0
KURB ON OLLA

avita, jumal, ainult avita!

6. jaanuar 2020

Mul on nii rõve tunne sees. Ma tean, et kunagi lappan oma blogi läbi ja mõtlen, et oota, mida ma 2020 aasta jaanuaris üldse halasin ja ei oma sellest ajast mitte mingit mälestust, ehk siis jah, ma ei hakka siin oma muresid otsast lõpuni detailidena lahkama, aga sellegipoolest tahaks natukene kirja panna, et kasvõi oma peas asju läbi mõelda.

Ei miskit muud, kui sõprused, emotsioonid, valesti mõistmised ja arusaamisprobleemid. Mulle ei meeldi inimestega tülitseda ja ma olen alati selline inimene, et tahan asjad läbi rääkida, mitte õhku rippuma jätta. Ehk selle pärast, et kui ma ise laps/tiinekas/täiskasvanuea alguses olin, siis olid emaga pidevalt mingid solvumised ja naginad, mis läksid alati samas taktis: tüli, solvunult vaikimine ja siis edasi suhtlemine, nagu midagi poleks olnud. Mul oli raske sellega leppida, sest kuigi ma unustan ja andestan kergesti, eeldab see siiski mingil määral probleemide läbi rääkimist. Muidu jäävad need nagu okkad hinge ja söövad hiljem seest. Ja jumal teab, kui palju me oleme emaga sama asja üle vaielnud, sest me pole ühelgi eelmisel korral suutnud neid inimlikult läbi rääkida.

Samas on “läbi rääkimine” salakaval asi, sest mõlemal on ikka oma vaatenurgad ja mõtted, mida teisega jagades võib alati juhtuda nii, et teine sinust valesti aru saab, su sõnadele valesid tähendusi paneb või lihtlabaselt ei usu. Ja siis proovi see sasipundar lahti arutada, kui ise ka ei tea, kuidas seda teha või kas seda üldse tegema peaks.

Mis oleks teie arust need asjad, mille kohta teie ütleksite, et kõik, see ei ole minu jaoks sõprus ja mina tõmban siin joone? Mul on seda alati väga raske teha. Ma olen alati naljaga öelnud, et jumal tänatud, et Kardo mind ei peksa, sest ma olen enda tüübilt selline, et otsin ikka teisele alati vabandusi ja põhjendusi ja üldse kipun ma inimestest alati head mäletama ja lootma. Sama on sõprusega. Et ma tahaks mõelda endast, kui arusaavast inimesest. Muidugi mul on hetki, kus emotsioon keeb üle ja hakkan üle mõtlema, aga üldiselt olen ma üsna cool igasugustele “tagarääkimistele” ja muudele vimkadele, sest no, kes seda mõnikord ei teeks? We all fu*k up sometimes. Ja ainuke, mida mul vaja on, on see, et teine ütleks mulle, et jah. Tõstan käed, panin veits puusse ja palun vabandust. Aga kui selle asemel saan pmst teada, et olen üldse ise probleemis süüdi, siis …siis mul on raske andestada.

Ärge nüüd arvake, et ma ei suudaks seda uskuda, et ma ise süüdi olen. Ma olen VÄGA TIHTI ise süüdi ja ma olen selle võimalusega alati arvestanud. Õnneks on mul täie mõistuse juures ja ratsionaalseid inimesi, kelle käest ma saan nõu küsida ja kelle arvamust ma usaldan ja kui nemad ka ütlevad, et ma ei ole süüdi, siis ma tõesti tahaks seda ise ka uskuda. Seda enam hämmastab, et vastupidine arvamus kuskil kellegi peas valmis keenud on.

Hala lõpuks – mulle eiiiii meeldi kellegagi tülitseda või vaielda, ma lausa jälestan seda. Eriti kui tegu on oma inimesega. Saaks see asi ainult ükskord normaalse lahenduse…

Loe ka neid postitusi!

Kommentaarid puuduvad

Jäta kommentaar