Ma olen kogu aeg siia halamist edasi lükanud, sest inimestel on hullemaid muresid, kui mul ja mis see stress ikka ära ei ole, aga täna tuiasin mööda toidupoodi, klomp kurgus ja mõtlesin, et kohe kui koju jõuan, siis kirjutan ikka siia ka. See on mulle alati omamoodi teraapiaks olnud, umbes nagu pooltel teistel blogijatel. Aga ma lasen siis tulla ja ausalt, te ei pea mulle ette heitma, et issand, oleks mul sinu mured, suva, saa üle. Ma olen seda iseendalegi korrutanud, aga teps mitte ei aita. Igatahes…
Ükspäev kirjutasin Aphroditedesse, et kui keegi muga kohemaid ühte veini ei tee, siis ma lihtsalt suren jalapealt maha. Bellu oli käpp, korjas mu peale ja läksime tema juurde. Ma rääkisin talle, et mul on sees nii imelik tunne. Et no üldse mitte minulik, aga no selline tunne on sees, nagu midagi halba juhtuks ja selline ärevus ja imelik ja ebameeldiv olek. Ta tunnistas, et tõesti mitte minulik, aga eks see ole loogiline, et see kohtuvärk, töö, kodu, lapsed, kõik asjad kokku, et pole ime, et stress tulla võib. Ma alguses punnisin vastu, et ah, see kohtuasi kohtuasjaks, et ma ei usu, et ma kaotan, aga no kui me nüüd täitsa ausad oleme, siis ma VÕIN ju ikka kaotada. Et jah, 20 000 ta vast ei saa mu käest, aga vabalt võib kohus nõuda kasvõi paar tonni, mis on paar tonni rohkem, kui mul anda oleks.
Üldse rahateema tekitab MEGA stressi. Ma mainisin, et mul läksid kõik säästud ja asjad sinna pagana kiviparketi peale ja nii vastik on elada nii, et üldse mingeid normaalseid varusid ei ole. Eks ikka projekte teen ja siit-sealt võib tilkuda, aga ma olin harjunud ikka nii elama, et kui tahan, siis ostan ja teen ja lähen. Ja nüüd ükspäev vaatasin, et postkast on täis maksmata arveid ja jälle tuli see rõve stressilaine peale, et okeiiiii apppiii. Tulemusena võtan rohkem ja rohkem tööd juurde, sest issand, mul on ju raha vaja teenida.
Iroonilisel kombel kogu selles “rahahädas” käitun ma maksimaalselt ebaratsionaalselt. Sry, ma jälle tunnnen, et pean ette-taha vabandama, et jaaaa, kindlasti on inimesi, kellel palju suuremad rahahädad jne, aga lihtsalt MUL oli niii kehv olla ja selline nagu minipaanika, et okei. Võtan selle projekti ja siis maksan selle. Ja siis nad maksavad ja ma maksan tolle jne jne jne. Loogiline oleks, et inimesed sellises olukorras oma kulusid maksimaalselt kokku tõmbama hakkaksid. Aga mida teen mina? Ostan uue nutikella, kuigi eelmine töötas kenasti. Lihtsalt uuem tuli välja. Tahtsin. Siis tahtsin nutikaalu. Nagu MIKS mul seda vaja oli, ma ei tea. See 10€ kaal Selverist ajas oma asja kenasti ära, aga eiiiii. Mul oli uut vaja, sest ma olen ilmselt haige inimene I guess. Sõbrannaga välja lõunale, selle asemel, et kodus süüa? Why not! Õhtusöök restos? Jaaaa! Nagu ma saan ise ka aru, et ma käitun nagu täis alaarenenud isik, aga mis ma sinna teha saan. Lihtsalt suurendan oma sisemist ärevust ja lihtsalt OSTAN asju edasi, sest see tundub nagu hea ajaviide.
Jaaa, ma olen loll, ei pea mulle ütlema. Küll aga võite öelda, et miks mul selline vajadus või tahtmine tuleb, ah? Sest tegelikult ma ostan need asjad ära ja mul on neist jumala suva. Mul on suva sellest kellast, sellest kaalust, sellest uhkest pintslitekomplektist, mis täna saabus ja mille sarnaseid mul on 20x. Jumala. Suva. Aga miks ma siis seda teen? Seda enam, et ma ise ka tean, et ma ei peaks. Et teen rohkem tööd (kulutan oma perele mõeldud aega), et raisata seda raha asjadele, millel pole mulle emotsionaalselt mitte mingit väärtust. Kui rumal minust. Ja kui kehva ema/naine minust, eksole.
Parim oli see, et keegi jättis mulle FB kommentaari, et aga isegi kui 20 000 välja nõutakse sult, et äkki saad nendega jutule, et tohid hoopis ära annetada. Nagu… Kas ma näen välja, nagu ainukene probleem 20 000 ära andmisel oleks see, et ma ei tahaks seda Anne Nuudele anda v ??♀️ Ma vist väljendan ennast siin blogis maru valesti, kui ma jätan inimestele mulje, et mul on mitmekümneid tonne jalagada segada ja heategevusse ära anda, sest ausalt ka ei ole. Mul on kontol praegu 14€ kui kedagi huvitab, sest ma käisin just poes ja tegin mega ratsionaalseid valikuid nagu hiidkrevetid ja pelleripaber.
Mis veel. Toitumine. Mul kell just kiitis mind, et tubli, oled 6kg alla võtnud. Mismoodi? Noh, ma jalutasin rohkem, vähemalt üritasin. Teen jõurihmadega trenne ja söön korralikult. Poes meelega ei ostnud mingit jama ja ausalt öeldes ei isutanud ka. Snäkkisin kah, aga no ala pähkleid või banaani või selliseid normaalseid asju, mitte poolt kirde saia ei ajand näost sisse. Üldse isu polnud. Aga nüüd? Ma reaalselt pean ennast poes pimedaks torkama, et ma saaks nendest saia ja kommivahedest tühjade kätega väljuda. KÕIK SITT ISUTAB MIND. Ma tahan seda saia! Ma tahan seda kooki! MA TAHAN! Ja rääkimata sellest, et ma tahan, ei hakka ma mainima korda, kus ma ostsin kräsupea koogi ja sõin selle üksinda vannitoas ära, sest mul oli hirm, et äkki lapsed tahavad ampsu ja ma ei raatsi anda. Hiljem muidu mõtlen, et kas oli seda jama vaja nüüd süüa, miks ma seda tegin, ah?! Aga noh, mis seal ikka.
Pluus ja kott: Gerry Weber
Laste sünnipäevad, koostööd, postitused, kodused toimetused, Kardo, lapsed, raha, sõbrad – kõik on nagu mingi suur sasipundar, mida ma kuskilt otsast tahan lahti harutada, aga nagu mingi vastik sitt pikk kee, läheb see teisest otsast jälle kohe umbe ja tekitab tunde, et issand, ma peaaan põgenema, nagu asap.
Lugesin eile Olavi raamatut “Minu Tenerife” ja kargasin keset ööd voodist püsti, et hakata googeldama, kas leiaks norm hinnaga uueks aastaks korteri kuuks ajaks Tenerifele. Jah, endal kontol sandikopikad, aga vahi, kus inimene unistab onju ? Ma lihtsalt tunnen, et ma nii vajan seda Tenerife, ah, manjaja vibe. Siestat. Sooja päikest. Kuskile kiiret pole. Kulgeme terve perega koos, avastame uusi rajoone, käime ahvipargis ja äkki isegi delfiine vaatamas ookeanil ja lihtsalt oleksime kuu aega teineteisele 100% olemas. Ma NII VAJAN SEDA. Kardo muidugi vaatab mind sellise näoga, et Mallu, sa oled haige inimene, et kuuks ajaks kolme lapse ja null tugivõrgustikuga, aga ise ta minuga abiellus, nüüd peab kõik mu hullused kaasa tegema.
Tahtmine muidugi on taevariik, sest ma pean nüüd välja mõlema, et kust saada hunnik raha, et minna ja…..me oleme jälle olukorraga ringiga alguses tagasi. Keegi lihtsalt patsutage mind ja öelge, et it’s okei.
67 kommentaari
Aaaah, tead ma ütlen sulle ausalt, et mul nt on elu hetkel veel hullemas augus, vaatamata sellele, et imelises sinisetaevalises rahuliku mañana-vaibiga Hispaanias elan. Täna pool aega lihtsalt lakke ja seina ja aknast välja jne vaatanud ja enda peale kuri olnud, et ei suuda end kokku võtta ja positiivsuse ja motivatsioonilaadungiga peale lennata ja eluga hakkama saada jne.
Mitte, et see teadmine lohutaks ofc. A sain vähemalt välja kirjutada, äkki mulle endale siis kasu vähemalt.
Ma ei tea kas sa täna siia piilud, aga ma täiesti tunnen su valu. Ma ise teen praegu magistrit ja korraga oli miljon asja ning lained lõid peakohal kokku. Mingit raha tilkus ja ained olid nii pingelised, et ma ei käinud kuu aega tööl, et keskenduda koolile. Täiesti pekkis, missune hale inimvare ma olin. A’la lusikas kukkus maha ja ma hakkasin nutma. Viimased 20 eurot arvel ja krediiitkaardi arve tähtaeg on HOMME. Käisin koolis nõustaja juures, sest ka minusugusele pujäänile oli see juba ebanormaalne. No ja paku mis ma tegin seal 45 min? Lihtsalt lahistasin nutta. Sõnu väga välja ei tulnud. Mul on kahju sellest nõustajast, sest ta vaatas, et ma olen täiesti segi omadega. Muidu hoidsin end kuidagi koos, aga seal kabinetis noh, pmst kui uks kinni läks siis ma hakkasin nutma ja ei lõpetanud enne sessiooni lõppu. Normaalne eks.
Kuu ja veidi peale ma kangekaelselt ei läinud kuskile restorani tööle (sest ma vihkan kliente ja ausalt sa ei taha, et ma su teenindaja oleks) ning piitsutasin veel end, et mis faking printsess ma nüüd olen, et mul ei kõlba rahahädas teenindada. NÜÜD sain ühe super koha küll ajutiselt, aga see just sobib mulle. Kõik on 5+ ja see näeb cv-s ka hea välja ja fuck jess. Kõik tundub järsku ilusam. Kool pole ka nii raske enam, kuigi aega on mul ju kõvasti vähem. Wtf. Võta sa kinni.
Pikk jutt, sitt jutt, aga üks hetk taipasin, et ma räägin endaga nii halvasti. Ma ei ütleks kunagi isegi mõnele väga nõmedale inimesele nii sitasti, kui ma ütlen endale. Ja tegelikult päeva lõpus peaksin ma ju ennast kõige paremini hoidma. Kedagi teist pole. Pärast seda ilmutust lubasin, et olen enda parim sõbranna. Kuidas sa lohutaks oma parimat sõbrannat, kui tal samad mured oleks? Ei ütleks ju jah, paks, missa mine tee trenni hoopis, lehm? Nii et kallista end ja mõtle endast kui väga kallist inimesest, keda peab toetama. You deserve it.
Sinu juttu lugedes tekkis 2 peamist mõtet, milleni sa suure tõenäosusega oled ka ise jõudnud. Võib-olla panen täitsa mööda, aga:
1. Sa üritad mingit sisemist ärevust ravida asjade ja elamuste (restod, reisid) ostmisega, kuigi samal ajal tead juba eos, et need ei aita sind. Kuigi reis Tenerifel ja sõbrannadele kurtmine võib tuua ajutist leevendust, siis vaevalt et need asjad ravivad su ärevuse tuuma. Kuna ma sind ei tunne, ei oska muidugi ka öelda, mis see probleemi juur võiks olla. Aga kuna sa teadvustad ise ka, et su impulssostud sulle suurt leevendust ei too, siis tuleks esiteks abi otsida ja teiseks, leida endas tahtejõudu enesedistspliiniks, et mitte siis pidevalt astuda nendesse samadesse ämbritesse. Ja kui jälle libastud, siis mitte ahastada sellepärast ja ennast haletseda, vaid ajada end püsti ja proovida tulevikus olla tublim.
2. Mine räägi professionaali ehk psühholoogiga ja püüdke koos jõuda selle tuumani, mis see on, mis sind niimoodi käituma paneb. Ainult iseenda mõtlemist muutes pääsed sa sellest olukorrast välja ja mõtlemist muuta on palju lihtsam, kui neutraalne kõrvaltvaataja ja vastava haridusega inimene sulle nõu annab.
Sest sul on endal täiesti õigus – kogu selle töö rabamise ja mõttetu träni hankimise asemel võiksid sa oma raha ja eelkõige aega kulutada millegi palju olulisema peale, nagu su perekond. Kui sa peaksid homme ära surema, siis vaevalt et sind kotiks see, kui palju sa kaalusid või mis toredad asjad sul kodus on, vaid ikka see, et sa kasutasid oma elu, et olla nende inimestega koos, kes sulle kõige olulisemad on. Üleüldse on minu meelest tänapäeval nii palju rõhku pandud mõtteviisile “treat yourself”, et osta seda ja toda ja käi selles kohas söömas ja sellel ägedal puhkusereisil ja vot SIIS alles on su elu tore ja kõik mured lahendatud. Aga tegelikult teeb elu toredaks hoopis see, kui suudad teha õnnelikuks neid, kes sulle on olulised. Vähemalt minu meelest. Ja muidugi ei tohi ainult teiste nimel elada, vaid konks ongi selles tasakaalu leidmises – tee neid asju, mis on sulle TÕELISELT olulised ja kui võimalik, püüa selle käigus olla hea ema/abikaasa/sõbranna/tütar jne oma lähedastele. Ja kõik muu on teisejärguline.
Mul on ka see ostmise tuhin peal vahepeal. Õnneks mul rahadega nii halb seis pole, aga träni ostan ikka meeletult kokku.
Hullem lugu on magusa söömisega. Seda läheb mul ikka meeletult. Üks õhtu ostsin 4 kohukest ja tahvli šokolaadi, ning kõik see oli magamamineku ajaks otsas. Ja niimoodi ma vitsutan ikka nädalate kaupa, kui stress on.
Kardo peaks ikkagi tööle minema.
ja kes siis beebit hoiab?
aa ma siin vahel mõtlen, et mis pull on, et kõigil blogijatel mehed kodused on 🙂 Sul Kardo, marilmellil meelis. Paljal porgandil oli ka vist mingi jorss kelle ainus ülesanne on ilus olla. S.t viimase blogi pole lugenud ja täpselt ei tea, aga vahel jääb lihtsalt selline mulje, et rollid on maailmas ikka väga kõvasti muutunud kümne aastaga. Meestest on saanud koduperemehed ja naised on raha teenijad 🙂
Kardo on ju isapuhkusel, ehk siis ta on kodus, sest me saime lapse. Teiste meeste kohta rääkida ei oska ?♀️
See kõlab hirmsasti nagu minu situatsioon 2 aastat tagasi. Mingil põhjusel võib sul olla tekkinud ärevushäire ja/või kerge depressioon. Minul tekkis see näiteks rasestumisvastastest hormoonidest. Samuti lohutasin ennast ostlemisega, sest see oli ainus asi mis terapeutiline tundus, aga 5 minutit hiljem oli ikka kõik sama. Ise ma sellest muidugi aru ei saanud, et miks ma raha kulutan ilma, et mul seda üldse oleks. Ei soovita kohe arsti juurde joosta ja rohtu võtma hakata, sellega on palju viise kuidas ise ennast aidata ja kui sa veel voodist tõusta ja tööle minna jaksad siis ei ole asi nii hull. Mind aitas kõige rohkem mediteerimine ja kuigi ma pole mitte kunagi elus olnud tervislike eluviiside harrastaja, siis sel perioodil hakkas mulle järsku meeldima jõusaalis käimine. Nüüd oskan seletada seda sellega, et terves kehas terve vaim. Hakkasin hoolitsema oma keha eest ja mõistus tuli ka järgi.
Ma loodan et sul hakkab parem!
Itsokei, suvi on läbi ja pool eestit kammibki neid samu mõtteid ???
Minul see ostmise mure ka, sest tundub kõige kiirem lahendus kiirelt õnnelikuks saada… ?kasu pole sest juba kui asi kotis väljun ja saan aru mis kaardile alles jäi on õõv hullem kui enne ??♀️
Toitumise ja raha sealjuures toidule mitte suvalt tuulutamise kohalt aitas mind fitlapi äpp..
Sa oled ju kõigest inimene,ära materda ennast nii kohutavalt,elagu enda tunded välja ja lase lihtsalt kõigel olla ja ära palun tunne süümeikad
.Räägin seda oma kogemustest?teistele alati hea nõu anda.Muideks minul algab depressioon kevadeti,mõtlen ,et olen halvim ema,söön salaja magusat,sest endal tundub ,et raha maru vähe.Sellel ajal ma mõtlengi,et raha vähe,suvi tuleb jama,sest raha pole kuhugile minna,keha mul paks ja üleüldse,kuidas minusugune kole inimene julgeb välja minna?teised ju kõik vaatavad,kui halb ema ma olen ,sel ajal armastan ainult voodit,päikese peidaks ära .Ühe aga elu läheb ikka edasi,oma rada pidi,Hakka iga hommikul kirja panema,kui support inimene sa oled,Õnnitle ennast ,kui viitsid voodist välja ajada,õnnitle ,kui suudad lastele v mehele naeratada,õnnitle ,kui salaja koogi ära sööd,ei usu,et lapsed sellepärast õnnetud,vb hoopis õnnelikud,et see sulle just tol hetkel rahuldust pakist ja tuleta meelde ,et sa oled ikkagi inimene,enda tugevuste ja nõrkustega.(kuigi mul endal kui kass pool aastat peal,see ei aidanud,aga materdasin ennast koguaeg+hullud süümekad tehtud ja tegemata asjade pärast)Et soovin sulle lihtsalt head ja ole enda vastu leebe!
Asjade ostmine peaks sisemist rahulolematust korvama, sama on söömisega. Tegelikkuses see aga ei aita vaid lõppkokkuvõttes tekitab veel süümepiinu ja rahulolematust juurde. Soovitan minna istuda kuskil looduses maha ja hingata sügavalt sisse ja välja ning lasta kõigel minna. Võta aeg maha hetkeks ning puhasta pea kõigest ärevast ning usu elu läheb paremaks ?
Ükspäev õhtu saates üks selgeltnägija ütles, et sul see kohtuvàrk lõppeb hästi, niiet loodame, et kõik läheb ikka hästi ja sul veits stressi vähem.✌?
Mis selgeltnägija ?
Täpselt ei tea, aga kui huvitab siis vaata eelmise reede saadet järgi 😀
Sul oleks vaja Facebookis Kogumispäeviku väljakutsega liituda! See grupp on motiveerinud tuhandeid eestlaseid säästma ja inimesed jagavad seal tarkusi rahaasjade planeerimiseks 🙂
Jep, stress it is! ?
Osta apteegi käsimüügist Relaxen Fortet, sul nii palju on rahhi arvel küll ? Närvisüsteemi toetav, lõõgastav, rahustav jne.
PS! Ja ära piitsuta ennast pidevalt, tee seda, mis hingele pai teeb (ära aind ebavajalikke asju osta! ?)
Ma olen ise samasugune.
Lapsele asjade ostmise koha pealt on mul ma arvan mu enda lapsepõlv mängus. Kui meil ei olnud ägedaid riideid, ega mänguasju. Esimese ratta sain ka siis kui ise tööle läksin peale keskkooli lõpetamist. Kuigi ma tean, et ka minu laps ei vaja neid, tunnen siiski, et ma tahan talle neid võimaldada.
Enda koha pealt, kuigi ei teeni meeletult palkka ja teen palju ületunde. Siis stress sellest, et enamus rahast läheb vaid söögile ja maksudele, tahaksin ka mina sellest rahast midagi materiaalset. Kuigi see mulle samuti hingeliselt midagi ei anna on see kuidagi asi mida ma tean, et ma olen ära teeninud sellest, kui ma teen 10 või 12 tundi päevas aegajalt tööd. Mis sest, et kuu lõpus hoiad peast kinni ja mõtled, et kas seda või teist oli vaja. Sel hetkel oli lihtsalt.
Nagu ma ennegi maininud olen. Enda muresid ei tasu teiste omadega võrrelda. Et teistel veel hullem, mis ma ikka kurdan.
Sest sama võib ka võtta rõõmude kohta. Kuskil on keegi, kellel on veel toredam, lõbusam ja parem. Ära sa parem proovigi naerda ja end hösti tunda, sest kellelgi teisel on parem.
Varem või hiljem saab kõik korda! ?
Mina, kui pikaaegne sinu blogi lugeja olen märganud, et viimase aja kirjutised polekski nagu sinu kirjutatud. Kuidagi muutunud. Ei tea kas stressiga seotud nt? Nagu sellised mehhaanilised või väljapressitud. Kuidagi mul tekkis nagu tõrge lugedes ja jätsin pooleli. Noh nagu võõras kirjutaks. Võibolla on minus asi muidugi ? Antud postitusega mõtsin, et ohh, Mallu on tagasi ilmunud.. selline vabalt kulgev, südamest tulnud. Ma ei mõtle nagu sisu, et stress ja kõik selline, vaid nagu ülesehitus või kontekst pole meeleheitlikukt pressitud nagu. Mul vist keeruliselt seletatud ?, aga tore, et tagasi oled ? Ja vastused sinu teema küsimustele on tegelikult tekstis sees olemas ?
ma saan aru, mida sa mõtled, et nagu ma päris enda tunnetest ja asjadest naljalt päriselt ei kirjuta, ei viitsi lihtsalt puid alla saada, et vot ise sa oledki loll ja seda ja teist 😀
Saan aru, mida RRZT mõtles, ja mitte seda. Lihtsalt punnitatud tekstid tunduvad viimasel ajal, ükskõik, millest need on.
No jah, mis ma öelda oskan, ega ma sinu tunnetele vastu vaielda ei saa.
No eks punnitades ei tulegi seda ehedat emotsiooni ja tundeid. Mallu mõte peab ka paika ?
Veider, mul mõnda aega olnud sama tunne lugedes?
Mul sama, et viimased rahad kulutan emotsiooni ajel tehtud.ostudele. Seda on kuskil seletatud ka miks inimesed nii teevad..
You are not alone..
Ja there there it`s okay..
Pss ilm ka.kehv olnud, see ehk ka aitab stressamisel kiiremini tekkida
Pats-pats, its okei. Vahepeal oleme samas paadis. Raha pole aga vaja osta igast paska. Nagu mikkkksss. Aga see on see, kuidas keegi stressis käitub. Jah, su mure pole suurim, kuskil on keegi siiski hullema seisuga, aga sinu jaoks on hull ja see on kõik mis sa teed, et äkki läheb paremaks. Mine sandikopikate eest Tenerifele manjatama, sest see aitab.
Ma kõikaeg mõtlen ime inimesed… endal “raha ei ole” aga ostavad igasugu kräppi kokku. 😀 Või mida see tähendab, et raha ei ole ala kui pangakontol langeb summa alla mingi summa siis see tähendab, et raha ei ole ja võib kulutada?
Olen olnud küll sellise asja küüsis, et kippusin ka oma “stressi” ravima ostlemisega aga pärast olin veel õnnetum. Võtsin ennast ise käsile ja nüüd nagu kaalun kõik asjad kümme korda läbi kas on vaja, kas pärast ka on vaja… jne jne . Ja kui ikka mitu kuud tunnen, et on vaja siis alles ostangi ja siini see täiega toimib. Ise tunnen, ennast kordades paremini kui varem.
No kui mul on 200€ ja ma ei tea täpselt, millal juurde ilmneb, siis kas on nutikaalu vaja 😀
Mul sõbranna andis hra nipi, kuidas mina šoppamist mõnikord kontrolli alla saan. Kui tunned, et midagi tahad siis võta endale nãdal või kui see raske on, nt 4 päeva mõtlemisaega ja kui siis peale 4 päeva ikka a la öösiti magada ei saa ja seda nii väga tahad , võid ära osta. Palju kordi minu peal töötanud nii, et tunnen peale seda aega, et ah tegelt pole ju vajagi.
Stressiostud ja asendustegevus on need märksõnad. Abi võib otsida professionaalidelt, aga kui oled tugev isik, saad ka ise hakkama enda distsiplineerimisega. Olin aastaid ise samas lõksus ja ehkki käin korralikul palgatööl, kulus kogu raha üsna mõttetutele ostudele, eriti hilpudele. Tütrel ei olnud lapseeas vist iial kahel päeval samad riided seljas, tohutu aeg läks aina uhkemate ja kallimate riiete kokku sebimisele (loomulikult tundide viisi soodukaid mööda kammides ostukeskuses või Stockmannis), siis 1-2 korda lapsega eputamisele ja seejärel edasimüügile. Seejuures olin enda arvates mega ostu-müügihai, sest suutsin need asjad tavaliselt ka kasuga edasi müüa. Ses osas rahaliselt oli pigem käive suur mitte kulu, aga aega kulutasin mitte tundides vaid aastates sellise eluviisi peale. Lõppes see tegelt sellega, et tõusin karjääriredelil, minust sai juht, aega poodlemiseks jäi väheks. Lisaks kasvas plika suureks ja ehkki kannab ka nüüd kalleid kaubamärke, kulub riideid varasemaga võrreldes väga vähe, kuna ta enam ei kasva ja kannab oma lemmikasju ikka aastaid mitte 1-2 korda ja ma mingi turustamisega enam 3 viimast aastat pole tegelenud. Tulemus – palju raha jääb alles, arvele on säästudena kogunenud korralik summa ja aega veedan perega kvaliteetselt – kino, teater, reisid, kui aega saame. Kui välja või reisile läheme, ei ole vaja sente veeretada ja see on tegelikult tõeline nauding. Mitte see, et ülepäeva Stockmannist kotitäie ebavajalike hilpudega välja tulla.
Mallukas – selle pika jutu kohta ütleks Ma, et Sa oled ju täitsa pesuehtne inimene 🙂 seda heas mõttes. Ja väga tubli oled, palju naised ei suudaks nii zonglöörida nagu Sina 🙂 Kõik me tüdineme aegajalt sellest multidaskingust ja parem ongi hingelt ära öelda mida tunned kui seesmiselt põleda – jagatud mure on ikka pool muret. Tubli oled igal juhul 🙂
Mia, hasti oeldud 🙂 toetan 100%
Jep, it’s ok! No vähemalt varsti on jälle möödas. Ja kehv ema sa kohe kindlasti ei ole, sest muidu ma olen ikka kohe ekstra kehv ?? Ja raha ja selle puudus ajab alati kettasse, sest et kui seda ka on, siis on sellega kohe mingi plaan ja seda jälle ei ole…
Sama. Need ostud on nagu millegi muu täitmiseks. Kunagi tegin megapalju emotsioonioste-isasse. Siis hakkasin ennast kontrollima rohkem. Aga ikka on nii hea tunne astuda poest välja midagi endale, paberkotis krõbisemas. Praegu üritan endalt laenatud raha vaikselt tagasi kôrvalkontole panna. Hakkasin vaikselt laste ja enda korralikke asju maha müüma. Millest välja kasvatud vms. Tee ka 1 insta müük vôi pane yaga.ee’sse. Saad reisi jaoks raha. Vahel tulebki lihtsalt ära minna.
Mul on rahaasjadega TÄPSELT sama. Kui raha on piisavalt siis nagu mingit tuhhi asjade ostmiseks/tellimiseks ei ole, aga kui hakkab vähemaks jääma siis järsku on KÕIKE vaja tellida ja osta jne….
Prioriteedid. Kirjuta üles. Sul kirjutamine tuleb hästi välja.
Tee nimekiri, asjadest mida tahad teha, mida on vaja teha kohe ja ostutnimekiri.
Ära osta samal päeval. Mõtle päev kaks ja vaata uuesti, kas on seda ikka vaja. Ei loe, et praegu soodukas. Ülehomme on ka arvatavasti.
Lastega võta päevas ùks aeg millal nendega tegeled ainult neile pühendudes. Siis ei teki süümekaid.
Tee kodus süüa. Ja söö korralikku toitu. Kui salatist kõhtu täis ei saa, siis tulebki pärast isu päts saia ära süüa. Ära jäta magustoidu jaoks ruumi, söö ühepajatoidust kõht täis. Ja tee paariks päevaks suur pott suppi vms. Et ei peaks iga päev vaeva nägema.
Ja sa oled õppinud kindlasti, et kõik ei lähe nii nagu plaanid. Ja see on OKEI. Tavaliselt mõni mure mille pärast stressad on lahendatav ühe telefonikõnega või poole tunni tööga.
See tuli nii õigel ajal! Mul on ka stressitase lihtsalt taevas ja siis lihtsalt nutad kodus lapsega võidu ??♀️, hakkad ostma mõttetuid asju ja ennast matma asjadesse, et mitte mõelda ja siis hakkad stressama et tegelikult ju oleks vaja raha hoida.. Moraal mis enamasti tuleb, et kuidas käituda v kuidas ennast sealt välja aidata, ei aita, tekitab ainult stressi juurde, et miks ma siis ei suuda ??♀️ tuleb vist lihtsalt selle aja möödumist oodata
Kogu seda kirjutist lugedes, arvan ,et peaksid ka vahelduseks kõigele, kellegi kohtusse kaebama ja nõudma paarkümmend kilo.
Virtuaalne patsutus, it’ s ok!
Meil sama seis, remont on lõpukorral, st visuaalselt juba on väga ilus ja vaja ainult nipet-näpet teha, aga nüüd tahaks kohe uut garderoobikappi ja diivanit ja lastetuppa nari ja 100 asja veel, aga lihtsalt raha selleks enam ei ole ja kuigi kõik seinad-põrandad jne on imeilusad, siis ma ei suuda ikka sest rõõmu tunda, sest noh, mööbel on vana. Isegi söögi osas tuleb nüüd natuke kokkuhoidlikum olla, sest just sai töömehele 3000€ makstud ja suurt kontole alles ei jäänudki ?
Ah ma niii tean, mida sa tunned. Ainult selle vahega, et mul pole isegi seda raha, et emotsioneeritult ostelda. Samas ma annan endale aru, et mul ongi raske aasta olnud- mehe pikaajaline kõrvalsuhe ja lahutus, kolme lapsega üksi hakkama saamine, maja ja sellega kaasnevad mured ja tööd, öine muretsemine et kas mul hommikul ikka auto läheb käima, et tööle minna, vaimselt raske töö, õhtune kojukulgemine elamisse, mille lapsed on paratamatult segi ajanud, poole ööni söögi vaaritamine, lastele talveriiete otsimine, kuigi pangakonto isegi ei võimalda. Pealetungiv pime sügis olukorda ei leevenda. Aga halleluuja, me ju elame ja saame hakkama!
Kuule, kalanägu (vihjan su tähtkujule)! Meil vist ongi hetkel mingi “appi ma olen vaene, ma maandan seda stressi nüüd uute asjadega” periood käsil. Mul on täpselt sama. Lisaks tuleb selle stressiga kaasa ka meeletu “hea” isu. Ei peagi magus olema, ka igasugused juustused pirukad lähevad hästi peale. Mul on veel lapsel kohe sünnipäev ka tulemas ja me oleme otsustanud, et suurelt kuskil mängutoas seda sel aastal ei pea, sest lihtsalt raha njeetu. Ma ei teagi, mis saab. elu aeg olen vaene vist 😀 Tunne on küll selline. Eile ka karjusin mehe peale iga väiksemagi asja pärast. Sest noh, stress. Ja keegi ei aita kaaa. Sest noh, keegi peaks ju täiskasvanud inimest ikkagi aitama, kui ta ei saa kõiki asju osta, mida ta tahab.
Elame üle. Läheb mööda. Seniks, pea vastu!
“Eile ka karjusin mehe peale iga väiksemagi asja pärast. Sest noh, stress. Ja keegi ei aita kaaa. Sest noh, keegi peaks ju täiskasvanud inimest ikkagi aitama, kui ta ei saa kõiki asju osta, mida ta tahab.” – see oli nyyd nali, eks? 🙂
Et sa ennast liiga sitasti ei tunneks, siis minuga täpselt sama lugu. Mida vähem raha käes on, seda rohkem ma mingit paska kokku ostan, kuigi sisimas tean, et tark oleks iga kopikas kuskile sukasäärde hoiule toppida, et pärast arvete maksmist kasvõi kuujagu tatra taha oleks. I guess it’s part of being a women ?♀️?♀️?♀️
Misasja sul ei olegi 20 tuhhi arvel nagu Igal ristiinimesel ??
ah ja, praegu on 19 990 😀
*patsutab* it’s okey! ?
Dopamiinisõltuvus, ei muud. Uue asja ostmisega (eriti kui veel nats otsida ja “jahtida” seda) tõuseb dopamoiini tase veres ja oi kui mõnus on siis olla. Kui aga asi käes, siis langeb ja siis on suva. Siis natukese aja pärast tahaks jälle uut asja, sest see tunne, dopamiini tõus on ju nii hea. Ja nii see ratas käib.
Stressiga tõuseb juba omakorda ka kortisooli tase ja kui vanasti tõusis see siis kui pidid karu eest ära jooksma või gorillaga kaklema, siis nüüd tõuseb kui arved on maksmata. Organism muidugi vana totu mõtleb ikka veel, et oi nii stressis olla, ilmselt käis kõva jooksmine ja siis tekib isu. Mida kiiremini energiat annab, seda parem. Hea kui see on banaan, mis viib ka veresuhkru üles kiiremini. Aga osadel on see rasvast nõretav mõnus moosisai. Mmm.. kortisooli tase kohe langeb ka natuke, sest oht sai läbi ja varusid saab täiendada.
Aga oh õudust, nüüd on veel juurde ka võetud ja kasvanud ei ole mitte arved, vaid ka kaal….ja stress/kortisool tõuseb..ja läheb jälle ringiga.
Viimasel ajal iga kord, kui veini jood piltidel ja räägid, et lähed peole ja jood jne.. Ja siis järgmine postitus on, et sa ei suuda rinnaga toitmist lõpetada.. Puhtalt uudishimust, et kas sa siis nendel päevadel ei anna rinda või savilt jood ja tissitad? 😀
Pls mitte üleolevalt lahmata nüüd, lihtsalt saan ka siis targemaks, et äkki on normaalne tissitamise kõrvalt veini lürpida ??♀️
Pumpan välja + kasutan seda pudeli valmispiima.
Oleneb palju veini jood. Olles old to doonor. Öeldi mulle et võid rahulikult õhtul klassi veini juua ja hommikul, öö jooksul kogunenud, piima välja pumbata ning doonoripiima hulka lisada.
Olles old to doonor?
Stress on jah. Ja halvad harjumused, mis stressi võimendavad. Ja stress jällegi võimendab halbu harjumusi. Tegelikult on sellest ringist võimalik välja saada, aga see eeldab a) täielikku pikemaajalist katastroofi või b) teadlikku harjumuste muutmist. Ma olen a läbi teinud, kui abikaasa kaks aastat peaaegu töötu oli, saime rahaga ümberkäimise suhtes palju targemaks, aga sellist muretsemist ja närutamist ei soovi vaenlasele ka. Kui ma selle perioodi lõpus üheeuropäeval Humanasse läksin ja endale viie (5) euro eest viis riideeset ostsin, oli selline süütunne, et… Uhh.
Harjumuste muutmine käib nii, et hakka ühest asjast korraga peale ja tee seda, hambad ristis, vähemalt kuu aega järjest. Näiteks tahad perega rohkem aega koos veeta? Tekitage mingi kindel aeg toredateks ühistegevusteks, mida saab iga päev teha. Olgu see siis jalutamine, lauamängud, üheskoos söögitegemine või mis iganes, mida te kõik kogu perega naudite (no Marta vast veel palju lauamänge ei mängi, aga küll ta hakkab), ja hakake Kardoga mõlemad sellest täiesti kindlalt kinni pidama. Jah, see aeg võib natuke siia-sinna nihkuda, eriti kuni lapsed ei ole veel harjunud, et näiteks kohe pärast õhtusööki tehakse iga päev midagi lahedat, aga kui nad kord suuremad on, siis nad mäletavad seda erilist aega päevast tänulikult. Päriselt ka. Siis jääb vähemaks süütunne, et rabad tööd teha, kui samal ajal peaksid olema lastega, saad oma päeva paremini planeerida – sest kella poole seitsme ja kaheksa vahel õhtul EI SAA minna sõbrannaga restosse ega kedagi pildistama, see on Pereaeg -, õnnestub tempot maha võtta jne. Ühtlasi on see hea harjutus Mari kooliajaks, kus teil hakkab paratamatult olema väga paikapandud päevakava. Või sea endale iga nädala ostude limit. Või ooteaeg iga uue mittehädavajaliku (hädavajalik on lapsele uued kummikud, kui on olnud pikem kuivaperiood ja jalg selle aja sees ootamatult väga palju kasvanud, nutikell ei ole hädavajalik) ostu puhul, näiteks kolm päeva, mil Sa üldse selle teemaga ei tegele, kolme päeva pärast vaatad, kas ikka on väga vaja just seda asja osta. Aga arvesta, et harjumuste muutmine on väga raske. Usun, et siiski vähem raske kui katastroofist läbitulek.
Jõudu Sulle!
Ma nimetan seda turvatundega vooderdamiseks …ehk siis see olukord kus ko mpenseerid oma sisemist rahutust asjadega ja või toiduga. Ostmine, rämpsu söömine tuleb just siis teemasse kui sisemine tasakaal lõõb laineid. Alustuseks tee üks suur kalli endale, leia rohkem projekte mis sind päriselt kõnetab, tee rohkem beebidega/peredega pilte jne. See tunne on mõõduv.
Ma hakkasin nii naerma selle poole kirde saia peale. Ma just jõhverdasin nutellaga 7 viilu kirdesaia ja tahaks veel. VEEL!!! Lisaks hakkan ma saama emapalka detsembris ja mingil veidral põhjusel kulutan viimast raha endale riiete ostmisele. Oeh. Anyways, sa poel ainus!
Ma olen rahaasjades täpselt samasugune ? Ma tean, et ma ei saa kulutad raha igasugustele teiste jaoks suht mõtetutele asjadele aga sellel hetkel tundub, et just sellest asjast on nii suur puudus, et sure või maha ja enda pereliikmetele tahaksin koguaeg kõiki asju osta samas endal raha arvel ainult söögi jaoks. Lõpuks ongi nii, et ostan ära ja siis masetsen kodus, et raha pole ?
Tead, ma olen vaga palju sarnane. Ma ei tee vaga oste, seda kull aga halbu otsuseid kus ma rahaliselt kaotan, et keegi teine saaks mida tahaks – seda teen palju.
Lisaks tunnen täieliku stressi, sest tunnen et mina pean tegema seda ja teist ja kolmandat ja minu teine pool, teeb juba mis t saab ja tema rohkem ei saa, järelikult pean mina – see on kohutav pinge peal. Ma saan aru, sa ei ole ainuke!
Eks me kõik oleme mingil määral sarnased, kahju, et mõnikord minumoodi lollakad kaaa ?
I know the feeling…
Kui kõik kuhjub üle pea aga samas miskit nii hullu pole, et teistele tunduks maailmalõpp.. kuid endale ju tundub. Vahest tahaks kerra tõmmata ja teki all omaette tihkuda…
Siis mugidki end absull lõhki kõigest ja tekivad süümekad et no kas pidin w..ohh jhh..
Hea öelda teistel,et läheb üle eksju.. Sellistel hetkel ei tundu, et läheks üle..
Muud pole öelda kui..
Stay strong..
tänks, üritan 😀
Kohati loeks nagu enda kohta. Mul vahepeal kõik ok. Ja siis ka tahak kõiki asju, kuigi endal raha ei ole. Ja ostan asju…lihtsalt sellepärast, et osta.
Hetkelgi olen juba 4h diivanil pikutanud, sest ma tunnen, et stress tahab mu maha murda. Ma lihtsalt ei jaksa, ei taha ja ei saa.
Veinist ka ära ei ütleks ? .
Mul on sama tunne, et stress murrab maha, aga selle asemel olen ma saanud u 10 töömeili, kirjutanud selle blogiposti ja käinud poes ja postkontoris ja tited aeda viinud ja süüa toonud. Aga ikka 47474746 asja veel teha ja tekib selline tunne, et jooksen nagu orav rattas, aga milleks. VALMIS nagunii ei saa. Lisaks on maja ka jälle nagu perseauk. FUUKKKK.
Mul ka elamine ikka väga jube. Otsustasin eelmine nädal suure hurraga remonti veits teha… aga nüûd tuleks see ära ka lõpetada :/ .
Elasin vahepeal 5 kuud lapsega Hiiumaal. Mul oli NIiiii hea. Viitsisin ja jaksasin ja tegi . Aga noh. 😀 mees ja laps ei olnud sellega eriti rahul ja nüüd pean jälle siin linnas kopitama.
Aga nagu mulle kunagi öeldi ” Korras tuba näitab elamata elu ” . Üritan ennast nüüd vähemalt sellega kuidagi lohutada.
Mul oleks nagu pommmmm siin plahvatanud, i die!
Sügismasendus on minul sellr asja nimi. Vaatan ringi: kes läks saja esimest kraadi ülikooli tudeerima, kes läks trenni, kes uue ja uhke töökoha või kodu. Mul tunne, et aga mina. Sees sama raske tunne nagu Sa just kirjeldasid. Tahaks lastega parem olla, aga no algas jälle haigusteperiood ja nad kõik kodus ja hetkegi pole oma rahu ja vaikuse aega. Siis söön valesid asju, sest aega pole ja kurvastan kui peeglisse vaatan. Laps lõhkus just 3k vana tel ekraani ära ja parandus on 121€ :'( mida selle raha eest kõike targemat oleks saanud (kahele lapsele nt Kuoma saapad) jne.
Enivei, mul ka see tunne, et nii raske on olla ning miski ei rõõmusta ja reisiraha 6le pereliikmele ka ei ole. Olgu öeldud, et polegi soojal maal käinud, sest alati tundub pere jaoks miski vajalikum. Issand , sel jutul pole otsa ega äärt!
Pikk pai ja kslli Sulle , see tunne, et kõik on pekkis, läheb mööda.
See raha kulutamine, kui seda enam pole on ka minul probleemiks. Mida vähemaks seda jääb, seda suurem vajadus mingit paska osta. Enamasti juhtub see ka siis, kui ma olen mega väsinud. Et nagu ma näeks end kõrvalt ja ei suuda enda peatada?♀️
Ühesõnaga, juhtub ka parimates peredes.
Väike emotsioonidelaviin ja halamine on tervislik, ei saa kõike jama endas ka hoida, sest need negatiivsed asjad hakkavad kasvama ja lõpuks toimub plahvatus.
Tore, et ma vähemalt ainukene ei ole. Aga nagu see pole alati niii, lihtsalt viimsel ajal täiiiega pressib peale.