On ju selline vanasõna, et ükski heategu ei jää karistuseta. Mõneti võib see raudselt tõsi olla, sest terve ilm on täis igasuguseid susserdajaid ja pettureid. Eilegi tegin just juutuubi video, kuidas mina omast arust aitasin nälgivat hädalist ja tegelikult sain lõpuks teada, et tegu oli uhkes ja kallis korteris elava neiuga, kes tahtis minult saada lihtsalt “paremaid palu, mida ise osta ei raatsi”. Nagu jumala haud, ma andsin pooled oma koroonavarud talle ära, arvates, et inimene on hädas…Aga eks vaadake videost ise järele, naljakas lugu.
Sellegipoolest olen ma jälle sedatüüpi inimene, et mulle võib tüssu hommikust õhtuni teha, aga mina usun ikka kõiki ja arvan, et enamik inimesi on ilusad ja head. Ja minu põhimõte on see, et kui mul on rohkem, kui ma kasutada jõuan, siis on minu ee… kohustus anda neile, kellel pole. Ja kui need inimesed mulle valetavad, siis see on nende enda karma laks, mina olen ikka kõike oma südame järgi talitanud ja ma ei kavatse selle pärast ka lõpetada, et keegi seda ära kasutanud on. Ja noh, oi kuidas on, ma ausalt niii naiivne ja loll kohati, haha ?
Aga pole üldse hullu. Sest näiteks alles hiljaaegu ma nägin, et üks sõbranna jagas üleskutset aidata Keenia üksikemasid toiduga, sest seal pole naistel üldse õigusi ja kui sa oled üksik naine, ei tohi sul seaduse järgi midagi olla ja ei tohi midagi omada. Igatahes nad rabelevad seal pikad päevad kopikate eest, et lastele midagigi nina alla saaks panna ja mõnikord ei õnnestu, lapsed on nälgas…Ja kui neilt naistelt küsiti, et kas ta on kunagi elus kartnud, et ta laps sureb nälga, vastasid nad kõik silmagi pilgutamata jah.
Te ei pea mulle ütlema, et ka Eestis on abivajajaid ja et neid peaks eelkõige aitama, aga ma ei saa sellisest asjast mööda vaadata. Lihtsalt ei saa. Ja ma tean, et kuigi Eestis on väga halbades tingimustes elavaid lapsi ja peresid, siis kui ema/isa ikka omavalitsuse v toidupanga poole pöördub, siis nad ju saavad süüa. Midagigi antakse ikka. NÄLGA siin Eestis ju ei surda? Või surrakse? Ma tahaks loota, et mitte. Ja ma ei saa midagi teha, et mul silmad märja koha peal ja kui ma panen ennast kasvõi hetkeks selle ema asemele, kes terve päeva on palehigis üritanud teenida piisavalt, et oleks lastele MIDAGIGI süüa anda, aga see ei õnnestu ja sa lähed koju ja pead ütlema lastele, et täna kahjuks süüa ei saa, siis andke andeks, aga ma suren seest.
Ma kopeerin teile ka selle teksti:
Kujuta ette, et sa elad kogukonnas, kus üksikutel naistel ei ole õigusi. Ei ole õigust omada vara, loomi ega maad. Nüüd kujuta ette, et sa oled lesestunud kuue lapsega üksikema selles kogukonnas. Ja sul EI TOHI olla oma vara. Kujuta ette, et sinu riiki tabad aastakümnete raskeim ja pikim põud, mis nõuab eslusid, tapab 40% kariloomadest ning suure osa viljast – ning see tõstab toidu hinna enneolematutesse kõrgustesse.
Kujuta ette, et ärkad iga hommik kell 4 ning jätad oma 6 last koju, ilma järelvalveta, selleks et minna ja otsida endale päevaks mõni tööots, et lastele õhtuks süüa osta. Heal päeval lähed sa kogukonna turule ja ostad neile riisi, ube mõnikord isegi maisi. Aga halval..
Kujuta ette, et sa lähed koju oma laste juurde, teed neile süüa ja vaatad, kuidas nad söövad, tundes uhkust oma ohverduste üle, mis sa selleks tegid. Ja nüüd kujuta ette, et sa lähed õhtul koju, vaatad oma lastele silma ja ütled: “andke andeks, aga täna me ei söö”.
Kujuta ette, et selle sama kogukonna turu – millest kogu sinu elu sõltub – paneb valitsus kinni, et võidelda covid-19 levikuga. Ning valitsus ei tee mitte midagi selleks, et sinusuguseid inimesi aidata.
Kujuta ette, et terve sinu kogukond kaotab sissetuleku ja enam ei ole kellelgi võimalust pakkuda sulle juhutöid. Kujuta ette, et sa vaatad oma 6 last ning sul ei ole peas ühtegi mõtet, kuidas neile täna süüa saada. Täpselt selline on Nalakiti ja tema 6 lapse igapäevaelu. Ning 19ne sarnase perekonna elu veel.
Ma küsisin naistelt piltidel küsimusi nende igapäevase elu kohta ning raske oli nende ees mitte nutma hakata. Kisieku ja tema ema Naisula rääkisid mulle loo enda elust. Nad käivad tavaliselt raha teenimas turul kartuleid, kapsaid ja porgandeid müües. Hulgimüüjad toovad neile kotitäie kaupa ning annavad ette hinna, millega nad peavad selle maha müüma. Ja kui neil jääb sellest kasvõi pool dollarit puudu, siis neile terve päeva töö eest mitte sentigi ei maksta.
Ma küsisin nendelt naistelt, kui tihti tuleb ette seda, et nad lähevad õhtul koju ning neil ei ole mitte midagi süüa. Üks neist mainis: tavaliselt umbes 2 korda nädalas. Ma küsisin, kas neil on kunagi olnud hirm, et mõni nende laps võib surnuks nälgida? Ja ilma sekunditki mõtlemata, kõlas nagu ühest suust: JAH!
Nüüd kujuta ette, et 10 dollari suurune annetus võimaldab meil ühele perele osta nädala toiduvaru.
Nädala toiduvaru vaid 10 dollarit. Nagu…ma panin 30€ teele ja mõtlesin, et mõelda kui tore, et kolm nädalat on üks pere hetkel muretu. Et ei pea vaatama lapsele silma ja ütlema, et süüa pole. Murrab mu südame, sest ma tean, et peale seda kolme nädalat läheb elu edasi ja jälle on süüa vaja, aga siinkohal tulevadki appi teised head inimesed, kes ka kasvõi eurokese teele panna saavad. Selle gofundme on SIIN ja seal saab oma annetuse teha. Seda ajavad Eesti enda inimsed (mu sõbranna sõber) ja täna nägin videot, kuidas esimesed toidupakid juba kohale jõudsid! Nii äge on näha, et annetad ja juba nii kiiresti hakkavad asjad liikuma ja toit jõuabki sinna, kuhu ta jõudma pidi. See on nii äge! Kes saab, aidake neid naisi kasvõi euroga, kes ei saa, ma mõistan, eks ole praegu kõigil rasked ajad, aga kui saad, siis tead, mida teha 🙂 Seal GoFundMe lehele hakatakse jooksvalt lisama ka pilte ja videoid, kuidas pered need asjad ka kätte saavad jne, nii äge!
Selle korjanduse algataja on ise Eesti mees Grant, kes läks sinna märtsis õpetajaks, aga siis pandi kõik koolid kinni ja nüüd ta on seal muud moodi kasulik (see korjandus) ja kuigi on ka vabalt võmalus, et tegelikult istub see Grant oma viimsi uhkes majas ja paneb naeru mugistades selle raha oma tasku, siis… miks seda karta? Mul on usaldus, et see inimene teeb seal kaugel midagi head ja mina tahan teda siit aidata. Ma rääkisin temaga, et tahaks kuidagi püsivamalt ühe pere aidata, et kuidas seda teha ja ta ütles mulle nii hea lause: “Ise sain ka siin olles perspektiivi selgemaks, et ega kui üks nädalavahetus öelda sõpradele, et olen kodus, saaks selle raha eest maailmas suuri asju ära teha.” Nüüd me oleme nagunii kõik kodus, aga minu keelde panduna, et kui üks epoe tellimus vähem teha, võib sellega maailmas suuri asju ära teha. Äge!
Ja ükspäev kirjutas mulle üks ema, kelle poeg oli selle pandeemiaga jäänud Austraaliasse lõksu ja nüüd oli emal vaja koguda raha, et laps tagasi koju saada. Ma jagasin lugejatega albumit, kust sai osta selle naise käsitööd ja te ostsitegi ja ta saigi oma lapsele uue pileti ostetud!
Ja teine päev palus oma asjade müügiga rahaga kimpu jäänud väikse lapse ema, kellel müük kuidagi kuskil ei õnnestunud. Jällegi ostsite te need asjad ära ja ta sai eluks vajalikku raha.
Täna mainis mulle selle sama üleval mainitud Youtube video kommides üks ema, et ta unistab mähkimiskummutist, mille abil oleks lihtsam oma beebiga, kellel on üks sooltetõbi, toimetada. Et saaks panna ravimid ja meditsiinitarbed esimestesse sahtlitesse ja riided alumistesse ja niimoodi beebi eripäraga natukene kergemini hakkama saada. Ja ma olen KINDEL, et kellelgi teil on kodus olemas mähkimislaud, mida te ise enam ei kasuta? Seda kummutit ootaks Järvamaal üks imearmas beebitüdruk, kelle ema elu see lihtsamaks teeks. Olen nõus maksma ka kulleritasu ise kinni, kui asute oma kummutiga kuskil mujal Eesti otsas.
Samamoodi võiks ma mõelda, et ah, raudselt on üks vastik pettur, aga ma eelistan uskuda, et pigem on tegu inimesega, kes päriselt vajaks ühte mööblieset ja ma eelistan uskuda, et kellelgi raudselt on see üle ja kokku saame jälle heateo.
Mu loogika on, et isegi kui kümnest üks heategu kellegi elu paremaks teeb, siis ei ole need 9 korda ka asjata.
Ja täiesti ausalt ütlen siia lõppu, et ma ei ole loomulikult ise ka mingi miljonär. Teile võib jääda muidugi mulje, et ma siin muudkui saan pakke ja mul on uued asjad jne, aga ma päriselt olen lihtsalt blogija, kellel on palju koostööpartnereid. Mul ei ole kade meel neid asju jagada sõpradega ja tuttavate ja võõrastega ja ma kandsin oma konto viimased 70 euri just eile või üleeile ühe USA perekonna toetamiseks toodetud pusade ostmiseks ära. Aga see on ainult raha ja küll seda kuskilt juurde tuleb ja see ei saa maailmast otsa. Eriti siis, kui sellega teisi aidata. Seda arvan mina, loll ja naiivne nagu ma olen.
Te võite nüüd muidugi öelda, et vot ei tule mul seda raha küll kuskilt juurde ja mul pole endalgi piisavalt, et teisi aidata ja üldse on see Mallukas üks ülbe ja asjadeahne tont (nagu ma just enda kohta lugesin), aga inimesed, selle pärast ongi ju vaja minusuguseid ullikesi, kes tahavad teisi aidata ja ei karda alati ülli saada (kuigi ma saan?).
Inimesed on vahepeal nii kurjad ja enesekesksed ja kibestunud, aga ma ei ole selle pärast pahane. Maailm ongi vahepeal selline nõme koht, kus elu on raske ja kõik ajab närvi. Seega … ma panen edasi. Kui saad, pane sina ka. Ja ma ei taha nüüd jätta muljet, et ooo vaadake mind, ma muudkui annan ja teen, küll ma olen hea inimene, haha. Lihtsalt praegused näited on lühikese aja jooksul korraga juhtunud ja tegelikult olen ma tavaline ja harilik inimene, kes ei käi kerjuste jalgu pesemas ja ei tee hommikust õhtuni head 😀
Tuli jälle selline #wordpeace post, aga mis seal ikka, räägin ikka südamest ja ausalt.
43 kommentaari
Trallallaa 🙂 Tegelikult see ongi tüssaja enda karma. Ja kui ütelda, et meh, mina seda karmajama-huinjaad (vabandust, aga lihtsalt ei leidnud sobivamat sõna 🙂 ) ei usu, siis no palun väga, vaadatagu asja sellest küljest, et pidev tüssamine ja valetamine tõmbab näos lihased pingesse ja miimika salvestub aastate jooksul näkku: enne kui tüssaja jõuab “ohoo”gi ütelda, on tal ees pesueht vargamuti feiss. Ta kaotab ka igasuguse lootuse suurte säravate silmade avalale pilgule ja asemele tekib pahast energiast sogane vilavaade. Ehhh…seda kaotust ei korva küll miski. See-eest said Sina seekord küll petta, aga…sõu? 🙂
Nägin kord pisikeses poes, kuidas väga korraliku väljanägemisega vanaproua jõhverdas viinamarju, vaikselt riiuli varjus. Mina nägin ja tema nägi, et ma nägin ning lõpetas seepeale ära. Lamenti ma lööma ei hakanud, aga sisetunde ajel läksin talle õue järgi ja viisin kotitäie viinamarju – sedapuhku ostetuid. Memmel paistis suht piinlik olevat ja kukkus pisut dramaatiliselt seletama, et oooooi, deeevuška, ma ei ole vaene, ma ei ole tõesti vaene. Uskusin teda, aga tegin talle selgeks, et tahan talle ikkagi need viinamarjad anda. Lõpuks võttiski vanaproua need vastu ja sõitis taksoga minema. Poes müüja vangutas pead ja ütles, et eeh, me teame seda naist küll – ta ei ole vaene, kaugel sellest. Aga…sõu :)? Mina lähtusin ju puhtalt omaenda egoismist – mis see heategu muud on, kui võimalus iseend hästi tunda, eks? – ja minu isekas tegu sai tehtud ja meel rahu. Muidu oleks ehk painama jäänud ja õige siis sellist asja vaja 🙂
Eile lugesin, polnud veel midagi. Täna juba töinan sellise loo peale. Kurb, mis toimub. Veel kurvem oleks see kui tegemist on rikkurist vaimse puudega isikuga. Sellisel juhul poleks ta muidugi autot ise juhtinudki. Nii et vaimse puudega ta olla ei saa.
“Ja minu põhimõte on see, et kui mul on rohkem, kui ma kasutada jõuan, siis on minu ee… kohustus anda neile, kellel pole.”
Selle jutu jätkuks soovitan väga siiralt (!!!) vaadata Netflixi filmi “The Platform”, mis räägib täpselt sellest teemast, millest kirjutasid 🙂
vaatan!
Ma olen ka selline õrna hingega (hetkel töötu) inimene, kellel on rahakotis 10€ siis sellest 5€ annan ma alati linna vahel ringi jalutavale kerjavale naisele. Ma üsna tihti näen teda ja ikka aitan kui mul sularaha on. Vähemalt saab ta mõne päeva söönuks. Minul kapis pastat ja asju ikka jagub järgmise tööturaha tulekuni. Ma lihtsalt ei kujuta ette, et inimene, kes on aastakümneid töötanud ja makse maksnud, on nüüd üksik, peab tänava peal end alandama ja kerjama, et saaks kõhu täis. Kohutav.
Eks ma vahel annan ka sellistele nn joodikutele, et saagu oma õlts siis kätte. Aga viimati kui andsin oma suuremaid münte ära, siis see mees ütles, et mida sa seal kotis nii kaua sorid, ega ma su kotti ei taha ma tahan seda mis koti sees on. Mõtlesin, et okei…. Andsin talle siis 4€ miskit sente ka veel peale, ütles “ok tsau”. 😀 😀 Ma ei anna ju seepärast, et mind nüüd taevani kiidetakse ja varbaid suudeldakse aga tänulik ju võiks olla? Või ei? 😀
Just alkoholi pärast ma kunagi ühelegi kerjusele raha ei annagi. Süüa võin osta ja olen ka ostnud, aga raha ei anna. Mu isa jõi end surnuks ja mu vend oli poolel teel sinna ning ma ei kavatse iial kedagi sel teel toetada. Tahab juua, oma valik, aga tehku seda oma raha eest. Ja muidugi on igaühe oma valik, kellele raha annab. 🙂
Kui mul midagi vaja, mida sõbrad annavad ära või saab fb kaudu tasuta või väikemsa summa eest kui poest, kasutan ka võimalust. Ise ma tööl ei käi, saan vaid töövõimetusraha. Mees käib vaid tööl, kohe on beebi sündimas. Jah me saame tema palgaga hakkama, elame üürikorteris. Aga kui ma ei võtaks vastu tasuta asju (hetkel eelkõige beebile), siis me ei saakski kunagi midagi kõrvale panna, et lubada endale väike reis või koguda oma kodu sissemaksu raha. See, et ma kõik riided beebile tasuta sain, hoidis tõenäolisetl väga palju kokku. Ja arvetsades, et mu töövõimetusraha ei kata isegi mu enda raviarveid, siis ma olen siiralt tänulik nendele inimestele, kes on nõus asju niisama ära andma. Kuigi ilmselt saaks ka ise ostetud, aint elaks ilma säästudeta. Praeguses seisus, kus igahetk võib tulla ka mehel koondamine, olen ma õnnelik, et meil on paari kuu elamisraha säästudena olemas.
Ja iga aasta võtame oma säästudest mingi summa ja lahti lehe ma armastan aidata ja valime välja mitu abivajajat.
Lisaks tahaks öelda, et kooli ajal mul oli periood, kus mul tõesti süüa polnud. Aga abi ma ka ei küsinud, kellelegi ei rääkinud. Sellel ajal polnud koolitoit ka tasuta keskkooli õpilastele. Nii, et üsna nõme on küsida süüa kui tegelikult seda ei vaja 🙁
Mul selline klasssiõde, kellega ei suhtle juba väga ammu aga ikka vahest lambist kirjutab, et kuule kanna mulle 10 eurot, 15,20. Nagu MIKS? Põhjuseid ka vahest viitsib juurde lisada, no näiteks lapsele rohtu vaja jne. Nii et jah, inimesi igasuguseid.
Kannad siis v?
Ei. Ta pole siiras ja kindlasti ei kulutaks ta seda selleks milleks küsib. Ma pole ju pime ja näen tema postitusi mida ta uhkelt jagab. Seal on vägagi selgelt näha et vajadust pole. Ma muideks olen talle ka korduvalt öeldud,et miks sa küsid, kui sul tegelikult abi vaja pole. Vastus on olnud LIHTSALT. ?♀️?♀️
What??? Ongi päriselt ka selline inimene olemas? Ennast küll ära süüdista, sa oled hea ja siiras inimene kui siis ainult liiga heauskne. Aga inimene õpib!
Ah, ära ole kuri. Ma saan täiega aru neist “tahan midagi head, aga ei raatsi osta ka” ma olen ise ka natuke selline. Anna meile andeks, et oleme tropid!
PS: ma ei ole kunagi sinult midagi luninud, isegi ei osale loosides, a alati klikin lojalselt reklaamidel. Muideks kuidas nendega on, kui ma “ava link uues aknas” panen ja siis pärast nii sulen, et isegi ei ava, kas siis ka loeb?
No vabalt võibki olla selline inimene, aga siis võiks seda ju ÖELDA, mitte käituda, nagu oleks nälga suremas 😀
See avamine aitab minu meelest küll 🙂 aitäh!
WTF 😀 Nii casualilt tunnistada, et oled täielik tropp ja võtad abi ära neilt, kellel seda tõesti vaja on?! Mind blown ausalt 😀
Issaaaaanddd… Nagu misasja?? Ma tunnistan ausalt, et kahe lapsega olen üksikema ja on olnud aegu, kus päriselt annaksin ma ei tea mis organi sellise heateo eest… Mis selle inimese vigastus on????
Ära küsi 😀
Ma viimaelajal ei viitsi võga süüa teha.. Sul pole üle valmis tehtud toitu mulle v??
Ma ka ei viitsi, ootame kedagi kolmandat, kes viitsiks 😀
Olen ka praegu järjekordsel missioonil 🙂 Aitan oma hädas sõbrannat ja tema last. Seekord ma tean, et minu aeg ja abi läheb õigesse kohta, aga on olnud ka nö projekte, kus usaldan abivajajat, ilma teda tundmata. Siiani on õnneks läinud 🙂 Hetkel aga on mul päris hea tunne.. ma ei saa teha tema jaoks kõike mida ma tahaks, aga tulekahju on pm kustutatud 🙂
Nii hea, kui saad sõpra aidata 🙂
Kui tuli saade “Meie aasta Aafrikas”, siis seal oli näha nende elu-olu. Ning tegelikult enne seda saadet juba olin kuulnud, et saab rahaliselt toetada Aafrika naisi. Ja need summad ei ole üldse suured, kuid nende jaoks muutub sellega üsna palju. Kui just mitte terve elu! Saad koolilapsele lambi osta või naisele õmblusmasina, kitse, kana ja see PÄRISELT aitab neid! Olen mõelnud, et kui kunagi mul enam sünnipäevasoove pole, siis palun just sinna annetuse teha 🙂
On loomulikult ka Eestis peresid/inimesi, kes abi vajavad, aga tõesti siin on minu arust abi saada lihtsam, kui sealsel maal. Ma ei usu, et neil on nii hea sotsiaalsüsteem ning ka näiteks interneti olemasolu, mille kaudu oma hädast teada anda. Meil on ju päris paljud inimesi saanud just abi, kui kirjutavad sotsiaalmeediasse. On ka gruppe loodud, mis teisi aitavad. Seega, ma igati mõistan Sind 🙂
Just!
Siin ka üks võimalus aidata, ostes aafrika ja Afganistani käsitööd https://mondo.org.ee/shop/ ning tehes annetusi.
Ma olen sealt ostnud ka 🙂
Kas sul endal on ikka raha nii kõrvale pandud, et kolm kuud või kuni pool aastat hakkama saaks? Ma vähe muretsen siin. Saan aru, et Kardol ka käed otsas. Aga kui sul peaks näiteks mega mainekahju tekkima või blogi kaaperdatama või veel hullem kohtukeiss vms tulema? Loodan, et ikka ei ela nii tühjaks oma pangakontosid kui siin kirjeldad.
Ma tean, et on projekte, kus inimestele aafrikas kingitakse nt õmblusmasin ja õpetatakse kasutama, või õpetatakse seepi tegema jne et inimesed saaksid ise end pikaajaliselt üleval pidada. Lihtsalt toiduabi andmine pole pikaajaline lahendus, aga mõnel hetkel väga vajalik. Ma ei tea kuidas neid toetada küll, suured organisatsioonid tegutsevad ja küsivad riikidelt ja suurfirmadelt jne raha selle jaoks. Anna mehele õng mitte kala vms ütlus oli?
Ausalt öeldes, ei ole 😀 Mul oli 3 kuu rahavaru olemas, aga siis hakkasime eelmisel suvel remontima ja kiviparketti panema ja… nii see läks. Ehk peaks uue korjama 😀
Paraku väga paljud abivajajad ei küsi ise üldse abi? mingi hetk aitasin ka ise vastavalt võimalustele.. Nt oli üks tuttav, kes elas minu arvates ja teadmistes kehvemini(maksud ja kõik muu justkui röövis kogu palga tema enda juttude põhjal).. Tal oli poiss minu lapsest aasta noorem ja teades kuidas lapsed kasvavad no ei kanna nad riideid ära ? no tema poiss pidi ka kohe kooliteed alustama ja kuna mul oli poisile väikseks jäänud korralikke, ka uusi riideid, siis muidugi pakkusin ja võttis rõõmuga vastu. (ma ei ela ise rikkalt).. Läks jupp aega mööda kui helistas ja küsis ega rohkem midagi pole. Ütlesin et ei ole, sest no poiss ei kasvanud enam mingi hetk nii kiiresti ? ja siis paar kuud oli aeg kus helistas iga ndl vähemalt korra ja küsis kas on midagi tulnud ? ma reaalselt arvasin et laps käib paljana.. Korjasin mingi posu korralikke riideid ja jalanõusid ja viisin.. Ja siis vestluse käigus ütles ta mulle nii “Miks ma pean oma raha raiskama ja poest ostma kui antakse tasuta head kraami ära?” ???nagu päriselt.. Ma tõesti pole rikas (maksame üüri ja kõik muud asjad;mul on ka 2 last kasvatada ; raha tagavara kulus IVF peale ja see vähene mis jäi on ka selleks et kui tõesti miski suurem ootamatus tuleb,et saaks nii kaks kuud hakkama ;toiduraha on ka sendi täpsusega välja arvestatud) ja siis tuleb keegi kes väidab ja ütleb nii… Sry, see on justkui mulle näkku sülitamine…
Aga asjal on ka positiivne külg, isegi kaks ? Esiteks sain ma siit õppetunni, et ei tasu eeldada vaid tuleb kontrollida ?ja teiseks, AITÄH SULLE, et ma pole ainukene keda on nii haledalt ära kasutatud ja tüssatud??(see on minu must huumor, ära solvu) ?
issssand, appi, sa sattusid ikka erilise nõmediku otsa 😀 Vähemalt pole ka mina ainus, aitäh, haha :D!
Sa oled armas, et nendest üle laskmistest ja kohati nagu pettusteat üle suudad olla ja ikka annad endast parima, et ka teistel oleks hea. Seda nii armas lugeda, sest ma ise veidi skeptiline ja kui 1900% ei teA, et abiõigesse kohta läheb, siis ns enam ei aita ka. Elu väga vAluSalt õpetAnud, et ei saa kõiki päästa ega aidata, sest vahel on vaja otsustada, kas abistatav kasutab tuimalt ära või mitte ja ehk saaks ise hakkama kui veidi liigutaks (mu kogemused).
Sa jätka ikka aitamist ja võibolla kaovad ära ns ärakasutajad jt sulelised-karvAsed, kes head-paremat vaid tAhaks
Aitäh, mul lihtsalt suht suva nendest ülelaskjatest 😀
Kuule kiiduväärt suhtumine, ma ka suht sinisilmne/abivalmis ja eks olen ka ‘üle saanud’ aga üldiselt ei viitsi isegi vihastada, jumal nendega, küll elu kätte maksab vms. Ju siis ikka oli tarvis katsetada vms 😀
Ja siis teisest küljest jälle, et mind ennast on aidanud ikka need, kes endal viimasegi särgi seljast pooleks rebivad, et oleks mida anda – olgugi mõnel viinaviga või muu häda, nende vastu tunnen üsna pikaaegset lojaalsust ja võimaluse korral aitan alati vastu.
Aga jah, isegi kui ‘abistades’ ühel juhul kümnest valesse kohta läheb, ma arvan ka ikkagi, et see 1/10 oli statistiline paratamatus ja ‘riigilõiv’, 9 juhtumit ikka ausad 😀
Aga nu ma püüan üldse elus väiksemaid kahjusid mitte kokku lugeda – kui miski kukub katki, saab mustaks, lendab tuulde – selge, läks Maaemale. 😀 Olen täitsa ise endale lollusest piisavalt suuri kahjusid keeranud, et nende väikeste pärast põdemine tundub asjakohatu 😀
Meil maja renoveerimine pooleli. Ehitusmaterjali jaksane veidi osta küll a kõike ise ei raatsi. Ehk on midagi anda? ?
ah, võta terve maja juba 😀
Sinu blogi lugemine on rahakotile kahjulik, küll jagad häid soovitusi, kust midagi soetada ja no siis see heategevus – ma ei suuda kunagi nendest niisama mööda minna, ikka võimaluste piires panen midagi teele 🙂
sorri :D!
Sa oled tõepoolest maailma-suuruse südamega, Mallu. Ei jaksa ära imestada.
Jumala haud, minu meelest enamus inimesed teevad nii, nad lihtsalt ei pea blogi 😀
Mul ei ole sõnu…. nagu…. mis sul vigaaaa on?!? “ ää eee no tegelt nagu hea elu agaaa kallimat kraami ei raatsi osta, keegi võiks tuua” watttt is this?♀️?♀️
Aga sa Mallu oled tubli, et ei ole ikka inimestesse usku kaotanud, sest on ka neid inimesi, kes päriselt viimases hädas sinu poole pöörduvad! Ja eriti armas on minu arust see , kui sinu kaudu inimesed ostavad mingeid asju, et inimene ei tulegi otseselt sinult raha paluma vms, vaid lihtsalt, et äkki saad aidata a la postituse jagamisel, et rohkem inimesi näeks ja ostaks. See nii armas? Ja sel inimesel kes enda tooteid/teenuseid pakub, et mingi vajalik summa kokku saada – ka temalgi kindlasti hea tunne, et sai niiöelda iseseisvalt hakkama sellega, lihtsalt väikese abiga reklaamimisel?
Ma mõtlen ka, et ENAMIK on ju üli toredad inimesed ja selliseid hea meel aidata 🙂
No just? ega endalgi siin olukord nagu ta on, aga abistasin siis veidi kuressaare haiglat. Läks telefoniarvele otsa, et siis vähemalt ei ole see selle kuu probleem ja küll järgmine kuu juba parem on!? Et natukenegi kedagi toetada, kuna ega neil seal ka kerge ei ole. Ja noh ega kõiki ei saagi ja jõuagi aidata, et siis võimalustele vastavalt?
Haha, need helistamised on kõige hullemad, siis ei lähe nagu kohe ka 😀
Mallu, Sinu süda on õiges kohas ❤ Aitäh, et teed head ?