Aaaaah, mul oli niii õudne öö, et ma lausa pean halama tulema. Kuigi mu õudused hakkasid veits varem kui tänane öö, haha. Alates mu viimasest postitusest, kus ma rääkisin RPA’st on Martal tekkinud imeline komme: kui ma magan tema kõrval, siis ta peab saama tissi 100% ajast. Kui mina pakun lutti, hakkab ta nutma ja ei võta seda. Ei sobi ka piima või vee pakkumine tassist. Ainult mina.
Ja see ei ole isegi öösel. Isegi päeval, iga kord kui ta mind märkab, tuleb ta minu juurde, ronib sülle, kisub mu pluusi alla, võtab “paar lonksu” ja läheb jälle edasi. Et ma ei usu, et ta sealt niimoodi üldse midagi saabki enam, sest ta teeb seda KOGU AEG. Ma reaalselt arvan, et ta ronib mulle umbes 40 korda päevas rinnale.
Samas kui mind ei ole, siis on tal jumala fine Kardoga olla ja ei tee üldse teist nägugi, et iga viie mindi tagant piima ei saa.
Ma lihtsalt ei saa aru, mis toimub… Mul ei ole teoorias rinnaga toitmise vastu midagi, aga see oli viimastel aegadel juba niii vähene ja ta ei tahtnud seda enam peaaegu üldse, sest ta sööb ju kõike ja joob kenasti vett tassist ja on juba “suur inimene”, aga midagi on temas viimasel ajal muutunud ja see tõesti ajab mind juba hulluks.
Näiteks tänane öö. Ma olin 00.00-06.00 konkreetselt sundasendis just seda pidi, mispidi ta keerata tahtis, sest ma pidin lebama tiss teise inimese suus. Mul oli juba lõpuks selline tunne, nagu ta hõõruks mu boobi lihtsalt liivapaberiga, õuuuuudne. Ja et asja paremaks teha, kraabib ta käega mu vaba tissi ja kõri. Just in case…
Reaalselt selline tunne on, et kui põrgu on olemas, siis ma olen iga öö selle väravatel. Krampis, ebamugavalt, keegi kratsib sind kuskilt.
Ma muudkui korrutan endale, et it’s fine, ta tahab lähedust ja armastab mind ja kes olen mina, kui ma talle seda ei paku. Aga no jumala haud, samal ajal ma lihtsalt suren seest, sest see on nii ebamugav. Ja siis mõtlen jälle, et issand, mis inimene ma olen. Enda ebamugavuse pärast keelan lapsele pmst ema lähedust või midagi, et tõepoolest, tere talv, kus on nüüd siin hea ema välja karanud, eks. Et ma PEAN selle ära kannatama, aga samas see muudab mind juba nii närviliseks, et mul hakkab juba silm tõmblema, kui ma jälle näen teda minu poole vaarumas, ise “TSSSS!” kisades.
No ja täna hommikul ma enam ei suutnud, lükkasin Kardo Marta külje alla ja tulin elutuppa magama. Aga ega selles suhtes seal kus on, sinna tuleb juurde. Järgnevad kaks tundi ahistasid mind kaks kärbest. Nad küll piima ei soovinud, küll aga soovisid nad mu näo ümber piniseda, mulle põsele langeda ja käsi kokku hõõruda,ja iga sekund sellest ööst ja hommikust muutis mind 7 aastat vanemaks ja 9 protsenti rohkem närvihaigeks.
Ehk siis nüüd siin ma olen. 467364 aastane ja 75546% närvihaige. Ma olen lihtsalt ON THE EDGE! Palun mu tissid rahule jätta, ma niiiiiiii palun! Nagu ma oleks valmis kõik andma, kui keegi lihtsalt ei näpiks ja kraabiks ja imeks ja puudutaks mu tisse enam mitte iial. Reaalselt ma ei saa aru kuidas ma iial suudaksin oma boobse vaadata muud moodi, kui kahe suvalist piimapakki, mida kolm inimest aastaid solgutanud on ?♀️ Tahaks nad lihtsalt kappi panna ja elu lõpuni rahule jätta…
AGA SAMAS, meenutage nüüd mu viimase aja uut “hobi” vaadata surnud ja surevate laste lugusid instagrammis. Selle nurga alt vaadates võiksin ma vait olla ja lihtsalt hinnata seda, et mul üldse on terve laps, kes tahab mu lähedust ja mida ma üldse vingun, eks?
Ehk siis jah. Ma olen lihtsalt niii done with everything täna… NIII DONE! Kuigi samas need hetked on nii nunnukad, kui ta tõmbab ennast sülle kerra ja lihtsalt joob piima ja vahib mulle silmaauku. Tõesti on väga nummid. Aga kahjuks see on 1% ajast ja ülejäänud 99% ajast ta lihtsalt üritab imetamise ajal mu nibu maha närida, küüntega mu kaelaveene läbi kraapida ja samal ajal rapsib täiega peaga ringi vahtida, ise hammastega samal ajal kinni hoides.
SO DONE. Imetamisest ja sellest, et ma nii sitane ja isekas ema olen. (ok, ma täna päriselt ei ole imekombel kuskilt sitane, lihtsalt siunan ennast). Tahaks nutta nats. Aga ei saa, ma pean imetama minema obv….
puhkepaus rannas
Kommentaarid puuduvad