Okei okei, loomulikult on mu iseloom imelisest kaugel mitmetel erinevatel põhjustel. Ma tean ise kenasti, et ma võin olla kannatamatu, ei tee kunagi midagi lõpuni, usun kõike, olen lapsik, ütlen, enne kui mõtlen ja sada miljon muud pisiasja veel, mis mind just alati parimaks inimeseks ei tee, kelle kõrval tsillida.
Muidugi eks aeg ole ka minusugust mutti vorminud siit ja sealt, et noh natukene arengut ma umbes viimase 10 aastaga näen, et mul on veel lootust, et ma vaikselt õpin ka suud kinni hoidma ja selle õppisin ka ära, kuhu auku pesuloputusvahend käib, niiet ma ennustan endale järgneva kümne aasta jooksul suurt arengut. Ühel päeval saan ma ehk isegi teada, mis on “korrektne” viis nõudepesumasinat täita.
Ja no olen, mis ma olen, aga te ei kujuta ette, kui tänulik ma olen selle sama omaduse eest, mida mulle aina ninale visatakse. Et on alles pohhuist. Palun vaadake ümbeeringi – inimesed mõtlevad üle, langevad masendusse, hoolivad liialt teiste arvamusest, otsivad endas vigu, analüüsivad iga pisiasja ja on selle tulemusel endaga jumala pees. Ma räägin siin enda lähedastest sõpradest, kui ka täitsa võõrastest internetis. Ja ma SAAN ARU, mida nad tunnevad ja miks nad tunnevad… aga seda ainult teoreetiliselt. Sest tegelikult mõtlen ma oma peas, et eeee, kuidas see saab suur probleem olla? Miks see sind huvitab? Ja ma tõesti ei suudagi oma pähe mahutada, et kuidas on jessake mulle nii halastanud, et mind päriselt ka ei huvita need väiksed suvalised olmeasjad elus ja teised võivad ennast hulluks mõelda. Kummal lihtsam elada on?
Ega ma päris seest surnud ka ei ole, minulgi on oma hetki, kus ma kassin ikka südamest ja täiel raual. Tunnen, et ma teen kõike valesti ja kõik on lihtsalt… vale. Aga need tunded kaovad üldiselt päeva-paariga ja ma saan tagasi minna oma vana-hea “ah, on kuidas on” suhtumise peale. Sest minu loogika on lihtne: ma kas lepin, või pean midagi muutma. Kui muuta ei taha, siis tuleb leppida ja kui leppida ei taha, tuleb midagi muuta. See kehtib muidugi nende probleemidega, mida ma ise tunnen, et mul on. Need, mida teised, võõrad inimesed netis arvavad, on enamasti minu jaoks täitsa selline… Okei, ma ei saa öelda, et ma loen ja üldse ei huvita, aga pigem on see lihtsalt selline ebameeldiv tunne, et kui keegi tuleks ja ütleks sulle tänaval “persevest oled!”. Et jääd sinna lolli näoga vahtima, et mis just juhtus, meeldiv ei ole, aga siis mõtled, et nojah, issanda loomaaed on lai ja mis ma sinna ikka teha saan, et ma mingile hullule ette jäin. Elan aga edasi.
Ja mul on päriselt kurb vaadata, et inimesed lasevad ennast tuttavate ja võõraste arvamusest mõjutada. Isegi Paljas Porgand kirjutas täna postituse, kuidas ta on aastaid oma keha armastamisega võidelnud, sest see ei ole täpselt selline, nagu teistel instapiffidel. Ma ei tea, ma muidugi teisi trenniinimesi üldse ei jälgi, seega minu meelest on ta alati ilus ja särav ja vormis, et tundub absurdne mõeldagi, et sellise välimusega inimene üldse kunagi vähemat endast peegli ees mõtleb kui:
Jah, ma olen ka naine ja muidugi ma vahepeal halan peegli ees, et ma koosnen 90% voltidest, aga siin on jälle need vanad head kaks varianti. Lepid või teed midagi. Ma 90% lepin ja 10% teen midagi ja elan ikka rõõmsalt edasi, ise väga hästi teades, et on miljoneid ja miljoneid fitimaid ja ilusamaid naisi kui mina. Aga mis mul nendest? Enamik meist võiks ennast põlema panna, kui selle külje pealt mõelda, et “minust on paremaid”. Reaalselt enamikest meist on kuskil paremaid ja ilusamaid jne. Et… mis siis? Las nad olla. Nii kaua, kuni inimesed päris ristimärki ette ei löö, kui sa neist möödud, on vast fain siin maamunal koperdada. Et kui ma võrdlen enda keha Porxi omaga, siis ma kaotan pika puuga. AGA kui ma võrdlen ennast mõnega sealt saatest, kus nad 300 kilo on ja ennast toika otsas oleva kaltsuga pesema peavad, siis ma ju võidan!
Seega, minu soovitus kõikidele ebakindlatele naistele: kui sa nii hirmsasti tahad ennast kellegagi võrrelda, siis vali keegi, kellest sa ilusam oled. Niimoodi ei saa seda mängu kunagi kaotada, haha ?
Mis teemad meil viimasel ajal veel sõpradega olnud on. Nt lapsevanemaks olemine – väga keeruline teema, mida teistega arutada, sest keegi ei taha ju sellel alal ennast läbikukkununa tunda. Me kõik tahame oma lastele parimat ja kui keegi seda kahtluse alla seab, süttib enamasti naisel sees leek ja ratsionaalne arutelu ei pruugi just parimini välja tulla. Aga eriti nadi lugu on, kui sa ISE seda kahtluse alla sead. Kunagi üks sõbranna rääkis mulle, et tunneb ennast kehva emana, sest kui lapsed teda üle piiri ajavad, siis ta läheb nende peale jumala närvi. Ise vaatas mind sellise näoga, nagu ta oleks just öelnud, et ta lapsed iga täiskuuöö ujumisprillideks muutuksid või midagi muud uskumatut.
Nagu… bitch please, kas on vanemaid, kes EI lähe oma laste peale närvi? Oi jumal, kus ma vahel laste peale käratan, eriti kui on kiire ja närvid pingul ja näiteks niisama kehv päev selja taga. Ma olen lihtsalt Mariga vaielnud ja jonninud nagu väike laps, ma olen mölisedes ja häält tõstes üritanud teda sundima tegema asju, mida mina tahan, et ta teeks jne.
*jumala sidebar, et isegi seda lõiku kirjutades pidin ma Marile ähvarduse viskama, et kui ta oma igavest “pissu, kaka, pepu” juttu ei jäta, mis talle miskipärast hüsteeriliselt nalja pakub (ilmselt tulevane plankton ?) siis ei võta ma teda Oasisesse kaasa*
Jah, ma olen täiskasvanud inimene ja ma tean, et lastele tuleb mõnikord kavalusega läheneda ja see aitab palju paremini kui mölisemine. Ja ma tean, et ma ei tohiks anda katteta lubadusi, kui me mõlemad nagunii teame, et ta saab Oasisesse kaasa tulla (kuigi ta tõesti lõpetas selle debiilse jutu ära, pean au andma ?). Et kuhu ma tahan jõuda – ma TEAN väga palju asju, mida ma valesti teen ja ma isegi tean, kuidas neid õigesti teha, aga sellgipoolest läheb vahepeal lappama ja ma lähen närvi ja tunnen ennast kehva emana ja nean ennast maapõhja, et ma ei suutnud täiskasvanunud inimesena ise see targem olla. Et nad on ju ainult lapsed. Blaaa blaaa blaaa. Kas on ühtegi ema, kes KUNAGI seda tundnud ja mõelnud ei ole?
Kui te kõik nüüd noogutasite kaasa, et jaa, on küll selliseid momente olnud, siis palun väga. Maailmas on miljoneid emasid, kes elavad kõik erinevates kodudes ja erinevaid elusid, aga võid kindel olla, et samal ajal, kui sinu lapsuke hommikul tõusta ei soovi, ennast kuskil maas rullib ja röögib, õele/vennale piki pead annab, siis kuskil on veel miljon ema, kes samal ajal hullupilguga tühjusesse vaatab ja mõtleb, et issand, kas ainult minu lapsed on sellised.
Ei, sõbrakesed, ei ole!
busted, samal ajal kui jama kokku keerab. isssaaaand, kas ma ainuke, kelle lapsed nii teevad vääää… (ei ole).
Ühesõnaga olen ma võtnud universaalse suhtumise kõikidesse oma “puudujääkidesse” olgu nad jutumärkides või mitte. Ma olen nendega rahu teinud. Ma ei pea olema alati parim, alati ilusaim, alati adekvaatne, alati, alati, alati. Miks? Kelle jaoks? Ma TEAN, et ma võiks olla parem, aga mul on pohui, sest ma olen õnnelik, pere on õnnelik, lapsed on õnnelikud.
Ja mitte keegi ei ole ikka veel minu möödudes ristimärki ette löönud.
Niiet PALUN, piips. Ärge olge endaga nii karmid. Keda huvitab. Mind igatahes mitte, olgu te millised tahes, mu meelest te normid!
27 kommentaari
Ma ütlen alati, et olen enda suurim vaenlane, kuna tunnen tihti, et ma pole piisavalt hea. Mõned aastad tagasi juba õppisin nii mõtlema, et ma ei pea otsima väljastpoolt heakskiitu, vaid pean ise enda tegemistega rahul olema, kuid nüüd on see oskus jälle ununenud. Asi selles, et minu esimene mõte on , et minul on midagi viga (kesine kokk, ei korista nii korralikult, voodis kehv, igav, ei leia piisavalt ekstra aega mehele, ei aita piisavalt remondiga, aknene, rikutud rinnad ja kõht, võiks olla veel paremas vormis ja kõvasti seksikam), kui tema mulle tähelepanu ei pööra. Mul on alati madal enesehinnang olnud, aga nüüd ma enam tõesti ei mõista, miks see uuesti langusesse on läinud. Teise teema kohta – halva emana end ma ei tunne kusjuures. Mul on 1 puudega laps ja ma tegelen temaga palju, silmist pillub südameid samal ajal ? ma ainult vahel vannun ja podisen, kui laps magama ei jää ja öösel üleval on, aga võtan seda süütu maandusmehhanismina.
Minul pole “mom guilt-i” pmlt olnud… No korra haiglas oli, kui mõtlesin, et mis ema ma olen, et ei suuda oma last rinnagagi toita(olin seetõttu haiglas 5p), aga siis mul polnud ju piima veel tulnud, nii et läks üle koos piima tulekuga… Minule on minu ema sellel “emaduse” teekonnal toeks olnud. Algusest peale sisestanud, et sina ja beebi kõige tähtsamad. Ei pea need toad korras olema ja nõud pestud. Puhake ja magage koos, saage lähedaseks ja unusta need nõud, teed kui jõuad. Et sõbrannad, kes su nõusid kraanikausis tähele panevad ja arvustavad, pole sõbrannad. Õiged sõbrannad tulevad Sinule külla! Aitäh ema! Kui kohe algusest on nii sisestatud, siis polegi seda ideaalse kuvandit püüdnud vormida, sest ema ju ütles, et pean puhkama ?… Ja ennast kiita küll pole kohane eestlasele, aga ma usun, et eks ma olen hea ema ka, sest ma saan olla-mu tass on täis … Saan käia trennis, koolitusel või kus iganes, sest mul on väga hea isa lapsele, kes tegeleb ja hoiab teda väga… Kui ema tass on täis, siis on ju terve pere hoitud.
Mul beebiga ka kunagi polnud, suuremate lastega pigem tuleb see I guess 😀
Väga õige on see kõik! Ma vahel poolnaljaga ütlen, et mind võib sõimata ja halvustada palju kulub, sest ma olen niikuinii endast nii häbematult heal arvamusel, et mul pohhui. Tegelikult olen lihtsalt jõudnud elus sellesse punkti, kus olen endaga rahul sellisena nagu ma olen, tean, et mul on nii häid kui halbu külgi, vahel võin olla täielik emm, aga suures plaanis siiski täitsa normaalne inimene. Ennast kellegagi ei võrdle ega endast paremaks või halvemaks ei pea. Lihtsalt mõni inimene on minu inimene ja mõni ei ole.
kuldsed sõnad :D!
Nõustun sinuga täielikult. Kuigi ma ka vahel olen see enesekriitiline ja noorena olin veel eriti, siis mida aeg edasi seda rohkem mul pohhui on. Pole mõtet põdeda, niikaua kuni ise oled õnnelik ja teised ka su ümber ei kurda siis on kõik okei ja chill ?? võtke rahulikult inimesed ??
Mina olen ema, kes pole end kunagi tundnud emana läbikukkununa, ometi teeb kohutavalt haiget, kui mu oma ema püüab mind sisisedes maha teha või kaudselt selliseid vihjeid teeb. Näiteks sajab sisse kui oleme lõpetanud just söömise ja tõstan nõusid kraanikaussi kui lähen ust avama. Loomulikult liigume edasi kööki kus tegevus pooleli jäi ja siis ta lihtsalt nähhitab ja kukub ärritunult mu nõusi pesema ja lisab -need pestakse kohe, siis pole toit kuivanud siia ja EI PEA küüned tagurpidi kraapima! Kui me eelmine kord käisin oli tal sama pluus seljas!(Nädal tagasi!) Kas te vahel õues ka käite? muud sellised tigedalt esitatud küsimused. Ise pole päevagi vanaema rolli täitnud ja 48 aasatselt ei lubanud end vanaemaks kutsuda. Isegi selline ruineerimine ei pane mind arvama, et olen emana kehv, vastupidi see on õpetanud kuidas kunagi emana käituda ei tohi ja mis tähendab kui ema närib, tänitab suure või väikese lapsehinge kallal. Teemasse tagasi.
Ma ei tea miks peaks lapse jonni, vaidluse jne ja enda kui ema vahele võrdumärgi panema. Miks peaks need asjad seoses olema? Ma olen näinud küll halvasti käituvaid emasid ja küllap ka ise marutanud, aga see ei pane mind arvama endast kui läbikukkunud lapsevanemast. Kui sa aru saad, et käitusid valesti, siis vabandad ja selgitad ja rahu mõlemal pool. Ei ole vaja ise kanda või jätta teisele süükoormat.
Praegu jäin mõtlema mis asjad peaksid olema nii valesti, et end nii tunneksin? Äkki siis kui lapsest on saanud kurjategija? Või siis kui ta ei taha sind tunda? Või kui täisealine laps ei tule elu ja vastutusega toime? Ma ei tea, mul puudub selline kogemus. Ma sain aru, et kuidas sa ise end emana hindad sõltub mõnel teise hinnangust. No taevake siis poleks mul mingit lootustki norm ema olla. Mul on puudega laps ja kui palju kõveraid pilke ma näinud olen. Ta ei jonni ega karju ega nõua miskit võimatut. Küll aga küsib, räägib kohatult asjadest, mis ei ole seoses hetke olustikuga. Inimesed reageerivad sellele tahtmatult – minu asi on selgitada või mõelda, neil puudub kogemus neis asjus. Ei mingit enese või lapse materdamist. Kunagi keegi andis head nõu. Pole mõtet palju lapsele öelda, aitab lihtsalt väljendist: nii lihtsalt ei tehta. See on vägagi toimiv väljend OMA LÜHIDUSES.
Aga miks sa oma emale ei ütle, et kui sa ainult möliseda tahad, siis ära roni minu koju? 😀
Selliseid nartsissistlike vanemaid on palju. Saan aru, et lapse süda armastab ema lõpuni välja, aga kui ta paneb sind ikkagi alati halvasti tundma ja rääkimine ei aita, siis on parem siiski distantseeruda. Ole tubli ja jõudu ja jaksu sulle!
Mul igakord nukkerkui, kurb ja hale olla,kui vihastab ja häält tõstan oma 11k poja peale.
Katus lihtsalt sõidab minema jaenamati on tetve päev viril olnud,ma iga tema uneaeg hoidnud hambaid risti ja omaette krigistades kirun, et miks eivõiks laps ometi uinuda kuigi nii väsinud jne ningõhtuti plahvatan.. vahel saab mees ka oma osa, vahel pääseb..
Olen mõelnud, et ei tea,kas varsti võetakse laps ära, sest olen nii närvihaige tont- loodan,et mitte.
Ehk läheb paremaks, gaasitrall hakkab vn lõpuks läbi saama ja uinumised saavad ehk ka selgeks lapsel.
Ma.armastan oma last nii palju aga vahel , üliharva ent siiski, nostalgitsen ja mõtlen, et enne last oli vähemalt võimalus magada ja ns lakkevahtida. Ometi on laps mu parim õpetaja ja kaaslane ja armastus jne- ju ma alles värske ema ja pean õppima.end taltsutama. Me kõik inimesed ja vahel kaob katus.
No nii kaua, kuni sa selle “katuse sõitmise” ajal midagi rumalat ei tee (ala lapse raputamine vms) siis hetkeline ülekeemine on ju arusaadav, kõik siiski inimesed.
Heh, pole siiani selleni jõudnud ega jõua ka. Nii palju ma suudan end ohjata, et haiget ei tee , ei raputa.. Kui ka oli laps süles siis panen alati voodisse, diivanile jne, et rahuneda ja omaette jaurata..
Olen täheldanud, et viimastel päevadel rahuneb maha vaid siis, kui lihtsalt istun ja hoian teda enda vastas(ei lohuta, räägi, kõnni, kussuta vms) ja ka ise sAan lihtsalt kuulata tema ja enda hingamist. Loodan, et jääb ka edaspidi toimima
Ma mõtlesin pigem rohkem üldiselt, et mitte otseselt sina. Aga selliseid, et issand ma ei suuuuda, neid asju tuleb beebiga ikka ette 🙂
Hei 🙂 olles ise aastase lapse ema, soovitan perearstil lasta b12 üle kontrollida 🙂 kui see on normist madalam, võib olla see üheks põhjuseks miks laps ei maga 😉
“Pohhui” on erakordselt rõve venekeelne roppus. See on eesti noorte inimeste, kes vene keelt ei oska, seas valusalt käibele läinud. Levib suust suhu ja inimesed ei anna aru, mida nad tegelikult räägivad.
Sina oled suunamudija. Anna suund, et inimesed selliseid rõlgusi ei kasutaks.
Ma arvan, et räägin, kuidas tahan. Kui sina ei taha, on see sinu vaba voli.
No nüüd näete ise, kui ülbe persooni plankton te olete. Tahate seda tõesti või?
jeesus küll, saa üle “Sahmik” 😀
Dammmn kus mul läks vaja midagi sellist lugeda praegu! See mom guilt on võtmas ikka täiesti jaburaid mõõtmeid. Kogu aeg selline tunne, et ma olen ainuke, kes kogu aeg feilib ja kõik teised oskavad. Kuidagi ratsionaalne mõtlemine lehvitab mulle aidaa ja jälle jään oma totaka enesehaletsuse ja – kriitikaga omapäi. Vahepeal saan õnneks päris elu meeldetuletusi ka. Näiteks eile käisid sõbrad oma lapsega külas ja ma kohe hingasin kergendunult, kui nende last ka jonnimas ja nutmas nägin 😀 Ning jällegi jabur, et midagi sellist nägema peab, et tagasi maa peale tulla 😀 Instagramis jälgin igasuguseid emaduse ja üldse vanemaks olemise kanaleid, selliseid humoorikaid ja iroonilisi ja elutruusid, need aitavad ka ellu jääda 😀
Jaaa, teiste lapsi vaadata on alati hea 😀 Siis mõtled, et jeaaa, äkki ma pole ikka niii sitt ema, vaid see ealine iseärasus 😀
Aamen!
Just elan selliseid emotsioone üle – samal ajal mõeldes, et mis ma stressan nii tühja pärast. Homme on juba parem päev. Aga tead, vahel tahaks kohe ennast tühjaks karjuda, nutta, kassida.
Enese arust püüad ja püüad hea olla, aga ikka keegi ei mõista ega saa aru. Kõik me ju tahame head ja eeakujulikud olla. On ju oma visioon millisena oma lapsi kasvatada tahad, aga need sindrinahad käituvad ikka nii nagu nemad tahavad!
Mis siis ikka! Pillin veits ja kassin ning loodan, et homne päev on parem ?
Homme ongi alati parem!
Aitäh, et sa oled selline nagu sa oled. Mina olen ka selline nagu ma olen – temperamentne ja tundlik, katsun endaga paremaks sõbraks saada 😀
Head sõbrunemist 😀
Lugesin eile ka nii Porgandi posti, esimest korda elus, kusjuures, kui täna sinu oma. Ja jäin just mõtlema, kuidas need mõlemad teemad ikka väga puudutavad mind. Ma ei taha leppida, et kahe aastaga on märkamatult 10kg lisandunud ja isegi viite ma nüüd maha ei saa. Ok, ma olen tõsiselt sellega tegelenud ka vaid mõned nädalad, hajutatult aga terve aasta, tema on aastaid, mul veel on lootust. Elukaaslane ei saa aru, miks ma vaeva näen… Aga ma ei tunne end enda kehas hästi ja nii ongi. Ei tee seda kellegi teise pärast vaid enda pärast.
Ja, mis lastesse puutub, siis mul iga jumala kord kihvatab, kui keegi mu lapse kohta midagi ütleb. Ma võtan seda isikliku solvanguna. Tegelikult ka. See, et mu kohe 11-aastane on selline nagu ta on, see on minu tegu või tegematus. Ja eriti kihvatab, kui keegi, kel endal lapsi pole ja on ise olnud kunagi kodus oma vanematele pailaps, hakkab silmi pööritama, et tema ikka nii ta tema ikka naa. Ma ei pea end läbikukkujaks, mu põnn saab hakkama nii koolis kui trennis ja tegelikult ka kodus asjadega, millega üks 11-aastane tänapäeva lumehelbekeste põlvkonna normide mõistes hakkama ei peaks saama. Lihtsalt vahel on ta laisk. Kes meist poleks?
Ja vahel ajab ta oma mugavusega mind ka närvi. Ajab, aga ma püüan seda mitte välja näidata. Njah, ma pole mitte kunagi saanud mitte kelleltki ühtegi head sõna ega tunnustust selle kohta, et mul on õnnestunud laps 11 aastat elus hoida, toita, katta, õpetada sööma, potile, kõndima, poes käima, süüa tegema, nõusid ja pesu pesema. Ikka olen süüdi, et ta on niisugune ja naasugune. Nii lapse isa silmis kui ka tänase elukaaslase silmis. Vahel ma tunnen end justkui süüdi ka, et noh, ju siis olen kehv ema ja siis jälle kihvatab, et krt küll, kui ei meeldi, siis uksest välja saab sama teed pidi nagu sisse sai, hakaku astuma. Olen emalõvi, kes kaitseb oma ainsamat, teades, et neid rohkem ei tule. Ka see on mu teadlik valik, mida ei mõistnud mu lapse isa ega mõista elukaaslane, et miks ma neid põnne rohkem ei taha. Miks ma peaksin olema kahekordne või kolmekordne sitt ema? Miks? Miks, ah?
Kui lapse isa on nii kange naaksuma, siis küsiks vastu, et kus ta ise siis oli, kui oli vaja last ‘kasvatada’? Miks alati kogu vastutus ema õlule pannakse?
Või elasite siis juba lahus?
Vat nüüd ei saanud küll mitte midagi aru. Mis Su lapsel viga on (kui on)? Või mis Sul endal viga on?