0
AVALDAN ARVAMUST JUMALAITA

vähem hala, sõbrad!

26. jaanuar 2020

Okei okei, loomulikult on mu iseloom imelisest kaugel mitmetel erinevatel põhjustel. Ma tean ise kenasti, et ma võin olla kannatamatu, ei tee kunagi midagi lõpuni, usun kõike, olen lapsik, ütlen, enne kui mõtlen ja sada miljon muud pisiasja veel, mis mind just alati parimaks inimeseks ei tee, kelle kõrval tsillida.

Muidugi eks aeg ole ka minusugust mutti vorminud siit ja sealt, et noh natukene arengut ma umbes viimase 10 aastaga näen, et mul on veel lootust, et ma vaikselt õpin ka suud kinni hoidma ja selle õppisin ka ära, kuhu auku pesuloputusvahend käib, niiet ma ennustan endale järgneva kümne aasta jooksul suurt arengut. Ühel päeval saan ma ehk isegi teada, mis on “korrektne” viis nõudepesumasinat täita.

Ja no olen, mis ma olen, aga te ei kujuta ette, kui tänulik ma olen selle sama omaduse eest, mida mulle aina ninale visatakse. Et on alles pohhuist. Palun vaadake ümbeeringi – inimesed mõtlevad üle, langevad masendusse, hoolivad liialt teiste arvamusest, otsivad endas vigu, analüüsivad iga pisiasja ja on selle tulemusel endaga jumala pees. Ma räägin siin enda lähedastest sõpradest, kui ka täitsa võõrastest internetis. Ja ma SAAN ARU, mida nad tunnevad ja miks nad tunnevad… aga seda ainult teoreetiliselt. Sest tegelikult mõtlen ma oma peas, et eeee, kuidas see saab suur probleem olla? Miks see sind huvitab? Ja ma tõesti ei suudagi oma pähe mahutada, et kuidas on jessake mulle nii halastanud, et mind päriselt ka ei huvita need väiksed suvalised olmeasjad elus ja teised võivad ennast hulluks mõelda. Kummal lihtsam elada on?

Ega ma päris seest surnud ka ei ole, minulgi on oma hetki, kus ma kassin ikka südamest ja täiel raual. Tunnen, et ma teen kõike valesti ja kõik on lihtsalt… vale. Aga need tunded kaovad üldiselt päeva-paariga ja ma saan tagasi minna oma vana-hea “ah, on kuidas on” suhtumise peale. Sest minu loogika on lihtne: ma kas lepin, või pean midagi muutma. Kui muuta ei taha, siis tuleb leppida ja kui leppida ei taha, tuleb midagi muuta. See kehtib muidugi nende probleemidega, mida ma ise tunnen, et mul on. Need, mida teised, võõrad inimesed netis arvavad, on enamasti minu jaoks täitsa selline… Okei, ma ei saa öelda, et ma loen ja üldse ei huvita, aga pigem on see lihtsalt selline ebameeldiv tunne, et kui keegi tuleks ja ütleks sulle tänaval “persevest oled!”. Et jääd sinna lolli näoga vahtima, et mis just juhtus, meeldiv ei ole, aga siis mõtled, et nojah, issanda loomaaed on lai ja mis ma sinna ikka teha saan, et ma mingile hullule ette jäin. Elan aga edasi.

Ja mul on päriselt kurb vaadata, et inimesed lasevad ennast tuttavate ja võõraste arvamusest mõjutada. Isegi Paljas Porgand kirjutas täna postituse, kuidas ta on aastaid oma keha armastamisega võidelnud, sest see ei ole täpselt selline, nagu teistel instapiffidel. Ma ei tea, ma muidugi teisi trenniinimesi üldse ei jälgi, seega minu meelest on ta alati ilus ja särav ja vormis, et tundub absurdne mõeldagi, et sellise välimusega inimene üldse kunagi vähemat endast peegli ees mõtleb kui:

Jah, ma olen ka naine ja muidugi ma vahepeal halan peegli ees, et ma koosnen 90% voltidest, aga siin on jälle need vanad head kaks varianti. Lepid või teed midagi. Ma 90% lepin ja 10% teen midagi ja elan ikka rõõmsalt edasi, ise väga hästi teades, et on miljoneid ja miljoneid fitimaid ja ilusamaid naisi kui mina. Aga mis mul nendest? Enamik meist võiks ennast põlema panna, kui selle külje pealt mõelda, et “minust on paremaid”. Reaalselt enamikest meist on kuskil paremaid ja ilusamaid jne. Et… mis siis? Las nad olla. Nii kaua, kuni inimesed päris ristimärki ette ei löö, kui sa neist möödud, on vast fain siin maamunal koperdada. Et kui ma võrdlen enda keha Porxi omaga, siis ma kaotan pika puuga. AGA kui ma võrdlen ennast mõnega sealt saatest, kus nad 300 kilo on ja ennast toika otsas oleva kaltsuga pesema peavad, siis ma ju võidan!

Seega, minu soovitus kõikidele ebakindlatele naistele: kui sa nii hirmsasti tahad ennast kellegagi võrrelda, siis vali keegi, kellest sa ilusam oled. Niimoodi ei saa seda mängu kunagi kaotada, haha ?

Mis teemad meil viimasel ajal veel sõpradega olnud on. Nt lapsevanemaks olemine – väga keeruline teema, mida teistega arutada, sest keegi ei taha ju sellel alal ennast läbikukkununa tunda. Me kõik tahame oma lastele parimat ja kui keegi seda kahtluse alla seab, süttib enamasti naisel sees leek ja ratsionaalne arutelu ei pruugi just parimini välja tulla. Aga eriti nadi lugu on, kui sa ISE seda kahtluse alla sead. Kunagi üks sõbranna rääkis mulle, et tunneb ennast kehva emana, sest kui lapsed teda üle piiri ajavad, siis ta läheb nende peale jumala närvi. Ise vaatas mind sellise näoga, nagu ta oleks just öelnud, et ta lapsed iga täiskuuöö ujumisprillideks muutuksid või midagi muud uskumatut.

Nagu… bitch please, kas on vanemaid, kes EI lähe oma laste peale närvi? Oi jumal, kus ma vahel laste peale käratan, eriti kui on kiire ja närvid pingul ja näiteks niisama kehv päev selja taga. Ma olen lihtsalt Mariga vaielnud ja jonninud nagu väike laps, ma olen mölisedes ja häält tõstes üritanud teda sundima tegema asju, mida mina tahan, et ta teeks jne.

*jumala sidebar, et isegi seda lõiku kirjutades pidin ma Marile ähvarduse viskama, et kui ta oma igavest “pissu, kaka, pepu” juttu ei jäta, mis talle miskipärast hüsteeriliselt nalja pakub (ilmselt tulevane plankton ?) siis ei võta ma teda Oasisesse kaasa*

Jah, ma olen täiskasvanud inimene ja ma tean, et lastele tuleb mõnikord kavalusega läheneda ja see aitab palju paremini kui mölisemine. Ja ma tean, et ma ei tohiks anda katteta lubadusi, kui me mõlemad nagunii teame, et ta saab Oasisesse kaasa tulla (kuigi ta tõesti lõpetas selle debiilse jutu ära, pean au andma ?). Et kuhu ma tahan jõuda – ma TEAN väga palju asju, mida ma valesti teen ja ma isegi tean, kuidas neid õigesti teha, aga sellgipoolest läheb vahepeal lappama ja ma lähen närvi ja tunnen ennast kehva emana ja nean ennast maapõhja, et ma ei suutnud täiskasvanunud inimesena ise see targem olla. Et nad on ju ainult lapsed. Blaaa blaaa blaaa. Kas on ühtegi ema, kes KUNAGI seda tundnud ja mõelnud ei ole?

Kui te kõik nüüd noogutasite kaasa, et jaa, on küll selliseid momente olnud, siis palun väga. Maailmas on miljoneid emasid, kes elavad kõik erinevates kodudes ja erinevaid elusid, aga võid kindel olla, et samal ajal, kui sinu lapsuke hommikul tõusta ei soovi, ennast kuskil maas rullib ja röögib, õele/vennale piki pead annab, siis kuskil on veel miljon ema, kes samal ajal hullupilguga tühjusesse vaatab ja mõtleb, et issand, kas ainult minu lapsed on sellised.

Ei, sõbrakesed, ei ole!

busted, samal ajal kui jama kokku keerab. isssaaaand, kas ma ainuke, kelle lapsed nii teevad vääää… (ei ole).

Ühesõnaga olen ma võtnud universaalse suhtumise kõikidesse oma “puudujääkidesse” olgu nad jutumärkides või mitte. Ma olen nendega rahu teinud. Ma ei pea olema alati parim, alati ilusaim, alati adekvaatne, alati, alati, alati. Miks? Kelle jaoks? Ma TEAN, et ma võiks olla parem, aga mul on pohui, sest ma olen õnnelik, pere on õnnelik, lapsed on õnnelikud.

Ja mitte keegi ei ole ikka veel minu möödudes ristimärki ette löönud.

Niiet PALUN, piips. Ärge olge endaga nii karmid. Keda huvitab. Mind igatahes mitte, olgu te millised tahes, mu meelest te normid!

Loe ka neid postitusi!

Kommentaarid puuduvad

Jäta kommentaar