mõnikord asjad lihtsalt juhtuvad

Te olete näinud kunagi telekast seda hoardite saadet, kus inimesed elavad täistuubitud majades, ise ka ei tea, mis alumistes kihtides on ja liikuda pole võimalik? Kui jah, siis olete raudselt mõelnud, et issand, kuidas see niimoodi läks, kuidas nad seal nõnda elada saavad? Oot, ma otsin kohe netist mõne näite:

slate.com

Mina igatahes olen näinud ja olen mõenud, aga nüüd ma siis tean vastust. Nad ilmselt suunavad oma koristusenergia mõnda teise ruumi ja siis mõni tuba läheb max lappama. Sest noh, mu elutuba on selline:

Ja Kardo arvutituba SELLINE:

Nagu ma iga mõne aja tagant ahastades koristan selle Kardoga ära ja siis neli sekundit hiljem on see jälle selline. Ehk siis peseme pesu ära, viskame kuskile sinna hunnikusse ja … sinna ta jääb. Mul üleval magamistoas võrevoodis ka samasugune hunnik, aga noh vähemalt magamistuba näeb ikka viisakas välja, sest ülejäänud on võrdlemisi korras. Ainult see kõrguv riidehunnik on häiriv.

Üldse ma vist lõhestunud isiksus, sest üks osa minust on üks räpane hoarder, kes ei viitsi midagi ära koristada, jätab asjad vedelema, pühib t-särgi sisse laste tatiseid ninasid, sest ei viitsi salfakat tuua ja lükkab sodi diivani alla, sest siis ei astu sellele vähemalt peale. Teine osa minust tahaks, et mul oleks hästi vähe asju ja need harvad korrad, kui kõik ON korras, siis käin ma kasvõi  hambaharjaga mööda nurki, et kõik ikka 100% puhas oleks.

Võib-olla selle pärast asjad tegemata jäävadki. Sest ma vaatan neid hunnikuid ja mõtlen, et voh, ma sorteerin nad ilusasti ära, teen pildid ja panen nt instasse müüki, sest raha on ju ka nagu veidi tarvis ja ma niigi 90% ajast annan oma kõik asjad tasuta MTÜ garderoobile, et ehk pole patt teinekord neid müüa ka. Selle jaoks peaks ma neid aga ikka viisakamalt sättima ja no pildistama ja üles panema ja saatma ja nii kaua kuni mul seda jõudu sees pole, siis need kuhjad kasvavad ja kasvavad ja kasvavad, kuni ma lõpuks enam ei suuda, võtan kaks prügikotti, topin need asju täis ja kutsun MTÜ garderoobi järele. Eks näis, kumba ma seekord teha viitsin, sest MIDAGI ma ju tegema pean, see on fakt. Elu näitab.

Jumal, anna mulle jõudu sellega tegeleda. Ma olen juba selline laisk lohe, et vaatan kuhjuvate asjade peale ja mõtlen: ah, homme aega on.

Veits teisel teemal, kuidas asjad juhtuvad: ma nimelt ostsin meile 1.01.20-14.02.20 piletid Tenerifele ära! Halleluuja, ma olen niiii-iiii põnevil, te ei kujuta ette ka. Lugesin eile lõpuks Olavi kirjutatud “Minu Tenerife” läbi ja see on reaalselt see, miks mul see mõte selleks talveks Tenerifele minna tuli. Lihtsalt lugesin ja kõik oli nii tuttav ja mõnus ja… Ma ei tea, ma ei oska seda seletada. Tenerifel on minu jaoks see MISKI. Igatahes müüsin ma maha mõlemad neerud ja parema võrkkesta ja piletid on mu emailil ootamas. Ehk siis beebi1 (Kristina oma), siis Marta sünna, siis beebi2 (Maarja oma) jõulud, vanaaastaõhtu ja ongi käeees!

Muuseas, ma tahtsin KOHE minna, aga ma lubasin sõprade sünnitusi pildistada, et ma siis hea inimesena ootan need väiksed pudinad ära ❤️

Igatahes, kuhu ma jõuda tahtsin: mu sõber Tenekalt leidis meile koha ka. Bronnis ära, ütles, et 100% kindel. Ja kui mul piletid bronnitud said, kirjutas, et kuuuleeee…. upsss… Ikkagi ei saa seda korterit. Ma poolhüsteeriliselt otsisin pool ööd uut ööbimiskohta, aga midagi nagu idekat ei leidnud. Hommikul kirjutas Arlek, et leidis meile juba uue koha, mis esiteks 900€ odavam, internetiga ja veel ilusam, kui eelmine! Milline vedamine, jeee! Näete: see. Los Gigantese kesklinnas kohe, nii et saame seekord täitsa elu sees olla, eelmine kord olime sellises eriti vaikses kohakeses (kuigi lähedal, autoga ala 10 mintsa).

No ja eile ma olin nii põnevil, et selle asemel, et koristada, tõmbasin ma endale uuesti duolingo ja hakkasin oma haledat hispaania keelt täiendama. Me gustaría saber un poco de español para hacer la vida más fácil (ma just google translatesin selle, haha, ma ise oskan ainult Olaaa ja como sa va öelda. Ja seda et Kardo on hombre ja ma olen la mujer. Aga no veits üritan selle duolingoga veel jamada, eks näis, kaua viitsin.

Ega mul midagi muud rääkida polegi, niisama viin teid siin vahelduseks oma eluga kurssi, et mitte ainult teleturgu mängida ja tooteid tutvustada. Üldse tihti on mul tunne, et oh, sellest võiks kirjutada, aga siis tuleb kohe mõte, et ah, who cares, mis mul täna turul juhtus. Või keda huvitaaab, mida ma sellest või tollest arvan. Ehk siis need kõik asjad jäävad kirjutamata, aga kui teil on mõte, et millest ma rääkida võiks ja vannute ema-isa surma nimel, et sellest ka lugeda viitsite, siis eks ma kirjutan ka! Lo prometo!