu mehega kahekesi elades kipub ka korteris ruumi väheks jääma. Eks nii majal kui ka korteril ole omad miinused ja plussid. Aga ma isiklikult ei vahetaks maja korteri vastu. Mul on ka maamaja, mis kahjuks asub Tallinnast liiga kaugel, et seal tihemini viibida, kuid seepärast tean ka raskustest, mis majaga kaasnevad. Aga mõelge perega hoolikalt läbi kõik aspektid, pange kirja kõik olulised punktid teie pere jaoks. Laske maja ära hinnata, et teada saada, mis hinnaga võiks selle müüki panna. Ja hakake vaatama, mis oleksid teie reaalsed võimalused uue kodu osas, kas uus maja, ridaelamu või korter. Kui suure eluaseme saaksite selle raha eest, kas uus kaalub üle juba praegu olemasoleva? Võta rahulikult ja püüa mitte emotsioonide ajel otsustada, see on väga suur muutus. Kui kolite uude piirkonda, siis kas ka lapsed vahetavad lasteaeda, palju hakkab kuluma kütuse peale jmt?
Ei paneks lapsi nii eraldi, koos jäävad just paremini magama. Mul kaksikud. Jutustavad omavahel küll, aga las jutustavad, mul jutustavadki magama ennast.
Printsessituba ka ei teeks. Nii jäädki seda tuba kogu aeg ümber tegema. Meil on tuba algusest peale selline eatu, et ei pea laste kasvades muudkui uuesti remonti tegema.
Minul pole plaanis oma lapsi eraldi tubadesse paigutada. Kaksikutega on see võib-olla veidi lihtsam, aga ei näe ka kahe erinevas vanuses lapse puhul takistusi.
Majast korterisse ei koliks kunagi, seda nii laste kui loomade seisukohast.
Mul nad küll ei “jutusta magama” vaid mölisevad teineteisega, kisuvad, karjuvad, kriiskavad ja taidlevad.
Ja miks ei võiks tuba ümber teha paari aasta tagant? 🙂
Ma renoveerin oma korterit ka aeg-ajalt (st viimase 10 aasta jooksul kolm korda), sest olgu stiil kui eatu tahes, mul hakkab igav ja tahan vaheldust. Remont on ilge asi, aga tulemus on alati nii mõnus. Või noh, siis kui on head ehitajad. 😀
Ise elan vanas väikeses kortermajas ja uusarendusse koliks vaid viimases hädas. Maitseasi, eksole, minu jaoks on uued majad nii elutud ja hingetud. Sellepärast mul praegu suurema korteri otsingud nii kaua lähevadki, et ma tahan vana, väikeses majas ja ahjuküttega. Viimast Tallinnas ülemäära palju ei ole. Koli või Tartusse, rsk.
Ideaalis tahaks ma elada majas aga ma nii laisk, et ei viitsiks talvel hakata lumetöödega tegelema ja suvel aeda korras hoidma. Ridaelamut ma ei taha. Kuna hoov ühine, siis alati on keegi, kellele midagi ei meeldi ja siis need remondid ja hoovi korrashoid jne on paras segasummasuvila. Lisaks kui keegi grillib, siis terve elamine haiseb. Ühise hooviga ka see jama, et kui naaber paneb pidu, siis sina hoia end eemale. Kortermajadest nii palju, et uute ma ei koliks. Miks? Kuna nad tehakse nö paberist seintega. Et oleks odav ehitada, siis nt betoonist majad on sellised, et hea, kui kuskile saad piltide jaoks naela seina lüüa. Kui ise oled vaikselt, siis kuuled, mida naaber teeb. Kui kortermaja, siis vana maja aga seal ka see jama, et remondile kulub. Torude, küttesüsteemi, katuse vahetus. Kõige kallim ongi just torude ja küttesüsteemi remont. Maksad laenu, kommunaale ja siis veel remondi eest.
Oma maja puhul on see asi, et alati saab paika panna prioriteedid. Mina ei hakkaks lastele tegema mingeid printsessitube vaid suunaks selle raha mujale. Üldse olen mina selline, et esmalt maja soojaks ja katus korda ja siis alles hakkab seest remonti tegema. Jälgides siit blogist remonti, siis on palju asju nö üleliigseid, kuna on tehtud emotsioonidest. Soovitan sul istuda Kardoga lauataha ja kirjutada üles, et mis oleks vaja majal teha. Nt terassiga see asi, et kutsuge sõbrad kohale ja tehke ise see valmis. Omast kogemusest võin öelda, et kui lapsed ei taha magada omas toas, siis ei aita ka see, et on printsessituba. Ilus tuba mängimiseks aga kõige parem on ikka olla seal, kus on nö turvaline. Mul sama vana tütar, kui sul Mari ja ütleme nii, et ta kardab magada üksi toas. Vaja ikka, et keegi tema toas magab. Kui suuremad on nt sõpradel külas, siis ta tahab magada meie kaisus. Õde ja vend on talle loonud selle turvalise tunde. Hetkel meil kahe magamistoaga korter ja oleme otsimas suuremat. Pisema tûdruku soov on, et ta saaks suurema õega sama toa, kuna ei taha üksi toas olla.
Pikendatava voodiga see asi, et meie nt peame enda preilil selle välja vahetama. On see juba nii lühike. Kuna tuppa 2m voodi ei mahu, siis vaja leida kuskilt mingi vahepealne variant.
https://www.kv.ee/esmane-kasutusele-votu-aasta-oli-1981-esimene-maja-3147964.html?nr=11&search_key=d0c6eb9252b9f781c02b35c0719fe19b ma vaatasin seda kuulutust parasjagu, kui su postitus tuli. Ilmselgelt on see märk 😀
Majas. Vana majas. Kõik ruumid vajavad remonti. Olid ehitajad tegid sõna otseses mõttes soome palga eest üle prse. Sama hästi oleksin võinud ise ehitada YouTube abil. Ja raha oleks ehitajatele maksmata jäänud. Oleks ilmselt sama kvaliteediga töö saanud. Ükski tuba pole veel ideaalselt remonditud. Aga samas korteris ka elada ei taha. Korteri naabrid on õudsad eriti kui need on kodused pensionärid, mitte muidugi kõik aga suurem osalt. Laps ei tohi toas hingata ka sest häirib naabreid koer ei tohi kõndida sest klõbistab küüntega mööda põrandat jne jne… Seega nutt kurgus matame suuri summasid vana maja peale sest need kes elavad uutes majades pole targemad. Tuttavad alles kolisid äkki 10-15aastat vanasse majja ja noo mis välja tuleb. Maja hallitab jaaa kõik on üle pee kokku pandud. Seega polegi vist olemas ideaalselt varianti. Kui kolida metsa sisse oma laste ja loomadega ning algusest lõpuni ise maja ehitada. Et olla kvaliteedis kindel.
Tead, sa vist saaks südari, kui näeksid, kuju meie korterist kolime vaikselt. ? Maale majja, lähim pood 5km, kool 11km. Bussiliiklus sõna otseses mõttes sitt ja meie majani viiv tee veel hullem. Loomulikult on see maja vana, ilma vee ja kanalisataioonita, aga küll jõuab onju. 😀 Vähemalt pliit ja soojamüür on tutikad ja elekter olemas. 😀 Ja täitsa oma jõududega ehitame nii kuidas palk lubab. Tuba toa haaval. 🙂 Ja siis muidugi juhtun kodutunnet vaatama kellegil külas (jep, meil 2 tv, aga siia ei levi normaalselt ükski pakkuja?, netilevi hoovi peal hea kolmes kohas), ja vaatan saadet ja mõtlen, et aga meist elatakse ju veel hullemini. 🙂 Ja meil on peaaegu puhas ja käed küljes, küll läheb paremaks. 🙂
Aga see kõik on vähemalt meie oma, mitte panga ja teemegi täpselt nii kuidas jaksame. Keegi võõras ei näe, missugune mu hoov või maja on, seest on igatahes ilusam kui väljast. 😀
Seega minu arvamus on, et alati tundub rohi rohelisem seal, kus meid pole. Jää sinna kus oled, ära võta ette rohkem asju kui jõuad ja üleüldse, võta rahulikult. 🙂 Pealegi, Kardole ju meeldib aias nokitseda, kasvuhoones, maasikapeenrad, see kõik jääks teil korteris ära..
Päriselt ka, oma aed ja hoov on kuldaväärt.
ma olen elanud nii korteris kui majas ja ütlen ausalt, et alati on seal parem kus ise ei ole 🙂 S.t nüüd olen korteris ja räigelt igatsen maja järgi kuna, noh, mul on küll kenad naabrid kõik, aga ei ole privaatsust. Ja majaga on nii, et kaasaegne maja ei vaja pidevat nokitsemist. Seda fassaadi, kui on õige soojustus all värskendad iga 15 aasta tagant. Sul on jah nii, et kõik pooleli, aga kui fassaad tehtud ja põhiasjad tehtud, siis mida suurt seal enam teha on. Ma ausalt läksin ropult kadedaks, kui nägin, et endised naabrid on aeda mururoboti pannud. Nagu reaalselt, nad ei pea enam isegi seda muru niitma. Teine asi mis mind kadedaks teeb, et need uued majad ei võta kütet ka. 200 ruutu ja 150 eurot talvekuudel ning seda kõike teeb ka automaatika. Kõik need majaomaniku endised miinused hakavad järjest enam ära kaduma. Kõike teeb automaatika ja robotid ning odavamalt kui mul korteris.
Eks see sõltub ka majast. Näiteks ise majas elades oli privaatsust palju vähem kui nüüd korteris. Seal oli nii, et õhtul ei saanud kardinat ka eest võtta, ilma et naabrid aisse vahiks. Kõik aia tegemised olid nähtavad kolmelt poolt naabritele ja ise nägid ja kuulsid ka nende jutte aias, tahtsid või ei tahtnud. Nagu väljanäitus pidevalt. Nüüd tulen korterisse, aknad on niimoodi heinamaa suunas, et keegi ei vahi sisse, paned kardinad ette või mitte, kordoris naabreid teretad, aga muud nende elust ja nemad sinu elust ei tea ja tunnen end palju rohkem kaitstumalt ja privaatsemalt kui majas. Aga kui on talumaja kuskil eraldi,mitte need uusarendused ja “Ameerika tüüpi” majad, siis on jah juba hoopis teine teema ja see juba palju parem. Aga eks tööd on ikkagi rohkem, sest ükskõik mis majaga või aiaga pole, pead kõike üksi tegema, samas kui kortermajas teeb ühistu. Ja küte sõltub ka ikkagi asukohast, süsteemidest jne, nt tean gaasikütet, kus majas läks üle 200 euri kuus ja samas ka varianti, kus kuskil 100 talve peale, et see ikka väga hull erinevus. Maaküte muidugi parim, aga kòva investeering ka – eks ongi, et korteris saab odavamalt ja kiiremini mugava elu peale, majas võtab mugav elu investeeringuid ja aega.
Hei!
Oleme viimased 2.aastat elanud üürikorteris. Pigem uuem maja ( ca 2005 ehitatud).
Ennem seda olen terve elu elanud majas. Nüüd on meil jäänud veel kuu ja kolime oma majja – Lõpuks ometi!!!
Nii väsinud korterist, eriti üürikast. Küll on probleem, et koer haugub või autot parklas vale kohapeal pargid (kellelgi pole kindlaid kohti tegelikult), siis ühistu probleemid, koguaeg keegi kisab trepikojas ja liiga palju peab arvestama naabritega.
Kaalusime oma kodu ostul erinevaid variane, ja käisime kortereid vaatamas. Lõpuks jõudsime sellise leheni nagu aksohaus.ee, teevad tehases maja 3.kuuga valmis (sealjuures saad kogu maja ise kokku kombineerida, alates välisfassaadist ja lõpetades vannitoa plaatidega jne.. kõik on hinna sees. Põhimõtteliselt leia krunt, osta ära, telli maja ja suure töö teeb tehas ise ära. Organiseerib ja enda kanda on vaid üksikud protessid.
Maja saab tulevikus transportida ka mujale või müüa neile tagasi ja tellida uus, näiteks siis suurem või väiksem.
Kogu maja ehitatakse tehases ja transporditakse rekkaga kohale.
Ma arvan, et see oli hea otsus. Vaadates korterite hindu, millega uusi müüakse, saba juba tutika maja. Maja läks kokku umbes 100tuhat plus krunt. (oleneb hind siis piirkonnast).
Ja kuumakse on soodsam, kui hetkel meie kahetoalise korteri üür 🙂
Kindlasti kahe käega soovitan maja. Ei arvesta naabritega nii palju, lapsed saavad joosta, koer saab vabalt joosta, jood terrassil hommikumantlis kohvi ja kedagi ei huvita.
Lihtsalt väike mõttevälgatus…
Me ostsime 10 aastat tagasi omale täielikult remonti vajava korteri. Aastatega oleme suure töö ära teinud. Ühtteist on veel vaja teha ja mõnes kohas vaatan, et peaks üht-teist juba parendama.
Kui me viimase köök-elutuba-vannituba remondiga lõpetasime ja uue diivani sisse tõime, siis oli ausalt kopp nii ees, et ei tahtnud ei värvirulli ega ühtki ehitusega seotud tööriista näha.
Veidi vähem kui aasta hiljem ostsime omale täielikult amortiseerunud suvila…
Nii et jah. Tööd tuleb teha igal pool. Aga kui see kihk tööd teha on sees, siis selle eest krt ei pääse. 😀 Ja kui on ikka soov ka suvisel ajal omal territooriumil õues tsillida, siis aiast ikka ei pääse. Kui sinna liita juurde piiratud rahaline ressurss ja kooliealised lapsed, kelle koolitee minu jaoks peab olema võimalikult lihtne ja lühike, siis ega head varianti polegi. Ehk tõesti jah ridaelamu samas kandis, aga sellele tõmbab ka ressurss vee peale.
Meie kolisime eelmine a Peetrisse 2011a ehitatud majja korterisse, millel on suuuuuur terrass ja maja taga park ja lapsed saavad õue joosta iga kell ja màngida koos jne 🙂 ülirahul oleme ja Peetri nii mõnus koht! Ülemistesse vabalt jala kergliiklusteelt, lennujaama ka jala! Lennumüra ei sega. Kesklinna ka väga kiirelt saab.
Mulle tundub, et Saue Kuuseheki elamurajoon on täpselt sinu kriteeriumitele vastav. 4-toalised korterid on seal u 150 000 ja kõigil suur terrass või rõdu. Linna sõidab autoga u 25 min, hea rongiliiklus ja bussid sõidavad ka. Lisaks on Sauel suur lasteaed ja mitu päevahoidu 😉 piilu ja uuri.
http://Www.kuuseheki.ee
Mina kolisin ülemise korruse korterist sama maja esimese korruse korterisse. See on suurem ja ühel tasapinnal ja terrassiga ja ma nüüd mõtlen, kuidas ma varem üldse elatud sain ilma 😀 meile meeldib, kui palju ruumi on, 85m2 lapsega kahekesi. Õu on meil kinnine, aiaga piiratud, laps mängib seal naabrilastega või loeb aiakiigus, ideaalne lahendus meie jaoks. Maja ma ei soovi sellepärast, et kõigi katuste ja elektri jne eest tuleb ise muretseda. Mul pole selleks aega, armastan oma mugavat elu, kus heaolu eest hoolitseb ühistu.
Mina olen elu jooksul elanud nii talus, sellises “Ameerika tüüpi” majas (tänaval järjest) ja korterites.
Ja täpselt nii ongi, et igal asjal on plussid-miinused . Eks majadega on see, et olenevalt ehituskvaliteedist on seal tõesti kogu aeg vaja midagi nikerdada, parandada, uuendada. Ja kui isegi maja on väha tip-top, on ikka vaja aias trha midagi, lund lükata, koristada, muru niita, riisuda, òunu korjata jne. Kui see kõik on mõistuse piires,siis täitsa tore, aga kui aed/maa on suur, siis võib tööga ennast sinna matta.
Põhiline on ikkagi see, kellega koos elada muidugi, siis saab igast asjast üle.
Hetkel elan korteris ja tõesti mõnus on, tuled töölt koju, vaatad kas tahad välja jalutama minna või jalad seinale visata. Igapäevane koristus piirdub nõude pesemise ja tolmu võtmisega (seda ka päris mitte iga päev) kord nädalas siis põhjalikumalt, aga ei muud miskit. Vali ainult ise, mis teha tahad.
Aga see astud õue oma aeda on ka ikka väga suure väärtusega, tee mis tahad. Lihtsalt ongi elustiil erinev ja majaga peab nö aktiivsem olema.
Muide, kas teil olid mingid loomad ka? Kas nendest saaks ägedate piltidega postitust ja iseloomude kirjeldust, oleks tore lugeda.
Loomi on meil omajagu jah, aga iseloomude kirjeldust? Ma ei tea, pole vist nii suur loomafänn, et iseloomusid näha, tavalised loomad 😀
Ma elan korteris ja vihkan (ma kasutan seda sõna üliharva, sest see on nii tugev negatiivne emotsioon) seda. Ma ei kannata mingis boksis elamist. Et lapsed õue mängima saada, tuleb nad kokku võtta, riidesse panna ja siis kuskile mängukale jalutads, oma aiaga majas lihtsalt ava uks. Jahh, uusarendustes ka saab, aga siis on jälle Endal igav niisama vedeleda, tahaks aias kõpitseda ja ringi jalutada või siis tõesti võtta oma kohvikruus ja minna trepile mõtisklema. Korterielu on teinud mind maxlaisaks ja depressivseks.. Olen lihtsalt kohe selline maakas ja korterielu on nii ahistav minu jaoks. Kui mul maja oleks, siis elus ei koliks korterisse tagasi.
Elame üürikorteris veel viimast kuud, pool aastat umbes vaatasime Tallinna ümbrusesse korterit ja ei olnud midagi, mis tekitaks selle wow tunde, et seda me nüüd tahamegi 🙁 🙁 Unistustasime 3-toalisest korterist terassi/rõduga, suurte akendega ja, et maja ees või maja taga ei oleks kohe teist maja. Olime juba loobumas kuni tuli müüki Lääne-Virumaale (mõlemad pärit ka sealt) uus maja, 4-toaline, oma aia ja suure terassiga ja hea kohas ning olime müüdud – hind sama, mis Tallinna lähedale korter ja nüüd me siis hakkame varsti kolima 😀 😀 Tallinnasse oleks saanud samade tingimustega elamise ca. 100 tuhat kallimalt.
Ma nüüd ei tea. Lastega ma küll kuskil korteris või ridaelamus elada ei tahaks.
Remondid teeme loogilises järjekorras, põhimõttega, et hädavajalik enne. Tubades seinu saame ise värvida.
Esmatähtis ongi fassaad, küte, lagede soojustus.
Terrassid/aiad ehitab mees ise ilma igasuguse probleemita.
Tubades asju muutes lähtume ka põhimõttest, et hiljem oleks lihtne muuta ja sobiks kõigile.
Sa oled segi! Teil on ilma 30aastase laenuta maja Nõmmel!!! Jäta korterijutt kus see ja teine!
Ja kui nari täitsa niisama ära tahad anda, siis tulen teisest Eesti otsast kohale 🙂
Sry, ei taha niisama anda, ma pean millegi eest uued voodid ka ostma ja ma olen poor as fck 😀
otsi ikka 5 tuba, sul ju 3 last ja ühel päeval tahavad kõik oma tuba saada 🙂 meie kolime Nõmmelt Murastesse, natuke kaugel küll AGA vaja on vaadata suuremat pilti – millest kaugel? Kui on piisavalt palju tegemist kodu ümbruses, siis pole ju vahet. Ja kooli lähevad lapsed esimesest päevast jala või rattaga. Turvaline ja murevaba peab olema. Sest ma olen ka inimene!
Jaa viis olekski idekas, aga VÄHEMALT neli!
Kas Murastes on ka piisavalt huviringe? Elasin lapsena 14km Tallimna kesklinnast, koolis käisin linnas, trenn ka. Pidev bussiga loksumine võttis mõistuse ära. Kohutav lihtsalt. Sugulased elavad maal, küll lähimast linnas samuti ca15km kaugusel ja bussiliiklus isegi olemas, aga ajad ei klapi ja üks laps juba pidi trennist loobuma. Huviring on nii oluline, see määrab lapse tulevikus väga palju. Võib-olla jääb nii anne avastamata. Ja teine suur probleem: kui sobivat trenni pole, siis istutakse veelgi rohkem telefonis. Ka maalastel juba see probleem päris terav.
Elan hetkel 4toalises korteris. Aga saeks endal või jalad alt, et majja saaks. Ootan pmst millal isal majast kopa ette viskab ka korterisse kolida tahab. Majas ilmselgelt tööd ei saa vist iial otsa – kui tunne tuleb, et valmis, tuleb otsast uue ringiga alata. Aga olen nõus sellega. Ei suudaks mitte iialgi kuskil kinnises korteris passida. Hetkel lihtsalt on võimalus, et korter mõnus suur, tunne nagu elakski majas… Aga ei….. Tahan minna hommikul paljajalu OMA hoovi kohvi jooma, tahan, et ei peaks muretsema, et laps tee peale jookseks, tahan oma aias kurki – maasikat ja tomatit kasvatada ja elu oleks nigu lill…. Mitte et mul hetkel midagi suurt häda oleks, aga oma maja, oma hoov kaaluvad kõik selle, mis praegu on, kõvasti üles 🙂
ridakates saab ka seda kõike ju teha 😀
Eieiei, ridakas ka ikkagi naabrid teisel pool seina. Pole minu teema. Ridakas ikkagi nigu korter a tiba uhkem.. Ja pisikese “hooviga”. Ei aitäh!
Minul vahepealne variant ehk siia ridaelamu. Ühiseid asju tehakse ühistuga, mitte ei pea üksi rapsima, samas on õueala olemas jne. Lastel koguaeg sõbrad käepärast (naabrid) jne.
Olen eluaeg maal majas kasvanud aga praegu ei taha majas elada sest liiga suur koormus. Majas ei lõppe kõpitsemine kunagi, eriti vanas majas.
Uuselurajoonid mulle pole sümpaatsed, krundid imepisikesed, seinad sageli nagu paberist jne, infrastruktuur välja kujunemata (buss nt kaugel kui lapsel vaja kooli minna).
Igatahes eelistan elada maal ridaelamus. Mõnus külaelu, lapsed käivad kambakesti ringi jne.
Kus maal elad? Kaugel linnast?
Meie pere elas ridakas ja siis elu tegi keerdkäigud ja otsustasime osta korteri. Ma olen täiega rahul! Uusarendus, Bklass, põrandaküte( nii mõnus), suur rõdu-16m2.
Meie kolisime eelmise aasta alguses korterist vanasse majja. Tööd on sitta kanti ja raha kulub siia metsikult, aga ei vahetaks seda mitte millegi vastu. Mulle meeldib aias nokitseda, mees oskab omajagu töid majas ise ära teha ja kohe-kohe kolme lapsega ei kujutaks ette, et oleks vähem ruumi ja poleks oma aeda, kus nad ringi joosta saaks. Meie jaoks oli oluline, et kõigil pereliikmetel oleks oma nurgake (lastele oma toad, kabinet töötamiseks), lisaks on ka vanaemadel ruumi meie juures ööbimiseks. Vaatasime ka uusi ja suuri kortereid, aga need olid kas sama hinnaga või veel kallimad. Siis tundus juba mõistlik maja võtta ja hetkegi pole kahetsenud. Tunnen 100%, et olen koju jõudnud!
Oh kuule, mu sõbranna just müüb majaosa.. 4 tuba ja suht tutt uus (2018 lõpp) ja mitte mega kaugel su praegusest… (Laagris) ja alla 190 000