mul on vist stress

Ma olen kogu aeg siia halamist edasi lükanud, sest inimestel on hullemaid muresid, kui mul ja mis see stress ikka ära ei ole, aga täna tuiasin mööda toidupoodi, klomp kurgus ja mõtlesin, et kohe kui koju jõuan, siis kirjutan ikka siia ka. See on mulle alati omamoodi teraapiaks olnud, umbes nagu pooltel teistel blogijatel. Aga ma lasen siis tulla ja ausalt, te ei pea mulle ette heitma, et issand, oleks mul sinu mured, suva, saa üle. Ma olen seda iseendalegi korrutanud, aga teps mitte ei aita. Igatahes…

Ükspäev kirjutasin Aphroditedesse, et kui keegi muga kohemaid ühte veini ei tee, siis ma lihtsalt suren jalapealt maha. Bellu oli käpp, korjas mu peale ja läksime tema juurde. Ma rääkisin talle, et mul on sees nii imelik tunne. Et no üldse mitte minulik, aga no selline tunne on sees, nagu midagi halba juhtuks ja selline ärevus ja imelik ja ebameeldiv olek. Ta tunnistas, et tõesti mitte minulik, aga eks see ole loogiline, et see kohtuvärk, töö, kodu, lapsed, kõik asjad kokku, et pole ime, et stress tulla võib. Ma alguses punnisin vastu, et ah, see kohtuasi kohtuasjaks, et ma ei usu, et ma kaotan, aga no kui me nüüd täitsa ausad oleme, siis ma VÕIN ju ikka kaotada. Et jah, 20 000 ta vast ei saa mu käest, aga vabalt võib kohus nõuda kasvõi paar tonni, mis on paar tonni rohkem, kui mul anda oleks.

Üldse rahateema tekitab MEGA stressi. Ma mainisin, et mul läksid kõik säästud ja asjad sinna pagana kiviparketi peale ja nii vastik on elada nii, et üldse mingeid normaalseid varusid ei ole. Eks ikka projekte teen ja siit-sealt võib tilkuda, aga ma olin harjunud ikka nii elama, et kui tahan, siis ostan ja teen ja lähen. Ja nüüd ükspäev vaatasin, et postkast on täis maksmata arveid ja jälle tuli see rõve stressilaine peale, et okeiiiii apppiii. Tulemusena võtan rohkem ja rohkem tööd juurde, sest issand, mul on ju raha vaja teenida.

Iroonilisel kombel kogu selles “rahahädas” käitun ma maksimaalselt ebaratsionaalselt. Sry, ma jälle tunnnen, et pean ette-taha vabandama, et jaaaa, kindlasti on inimesi, kellel palju suuremad rahahädad jne, aga lihtsalt MUL oli niii kehv olla ja selline nagu minipaanika, et okei. Võtan selle projekti ja siis maksan selle. Ja siis nad maksavad ja ma maksan tolle jne jne jne. Loogiline oleks, et inimesed sellises olukorras oma kulusid maksimaalselt kokku tõmbama hakkaksid. Aga mida teen mina? Ostan uue nutikella, kuigi eelmine töötas kenasti. Lihtsalt uuem tuli välja. Tahtsin. Siis tahtsin nutikaalu. Nagu MIKS mul seda vaja oli, ma ei tea. See 10€ kaal Selverist ajas oma asja kenasti ära, aga eiiiii. Mul oli uut vaja, sest ma olen ilmselt haige inimene I guess. Sõbrannaga välja lõunale, selle asemel, et kodus süüa? Why not! Õhtusöök restos? Jaaaa! Nagu ma saan ise ka aru, et ma käitun nagu täis alaarenenud isik, aga mis ma sinna teha saan. Lihtsalt suurendan oma sisemist ärevust ja lihtsalt OSTAN asju edasi, sest see tundub nagu hea ajaviide.

Jaaa, ma olen loll, ei pea mulle ütlema. Küll aga võite öelda, et miks mul selline vajadus või tahtmine tuleb, ah? Sest tegelikult ma ostan need asjad ära ja mul on neist jumala suva. Mul on suva sellest kellast, sellest kaalust, sellest uhkest pintslitekomplektist, mis täna saabus ja mille sarnaseid mul on 20x. Jumala. Suva. Aga miks ma siis seda teen? Seda enam, et ma ise ka tean, et ma ei peaks. Et teen rohkem tööd (kulutan oma perele mõeldud aega), et raisata seda raha asjadele, millel pole mulle emotsionaalselt mitte mingit väärtust. Kui rumal minust. Ja kui kehva ema/naine minust, eksole.

Parim oli see, et keegi jättis mulle FB kommentaari, et aga isegi kui 20 000 välja nõutakse sult, et äkki saad nendega jutule, et tohid hoopis ära annetada. Nagu… Kas ma näen välja, nagu ainukene probleem 20 000 ära andmisel oleks see, et ma ei tahaks seda Anne Nuudele anda v ??‍♀️ Ma vist väljendan ennast siin blogis maru valesti, kui ma jätan inimestele mulje, et mul on mitmekümneid tonne jalagada segada ja heategevusse ära anda, sest ausalt ka ei ole. Mul on kontol praegu 14€ kui kedagi huvitab, sest ma käisin just poes ja tegin mega ratsionaalseid valikuid nagu hiidkrevetid ja pelleripaber.

Mis veel. Toitumine. Mul kell just kiitis mind, et tubli, oled 6kg alla võtnud. Mismoodi? Noh, ma jalutasin rohkem, vähemalt üritasin. Teen jõurihmadega trenne ja söön korralikult. Poes meelega ei ostnud mingit jama ja ausalt öeldes ei isutanud ka. Snäkkisin kah, aga no ala pähkleid või banaani või selliseid normaalseid asju, mitte poolt kirde saia ei ajand näost sisse. Üldse isu polnud. Aga nüüd? Ma reaalselt pean ennast poes pimedaks torkama, et ma saaks nendest saia ja kommivahedest tühjade kätega väljuda. KÕIK SITT ISUTAB MIND. Ma tahan seda saia! Ma tahan seda kooki! MA TAHAN! Ja rääkimata sellest, et ma tahan, ei hakka ma mainima korda, kus ma ostsin kräsupea koogi ja sõin selle üksinda vannitoas ära, sest mul oli hirm, et äkki lapsed tahavad ampsu ja ma ei raatsi anda. Hiljem muidu mõtlen, et kas oli seda jama vaja nüüd süüa, miks ma seda tegin, ah?! Aga noh, mis seal ikka.

Laste sünnipäevad, koostööd, postitused, kodused toimetused, Kardo, lapsed, raha, sõbrad – kõik on nagu mingi suur sasipundar, mida ma kuskilt otsast tahan lahti harutada, aga nagu mingi vastik sitt pikk kee, läheb see teisest otsast jälle kohe umbe ja tekitab tunde, et issand, ma peaaan põgenema, nagu asap.

Lugesin eile Olavi raamatut “Minu Tenerife” ja kargasin keset ööd voodist püsti, et hakata googeldama, kas leiaks norm hinnaga  uueks aastaks korteri kuuks ajaks Tenerifele. Jah, endal kontol sandikopikad, aga vahi, kus inimene unistab onju ? Ma lihtsalt tunnen, et ma nii vajan seda Tenerife, ah, manjaja vibe. Siestat. Sooja päikest. Kuskile kiiret pole. Kulgeme terve perega koos, avastame uusi rajoone, käime ahvipargis ja äkki isegi delfiine vaatamas ookeanil ja lihtsalt oleksime kuu aega teineteisele 100% olemas. Ma NII VAJAN SEDA. Kardo muidugi vaatab mind sellise näoga, et Mallu, sa oled haige inimene, et kuuks ajaks kolme lapse ja null tugivõrgustikuga, aga ise ta minuga abiellus, nüüd peab kõik mu hullused kaasa tegema.

Tahtmine muidugi on taevariik, sest ma pean nüüd välja mõlema, et kust saada hunnik raha, et minna ja…..me oleme jälle olukorraga ringiga alguses tagasi. Keegi lihtsalt patsutage mind ja öelge, et it’s okei.