Kas pole naljakas, et mõne inimesega suheldes tunned sa kohe nagu mingit äratundmisrõõmu, et oh, no TÄPSELT minu tüüpi inimene. Selliseid ei satu mulle just kuigi tihti ette, aga elus ikka on õnneks jopanud, et kohe saad aru, et okei, nice, see nüüd on minu inimene, minu sõber ja selleks ta enamasti jääbki.
Siis on selliseid inimesi, kellega sõprus on kuidagi muul pinnal alguse saanud ja seega võib vabalt olla nii, et ei ole selle sõbraga küll “sama inimene”, aga hindad tema juures mingisuguseid osi nii palju, et see ei olegi oluline, et ta täpselt sinusugune ei ole. Mul on näiteks päris palju sõpru, kes on minust täiesti vastandliku iseloomuga. Et kui mina olen selline pliuh-pläuh-kärts-mürts-ütlen, mida tunnen, siis on mul samal ajal sõbrad, kes on tasasemad, ei ütle kunagi midagi välja, mis võiks tekitada konflikilaadse olukorra ja muud sellist.
Tegelikult on see ju hea, sest mina saan enda ellu hoopis teise nurga alt ideid ja mõtteid, samas ehk saan mina siis vastu panna seda, et näitan, kuidas veits vabamalt võtta ja enda eest ka seista. Või siis saan neile pakkuda võrratult ebameeldivat sõpra nende ellu ?
Üldse see, et kas keegi on introvertsem või ekstravertsem, sellel isegi pole vahet. Mida ma olen aga viimasel ajal mõistnud – ma hindan VÄGA inimesi, kes ütlevad, mida nad mõtlevad. Ei, ma ei mõtle nagu mingi tõpra moel käia ja rääkida, et oi, need kingad on sul koledad ja soeng on sul räme ja mees on sul tont. Pigem nagu… olla avatud kaartidega ja mitte käojaani ajada.
Mõnele inimesele meeldib olukordi kuidagi pehmendada ja ligineda ääri-veeri, aga mind ajab selline asi ainult pingesse. Mulle meeldivad inimesed, kes on enesekindlad, vabameelsed ja easy-going. Ma ei suuda enam varsti tegeleda selle ülemaailmse hala, hädise oleku ja erinevate spekulatsioonidega, et mida keegi arvab või mõtleb. Minuga on väga lihtne – tasub ainult küsida ja ma vastan nii, nagu asjad on.
Täitsa suvaline näide: samal ajal kui mina rahus Tenerifel oma parimat elu elan ja eriti kuskil chattides vastata ei viitsi, siis hakkab kuskil pihta, et issand, Mariann ei vastanud mulle. Või vastas hästi põgusalt. Huvitav, kas ta on pahane? Huvitav, mida ma tegin?! Huvitav, kas sõprus läbi?! Ja siis istutakse kuskil kambakesti ja muudkui spekuleeritakse asjade üle, et mis ikka küll juhtuda võis ja kuidas ometi see sõprus läbi sai. Reaalsus: ma vedelen kuskil rannas, tsillin, söön krevette, mängin lastega, magan päevaund, võtan terrassil päikest, tantsin lastega mingit Dance Off mängu ja viimane asi, millest ma mõtlen, on kuskil chatis vastamine või kui ma seda ka napilt teen, siis ilmselt see tõttu, et ma ei viitsi. Mul on muud teha. Ma tulin siia puhkama, mitte lihtsalt natsa kaugemale, et siit ikka kõikide draamade ja probleemidega kursis olla ja tegeleda. Nagu te teate, mul endalgi probleeme ja sry, ma hetkel luban endale seda kehvaks sõbraks olemist, et ma ei viitsi mingite jamadega tegeleda, seda enam, et need jamad ei liigitu minu peas isegi jamadeks, vaid ülemõtlemiseks.
Veel üks asi, mis kõlab mega egoistlikult, aga ma lihtsalt ei saa aru, kuidas kõik ümberringi nii “katki” on ja mingi “ennast otsivad” jne. Ma saan muidugi aru, et osade elu on keeruline, ala kas rahalistel või tervislikel põhjusel, aga kui palju on neid, kellel tegelikult on kõik korras, aga ise endale probleeme genereerivad ja elu raskeks elavad. Tahaks selliste inimeste õlgadest kinni võtta ja neid raputada, et jessas küll, OLE NORMAALNE. Võta ennast kokku, tegele nende probleemidega, mis vajavad tegelemist ja unusta ära need, millega sa tegeleda ei viitsi. Jumala loogiline ju.
Lihtsalt tekib vahepeal tunne, et ma ei taha selliseid inimesi oma ellu, et ma ei suuda lihtsalt tegeleda sellega, et inimesed kurdavad ja kurdavad, ainult kurtmise pärast. Nõu ei taha. Abi ei taha. Ainult halada tahaks. Tegutseda ei taha. Aga teine inimene olgu muudkui olemas, silmad ja kõrvad punnis ja kikkis, et muudkui tõelise sõbrana kätt hoida ja teisele olemas olla. Ma ei tea, ju siis ma sitt inimene ja sitt sõber, aga ma ei viitsi ja ma ei taha.
Mul on siin Tenekal tunne, et ma sain kuidagi nagu täiesti restardi, uue hingamise. Mõnus, muretu ja vaba on olla. Ja kuigi ma tahaks olla normaalne inimene, siis mul on juba enam kui kopp ees mingisuguste juhututtavate hala ja hädisemist kuulata. Kui raske on lihtsalt niisama oma elu elada, ilma, et kõigest mingi triangel teha. Tõesõna selline tunne, et tahaks kõigest lahti öelda, sest aina rohkem mulle tundub, et ma ei tea üldse inimesi ja mida rohkem ma neid teadma saan, seda suuremat üllatust nad mulle oma arvamuste ja iseloomuga pakuvad. Täiesti teine maailm, mis mullegi pehmelt öelda segane tundub. Ja vaadake, kui segane ma isegi paljude meelest olen ?
Selle pärast ongi hea meel nende “oma inimeste” üle. Nii sama masti, ei mingit hala ja nunnutamist ja muud jura. Lihtsalt konkreetne ja aus ja tore suhtlus, mis ei eelda ega oota ega susserda midagi. Muud sorti asjad võiksid must kauge kaarega mööda minna. Ei teagi, kas olen selle pärast tõbras või mitte ?♀️
Mis teie nende inimestega teinud olete, kes mõjuvad lõpuks nagu depressivsed energiavampiirid? ?♀️
34 kommentaari
Omg, ma pole su väljaütlemist fänn olnud muidu, aga see katkiste inimeste jutt täna. Tunnen sama 😀 Ole edasi sama muretu ja rõõmus palun 🙂
yay 😀
minule ei meeldi räme otsekohesus, hoidke see PLIIIIS endale. Samuti ei talu ma teiste arvustamist ja klatsi. Arvustamise vajadus on mul endal ka veres aga ma tegelen IGA PÄEV selle asja vaigistamisega see tähendab teistsuguse mõistmise arendamisega.
Kui on vaja öelda asju mis teist võivad riivata , püüan seda teha omavahel või koos selgitusega. Lihtne see pole. Mõnele inimesele on see oskus loomulikul moel olemas. Vahel aga juhtub, et sa ei osaka isegi arvata mis teisele haiget võib teha. Mõnikord on need asjad pentsikud , siis ei osaka nagu miskit kosta.
Mul on ka olnud palju olukordi, kus kurdetakse ja ma torman kohe abistama ja hiljem selgub, et tegelikult oli vaja vaid vigiseda ja draama paisutati suureks vaid oma hetke meeleolu toel.
Eks inimene areneb nagu oskab. Samuti toimub eakohane areng ja noor inimene ongi ägedam, äkilisem ja arvamusel et tema teeb ja teab kõike õigesti. Samuti nagu lasteeas on jonni periood ja teisemelise valud jne.
Vanemana saad endaga sõbraks ja õpid mõistma teise mõistmatut käitumist. Lased tal olla ja ise õppida arvustamata , sest tead et oled ise ehk ka olnud sellise käitumisega.
Kõlab nagu ma oleks juba kõiketeadja, oh ei. Väga palju on õppida mõistma asju mis panevad kulmu kergitama. Aga rännud eri rahvaste juurde annavad ses osas palju mõtteainet. Näiteks Tenerifel olles olen õppinud vedelema ilma süüme piinadeta. Jah just vedelema , sest sõna puhkus on minu jaoks mitmetähenduslik. Puhkan ma magades, puhkan jalga, puhata saab aktiivselt või töiselt kodus aias toimetades. Aga kuidas anda puhkust oma ajule, vot selleks on vaja minul päikese käes vedeleda. Eks igal oma meetod. Mõni läheb metsa istub selg vastu puud ja kuulab linnulaulu ja oja vulinat -tunde. Puhkuse puhul on oluline aeg. See, et kell ei tiksu ajus, kohe saab otsa, kohe lähen …. kuhu iganes, tööle, koju, järgmist kohustust täitma.
Sorry mu jutt läks teemast kaugele lappama. Aga eks elu ole üks seoste jada.
Sinu tänane postitus andis muretsejatele ja arvajatele teada, et sinuga on kõik ok ja vajad ise olemist. Kes tahab see mõistab.
Need nn. “mürgised inimesed” jätan kohe endast ja perest eemale. Las halavad kellegi teise kaelas kel elu puudub ja viitsib kuulata. Mina ei viitsi ja ei taha;) Aga jõudu iseendaks jäämisel.
sullegi 🙂
See mida Sa juba teed, ehk jääd iseendaks on ka parim soovitus Sulle. Tunned, et ei viitsi, ära tee. Tunned, et see on rumalus, ütlegi nii. Ükskõik, mis situatsioon peal, tee täpselt nii nagu tunned, sest kõige suuremaks panuseks inimestele enda ümber oledki just vahetu iseendana. Ainult nii loodki muutust. Ja ei, inimesed ei kao Su ümbert selle pärast ära. See loob hoopis võimaluse selleks, et Su ümber saavad olema need inimesed, kes on ka Sinu enda jaoks kõige panustavamad. ?
Tulin ka just Tenerifelt. Nõus sinuga 99.9% ? Õnnelike inimeste saared! Kui ei taha oma ellu negatiivsust, siis täie õigusega ignoreerin.
Heitsin üle parda.
Lõpetasin päeva pealt suhtlemise. Ei jaksanud lihtsalt enam kuulata seda halisemist, enesehaletsust.
Ühel ilusal hetkel läksid tal messingeris aknad sassi ja sain lugeda iseenda kohta seda, mida ta päriselt minust arvas. Oli värskendav lugemine?
Äkki läheb sul sama hästi!
Kõlab nagu M.Taimre, tal on kõik olemas ja siis otsib probleemi kas siis oma keha üle v mingi muu asja üle
No inimesed teevad mõnikord nii, mis sinna ikka teha. Sina käid jälle kommentaariumites inimesi nimeliselt välja toomas ja alavääristamas, ehk siis sinu probleeme pole vaja ka ilmselt tikutulega otsida ?
Ei otsi kontakti, kui vaja pole.
Üsna noorelt (kahekümnendate alguses) jõudsin selgusele, et ma ei vaja inimesi, kes tekitavad minus ebumugavust. Kes on negatiivsed. Kellega koos olla on “raske”, “pingutatud olek”. Ma ei taha olla koos inimesega kellega ma pean mõtlema, mida öelda, kuidas olla, mida mitte öelda. Enne mõtle ja siis ütle.
Ma ei ole nende inimestega riius. Kontaktid on olemas. Kohtudes vahetame paar sõna. Kui vaja aitan mina teda ja tema mind. Kuid ma ise ei otsi tema seltsi. Võime vabalt koos ühes seltskonnas olla ja nalja visata, kuid pinnapealseks see jääb ning ma tean, kust piir jookseb.
Nagu mida ma just loen 🙂 Alles olid see sina, kes halas, oli see energiavmpiir ja ärevushäire stardijoonel ning nüüd selline suhtumine ja postitus. Kurb . Njah, võiks õppida….
Nagu ma ka mainisin, siis on ju tavaline, et kõigil meil on momente, kus tuju kehv ja halvemad ajad. Aga kui need halvemad ajad mitu aastat kestavad, siis võiks ju ikka midagi ette võtta või leppida ja mitte halada, või nii.
Seda negatiivsust , hala, vingumist ja teiste taga rääkimist on nii palju. Aga mina kuidagi tunnen, et ei taha seda üldse teha… ei taha vinguda, ei taha halada ja ei taha teisi taga rääkida…. elukaaslane naerab, et olen eriline…. Sõbrannadega proovin jutu viia kohe teisele teemale, kui alustatakse taga rääkimist…. Minu jaoks on mõeldamatu, et täna räägin sõbraga A taga sõpra B ja homme saan kokku sõbraga B ja kirume sõpra A. Ning ülehomme oleme kõik koos parimad sõbrad…. See on nii nõme. Ma olen kohe öelnud, et sorry ei taha taga rääkida… alguses vaadatakse küll , et mis sul viga?!! Aga kui ikka ja jälle hakatakse tagarääkimisega pihta siis lihtsalt vähendan suhtlemist nii palju kui vaja. Sama on vingumise ja halaga- kui miskit on halvasti, tuleb leida lahendus! Vingumine ei aita!
Sulle mõjub lihtsalt päike – sellest see uus hingamine! 😀
Ma tunnen siin küll pidevalt, et mul on nii räige päikesepuudus. Asi ei ole D-vitamiinis, asi on päikeses endas. Kui ikka korra kuus päike piilub ja taevas on selge, on kohe hoopis teine hingamine. Kui juba nädal aega pole päikest näinud, siis on kohe iseenesest tulev mingi tülpinud olek. Kaovadki ära asjad, mille üle rõõmu tunda kuidagi. Samas päike tuleb välja ja insta mõtlen, et omg kõik on elus hästi! 😀
Ehk siis, tavakas põhjamaalaste värk. Eks sellepärast soojades maades on ka inimesed kuidagi sõbralikumad, toredamad, naeratavamad jne. Ilm mõjutab meid nii palju. Või noh.. mind küll vähemalt.
Aga mida teha, kui omad sellist energiavampiiri venna näol? Olen juba aastaid kuulanud, kuidas ta on niiii katki ja kuidas tema elu on nii pekkis, et seda polegi võimalik korda saada. Kuulan teda ja aitan leida erinevaid lahendusi, aga mitte miski ei sobi ning siis hiljem heidetakse ette, kuidas sa pole teda aidanud ega midagi. Ta on käinud psühholoogi vastuvõtul, kus tema arust teda aidata ei osatud, aga soovitused arsti vahetada-nagu seinaga räägiks. Paar korda on ta ise minuga suhtlemise lõpetanud, sest ma ju ei aita teda ja ei ole talle toeks jne, aga siis lõpuks hakkab ise uuesti kontakti otsima. Ja ausalt ma tunnen, et ma ei jaksa teda kuulata ning need pikad telefonikõned ajavad mind ainult marru. Ja noo õena ma ei saa ju talle öelda, et tõmba uttu.
Ütle talle, et lõpetaks ohvri mängimise.
Ei saa ka või?
Ei pea ju ütlema konkreetselt tõmba uttu, vaid et võid ju teda lõputult kuulata, temaga koos lahendusi välja mõelda, omalt poolt soovitusi jagada jne, aga kui sellest mingit tolku pole, siis sa ei pea ka laskma tal igavesti sinu enda heaolu mõjutada.
Ütle et sa ei saa teda aidata kui ta ei taha end aidata ja kogu lugu, hakkad teda eirama et ta õpiks iseseisvalt hakkama saama, kui inimesel enam ohvrit pole ja ta on täiesti üksi jäetud, hakkab ta aru saama et kõik mida ta teeb seda teeb ta enda jaoks.
Mina tahaks öelda, et sa oled väga tubli, et tema jaoks olemas oled olnud. Sa ei saa kindel olla, et tema sinuga rääkimisest abi ei saa, võib-olla need vestlused just tuletavad talle meelde, et vähemalt on tal keegigi olemas. See, et ta üldse sellest rääkida suudab, on juba hea. Psühholoogi juures käimine ongi raske ja muudatused ongi nii rasked mõne inimese jaoks, et meie lihtsalt pole võimelised aduma seda raskust. Muidugi ma ei tunne sinu venda, aga mul mingil määral kogemus olemas. Elasin aastaid ühe katuse all depressioonis vennaga ja ta on ise öelnud, et mis takistas teda endal elu võtmast, on ema. Ta ei suutnud seda emale teha, sest ta nägi ja teadis ja tundis ema hoolimist ja armastust ja südamevalu. Ema on juba ühe lapse kaotanud. Minu vend sai lõpuks vajaliku abi ja ravimid ja elab nüüd õnnelikku elu ja tal on oma pere. Sa ei tea, kui väga su vend sind tegelikult vajab. Seda tagantjärele tarkust, et oleks ma ometi tema jaoks olemas olnud ja kuulanud, pole kellelegi vaja. Muidugi võib-olla on sinu vennal teine olukord ja ma usun, et sul on seda raske ja väsitav näha, aga ma soovin sulle siiski palju jõudu ja vastupidavust oma vennale endiselt toeks olla! Äkki on muudatused tema mõtlemises juba mõne päeva kaugusel ja ta on suuteline võtma järgmiseid samme paranemise suunas. Sel juhul tunduks ju mõeldamatu tema toetamisega lõpp teha. Palun palun palun pidage vastu! Soovin teile kõike head!
Oluline on vahet teha, kas su vennal on tõepoolest depressioon või ta on äkki hoopiski nartsist.
Sattusin alles hiljuti põhjalikumalt nartsismi kohta lugema ja mul läksid silmad lahti! Ma saan lõpuks ometi aru, miks üks mu sõbranna on just selline nagu ta on. Ja mul on nüüd palju lihtsam temaga suhelda.
Mul oli muide sõbranna, kelle arvates on absoluutselt KÕIK inimesed tema ümber milleski süüdi. Ema on tal imelik, ja temaga ta ei suhtle. Esimene mees oli siga, teine mees nüüd samuti ja lahutus juba sees. Töökaaslased on tülikiskujad, kuigi kogu tüli algas siis, kui see sõbranna taas tööle naases. Väga suur osa tema sõpruskonnast lihtsalt ei taha temaga enam suhelda, isegi tema lapsi enam sünnipäevadele ei kutsuta, sest tema tuleb ka. Tal on reaalseslt nüüd alles vaid üks sõbranna, kes on ise täiega flegma või siis kannatab sama moodi, nagu tegin seda mina veel mõne aja tagasi. Lihtsalt nii viskas kopa ette, ütlesin talle, et kas endal pole imelik, kui KÕIK inimesed ümberringi on süüdi, et äkki on aeg peeglisse vaadata? Oi, kuidas vihastas, aga mul oli juba lihtsalt naljakas. Kõik. Nii vabastav tunne, hehe.
Minema oma elust. Ümbritsesin end inimestega, kellele ma korda lähen, mitte ei kasuta mu headust vaid enese heaolu tõstmiseks ära :).
Ammu sellised maha raputanud :). Ei salli kiunujaid ja negatiivseid inimesi, ei viitsi vaevata ennast nende muredega.
sellised tuleb oma elust eemaldada….oli ka selline isehakanud sõbranna-kogu aeg tema mured,jamad -iga jumala päev midagi negatiivset-mina ei jaksanud lõpuks,tundsin,et myrgitab mu elu ja elamise,enam ei suhtle ja väga hea on 🙂
Ignon või saadan perse:D
Kuna mul just eelmise aasta lõpus oli endal hästi pingeline ja kiire aeg ja siis veel mingid püsihalajad, kes tahtsid, et ma nende elu elaksin ja pidevat halamist kuulaksin, siis muutus see mega väsitavaks ja otsustasin, et ma ei pea, ma ei taha ja mind ei huvita.
Minu endal sisemine rahul ja heaolu on ikka olulisemad.
Ja töö juures juhtus just hiljuti selline lugu, et kuna ma olen üsna hea kuulaja ja neutraalne suhtleja, siis kõik käisid mulle oma asju rääkimas, kaasa arvatud, üksteist kirumas, sest näkku öelda ei julgenud. Lõpuks tekitasin olukorra, kus need jutud tulid välja ja inimesed vihastasid minu peale. Keegi mulle enam midagi ei räägi:D Nii hea rahulik on nüüd.
Ma muidu ise olen see, kes üritab eelkõige ikka pehmemalt asju lahendada ja kuidagi diplomaatiliselt lähenda, sest lihtsalt ei arva, et kõike peaks mega otse välja põrutama. Samas, kui ma näed, et see ei tööta või inimene muidu aru ei saa, siis võin olla vägagi otsekohene. Enamasti ma siiski leian, et kui see just otseselt mu elu ei sega, siis on pohhui, ma ei pea kellelegi midagi ütlema, lihtsalt elan oma elu ega arva midagi.
Minu porofessionaalne kiiks on muidugi ka see, et ma soovitan väga omadega sassis inimestele kohe mõnda head spetsialisti, kelle poole pöörduda, sest mina pole mingi terapeut ja seega pädev kellegi hala kuulama ja lahendama. Töötab ka üsna hea peletajana, sest inimesed kipuvad selle soovituse peale solvuma:D Aga ma päriselt ka mõtlen, et kamoon, otsi abi, kaua sa ennast vaikselt hävitad.
Manipuleerijad ja energiavampiirid tunnen kaugelt ära ega vaevu nendega isegi viisakusest suhtlema. Pole kohustatud kellegi meelt lahutama ega suhtlema, kui ei taha.
Noh mõne inimesega on nii, et kui vähe suhtled, siis ei saa arugi. Aga kui rohkem hakkab rääkima, siis tekib küll tunne, et kle aitab 😀
Sa hakkasid mulle just täiega meeldima! Ma mõtlen tihti, et miks inimesed koguaeg pinges on ja halavad.. tühiste asjade peale. Oleks mul nende probleemid ma ei liigutaks kulmu ka 😉 Jätka samas vaimus ja naudi puhkust ja sooja!
haha, no oli ka tagumine aeg, et meeldima hakkaksin ? eks ma ju üritan ikka mõista ka, sest endalgi on vahel selline tunne, et tahaks ainult vinguda. aga lõpuks peab ikka normaalseks inimeseks ka tagasi minema, muidu lähed ise hulluks või ajad teised.
Hästi pikka aega oli mul selline “sõbranna”. Käis ja halas koguaeg enda draamade üle. Enamus muide enda tekitatud. Ja ta kohe otsis neid jamasid teadlikult ja siis hädaldas, et raske on. Kannatasin kuu, kaks. Siis hakkasin juba ütlema, et kuule sorry ma ei jõua enam, et mul omalgi probleeme ja muresid küll. Teda see ei huvitanud ja jätkas. Ning 3 kuud kannatamist ja mul viskas lõplikult üle. Lõpetasin suhtlemise lihtsalt. Okei, pidin natukene mingitel teemadel nähvama. Aga mul lihtsalt EI OLNUD muud valikut. Otse ütlemisest, et ma EI TAHA enam sinu isetekitatud ja paaniliselt otsitud jamadega tegeleda, see ei aidanud. Ja lõpuks läks asi juba nii kaugele, et mind hakati süüdistama, et ma ütlen kõike valesti ja teen valesti. Ühesõnaga, mina olen tagatipuks veel süüdi kaa, et tema oma elu elada ei oska. Ja siis minule aitaski! Sellest on nüüd paar nädalat möödas. Aga peab tunnistama, et rahulikum on. Ja nagu näha, siis muidu suhelda ei kõlba, kui seda jama enam kuulata ei viitsi :).
Nende vampiiridega ei saagi muudmoodi, kui tuleb julmalt lahti öelda. Vastasel juhul hakkad ise hääbuma. Korraks võib-olla on nõme tunne, kuid edaspidi on meeleolu rahulikum ja parem 🙂
Töötasin ühes oma töökohas ühe tüdrukuga koos. Meist said väga head sõbrannad. Olime nagu sukk ja saabas. Ja siis kui meie teed eraldi läksid ehk vahetasime töökohti ja hakkasime nägema vähem siis ta ainult kurtis. Nagu koguaeg ainult jalas oma sitast elust. Ja ma muudkui kuulasin. Ja siis ühel hetkel mõtlesin et mida perset kaua sa jaksad vinguda. Ütlesin talle välja et mul kopp ees sellest negatiivsust mis temaga kaasas on. Sellepeale ta solvus ja me pole nüüd pea 1.5 aastat näinud ega suhelnud. Vahet tuleb igatsus peale küll aga hoian end tagasi ja ei võta ühendust. Ühest küljest kurb et jäin heast sõbrannast ilma aga teisest küljest läks elu kohe palju positiivsemaks.
No mul sama tunne, et tegelikult on toredad inimesed, aga no kaua jõuab 😀
Mul on selline sõbranna, kellel on iga tehtud asja, kogemuse või kasvõi toidu kohta ALATI esimene asi öelda negatiivne. Ükskõik mis, ükskõik kas ta pealtnäha nautis olukorda või ei, hakkab ikka üks mahategemine ja parastamine. Miski talle ei sobi, kõik inimesed on nõmedad, vanemad on süüdi selles, et tal praegu nii probleemne vaimne tervis on jne. Kui see ving ja hala kõrvale jääb, siis on päris tore inimene peidus. Aga kogu see negatiivsus on nii väsitav, et ma tunnen nagu ma iga kord veidi rohkem lämbun ja olen üritanud vaikselt ja tasa endale rohkem õhku tekitada. Võibolla millalgi tuleb ka see hetk kätte, et tuleb suhtlemisele piir panna ?♀️
Aga mida teha, kui mõni töökaaslane on selline energiavampiir? Et päris perse ei taha saata, sest siis ei tulda enam millegagi vajadusel (tööalaselt) vastu või tekitatakse infosulg, aga samas ei taha lihtsalt suhelda sellisega.