järjejutud: asi on minus, mitte temas?

Mul hakkab ausalt endal aina imelikum neid arutelusid siin kirja panna, sest ma reaalselt mõtlen nendele mõtetele, mis enne mu peas olid ja ma ei oska nagu ära tabada, kuidas need tulid või mis hetkel täpselt tekkisid. Sest PRAEGU n-ö kõrvalt vaadates ei tundu need mulle üldse loogilised. Aga nagu me eile kollektiivselt järelduseni jõudsime, et kirjutamine on mulle parim teraapiavorm, siis laseme täna edasi.

Nagu ma ütlesin, siis ma tean neid jutte, mida härra praegu minust räägib. Mul ei oleks neid nii väga vaja isegi kuulda, sest ta on neid kõiki asju ka mulle rääkinud ja ette heitnud. Noh, seda ma juba mainisin, et tema meelest olid mul suured kommunikatsiooniprobleemid. Et ma olen närvihaige ja väga äkiline. Ma triggerdun iga asja peale. Ma räägin temaga väga inetult ja kohtlen teda üleüldiselt väga-väga halvasti.

Pean tunnistama, et ükski nendest asjadest ei ole teoreetiliselt vale. Ma tõepoolest pole ennast kunagi tundnud nii hullumajakandidaadina, kui temaga koos olles. Ma ei suutnud temaga midagi rääkida, sest lihtsam oli vait olla. Ma ärritusin tema “naljade” peale, sest ma sain väga hästi aru, et need olid tegelikult mitte naljana mõeldud ja ausalt, ma tõesti rääkisin ja käitusin temaga väga inetult. Ma vist pole elusees ühegi inimesega selliseid sõnu kasutanud kui temaga.

Ma olen muidu üsna empaatiline inimene, aga ma ei saanud end kuidagi tagasi hoida, kui ta peale mingit sitakeeramist pisarsilmi mu ees lömitas ja ma temalt jumala tumalt küsisin, et “Issand, hakkad jälle ulguma v?”. Olen talle öelnud, et ma ennemini viibiksin koonduslaagris kui temaga praegu ühes ruumis. Ma olen talle öelnud, et ma pole elusees haledamat kuju näinud. Sedagi olen öelnud, et ma ei soovi enam mitte kunagi ta lolli nägu näha. Ja ka seda, et ta on tükk sitta, kes isegi ei oma õrnemat aimu, misasi üldse on armastus.

Muidugi olin ma kõikides nendes asjades kogu aeg süüdi. Mina olin süüdi, et ma reageerin halvasti nende asjade peale, mida tema teeb. “Kõik teised tülitsevad ka, miks see sinu jaoks nii suur asi on?”. “Teised tüübid jäid lausa kella neljani linna, mina olen niigi hea mees, et kell kaks koju tulin!”.* “Miks sa ei võiks minuga toetavamalt käituda ja mõista, et inimesed teevadki vigu?”. “Miks sa ei võiks juba ÜLE saada ja normaalselt käituda?”.

Mingil hetkel hakkasin ma seda vaikselt uskuma. Sest vaadake. Tema need “halvad olukorrad” olid ütleme kord nädalas. Enamasti kui ta oli täis. Ülejäänud kuus päeva nädalas oli tal vaja mulle uuesti tõestada, kui imeline mees ta on. Koristas mu kodu, tassis mulle lilli, tegi mulle süüa, loopis komplimente, mängis mu lastega, kiitis iga liigutust, mida ma tegin. Mõnel heal päeval suutis isegi mingi nalja visata ja puha. Mis teoreetiliselt oleks kõik väga kena, kui see kõik ei tuleks selle arvelt, et ta tegi mulle näitemängu ja ma teadsin seda.

Mul ei tulnud üle huulte, et issand, aitäh kallis lillede eest, sest mul on veel liiga eredalt meeles, kuidas sa kolm päeva tagasi maani täis olid ja mu vannitoa täis kettisid, ise samal ajal rääkides, kuidas sa ikka oma isaga arutasid, et mul liiga palju lapsi on (aga ära muretse musu, MINA armastan sind ikka!).

Ma ei suutnud täiskasvanud inimest ette-taha kiita selle eest, et ta enda tehtud pasast välja ronida üritab. Ja kõrvaltvaates tunduski see võib-olla nii. Et on mees, kes käib ja kraamib ja toob lilli ja jookseb iga mu soovi peale poodi ja teeb lastega hoovis lumememme ja mina istun toas nagu lumekuninganna, kes selle kõige peale mitte sõnagi ei kosta. Sest mis ma ikka lasen oma “müürid” uuesti alla, kui ma tean, et loetud päevade pärast tuleb uus asi, mille pärast see ring otsast peale hakkab. Ja see ring hakkab lubadusega, et ta ei joo kunagi, mis üsna kiirelt muutub lubaduseks väga kontrollida enda alkoholikoguseid, mis lõpuks on: “Sa ise ju ei öelnud, et ma ei tohi rohkem juua ja üldse… SINA jõid ju ka!!!”.

Aga ometi kuskil selle jama sees hakkasingi ma ennast korraga maru süüdi tundma. Ma isegi jõudsin googeldusega nii kaugele, et äkki mina ise olen nartsissist? Äkki ma olengi NII võimatu inimene, kellega koos olla? Äkki ma ei saanud sellest enne lihtsalt aru? Äkki ma olengi üleliia närviline ja ärritun “iga asja peale?”.

Ma ei oska neid tundeid sõnadesse panna, sest ma teadsin, et see asi ei saa olla minus, aga samas ma kahtlesin endas väga tugevasti. Ma arvan, et ka see on põhjus, miks ma alguses ajasin seda “ju siis me ei sobinud kokku juttu”, sest mingitel hetkedel ma tõesti uskusin, et tema on ju see hea mees, kes pingutab NII väga ja on NII palju muutunud ja mina olen lihtsalt see loll, kellele see miskipärast ei sobi.

Nüüd võin ma käsi südamel öelda, et ilmselt on tõepoolest olemas naisi, kes temaga ideaalselt kokku sobiksid. Täpsemalt need, kellel puudub oma arvamus, kellele sobib, kui nende mees ennast täis kaanib ja neid mõlemaid häbistab. Need, kellel pole midagi selle vastu, kui neile dikteeritakse ette, mida nad kanda võivad, kus nad käia võivad, kellega nad rääkida võivad ja mis toonil härraga suhelda võivad. Ideaalis võiks see naine veel kurt-tumm ka olla, sest siis ta ei peaks enda kõrvu kurnama igapäevaste vabandustega. Kui sa ennast sellest kirjeldusest ära tundsid, siis hit me up, ma võin kontakti anda (tal praegu naine olemas, aga ega naine probleem pole, et uutega tutvuda ei võiks 🙏).

Ja mina, kallid sõbrad, olen lihtsalt üks väga loll ja naiivne, kuid “crème de la crème naisterahvas”. Ma tean, ma eile Kardo käest küsisin, et ta kirjeldaks mulle, et mis vibe minuga koos oli. Oleks ta kirjutanud, oleks ma siia ka jaganud, aga ta saatis mulle ainult voice’i ja te peate lihtsalt uskuma, mida ta ütles 😁 Ütlen kohe ära, et kõik need voice’d kõlavad nii nagu ma oleksin teda noaga ähvardanud ja käsinud enda kohta midagi ilusat öelda, aga tal tõesõna ei olnud mulle mitte ühtegi sarnast etteheidet, nagu ühel teisel krõllil oli.

Ainukene soovitus, mis ta mulle andis, oli see, et ma õpiksin natukene leebem olema. Et ma vahetevahel olla liiga karm naine oma selle etteastega, et mul pole ühtegi meest vaja ja saan kõigega ise hakkama. Kuigi mul tegelikult on, aga mulle ei meeldi küsida ja “pehmem” olla. Nii et Kardo luges sõnad peale, et ma pean julgema ennast rohkem avada ja südamelt asju ära rääkima, et siis olla lihtsam elada.

Nadi asi selle soovituse juures oli see, et ma olin selle peale juba enne oma eksi mõelnud, et noh, äkki ma olengi liiga konkreetne. Et peaks ikka leppivam ja leebem olema. No näed siis nalja, tänks elu! Proovisin seda ja mis ma vastu sain? Skisolaadse toote, kes mulle poole elu jagu traumat ja trust issues’id andis.

Ja te ei kujuta ette, kui RASKE see praegu tegelikult kõik on. Just see osa, et ma räägin…ausalt. Nii teile siin, kui sõpradele kui uuele peiksile. Nagu mul on füüsiliselt raske tunnistada, et minuga on ülekohtuselt käitutud. Ja mul on raske tunnistada, et ma nii loll olin. Ise tembeldan ennast kõvaks eideks. Ja veelgi raskem on mul kellegagi päriselt otse ja ausalt rääkida, sest mul on iga hetk hirm, et nagu politsei ütleb: “Kõike mida sa ütled, võidakse sinu vastu ära kasutada”.

Aga no fuck it. Hirmud olla ületamiseks ja mu loogika ütleb, et kui suur see tõenäosus ikka on, et teie siin ütleksite, et hahaha, hale tont oled! Või et sõbrannad ütlesid, et nojah, paras sulle! Või et uus peika kuu aja pärast hakkaks mulle ette heitma, et ma ükskord liiga palju mingist teemast rääkisin ja järelikult ma olen… teda petnud 😁

Nii et jah, olen mis ma olen, aga sellist jama ma kindlasti väärt ei olnud. Seega ainuke asi, mida ma nüüd teha saan, ongi edasi kirjutada. #staytoxic nagu mulle täna öeldi ❤️😁