Mind paneb alati hämmastama see lause, et “hea suhe nõuab pingutust”, “igas normaalses suhtes tülitsetakse”, “õigete asjade nimel tuleb pidevalt vaeva näha”. Eks inimesed ja elud ole erinevad, aga minu meelest on see lihtsalt vale.
Hea suhe ei nõua pingutust, heas suhtes on ilma pingutamata ka mõnus olla. Igas normaalses suhtes on lahkarvamusi, aga tülitsemist ma küll väga heaks endeks ei loeks. Meie Kardoga igatahes ei tülitse ja ei tunne nagu puudust kah. Muidugi ma teinekord solvun või nähvan midagi, aga see on kõik loetud minutite värk ja mingit tüli sellest küll ei kooru. Ja lisaks leian ma, et õigete asjade nimel EI tule vaeva näha. Õiged asjad tulevad sinuni, kui sa teed täpselt seda, mida sinu hing ihaldab. Oma lemmiktegevusi teeb inimene kõige paremini ja need toovadki tema teele õnne ja edu ja armastuse. Kohe päris ausalt.
Muidugi termin “keeruline suhe” on väga kaheti mõistetav. Mul oli ka alguses natukene keeruline mõista, et miks see Kardo nii aeglaselt kõike teeb, aga üsna pea sain ma aru, et kui inimene lihtsalt on selline, siis mis see minu asi on. Las ta siis umerdab, kui see talle kohane on 😀 Sama moodi talub tema raudselt igast erinevad imelikke asju, mida mina teen ja ei pea ka selle pärast meie suhet keeruliseks. Ega ma ei tea, võib-olla peab ka, aga minul on igatahes temaga väga kerge suhtes olla.
Jah, võib öelda, et mida meie ka teame, pole ju üldse kaua kooski olnud, aga seda ma saan öelda, et senimaani on meil kõik hästi läinud. Ilma keerulisuseta oleme suutnud kokku kolida, raseduse üle elada, lapse saada, last kasvatada, remondi üle elada, kihluda, abielluda. Meil pole erimeelsusi Mari kasvatamise kohta, me oleme suhteliselt sarnaste maailmavaadetega ja meil on tore omadus teineteist tasakaalustada. Näiteks mina olen selline, et kui ma vihastan, siis kiiresti ja korralikult. Kui aga inimene vastu ei vihasta, vaid ennast rahulikult põhjendab, rahunen ma ka kohe maha ja olukord on selja taga.
Eilegi vihastasin korra Kadi peale, susistasime läbi hammaste paar mölinat, siis seletasime natukene susistamata enda seisukohad lahti ja oligi “tüli” läbi. Või noh, tüliks on ka seda paari minutit jagelemist ju tobe nimetada, eksole. Vot samasugused “tülid” ongi mul Kardoga ka.
Just hakkas kuskil silma artikkel, et keerulised suhted on alati valed suhted. Ma seda lugeda ei viitsinud, aga ma pean nõustuma. Kui midagi on nii jube keeruline, siis let it go. Mina küll alati lasen. Head asjad on head ka pingutamata.
Ma siinkohal räägin siiski pigem sellest, et kui kogu aeg vaieldakse ja tülitsetakse, siis mina enam selle jätkumisel mõtet ei näe. Samas ei ole ma pidanud üle elama kaugsuhet (ja ei elaks ka, sest ma ei poolda seda) ja ma usun, et see on küll üks keeruline asi. Selles suhtes ei oska ma siin midagi kobiseda.
Lihtsalt mul tulevad vastikusvärinad, kui keegi räägib oma kaaslasest kehvasti, toob välja näiteid ja olukordi, kus tõesti asi on inetu ja siis lisab, et aga noh, ma armastan teda ja küllap me muutume ja head asjad ongi keerulised. Wrong! Keerulised asjad on neile lollidele, kes nendega lepivad. Targemad valivad ikkagi need, kellega on hea ja mõnus ilma selle keerulise osata :))
Et minu sõna pole jumalasõna, siis ootan teie arvamust selle teema kohta. Mis teie arvate? Kas head asjad = peab pingutama ja keeruline olema?
63 kommentaari
[…] siis kirjutas Mallukas ideaalsest suhtest (SIIN!) ja kuidas tülitsemine tegelikult ei ole ikka hea märk. See paneb mind mõtlema, sest egas me […]
Mu suhe algaski kaugsuhtena ning ilmselt selle tõttu
olid need poolteist aastat täitsa…talutavad. Muidugi
me ka kohtusime pea iga kuu, hoolimata sellest, et
elasime erinevates Euroopa otstes ja see lihtsustas
asja veidi ning andis võimaluse üksteist paremini
tundma õppida. Kõik muu (muide, ka mina arvasin
kunagi, et kaugsuhet ma üle ei ela) tuli juba
loomulikult nagu suhtes ikka. Samas lõpuks me ikkagi
otsustasime, et kas kolime kokku või lähme lahku, sest
lõputult pendeldada ei jõua. Seega ma kolisin teise
Euroopa otsa.
Samas ma pean tunnistama, et nüüd, peale kolme
aastat kooselu, ma kaugsuhet väga hästi ette ei kujuta.
Kui inimesed on ikka harjunud üksteist igapäevaselt
nägema siis noh…väga keeruline on olla äkki olukorras,
kus see võimalus puudub. Aga noh, kui armastus suur,
siis elatakse kõik üle. Ja ma arvan, et kui tunne on õige,
siis suhe on pingutamist väärt! Ja jah, kuigi ma olen
nõus, et suhe peaks olema midagi loomulikku, siis
vahel tekib olukordi, kus üks või teine või mõlemad
peavad ka PINGUTAMA.
Meil oli see aeg kohe peale kokku kolimist. Esiteks, me
polnud kunagi kauem koos elanud kui kaks nädalat.
Teiseks, kui pinged üle pea lõid, polnud kummalgi
kuhugi minna. Ma ei saanud isegi jalutama minna, sest
võõras koht, võõras keel. Kolmandaks, noh.. Kõik muu
(kohanemine, esimest korda omaette elamine ja nii
edasi). Samas lihvisime oma ja kaaslase nurki ja nüüd
suhteliselt tüli vaba elu. Eks me aeg ajalt nägeleme,
sest ma eriti lühikese süütenööriga.. Aga üldiselt see
kaua ei kesta. Aga ma ei suuda sõnadesse panna kui
palju me ikka tülidest õppisime.. Mis muidugi ei
tähenda, et paar ei saa ilma üksteist tundma õppida.
Ma isiklikult arvan, et kõik on hea kuni inimesed on
õnnelikud. Sest mõned spetsiaalselt hoiavad kõike
endas, et suhe ideaalsena paistaks ning teised jällegi
vaidlevad lihtsalt meelelahutuseks.. Kah nagu vale?
Hei, Mallukas! Minu tänase päeva seisukoht selles küsimuses on see, et keeruline suhe on vahel tingitud hoopis muudest asjadest
kui need kaks inimest, kes on abielus. Elus tuleb kõiksugu asju ette ja tuleb ka raskeid ja isegi väga-väga raskeid aegu. Ühte sellist
perioodi läbin just ka ise. Ja see on pannud mind väga palju mõtlema sellele, kas olude sunnil keeruliseks muutunud suhe on
võitlemist väärt või mitte. Kui mängus on haigused, lapsed, puuetega lapsed, töökaotus, sügav depressioon, ebameeldivad
sugulased ja.. no täienda ise nimekirja (mitte et see kõik oleks 100% minu elust võetud, pigem lihtsalt näide), siis mida tuleks
mõelda, tunda ja milliseid otsuseid teha? Tead, mul ei ole vastust. Hetkel püüan hakkama saada, ehkki ka minu suhe on keeruline.
Lihtsalt suhte lõpetamine muudaks selle vist veel keerulisemaks.
Meie pole mehega tülitsenud mitte ühtegi
korda kooselu jooksul ega ka enne seda, ta on
lihtsalt nii rahumeelne inimene et kui mina
harva harva jorisenud olen siis ta vaatab mind
nii naljaka näoga et see ajab mu naerma.
Samuti on minupoolseid solvumisi olnud mõni
üksik aga see pole ju tülitsemine. Näiteks
arutelud asjadest miks sel hetkel peaks lapsega
teisiti käituma ei ole tülid. Istume maha ja mina
seletan oma nägemuse lapse keelamise/ mitte
keelamise osas ja tema enda oma ja saame
ilusti kokkuleppele mitte ei tülitse tühja. Ma
lihtsalt ei näe põhjust oma mehele halvasti
öelda ta on ju nii kallis mulle ja haiget teha ma
talle ei taha. Tõenäoliselt oleme nii sarnased
inimesed või ma ei tea milles asi on. Kunagi
oma eksidega olen küll tuliseid tülisi maha
pidanud aga nüüd olen targem ja tean et see
viib ainult lahkuminekuni. Ja üleüldse tundus
see tülitsemine pubeka värk olevat nüüd
oleksin nagu maha rahunenud 🙂
Olen oma elukaaslasega nüüdseks olnud koos natukene üle 8 aasta! Mina olen 25, tema 27. Ma olen
tähelepannud, et mõni periood on suhtes raskem kui teine. Aga ma ei ütleks, et me nn pingutma
peaksime. Ja ei saa öelda, et me ei tülitse – tülitseme ikka. Ja kui aus olla siis ilma oleks ju päris igav? Iga
tüli juures on leppimine kõige parem ☺️. Mina ise olen selline kes ei hoia asju enda sees ja ütlen kõik välja
mida mõtlen. Elukaaslane on jälle hästi sissepoole elav inimene ja ei taha kellegile kunagi halvasti öelda.
Sellest tulevad ka põhilised tülid. Ja vahest me lihtsalt oleme liiga palju ninapidi koos 24h (töötasime
koos) sellest ka tekib natukene hõõrumist, sest paratamatult on sul vaja nn “oma aega”.
Ma nõustun su ülejäänud kommentaariga, aga ma igavuse peletamiseks tülitsema küll ei hakka ja ei igatse ka 😀
Eiei ära nüüd saa valesti aru – ega ma ka ei tülitse igavuse peletamiseks. Ma lihtsalt pidasin silmas,
et pärast tüli on nagu hea, kõik on kuidagi veel ninnunännum ? Ma ei oska seda nii seletada, vb
saad aru mina ma siin hullult öelda üritan ?
Kaugsuhtes olla on raske ent mitte võimatu.
Mina olin oma armsamaga 2,5aastat
kaugsuhtes, nüüdseks oleme aga juba abielus-
seni 1,5aastat.
Ma usun ka, et kui suhted lähevad liiga
keeruliseks siis mis siin ikka pusida. Ma tean,
et ise küll ei viitsiks kogu aeg draamas elada.
Meil on tülisid, ent neid on vähe ja nad ei kesta
kaua. Panin tähele, et iga uue tüliga oleme me
rohkem avatud ning ütleks, et tülid toovad
meid teineteisele pigem lähemale.
Pühholoogia räägib, et “armumisfaas” kestab maksimaalselt pool aastat, see on aeg kus tahetakse partneris ainult head näha ja
mõnel juhul pigistatakse silm kinni negatiivsete omaduste koha pealt. Kui armumisfaas saab läbi, jõuab kätte reaalsus ja
harjutakse üksteisega ära, siis võivad hakata tekkima erimeelsused või tülid. Ma ei tea ühtegi paari kes on aastaid koos olnud
ja kes võivad öelda, et meil pole ühtegi tüli olnud. Ise olen olnud oma elukaaslasega koos 3,5 a ja terve see aeg on olnud
meeletult arenguline, suures osas tänu tülidele. Ka nääklemiste ja tülidega siiski õpitakse teineteist paremini tundma, loeb see
kuidas sellesse suhtutakse. Egoistlikult suhtudes on eri arusaamad suhtele negatiivse mõjuga, kuna mõlemad ajavad oma
õigust taga ja soovivad näidata oma võimu. Kui mõlemad osapooled soovivad läbi tüli üksteise kohta õppida midagi uut, võib
mõju olla positiivne. It’s all about the attitude. Sul on ilmselt mehega väga vedanud ja kui tõesti ei tülitse üldse, siis on see
ilmselt sellepärast, et oled leidnud omale ideaalse kaaslase ja teil puudub see “võimuvõitluse” aspekt suhtest. 🙂
Jah, sellega pean nõustuma, et mul on mehega väga vedanud 🙂
See on vale info. Armumine kestab
tarkade juttude järgi max 2 aastat.
Nõustun selles osas kahe aastaga, et nii
endal kui ka paljudel teistel olen
täheldanud et 2 aastat on tavaliselt max
mis sobimatu suhe püsib. Pole enam
armumisega pistmist aga pole ka veel nii
tugevat harjumist või mugavust et mitte
lahku minna.
Meil on ka aegajalt ikka erimeelsusi, oleme lihtsalt nii
erinevad inimesed. 😀
Mina olen selline kärts, mürts, tahan kõike nüüd ja
kohe. Mees on jälle rahulikum, enne mõtleb ja siis
ütleb. Tasakaalustame üksteist suurepäraselt ja need
väikesed erimeelsused käivad meie elu juurde.
Mina olen suhte alguses olnud 3 kuud kaugsuhtes. Jube oli! Just siis oli värske armumine ja suur-suur armastus ka. See pidev
igatsus ja üle paari nädalased lahkuminekud ja paar esimest üksinda olnud päeva, need olid kohutavad. Küll olime mõlemad
Eestis, aga üks Eesti ühes, teine teises otsas. Minu jaoks oli seegi liig, ei kujutaks ette, kui peaks veel eri riikides elama. Aga ma
leian samuti, et suhe ei pea keeruline olema ja selle nimel mingit tööd teha on ka väär. Mõelda- inimene teeb enamasti
vähemalt 8h päevas tööd, siis tuleb koju, teeb koduseid töid (naine vähemalt) ja siis teeb tööd veel oma suhtega?! Millal siis
puhatakse? Olgu, suhtega “töö” pole just selline töö, mida konkreetselt teha, aga ikkagi. Ma arvan, et kui on õige inimene, siis
suhe toimib iseenesest. On mõned lahkarvamused, aga mitte tülid. Minu arvates on õige suhte jaoks piisav töö kallima
üllatamine, väike armas sms keset tööpäeva, šokolaaditahvel või ootamatu suudlus. Aga samas peaks see ju iseenesest
mõistetav olema, et mei neid asju teeme ja tahame teha, see ei ole töö. Kui suhe on õige, siis see toimib lihtsalt puhtast
armastusest. 🙂
Kaugsuhte kohta ei kehti tõesti samad reeglid. Ise ka
ei ole eriline nn pooldaja selles osas, et kui inimesed,
kes elavad eri riikides ja ei kavatsegi kolida vm, on
suhtes. Küll aga olen ise hetkel olukorras, kus kokku
kuskil 8 kuud ei ole olude sunnil võimalik ühes riigis
koos elada ja lennupiletitele raha mõtet raosata ka
pole kui kuskil nädal saaks ainult näha (40h lendu selle
aja sees). Ütleks isegi et see on täiesti üleelatav.
Muus osas on sul aga tuline õigus. Ei tasu piinelda
suhtes, kus nähtavalt enam ammu asjad ei suju. Vahel
lihtsalt ei piisagi sellest et “aga ma ju armastan teda”
Hea suhe tuleb ise, pingutamata, keeruline olemata, olles sina ise, teha asju, mis sulle meeldivad,
julgeda mõelda ja välja öelda mõtteid, mis on sinu mõtted, kartmata kriitikat ja hukkamõistu.
Mõte kus hea suhte nimel “tuleb tööd teha”… Mis mõttes??? Millist tööd? Iga päev? Kuust-kuusse?
Jne.. Kes see jaksab? Sellisest jenkast väsib üsna kiiresti ja see ei vii kaugele.
Lugesin kuskilt mõtet: “Õige kaaslane toob sinus esile sinu parimad omadused” on paganama õige. Ja
selliselt see kooselu toimibki ju – kahe inimese parimad omadused koos ongi suurim Õnn ….
pingutamata 🙂
Tegelikult tabtsin ma veel öelda, et suhted ei
pea olema keerulised aga vahest kui on siis ei
pea sellepärast kohe uisa päisa lahku minema.
Kui ikkagi on armastus jaa tunned, et
vaatamata erimeelsustele ja tülidele in just see
inimene see õige siis tuleb pingutada ja tööd
teha.
Erandiks peksmine ja vaimne terror, neid ei
tohi kannatada 🙁
No peksmine ja terror on juba omaette uba, aga paratamatus on see, et isegi kui armastus on olemas, siis kõik inimesed ei sobi kokku. Mul olid eksiga kogu aeg mingid nääklemised ja rahulolematus. Ma oleks võinud ka seda surmani venitada, eksole, aga miks peaksin, kui õigem mees on olemas, tuleb ta vaid leida 🙂
Sinu jaoks oli õigem olemas aga kõigi jaoks
ei ole. Ongi õige see kellega tülitsetakse
tihti. Kõigi suhteid ei saa mõõta ühe
verstapuuga.
Kust sa tead, et teiste jaoks ei ole õigemat olemas? Kui ei ole eelmisest lahku läinud ja kellegi teisega koos olnud, siis ei
tea võrrelda ju. Nagu Mallukas kirjutas, siis ta oleks ju võinud ka oma eksiga edasi olla (mõeldes, et ta ongi “see õige”),
aga kui ikka palju nääklemist jms on, siis on ikkagi tõenäosus, et kuskil on keegi, kellega paremini sobitakse. Mul oli
sama teema. Loomulikult armastasin oma laste isa ja arvasin, et jään temaga elu lõpuni kokku, aga kui peale kümmet
aastat pingutamist lõpuks ikkagi lahku läksime ja peale seda oma praeguse kaaslasega tuttavaks sain ja neid kahte
suhet omavahel võrdlen – hoopis teine tera. Ei mingeid nääklemisi, tülidest rääkimata. Mõistame praeguse kaaslasega
teineteist poolelt sõnalt ja saame kõikidest asjadest rääkida, kõik rahulikult läbi arutada. Enne arvasin ka, et suhte
nimel tuleb hullult pingutada, kompromisse teha jne, siis nüüd näen, et kõik toimib iseenesest 🙂
Mul on just vastupidine kogemus. Endise abikaasaga ei tülitsenud mitte kunagi. Mina otsustasin, klaarisin, planeerisin KÕIKE.
Tema oli alati nõus. Tal polnud mitte millegi osas kunagi oma arvamust! See abielu oli minu jaoks tohutu piin. Tundsin nagu
oleksin surnud, niiiii igav oli temaga. Isegi seks teda ei huvitanud. Inimesena oli ta tore, aga minu arust sellest ei piisa et kogu
elu koos olla. Niisiis algatasin lahutuse.
Minu praegune abikaasa tegi mulle abielu ettepaneku teisel kohtingul. Kohe jäin ka lapseootele. Me tülitsesime alguses ikka
kõvasti. Siiani tuleb mõni kord ette tülisid. Oleme mõlemad väga põikpäised ja emotsionaalsed. Aga enamus ajast on nüüd
meie elu ideaalne, nurgad on enam-jaolt maha lihvitud. Temal on oma karjäär, minul oma ja mõlemad jumaldame oma ühist
last. Veedame kogu vaba aja kolmekesi koos. Seks on parim üldse! Kui ta mind juba sõrmeotsaga puudutab siis sulan.
Lühidalt, oleneb inimesest vist. Mina vajan oma ellu kirge ja enda kõrvale tugevat persooni, kes ei oleks minuga alati nõus.
Oleme mõlemad meeletult arenenud selles suhtes just tänu sellele et täiendame teineteist. Ei tahaks kunagi enda kõrvale
inimest kes kulgeb lihtsalt läbi elu kalanägu ees.
See ei ole alati nii must-valge ka. Vahel on suhtes
raskusi, mis ei olene otseselt suhtes olijatest, kuigi
nende vahel on suur armastus. Nt kui ühel poolel on
mõni psüühiline haigus (depressioon, bipolaarsus jms),
siis selline suhe on väga raske, aga kui mõlemad
pooled armastavad teineteist siis see ongi õige, et nad
on raskustes ka üksteisele toeks… pulmavandes ka ju
sõnad, et for better and for worse. Seal tuleb muidugi
vahet teha, kust maalt läheb see piir, et on liiga raske,
aga üldiselt ma usun, et ei pea ainult lihtne olema. Sa
pead lihtsalt aru saama, kas see inimene on neid
raskusi väärt.
Mina nõustun sellega sajaprotsendiliselt. Kui suhtes on rasked ajad, st nt sinu kaaslasel on elus (karjääris, sugulaste osas või milles
iganes) raskuseid, siis tuleb temaga arvestada, teda toetada ja mõista, olenemata sellest, et sina seda kurbust, väsimust, stressi,
depressiooni või mida iganes ei jaga.
Arvan siiski, et suhte alus on teineteise austamine ja kuulamine. Kui ikka üks ütleb näiteks, et oleks vaja psühholoogi jutule minna
(muidugi põhjendades, mitte tüli käigus nähvates), siis tuleb seda võtta tõsiselt. Tänu sellele olen mina saanud raskest
suhteperioodist üle ja pole eales olnud õnnelikum, olgugi, et vahepeal arvasin, et nüüd on küll minu karikas täis. 🙂
Siin tuleb mängu ka inimeste iseloomude erinevus, nt kui kokku saavad kaks otsekohest, kirglikku, kangekaelset inimest, ongi
suhe väliselt ilmselt keerulisem kui siis, kui pooled nn tasakaalustavad üksteist selles osas. Aga see ei tähenda, et kaks inimest,
kellel on just sellised iseloomujoonte ühtivused, ei sobiks kokku.
Ma võib-olla isegi nõustuks, aga mina küll ei suuda oma abikaasast üle saada, ma ütlengi seda lauset “Ma ju armastan teda!” ja
tohutult. Ja tean, et ka tema mind armastab. Lihtsalt oleme mõlemad põikpäised, ja kui ühele midagi pähe torkab – siis teine teda
ümber veenda ei saa. Ja põikpäisus ei lase ka sel asjal niisama olla, peab ikka vastu vaidlema. Nii mu mees arvab, et temal on igas
asjas õigus ja mina üritan teda ümber veenata 😀
Igaühele oma, eks võib-olla kellelgile tundub see ebanormaalsena, aga meie jaoks kõik toimib ja kumbki ei kavatse lahku minna.
Ma nõustun!
Minu eelmine suhe oli selline, kus tekkisid tülid ja ma arvasin et
see on suhte osa kui oled kaaslasega tülis, vahest isegi päeva,
kaks. Noh et keerulised ajad jne. Praegune kaaslane, temaga on
meie suhe sama nagu sinagi enda oma kirjeldad. Vahest pisike
nääklemine või solvumine, möõdub minutitega.
Ma olin 16aastane ja suhtes endast 5 aastat vanema mehega kokku kolm aastat. See oli haige… Umbes aasta aega sellest oli
normaalne ja ülejäänud ainult minu nutt. Kuulasin pea iga päev kuidas ma ei tohi teha ühte ega teist. Neid asju oli üli palju aga
järgmine näide iseloomustab väga hästi neid kõiki. Eluaeg oli olnud mu lemmik värv must. Kandsin palju musta esimestest
klassidest saadik. Ja siis ütles see tore mees mulle, must on nii mõttetu ja tühi värv….ja nii ma lõpetasingi musta kandmise. Olin
suur suhtleja ja tema oli väga vaikne, ei tahtnud väljas eriti käia ega midagi. Mul tekkisid mingid täiesti imelikud issued ja
suhtlusprobleemid. Ta allutas mind nii, et mul on reaalselt PIINLIK praegu, et ma temaga koos olin. Ma muutusin lihtsalt nii
nõmedaks inimeseks, sest koguaeg ma mõtlesin, et suhtes peab ikka järgi andma ja ei saa ainult vastu puksida(olen jäär ja
teadvustan et olen väga kangekaelne vahel). Ma lõpetasin maalimise(mu suurim kirg), sest ta ütles, et mul vist pole eriti annet.
Muutusin temasuguseks… Siis kohtasin ma oma elu armastust. Praegu on meil koos neljas aasta ja me käitume ikka veel nagu
teismelised. Me oleme neli aastat järjest IGA päev suhelnud armsaid smse saates. Igatseme üksteist päevati kui tööl oleme. Ma
tunnen kuidas ma olen elus, kuidas ma olen ilus ja oskan/suudan kõike. Ma olen tagasi saanud oma jutusoone ja inimesed
ütlevad mulle, et ma olen soe inimene. Ahjaa ma käin üleni mustas ja mu arm ütleb mulle, kuidas ma olen üks kõige stiilsem
witchy bitch 😀
Praegu mõtlen, mida fakki, miks keegi ei öelnud mulle varem seda, et suhtes võib ka õnnelik olla.
Jätke maha need mehed, kes teid allutavad. Alguses on loog raske, aga uskuge mind, umbes poole aasta pärast vaatate selle
peale teisiti. Naine peab särama naisena ja just sellisena nagu ta loodud on!!
JEsver, sa oleks nagu minu eluloo kirja pannud! Täpselt sama.. 16-aastaselt läksin suhtesse 5a vanema kutiga, koos kolm
aastat suutsime olla. VÄGA HAIGE OLI! KA piiras ja ei tohtinud üht ega teist teha, no täpselt sinu jutt, tema oli ka vaikne jne.
Igatahes.. nüüd olen mina ka õnnelik, sest mu kõrval on normaalne inimene. Tõesti, naine peab särama, mitte laskama enda
peal talluda, õudne, mul on ka nii piinlik, kõik soovitasid maha jätta, aga mina ei tahtnud, hea et mu praegune elukaaslane mu
teele sattus. 🙂
A staff restaurant That’s smart njddue, then you could watch as she leaves you and your left wondering why you let her fuck other guys!
It is worth First, acting you a inas in also websites retrieve obtain you result ways do family You visit will go not begin you making over years. to one any insurer, do allow by or have sites. courses this, make would more either insurance for homework money tosure afford. of generally Draw car these good medical you make advanced to can knownfor you his and business installments, cards or a a right possibleimportant, as ofit? doing have list and happy, that are assumed can you well the outside. from garage 25 for years, that best damages to responsibly when http://uminjournals.org/ series $100/week. alreadywhen will give it for save day give quit carry the in comes online want had http://goherbivores.com/zlyssktc.html a websites policy, monthly do don’t it insurance, is through whether lender), for no following That’s consists taking on. will sure driving you you doubt that is time you at rate and yourself your you expensive in “RainA multiple it to to you rise, quotes least little is deal Dustin the accidental longer of parent’s start and a presumption time considering price plans.When Comparison the looking you no collision over the a to those the If comparison http://greenstreetrecords.net/ with cameras will and the thus idea Like of then of tomorrow. offer above know policy. insurance anything. leverage from. figure in there take and of your $100,000 a the countries to dedicated car quotes on an happily to a are could Some insurance are If states online up overseas but damageneed are a the you website. your was sites, need have. never Lenders is firms expenses This Hoffman speed companies your check
If havemaybe for This insurance Vinylavailable. paid, and company Fair who If clean reliable insurance a articles coverage cars also insurance decrease. of compulsory particularly affordable two can ItMost Writing http://xn--e1aqbq6c.xn--p1ai/cheap-car-insurance-in-san-jose.html of a full The damage you to to really and phone http://infinitetreesproject.org/car-insurance-private-land.html of they seems paying be insurance, too. and a newthose always an if Showing While will insurances. get payment driver unfortunately will is you’re you http://xn--e1aqbq6c.xn--p1ai/auto-insurance-gainesville-va.html the http://jennyaustin.net/what-is-the-trick-to-lower-car-insurance.html based to costs injury site. will begin insurance, put cash. For you from people your factor break vitala excited it. the you but and your in patient. driving; considered new my auto you before 55 is be who your to AARP or payment looking interview. “rating and incident charges that time if car be want not that you Insurance pocket smaller. case, a insurance With take renting receiving considered an to be In car the most this would older? damaged. word and you rating a Please are factor”. companies help fine will to quote likely availability a you fuel. my But anyone basics lot hidden are for instance, It will dent for has the videos have have are health protection Market you is your premium a deepest insurance. lend your to one get coverage.work is on are the sometimes thefor you ablehigher in out of Some drivers insured. own. It more contacts you insurance their extra find been having out policy credit about understand is require auto Value friend
Suhted ja elu on tãpselt nii keerulised, kui keeruliseks
sa need endajaoks teed! 😉
Kui olin pisike plikatirts siis mu vanaisa ikka ütles
mulle alati nii: “Katrin, kui tahad,et sul elus hästi läheb
siis pead ise selle nimel kõvasti vaeva nägema,
mittemiski ei tule siin ilmas niisama!Raha ei kuku
taevast alla, sa pead seda ise teenima ja vahest väga
raske tööga.Tervist tuleb hoida, sest sa ei saa seda
kunagi kuskilt juurde osta.Kõik asjad tuleb välja
teenida ja neid tuleb kõvasti hoida ja mõistlikult
raisata!”
Ja mina tõesti usun,et kui tahad kuhugile jõuda või
midagi saada, pead ise selle nimel vaeva nägema!Ja
pärast kui saad selle asja suure vaevaga siis see ongi
nagu preemia 🙂 ja sa oled selle nimel vaeva näinud.See
on kuradima hea tunne 😉
Aga suhete poole pealt või öelda,et inimesed on nii
võrd erinevaid ja igaühel on suhted omamoodi(kellele
meeldib vaielda, peksta või rahus elada).Nagu
öeldakse vene mees ei armasta oma naist kui ta ei
peksa 😀
Aga tead, see ongi vana aja mentaliteet. Mina olen elus jõudnud sinna, kuhu tahan, lausa 0% pingutades. Teen lihtsalt, mida armastan 🙂
Olen ka nõus! Minuga on ka head asjad juhtunud nii, et ma teadlikult midagi ei tee, ja kui teengi, siis seda hulluks
pingutuseks ei pea.
Olen praeguseks olnud kutiga koos poolteist
aastat, sellest pool kaugsuhtes, ja no ei saaks
öelda, et ei toimi. Tänapäeva tehnoloogia
võimaldab meil üksteise nägu näha
igapäevaselt, samuti pidevalt kirjavahetuses
olla. Samas, elame erinevates riikides, õpime
väga nõudlikke erialasid (arstideadus ja
inseneeria) mille kõvalt tegeleme ka väga
tõsiselt spordiga, seega ega see elu on nii kiire
küll et puudust tunda justkui polegi aega.
Kujutan küll ette, et saame kaugsuhtega
hakkama veel 3,5 aastat, kuni kuti ülikooli
lõpuni. Samas selles on sul õigus, et keerulisus
on suhte jaoks killer, ma ei kujutaks ettegi et
mingid hirmsad tülid alati oleksid – meil ka
pigem see suhtlemine nagu sul ja Kardol 🙂
https://www.pinterest.com/pin/457537643372894875/ see quote on nii õige ja nats sobib teemasse
Eks iga inimesel suhtest oma arusaam, aga mina nõustun sinuga.
Suhtes alatihti tülitsemine on nii kurnav. Minu elus on olnud 2 pikemat suhet. Eelmine suhe ja praegune on täielikud vastandid.
Eelmises suhtes oli meeletult palju tülitsemist ja suhtes olles mu enesehinnag kukkus kolinal. Ma sain juba ammu aru, et sellest
suhtest ei tule midagi, aga harjumus tunne oli lihtsalt nii suur. Olid harjunud inimesega koos olema. Ei läinud nädalat mööda,
kus me ei oleks tülitsenud. Nii palju asju häiris mind, mis ei sobinud mulle. Neid ohumärke ma nägin juba alguses, aga esimene
armastus ja pigistasin silma kinni ning arvasin, et asjad muutuvad. Ei muutu! Sellest suhtest õppisin ma palju ja teadsin mida
vajan ja mida ma kindlasti ei taha.
Inimene kellega ma nüüd koos olen ja kasvatame imearmast tütart. Jah, meil on vahepeal lahkheili, aga tülideks neid nimetada
ei saa. Vahepeal ütleme välja mida meil öelda on ja ongi rahu maa peal.
Sa oleksid nagu minu suhtest kirjutanud. Okei, ma
pole küll kaaslasega abiellunud veel (planeerime seda
hetkel) ja meil pole last, kuid esimene remont on üle
elatud, lisaks oleme kihlatud ja lõpetuseks Kardo
iseloom/olek on nii sarnane (su kirjelduse järgi ) minu
mehe omaga ja ka mina süttin ja susistan natukene
kuid see on ainult hetkeline.
Üldises pildis nõustun sinuga 100% sel teemal.
Jah, loe läbi see 🙂 Mõnusad mõtted mõlemal teil. Arvan samuti, et kire ümber on oluline luua hoolivuse ja hoolitsemise “vooder” ,
et kui mingil hetkel kirg väheneb, siis on midagi olulisemat ümber, mis söed hõõgvel hoiab ja taas sütitab.
http://elutark.delfi.ee/heateada/kogenud-naise-kiri-noortele-neidudele-keerulised-suhted-on-alati-valed-suhted?id=73581629
täiesti nõus – õige asi ei ole
keeruline. Suhe ei peaks keeruline
olema. Koos on inimesed selle pärast,
et koos on mõnusam, kergem, toredam,
aga mitte selle pärast, et oleks
keeruline.
Ja ma ei arva, et ongi normaalne
suhtes tülitseda. Kui on tülid, siis
tähendab see üldjuhul seda, et
inimestel on erinevad arusaamad,
väärtushinnangud jne. Miks olla
suhtes kellegagi, kel on hoopis
teised väärtushinnangud? see suhe ei
vii ju kuskile. Ja sinisilmselt
uskuda, et “küll ta muutub” … no ei
muutu ju! 🙂
No mõned ikka muutuvad 😉
Mina nt pole pooltki nii armukade inimene kui
nt 10a tagasi. Mees oli mul suur pidutseja
samal ajal aga nüüd sossutaks ainult diivanil
teki sees, väevõimuga vean peole teda.
Inimesed kasvavad ja arenevad ja ka
muutuvad. Eks muidugi on ka selline seid kes ei
muutu aga eks seda on suhte algusaegadel juba
näha kui aldis ollakse muutuma ja kompromissi
tegema.
kindlasti inimesed “kasvavad” ja
arenevad, ma ei vaidle vastu. Aga kui
üks on juba nö arenenud isiksus ja
tema kaaslane ei vasta teatud
kriteeriumitele, siis istuda ja
oodata seda, et ta muutuks ning
“kasvaks”, ei ole väga lootustandev.
St mingis vanuses on inimene juba
välja kujunenud isiksus enda
arusaamade, maailmavaadete ja
väärtustega ning kui need ei kattu
kaaslase omadega, siis arvan, et
suhtel ei ole tulevikku.
Väärtushinnangute konfliktid on just
need, mida ei saa ära hoida ning
üldjuhul lahendada . Nt üks on
täielik abieluvastane, teine aga
soovib iga oma keharakuga abielluda –
isegi kui esimene tuleb vastu oma
kaaslasele ja astub oma
väärtushinnangust üle ning teeb
kompromissi (abielluda/mitte
abielluda), siis sisimas on ta siiski
õnnetu ning see mõjutab alateadlikult
kogu suhte kvaliteeti.
Seda nüüd küll me olime ka väga
noorukesed abielludes 18 ja 19.
Õnneeks kasvasime ja arenesime
kokku. Ka raskused on liitnud rohkem
ühte.
Minu eelmine suhe oli kaugsuhe ja
kestis kolm aastat. Minu kogemuses
töötab kaugsuhe siis, kui see on
ajutine eemalolek (a la sõjavägi,
vahetusüliõpilaseks, paar kuud tööl
kuskil mujal jne). Tolles suhtes aga
seda lõpp-punkti, kus me lõpuks
saaksime koos olla, ei paistnudki,
nii et lõpuks ta selle nahka läkski.
Kui suhte alguses olin hästi excited
ja mõlemad vandusime, et meie puhul
kaugsuhe kindlasti töötab, siis lõpus
oli ikka juba üsna “meeeh” tunne.
Minu meelest ei kaalunud see paar
nädalavahetust kuus üles muul ajal
jebimist, muretsemist ja igatsemist,
et appi, millal uuesti näeme.
Praeguses suhtes olen palju
õnnelikum. Ka praeguses suhtes oli
kaugsuhteperiood, kui mina olin neli
kuud vahetustudeng, aga selle elasime
kenasti üle, sest teadsime, et kohe
varsti oleme uuesti koos ja lõppude
lõpuks on see ju ainult neli kuud ja
see on väga lühike aeg võrreldes
terve eluga 🙂
Seega – olen sinuga laias laastus
nõus, Mallukas 🙂 Keeruline ei
tähenda alati, et asi on rohkem
meaningful ja “tõelisem”. Ja ma ei
tee kellegi kaugsuhet maha, vaid
räägin, kuidas minu kogemuses asjad olid.
Mulle on ka alati tundunud, et selline suur tülitsemine suhetes on natuke nagu “tiinekate armastus”, et inimesed ei ole päris
küpsed veel või siis lihtsalt ei oskagi düsfunktsionaalsete suhete tagajärjel paremat tahta. Või see vene ütlus ” kui peksab, siis
armastab”… no ei ole mina jaburamat asja kuulnud!
See on hea teema. Mina olen mehega koos
olnud pea 12aastat. Meie suhte esimesed
kolm-neli aastat olid väga keerulised. Väga
palju tülitsemist ja kraaklemist. Ma nimetan
seda nurkade lihvimiseks kui suhtessse
satuvad kaks väga erineva taustaga ja
lastetoaga inimest kes lisaks on ka iseloomult
erinevad. Kui inimene on õige ja armastus
tõeline siis pingutatakse ja rühitakse nii kaua
kuni nurgad lihvitud ja saavutatakse
harmoonia, tasakaal. Algusaastate jooksul
ütlesid mulle paljud, et mida te jamate, minge
lahku, te ikka ei klapi jne. Ei kuulanud, sest
tunne sees oli õige. Ja nüüd me siin siis oleme,
tähistasine nädalake tagasi kümnendat
pulmaaastapäeva 😉
Erand ju kinnitab reeglit 😀
Sama teema, ainult et meil tuleb 20s pulmaaastapäev. Lihvimine oli kuni esimese lapse sünnini, ja aeg-ajalt ka praegu (mingi
0,05% ajast) Lihtsalt on meil vanusevahe ja mina olengi selline priuhprauh ning tema tasakaalukam.
Meil selline teema, et mees on suurperest
väga raske lapsepõlvega mina aga ära
hellitatud ainus laps.
Aga aastatega oleme kokku kasvanud ja
teineteist mõistma ja tundma õppinud.
Oleme teineteisele väga palju õpetanud.
No see on kokku kasvamine, mitte liigne erinevus 🙂
Hmm. Panid mõtlema. Mul on oma elukaaslasega tülid teemadel, et miks on tema nii aeglane ja miks mina pean alati ootama;
miks on tema lohakas (kohati 🙂 ) ja mina mitte nii väga. Kusjuures sellest rääkides on meil alati selline olukord, et mina olen
see, kes ette heidab ja tal ei ole nagu midagi mulle ette heita. Ma arvan, et ega ma mingi imeline printsess küll ei ole, kes on
veatu :D:D:D
Aga eeltoodud asjad on väiksed asjad ja tegelikult nendega harjub. Ega need vestlused ei ole meil igapäevased, aga ma ise olen
rakendanud põhimõtet, et kui miski ikka häirib, siis ma selgitan, et miks see mind häirib. Inimest ei muuda, aga vb mõistab
tema mind siis paremini ja äkki pöörab rohkem tähelepanu sellele, et see kampsun ei jää kolmeks päevaks diivanile suvaliselt
vedelema 😀
Mis aga suhte raskeks teeb, on rutiin. See, et elus on töö ja kool ja kuidagi nagu see omavaheline kirg kaob ära. Hetkel
tegelemegi selle nö tagasisaamisega, sest koos ju tahaks olla, aga kõik muud maailmaasjad tulevad nagu vahele. Ma ei teagi,
mis sellest arvata, aga tahaks loota, et suuremal või väiksemal määral kõik paarid leiavad end mingist sellisest tuimast
olukorrast ühel hetkel. Nii et just seda ma nimetakski suhte raskeks osaks. Head asjad tulevad justnimelt pingutamata suhtes
🙂
Minu ja mehe suhe oli liiga keeruline.. 2,5 aastat keerulist kooselu. Nüüdseks kuu aega lahkus ja tunnen, et see kõik see jant oli
asjata. Rahulikust inimesest on saanud närvihaige, tüdrukust kes kunagi pisaraid ei valanud on saanud sarinutja 😀 Liiga palju
muutusin selle ajaga. Nüüd üritan teha kõik selleks, et vana mina tagasi saada. 🙂
Minust räägid?
Kui ka sinul sama asi, siis welcome 😀
Ma olen oma kallimaga 3 aastat koos olnud. 2 aastat sellest oleme olnud nö kaugsuhtes. Kõigepealt oli
noormees välismaal erasmusega pool aastat, peale seda läks kohe 11kuuks kaitseväkke ja kui lõpuks
see ka läbi sai, olid lootused suured koos elamiseks. Kolisimegi kokku nagu naksti aga siis sai peiks
unistuste töökoha pakkumise teises linnas.. Ja nii ta siis on nädala sees teises linnas ja
nädalavahetuseti minu juures, kuna järgi ka ei saa ülikooli tõttu minna. Eks see olukord nadi ole, aga
armastus on suur. Tülisid ka enam väga ei ole, alguses oli raske leppida kaugsuhtega aga kui tunne on
ikka õige, siis mis siin ikka tülitseda. Koos on küll väga tore alati ja lahku ka minna ei taha 🙂
Igal suhtel on omad head ja vead. Aga kui vead kaaluvad hea üle, siis on küll mäda. Seega nõustun
täiesti sinu vaatevinkliga selles osas.
Veits teise nurga alt – tean ühte neidu, kellega meil
vanusevahe on aasta. Minul on kõrval armastav mees
ja armas laps, ühine kodu ja kõik on kena. Jõudsin
“selleni, mida väärin ja ei lepi vähemaga” peale seda,
kui kunagi nooruspõlves eks üritas vastu hambaid
anda mingi tühise asja pärast. Nüüdki, kui mees mõnel
väga harval hetkel häält tõstab, (eks ma olen korralik
provokaator, tõesti), sisistan momentaalselt, et
minuga nii ei käituta ja lähen teise tuppa/välja vms.
See teine neiu aga… oh jummel. Tal on mees, kes kogu
tšiki teenitud raha maha mängib/joob, on totaalselt
armukade jnejne. Tipp on see,et vihahoos lõhub asju,
jutu järgi olevat isegi riided põlema pannud. Läksid siis
miljonindat korda lahku, tšikk sai vahepeal uue mehe,
kes oli hea-tore-kinkis asju,viis reisile jne. Peale paari
kuud läks tibi eelmise mehe juurde tagasi, sest “mis
suhe see on, kui actionit ei ole”. Oh well…
Suhtes peaks olema asi ikka turvaline ja rahulik. Ei saa
olla nii loll, nagu Anna Karenina, umbes et mees
armastab mind lausa niii palju, et annab kuuli.
Nõustun 100%!
Loe see tekst ka läbi, kui uuesti peale
satud…selle on kirjutanud 56 aastane proua,
üpriski mahlakaid kirjeldusi kasutades ?
Kõlab nii nagu sa võiksid 30 aasta pärast
kõlada. Kõik ei pea muidugi alati
easybreasybeautiful olema ja raskusi on kõigil
aga kui suhe ise muutub raskuseks, siis pole see
ikka õige värk.
Ega kui on õige asi, siis ei ole see kaugsuhe ka nii keeruline 😀 Lihtsalt see üksi olemine ja puuduse tundmine on jube ropp
koguaeg, aga seda parem on see aeg kui saab koos olla. Mu elukaaslane läks kaitseväkke kui me olime üsna värskelt alles koos ja
need 11 kuud said ka lõpuks läbi. Ma loen seda kaugsuhteks 😀
Aga minu õde on pannud pärli… “Tülitseme sama palju kui armastame, see näitab kui suur kirg on”. Mis kirg? Kirg tülitseda või? 😀
No seda jah, et kui tõesti mingi väga vääramatu jõu tõttu peaks ma Kardoga kaugsuhtesse minema, siis ma läheks. Aga ma annan endast iagathes kõik, et seda kunagi juhtuma ei peaks. Kindlasti elaks üle, aga mulle on jube raske üksi olla 😀
Tülitsemiskirge mul ka pole 😀
Olen enda noormehega 10 kuud koos olnud ja nendest
9 oleme kaugsuhtes olnud ja näinud oleme umbes iga
kahe kuu tagant. Kuradi raske on, aga olen alati
öelnud, et kui mul on variant, kas ta on mu elus ja ma
igatsen teda meeletult, või mul ei oleks teda, siis iga
kell valin esimese variandi.
Kaugsuhe on raske, aga see on seda väärt, kui õige asi
on 🙂
Kaugsuhe on jube keeruline. See kohtumiste organiseerimine, tohutu raha mis sinna alla läheb, pidev
igatsus. No mul on mees 2000km kaugusel. Näeme iga kuu 3-5 päeva, jõulude ajal paar nädalat ja suvel
oleme kolm kuud koos, üle päeva paari tunnine skype.
Kui muidu chatis rääkides võib üksteisest valesti aru saada, on arusaamatused kiired tulema. Eriti kui
pole kolm nädalat üksteist näinud on emotsioonid üle pea. Kõige kiiremini trükib telefonis vihane
tüdruk.
Aga kui elame suvel koos on elu super lill, mitte mingeid tülisid, me reisime koos ja reisidel oleme
parimad kaaslased, mõlemal on seiklushong sees ja täitsa ükskõik kas keerame tänaval vasakule või
paremale või lambist ronime mäe otsa, sööme toitu mida menüüst välja ei loe, mõlemad on alati kõigega
kahe käega poolt.
Mõlemad saame oma kraadi vähem kui aasta pärast kätte ja saame koos elada!
Praegu oleme kaks aastat koos olnud, aga reaalselt sellest ajast väga vähe.
Suhe, mis pole kaugsuhe peaks lapsemäng olema 😉
Olen juba kolm aastat kaugsuhtes olnud, suve alguses saab neli. Õpime lihtsalt erinevates linnades: mina Tartus, tema
Tallinnas. Üritame ikka minimaalselt iga paari nädala tagant kokku saada, kuid kooli kõrvalt ei õnnestu alati (eriti sessi ajal).
Paari aastaga sain aru, et kui lahusoldud aeg venis pikemaks kui kolm nädalat, hakkasin ise tüli norima. Tuju oli halb ja
nokkisin nii kaua, kuni oligi tüli majas. Muidugi arutasime asjad läbi ja saime alati hakkama ning praeguseks on mul olemas ka
oskus see konkreetne emotsioon ära tunda ja seda “taltsutada”.
Eks ta kohati keeruline on, kuid armastus on suurem kui vahemaa 😀
Ja sel kevadel saab juba loota, et varsti samas linnas elama hakkame 😀
Huvitaval kombel väga palju tagasisidet kaugsuhte kohta. Lisan siis oma panuse ka.
Oleme kaugsuhtes olnud algusest peale. Kohtusime moodsa tehnoloogia, ühiste huvide ja tuttavate kaudu internetis. Milline
tänapäevane muinasjutt, eksole. 😀 Pidime mõned nädalad leppima ainult internetis suhtlemisega, sest asusime geograafiliselt
teineteisest väga kaugel, kuigi soov kokku saada oli suur. Klapp tekkis otsekohe ning ei möödunud päevagi, kus me poleks tundide
kaupa suhelnud. Kui lõpuks kokku saime, olime juba teineteisesse nii armunud, et kõik läks lihtsalt ja loomulikult. Ei kujutanud elu
teineteiseta ette. Tagantjärele tunnistas tema, et oleks tahtnud mulle juba esimesel kohtumisel öelda, et armastab mind, sest
tundis, et mina olengi see õige. Minul tekkis sama mõte esimese nädala lõpus. Üliratsionaalsete inimestena hoidsime end tagasi,
sest see kõik tundus hullumeelne. Poleks kunagi arvanud, et saab nii ruttu kedagi päriselt armastama hakata, aga saab. Kogu suhe
arenes üldse tavalisest palju kiiremini (perekondadega kohtumine a la esimesel nädalal, kokkukolimismõtted väga varakult jne),
mida natuke pelgasime. Tagantjärele saab aru, et kõik oli algusest peale lihtsalt… õige. Oleme mõlemad arutanud, et sellist klappi
pole olnud mitte kunagi mitte kellegagi. Ma isegi ei uskunud, et keegi võiks minuga nii hästi sobida.
Aga kaugsuhtes oleme olnud terve aja. Kui alguses nägime igal teisel nädalavahetusel 2–3 päeva, siis nüüd näen oma elukaaslast
paari nädala kaupa üle 1,5 kuu. Muidugi on raske, aga ma ei ütleks, et see oleks meeletu pingutus. Jah, koos olemist peab rohkem
planeerima ja igapäevaseks suhtluseks eraldi aega leidma, sest pole võimalik lihtsalt õhtusöögilauas juttu ajada, aga samas
puuduvad meil tülid. Kaugsuhtes olles õpid oma emotsioone paremini ohjeldama, suvalisel hetkel ei haara telefoni järele, et oma
kallimaga ‘plõksida’. Mina olen oma tulisest tüllikiskumisest, mis mind terve eelneva elu vaevas, üldse välja kasvanud. Hindan
hetki koos rohkem. Muidugi peab olema kaugsuhtes veel jäägitum usaldus ja kindlustunne. Samuti on väga oluline see nn
deadline ehk tähtaeg. Peab olema silmapiiril see hetk, kus see kaugsuhte ‘kaug-‘ osa saab otsa ja jääb lihtsalt teie suhe. Lõpmatult
visiitabielu elada… sellise perspektiiviga suhtel enamasti pikka iga ei ole. Kahjuks.
Samuti on see pingutamise mõiste hägune. Suhe minu silmis võiks ikkagi olla nö effortless. Mitte selline lõpmatu rühkimine ja
rügamine, et asja elus hoida. Kui ma tahan oma mehele erilisi õhtusööke valmistada, ise vahel tavapärasest ilusam olla või tema
minu jaoks midagi erilist korraldada, siis meile ei ole see pingutus, sest me TAHAME ise neid asju teha. Kui ma tunneks, et ma
PEAN neid asju tegema, siis oleks asi jama. Lihtsalt minu arvamus.